see, et minu aju mötetest pungil on ja ma need suures tuhinas paberile kirja saan, ei tule vast kauem pildis olnud inimestele uudisena. küll aga hakkas peale kooli löpetamist piisavalt igav, et Instagramis sai loodud kasutaja @midagimerilist . soovitan soojalt jälgima hakata! sealne sisu on stiililt umbes järgmine:
olin teda viimased kuud salaja poeakna tagant piilunud.
noh, enda jaoks silma peale pannud vöi nii…
eelmisel kolmapäeval hüppasin aga oma pisikese pantrimustri mingripp/rahakotiga poodi sisse.
ta ei olnud just köige odavam kleit. või noh, mis ma siin ikka peidan. kindlasti mitte minu liigast. ikkagi körgklassi mood ja kalleimast kangast valmistatud kullaraas.
ja ennäe imet. minu kahe täiesti terve silmapaari all pandi sellele allahindluse silt külge.
“see on märk” mötlesin. see oli kindlapeale märk, et kleit on minu.
nii me siis lahkusimegi koos. kahekesi. terve tee hiilisin nii, et köik sopaloigud said kaarega möödutud. isegi bussi asemel jalutasin kilomeetreid koju.
egas ma siis sellise saagiga ühistranspordis riskida saa. jumal seda kleiti hoidku.
tuleb ikka vastavalt käituda. eputada saab hiljem ka.
olin arvestanud: ta ei ole mingi suvaline kapikleit.
ja ega ma teda niisama tühja ei ostnudki seisma.
ikka kandmiseks mötlesin. poes olin veel nii hajevil, et selga ei jöudnud proovida.
sessuhtes ma ei kiirustanud takka ka. varusin natuke aega. lasin siin noh, mölemal seedida.
imetlesin niisama öhtuti enne magama jäämist. unenäod olid kohe palju armsamad.
hommikuti samuti meeldiv ärgata. panin kleidi täpselt voodi vasta rippuma.
tösilugu. iga päev algas ja löppes silmailuga.
pühapäevaks vötsin julguse kokku. kaua ma ikka teda eemalt vaatan.
käed kibelesid külge, nii mis kole. otsustasin selga proovida.
söbrannad ka juba kannatusest löhkemas.
viimased 5 päeva küsinud, millal meid koos kuskil näha saab.
valasin pokaali köige rövedamat veini. egas mu eelarve kahte head asja lubada saa.
tulebki mingites asjades kitsendusi teha. käisin pesus. everything shower ja puha.
unistades: uus kleit, uus algus, uus mina.
seisin siis seal peegli ees. kleit seljas.
tabamas end möttelt: see kleit ei ole minu, see on kellegi teise oma.
usu vöi ära usu, aga mina ei suutnud uskuda. paar sammu siia-sinna.
hea, et kleit kohe ei voolanud seljast. ära ei tahtnud joosta. jalamaid paljalt mind sinna jätta.
sellist ebamugavust pole ammu kehal olnud tunda. korraks katsin silmad hirmust kinni.
laususin paar julgustavat söna. uuesti peeglit vaadates sain aru.
jah, täna on viimane korda, kui see mul on seljas.
järgmisel kuul ostsin pudeli Chardonnay šampanjat.
ja panin selle kleidi rahuliku südamega pölema.