Kui mind minu esimesel elupäeval kusagil uueks jäänud paigas mulda sängitati
Kartsid mu vaenlased, et lähen taevasse, ja lähedased, et liigun
mööda treppi allapoole. Mu vaenlasi kattis tuhk, mu terav keel ning katse kõiki unustada ja mu lähedased mäletasid mu sügavaid mõtteid, ebapraktilisi nalju ja iseseisvumise himu.
Silmi avades ei olnud mul enam vahet.
Ainult nemad muretsesid minu ettenähtud saatuse pärast ja rääkisid minust veel lugusid. Mu vaenlased ikka häid ja lähedased halbu. Mu vaenlased väänasid mu sõnu ja naersid ebaõnnestunud elukatsete üle, sõimasid mulda kuhu olin puhkama heitnud ja tundsid kergendust minu olemise lõpule. Mu lähedased ehitasid mulle õhulosse, kiitsid heaks mu tegemata tegusid ja poetasid taeva poole vaadates pisaraid. Mu matusel esines musta raha eest patune preester, kes mu nime kullaga kattis ja mu silmad siniseks värvis. Sealsamas pomises minu purjus naaber minu kuritegudest, mis ta ise oli algatanud. Mind seal ei olnud – ei saanud oma lähedaste valesid ega vaenlaste soove tõestada ega ümber lükata ning hea kah.
Mina jätkasin teadmata, kas olen sattunud taeva või põrgu
Kuni hetkeni, mil mind minu esimesel elupäeval kusagil uueks jäänud paigas mulda sängitati.
SilmapiirSaaremaa Gümnaasiumi veebiväljaanne