Ühiskonnas on sageli kõneainet pakkuvad teemad seotud erinevate muutustega: arengud poliitikas, rahva seas, palganumbrites, iibes jne. Samuti räägitakse tihti inimeste muutumisest, seda sõltuvalt olukorrast heas või halvas kontekstis, näiteks kaotas mõni kuulsus hiljuti tervelt viis kilogrammi, jättis suitsetamise maha või pühendas oma järelejäänud elu heategevusele. Tavainimese kontekstis muutume me väikestes asjades aga igapäevaselt ning tihti tekib küsimus, kuidas jälgida enda individuaalset arengut ja teada täpselt, kes hetkel ollakse, kui kujunemisfaasis muutuvad arusaamad ja hoiakud meeletult kiiresti?
Arenevad noored on minu silme läbi sarnased mitmete nähtustega. Esiteks võib kujunevast inimesest mõelda kui mõnest laulust – selle sõnade, meeleolu, idee ja viisi kooskõlast valminud tervikust. Isiksuse muutudes hakkavad muusikas kasutatavad instrumendid tasahilju kaduma või välja vahetuma, integreerudes näiteks mõnest rämevaljust rokiloost tasaseks akustiliseks palaks, mis tähendab isiku kontekstis meeleolu kannapöördelist muutumist. Arvamuste uuenedes võivad ka teose lüürikast sõnad kaduma hakata, muutes sellega muusika sõnumit ja ideed. Ajapikku võib algne muusikapala olla muutunud hoopis uueks ja erinevaks, kuid ikka võib sellest leida fragmente laulust, mis see kunagi oli.
Teiseks võib tuua paralleele noorte inimeste arengu ja õuduste maja vahel, mis kõlab küll kuidagi masendavalt tabavalt, kuid ma mõtlen seda pisut helgemana, kui see kõlab. Kujunemisfaasis rännatakse ringi mööda hoone erinevaid tubasid, millest mõned, nagu näiteks peeglite tuba, võivad olla väljakutseid pakkuvad, kuid samal ajal pikemalt viibides tüütud, ja teised, kasvõi kurja nõia magamisruum, kust omanik külastajale ootamatult naerdes näkku kargab, on hirmsad ja mõnele isegi traumeerivad. Niivõrd ebameeldiv kogemus kui see ka ei ole, on siiski vaja igal inimesel elus korra sellest majast läbi käia, õppimaks tundma erinevaid keskkondi ja valdkondi, mille järel väljutakse eesuksest täiesti uue inimesena, valmis vastu astuma järgmistele väljakutsetele.
Lõppude lõpuks on muutumine ja kujunemine midagi, millest üle ega ümber ei saa absoluutselt mitte keegi, kuid see ei tähenda sugugi, et see peaks olema täielik ja vapustavalt drastiline. Muutused toimuvad peale meie sisemaailma ka igal pool meie ümber ja tihti on lahendus ebakindlatest aegadest kahjudeta läbi tulemiseks just iseendaks jäämine, kuid kujunemisfaasis saab uut viisijuppi või jubedat tuba tervitada ainult soojade sõnadega, sest puudub võimalus, et lisand iseloomule terve ülejäänud vaimse olemuse enda sisse neelaks.