Kui sa hommikul kooli uksest sisse astud, siis tegelikult ei oota sind seal mingi tarkuse tagaajamine. See on päris hull, kui sa korraks klapid peast võtad ja vaatad, mis su ümber toimub. See rumalus, mis koridorides ringi loivab, ei ole lihtsalt rumal käitumine, vaid ka väsimus. Vaimne tühjus, mis teeb inimesed tuimaks ja paneb neid käituma nii, nagu miski enam ei loeks – ei sõnad, ei piirid ega teised inimesed.
Kõik me mängime koolis mingeid rolle, et kuidagi see päev õhtusse saada. Palju on neid tüüpe, kes teevad vahetunnis suurt lärmi, ropendavad iga teise sõna vahele ja mängivad lolli. Väljast paistab, nagu neil oleks suva, nagu miski neid ei puudutaks. Aga kui sa päriselt vaatad, siis see ei ole vabadus – inimene üritab tähelepanu oma tunnetest eemale suunata. Kui ma räägin räigelt ja naeran liiga valjult, siis keegi ei tule küsima, miks ma tegelikult nii olen või miks mul silmad tühjad on, nagu kogu elurõõm oleks hingest välja läinud.
See sama väsimus ja tühjus rikub ka selle, kuidas me räägime. Sõnad muutuvad järjest räpasemaks ja mitte sellepärast, et noored oleksid halvad, vaid sellepärast, et viisakus ja enesekontroll nõuavad jõudu. Ja seda jõudu lihtsalt ei ole. Roppused tulevad suust välja automaatselt, ilma mõtte ja vastutuseta. Keegi ei mõtle enam, mida ta ütleb või kellele. Oluline on ainult see, et midagi üldse tunneks, isegi kui see on ainult jäme nali või solvav märkus.
Inimesed on nagu üleskeeratud vedrud. Piisab ühest valest sõnast, liiga valjust hingamisest või suvalisest müksust koridoris ja kõik plahvatab. Keegi karjub, keegi virutab ukse kinni, keegi vajub lihtsalt nuttes kokku. See filter, mis peaks hoidma piire ja austust, on lihtsalt ära kulunud. Ja siis tuleb see täielik „suva“ tunne. Mitte laiskus, vaid täielik eemaldumine. Sa istud tunnis, vaatad tahvlit ega saa mitte midagi aru. Su aju on seinast välja tõmmatud ja koos sellega ka vastutus, viisakus ja huvi.
Kõige kurvem on see, mis juhtub meie omavaheliste suhetega. Me oleme koos, aga samal ajal täiesti üksi. Keegi ei küsi enam päriselt, kuidas sul läheb, sest äkki tuleb liiga aus vastus. Räägitakse hinnetest, kirutakse õpetajaid, visatakse labaseid nalju, sest need ei nõua sügavust. Empaatia ja hoolivus kaovad, sest kellelgi pole energiat normaalseks olemiseks – ei sõnades, ei mõtetes ega tegudes.
Inimese keha ei valeta kunagi. Vaata, kuidas inimesed pärast lõunat ringi loivavad. Jalad lohisevad, seljad on küürus, pilk maas. Me hoiame end kramplikult koos, nagu püüaksime iseennast väiksemaks teha. Küünte närimine, jala väristamine ja närviline itsitamine näitavad ärevust, mis ei mahu enam sisse ära.
Hullus tuleneb ka sellest, et keegi ei imesta enam. Räpasus, labasus ja ebaviisakus ei šokeeri kedagi, sest see ongi uus normaalsus. Kui keegi käitub rahulikult, räägib viisakalt või hoiab korda, vaadatakse teda pigem imelikult, nagu ta ei sobiks siia keskkonda. Nagu inimlikkus oleks midagi vanamoodsat. Midagi, mille jaoks koolis lihtsalt ei ole aega.
Ükski inimene ei õpeta enam, kuidas koos olla, kuidas jagada ruumi, kuidas arvestada, kuidas olla inimene ka siis, kui oled väsinud ja närviline. Kõik eeldavad, et see oskus tekib iseenesest, aga ei teki. Selle asemel tekib karjumine, sõim, tõukamine ja pidev tunne, et igaüks on ainult enda eest väljas. Ja mida kauem see kestab, seda normaalsemaks see tundub.
Võib-olla ongi see kõige hirmutavam osa kogu selle juures. Mitte see, et koolis on raske või et inimesed on väsinud, vaid see, et me õpime elama nii, nagu see oleks okei. Nagu oleks normaalne olla räpane sõnades, tegudes ja mõtlemises. Nagu oleks normaalne mitte hoolida. Aga kui kool on koht, kus peaks õppima, kuidas inimeseks kasvada, siis praegu õpitakse seal pigem seda, kuidas lihtsalt tuimalt läbi vedada – üks päev, üks tund, üks minut korraga.
See ongi kooli päriselu – üks suur hulk väsinud, piire kaotanud ja segaduses noori, kes üritavad kuidagi järgmise vahetunni ja järgmise päeva üle elada.