Nii kaua, kui koolisüsteem on tänapäevases mastaabis eksisteerinud, on õpilaste seas esile tõusnud indiviidid, kes on headele hinnetele orienteeritud ning selle nimel tohutult infot pähe tuubivad. Nende n-ö liiginimeks on ajapikku saanud „tuupurid“. Soovin kohe ära mainida, et ei mõtle seda sõna põrmugi halvustava alatooniga, sest kipun isegi vahel nende respektiivseid meetodeid kasutama ning austan väga tõsist suhtumist koolitöösse ja lõputunnistuse kvaliteeti. Siiski, kuigi taoline viis teadmisi omandada on argises koolisüsteemis soositud ja efektiivne, ei pruugi see õppija ajule sugugi hästi mõjuda. Ühest punktist edasi ei suuda see enam uusi andmeid salvestada, mis omakorda võib viia noore enneaegsesse energiakriisi.
Endine Tallinna Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi sõnab ühes oma intervjuus, et tuupimine olevat väga kasulik õppimisviis, sest see arendab aju, kinnistades paralleelselt uusi teadmisi. Kooli ja iganädalaselt toimuvate kontrolltööde kontekstis tähendab see õpilaste jaoks enamasti testieelsel õhtul palavikuliselt info talletamist lühiajalisse mällu, mis olenevalt inimesest suudab fakte säilitada alla 24 tunni ning 5–10 tükki korraga. Pikaajalisse mällu salvestuvad andmed siis, kui nendega tekib korduv kokkupuude, mida kooliajal tihti ette ei tule, või kui tekib emotsionaalne side või seos. Näiteks jäi mulle graveeritult ajju koosinusteoreem pärast seda, kui olin selle ühes matemaatika kontrolltöös lootusetult pekki keeranud.
Õppuritena oleme ilmselt kõik kogenud olukorda, kus õhtul pärast tööd enam ei mäletagi vastuseid küsimustele, millele hommikul veatult vastata osati. Tegemist on klassikalise koolisüsteemi kitsaskohaga, milles ei pöörata tähelepanu mitte teema loogika edasiandmisele ja mõistetavaks tegemisele, vaid kuivade andmete lühiajalisele talletamisele noorte ajudes, mis suures plaanis haritust sugugi ei suurenda.
Seoste leidmise ja ühenduste loomise jaoks varem õpitu ja uute teadmiste vahel läheb loomulikult vaja sügavamat keskendumist teemasse. Ameerika veebiväljaanne today.com avaldas eelmise aasta novembris artikli, kus algklasside õpetaja jagas kümmet igapäevast oskust, mida paljud üheksa-aastased lapsed ei ole omandanud – nimekiri algab kella tundmisest ja oma aadressi teadmisest ning lõpeb šokeeriva teadmatusega oma sünniaastast ja isegi vanemate nimedest. Nimelt on eduajastul elavad vanemad niivõrd mattunud töösse ning kodus omaenda vabasse aega, et ei suhtle võsudega enam sellisel tasandil, et nood teaksid, kuidas neid peale „emme“ või „issi“ veel kutsutakse. Sellise ignorantsuse tõttu puudub lastel igasugune kontakt reaalsuse ja iseenesestmõistetava inimeseks olemise kultuuriga ning nad ei taju ka kõige lihtlabasemate neid ümbritsevate objektide, kaasinimeste ja juhtumuste sisu.
Loomulikult algab iga haridustee koduukselt ja lapsevanemate kohus on anda koolieelikule tarvilik põhiteadmiste pagas, et kõrgemate teadmiste juurde suunduvale lennukile astuda, kuid ka parimate eeldustega koolilapsed võivad kohkuda süsteemi ees, kus eesmärk on jõuda kiiresti ja mõtlemata metsatukka, mitte põhjalikult maad uurides horisondini. Kui siht oleks kasvatada isemõtlevaid ja tõeliselt haritud noori, kes mitte kõigest kõike ei tea, vaid kõigest midagi mõistavad, ei oleks õpetamise süsteem üles ehitatud põhjale, mis soosib aju kurnamist põhjapanevate järelduste meelde jätmisega. Tuupurlus ei pruugi tappa inimesi, kuid tapab ajusid, mis soovivad kõigest väest tegeleda innovatsiooniga, mitte jalgratta meisterdamisega.