Foto: Frank Röth
Tarbimisühiskond on väljend, mida kuulsin nooremana veel üpris igapäevaselt ja eeldasin, et sõna on kasutusse võetud eelmiste sajandite Ameerikas, kus tootmine kasvas hüppeliselt ning kodanike elusid hakkas iseloomustama raha silmas pidades üpriski lühike nõiaring: magamine, teenimine, kulutamine, magamine ja nii edasi. Tarbimisharjumused on inimkonda iseloomustav joon, mis on pidevas muutumises ning enamjaolt kujundab seda ümbritsev keskkond, kuid lõplik sõna jääb iseseisvalt mõtlevate inimestena siiski meile endile. Muidugi mängib otsuse langetamisel oma osa sotsiaalmeedia arvamus tootest ja muud ühiskondlikud faktorid, kuid eelkõige on ostetava tarbekauba kogus ja kvaliteet määratletud raha hulgaga, mis ostjal parasjagu kasutada on.
Keskmisel inimesel võib raha igakuiselt käes olla just nii palju, et täita oma põhivajadused söögi, kodu ja riiete näol, millest heal juhul jääb üle tagasihoidlik summa kõrvalepanekuks või lisakulutusteks. Mõndadel üksikisikutel on aga pidevalt arvel nii meeletud summad, et elementaarsed ostud moodustavad nende kulutustest vaid minimaalse hulga. Maailmakuulus jalgpallur Cristiano Ronaldo on Ameerika jutusaates seoses Kuldpalli võitmisega naljaga pooleks maininud, et ei teagi täpselt, mitut autot ta hetkel omab. Tema puhul on selleks olemas võimalus kõrge palga näol, mida talle on makstud erinevate klubide poolt juba kümneid aastaid, kuid iga teine inimene selliseid kulusid lubada ei saaks. Loomulikult ei saa väita, et taolise finantsi olemasolul poleks igal kodanikul garaažitäit sõiduriistu, kuid sellest jääb ka parima tahtmise juures puudu kõigil peale väheste õnnelike.
Viimasel ajal on päevakajaliseks saanud tootmise vähendamine looduse heaks, milleks propageeritakse niinimetatud teise ringi toodete soetamist, olgu selleks siis riided, autod, raamatud või muu selline. Kui aga võimalused on suured, kaob tihti perspektiiv ja kasutatud kauba ostmine tundub lihtsalt mõttetu. Ameerika suunamudija Ava Rae postitas 2024. aasta suvel oma Youtube’i kanalile täispika video, kus näitas oma pappkaste maast laeni täis tuba. Pakkide sisuks olid brändiriided, mis talle erinevatelt sponsoritelt ja muudelt firmadelt suve jooksul saadetud oli. Neiu ei maininud sealjuures kordagi, et ta mõningaid neist ära annaks, vaid pigem muretses, et kapis hakkab vaikselt ruumi väheks jääma. Iga laialdaste rahaliste võimaluste osaks saanud inimese elus toovad need endaga kaasa suured muutused ja lapsest saadik suunamudija elu tunda saanud noore jaoks on kasvõi 20-aastaselt juba kujunenud välja tarbimismuster, mida hiljem neetult raske muuta on. Sotsiaalmeedias taolist suhtumist levitades muutub see aga normaalsuseks ka suure hulga teiste noorte inimeste seas ning mõjutab omakorda nende tarbimisega seotud harjumusi.
Osta saab raha eest ja ostmine on inimkonnal veres – raha ongi ju lõpuks ostmiseks mõeldud. Osta ei saa aga rohkem kui on raha, ja just see on peamine faktor, mis mõjutab mida, kuidas ja kuipalju soetatakse. Võin endale ette kujutada igal öösel, et ostan endale viissada luksusjahti, kuid kui ma päriselt seda teha ei saa, ei kujune see kunagi minu harjumuseks ja igapäevaseks standardiks. Võimalused on tarbimise algus, keskpaik ja kunagi ilmselt ka lõpp.