Sa näed ju alati, et teistega juhtub. Vigastus, ma mõtlen. Sa vaatad videot, loed artiklit või laigid postitust, võib-olla saadad isegi teele ka mõne „Saa kiirelt terveks!” soovi ning lähed oma eluga edasi. Aga ega sa siis ei arva kunagi, et see päriselt ka sind kunagi mõjutab. Inimesed lihtsalt kas ei julge või ei taha sellele mõelda, et võivad sattuda samasuguse ebaõnne ohvriks. Kuid kuna õnnetus tõepoolest ei hüüa tulles, siis ei olegi võimalik seda ette näha – oled lihtsalt ühel hetkel seesama inimene samas olukorras, millest sotsiaalmeedias või lehes lugesid. Ega mina ka kunagi ei arvanud, et minuga see juhtub, aga siin ma olen.
Aga alustame hetkest, mil see kõik algab – üks saatuslik kukkumine, vale liigutus või puhas ebaõnn ja ongi kõik. Ühel hetkel annad endast parima, tehes seda, mida armastad, kuid järgmisel läbib keha terav valu ja saad koheselt aru, et midagi on ikka väga valesti. Kõik loodaks sellisel hetkel, et äkki pole ikka nii hull ja ju olen kahe nädala pärast platsil tagasi, kuid mõnel korral on sul täpselt piisavas koguses ebaõnne, et platsile jääb pikemat aega tagasi astumata. Kui siis lõpuks ka arstilt suurematele hirmudele kinnitust saad, muutub kõik korraga justkui uduseks. Mis mõttes see juhtus minuga? Miks see pidi just praegu juhtuma? Oleksin ma ainult selle sammu tegemata jätnud… Sellistel hetkedel on keeruline mõista, et tegelikult tuled sa ju sellest veel välja, sest hirm võtab üle ja panebki inimest tundma, et on lootusetus olukorras. See ongi loomulikult väga keeruline, eriti kui suure osa oma ajast spordile pühendanud oled, sest kes sa siis ilma selleta oled? Tihti jäetakse sellele küsimusele vastamata hetkeni, mil ollakse selleks sunnitud.
Esimesed päevad ja vahel ka nädalad peale oma lähituleviku saatusest teada saamist on üsna veidrad. Läheksid trenni, aga ei saa. Jookseksid, läheksid jõusaali, kasvõi hüppaksid, aga ei saa. Keeruline on. Siis läheb see algusfaas mööda. Kõik on halvasti, aga sa oled sellega juba leppinud. Mis nüüd? Olenevalt sellest, palju sul vedas või ei vedanud, on sul nüüd kolm edasist võimalikku rada:
1. Sa pääsesid õnnelikult – puhkad paar nädalat kodus ja jooksed sama rõõmsalt trenni tagasi.
2. Sul vedas, kuid mitte liiga palju – oled kodus kauem, puhkad kauem, teed harjutusi, et vigastus paraneks ja liiga igavaks ei läheks ning lähed siis hiljem tagasi trenni.
3. Sul ikka üldse ei vedanud – tegid midagi olulist katki, pead minema operatsioonile ja oled mitu-mitu kuud platsilt eemal ja taastud.
Pean kahjuks tõdema, et mul endal sel päeval ei vedanud ikka üldse.
Keegi ei tule sulle õpetama, kuidas su elu välja nägema hakkab. Sellega peab lihtsalt hakkama saama. Taastumine on üks vigastuse pikemaid ja tüütumaid osasid. See ei ole sirgjooneline ja paneb sind pidevalt tundma, nagu oleksid tagasi esimesel ruudul. Kuid tähtsaim ongi järjepidevus, sest ega keegi ei ootagi sinult ideaalset tulemust, vaid tahet teha kõik, et naasta sinna, kus varem olid. Ja just see tahe jõuda tagasi ongi see, mis sind võimalikult sirgel teel hoidma peaks. Julgen väita, et see on midagi, mida on peaaegu võimatu kõrvalt mõista, kui sa seda kogenud ei ole.
Kuid suurim muutus, mis vigastusega kaasas käib, on mõistmine, kui paljusid asju sa varem iseenesestmõistetavatena võtsid. Kui kord karkudest loobuda saad, siis on kõndimine suur võit. Kui lõpuks sörkida saad, tundub see nagu suurim saavutus, hüppamisest rääkimata. See on väga, väga keeruline teekond, aga see paneb sind tundma tõeliselt suurt rõõmu väikestest võitudest. Ühtäkki mõistad, kui hea sul tegelikult varem oli ja kui väga sa tahaksid selleni tagasi jõuda. Õnneks on aga tõsiasi see, et tunneli lõpus on alati valgus, olenemata tunneli pikkusest. Vigastus võib tulla, kuid sama kindlalt tuleb ka hetk, mil oled uuesti sina ise ja sellest saab vaid lugu, mida mõne aasta pärast platsi kõrval pingil vett juues meenutad. Ma räägiks loomulikult ka sellest, kuidas lõpuks platsil tagasi olla on ja kuidas sellise takistuse läbimine inimest sisimas muudab, kuid pean selle teekonna esmalt ise läbi tegema 🙂