Tõenäoliselt mäletame kõik aega, kui olime koolieelikud ning vaatasime alt üles esimesse klassi minejatele. Nad tundusid seisvat kõrgemal ning olevat kuidagi eriliselt asjalikud, ilmselt andis pildile juurde nende seljas rippuv mitmekilone ranits. Veidikese aja pärast, kui ise põhikoolis käisime, jälgisime põnevusega üheksandikke, kes eksamiteks ning gümnaasiumi sisseastumiskatseteks valmistusid ja mõtlesime, et nad on nii suured, nii ägedad. Kui märkamatult ise põhikooli lõpuklassi jõudsime, jäid meile silma gümnaasiumiõpilased. Täiesti teise tasemega õpiasutus ja nemad juba õpivad seal … Peagi jõudsime ka sinna välja ning ettepoole vaadates paistis 12. klass. Selle õpilased tundusid juba täiskasvanutena, midagi kauget ja kättesaamatut, millest kümnendikena võisime ainult unistada. Nüüd, mu kallid lennukaaslased, olemegi siin. Seda meenutavad meile vahel esimese korruse klassiakendest mööda kõndivad algklasside poisid ja tüdrukud, kes suurte silmadega meie õpitööd uudistavad. Meie olime nemad ja kunagi on nemad meie.
Oleme lõpetamas keskkooli ja omandamas keskharidust, kuid siin see kõik veel ei lõpe. Ees on omamoodi kõige hirmsam periood, sest varem polnud suurt valikut – kooli pidi minema nii või teisiti – kuid mõne kuu möödudes, kui eksamid on tehtud ja diplom kätte saadud, peab küsima endalt tuhandeid küsimusi. Mida ma edasi teen? Kelleks tahan saada? Kuhu minna? Lõpuks loomulikult ka kõigi dilemmade esivanem: kes ma üldse olen?
Kahjuks või õnneks ei pea ma lugu eneseabiõpikutest ega nende kirjutamisest, nii et kui soovisite samm-sammult juhist, kuidas leida endale sobiv tegevus peale gümnaasiumit, olete valesse kohta sattunud. Vähim, mida saan teha, on juhtida tähelepanu optsioonidele, mille seast peaks idee poolest peale 20. juunit midagi välja valima, ning kirjutada sõnu, millest heal juhul mõni lugeja endale inspiratsiooni ja julgustust võiks leida.
Esimene võimalus on minna ülikooli. Mida õppima? Midagi, mis mind huvitab. Mis mind huvitab? Kui selle küsimusele on kindel vastus teada, võib hakata juba valitud õppeasutusele motivatsioonikirja kirjutama, sest olukord on läbimõeldud, planeeritud ja üldiselt suurepärane! Poisid peavad suure tõenäosusega mingil hetkel minema kaitseväkke, mis lükkab nende jaoks otsuse tegemist veidi edasi, kuid alati saavad nemad arhiividest üles otsida ,,Silmapiiri“ 2025. aasta novembri väljaande ka siis, kui Saaremaa Gümnaasium on ammu lõpetatud, et ammutada ideid ja mõtteid edasiseks.
Arvatavasti siiski selliseid, kes hetkega öelda oskavad, kuhu nad edasi õppima minna tahavad, on pigem vähe, ja neil pole ju üldse abi vajagi. Siinkohal võin enesekindlalt väita, et hirmu ning mahajäämust karta pole tarvis, sest suurem osa meie lennukaaslastest seisab ühe ja sama probleemi ees isegi, kui nad seda välja paista ei lase. Lisaks on see puhas normaalsus, sest ühe noore inimese küpsemist ja eneseleidmist ei saa sundida käima keskkooli lõppemise rütmis. Siit minu soovitus ja mõttekäik: nii palju kui võimalik tuleks edasi lükata drastiliste otsuste langetamist, kui selleks ei olda mentaalselt valmis. Tunnen mitmeid andekaid inimesi, kes on karjääriredelil pürgimist aeglustanud mitme aasta jagu õppega aines, mis liiga kiiruga valitud sai ning lõpuks tõestas end olevat indiviidile täiesti sobimatu.
Tsiteerides Tanel Padarit, siis enne valiku langetamist tuleb ,,võtta aega veidi ringi vaadata“, et õppida end tundma ning saada vastus küsimusele, kes päriselt olen. Ihnuskoidele, kes väidavad vastu, et aeg on raha, vastan rahulikult, et elu on liiga lühike, et seda raisata millegi peale, mis inimest ei huvita või talle ei sobi. Seega, armsad lennukaaslased, hoidke oma hobuseid, sest kui aeg on käes, kappavad nad sellevõrra kiiremini, kõrgemale ja kaugemale.