Saaremaa Vallavalitsuse hoone aadressil Lossi tn 1, Kuressaare
31. märtsil käisin ma töövarjutamas Saaremaa valla abivallavanemat ja sotsiaalvaldkonna juhatajat Kristi Sillartit. Sotsiaalvaldkonna juhatajana vastutab Kristi kogu Saaremaa valla sotsiaalhoolekande eest, lisaks planeerib sotsiaalvaldkonna eelarvet ja osaleb ka vallavalitsuse töös.
Selle päeva jooksul tekkis tunne, et Kristi töögraafik on midagi sellist, et 8 tundi magamist ja 16 tundi töötamist. Päev oli ülimalt tegus ja tempokas. Iga poole tunni tagant pidime me olema uues kohas ja tegelema uue probleemiga. Kui Kristi parajasti otseste tööülesannetega ei tegelenud, siis rääkis ta enamasti telefoniga või vastas e-kirjadele.
Päev algas minu jaoks kell 12.30, esiteks tutvustas Kristi mulle lühidalt Tallinna 10 majas tegutsevaid vallavalitsuse osakondi. Sain väikese ülevaate sellest, kuidas meie vallajuhtimine töötab, ning millised inimesed on selle eesotsas. Seejärel läksime lõunat sööma, sest kuigi minu jaoks hakkas „tööpäev“ pärastlõunal, oli Kristi tegelenud vallavalitsuse tööga juba kella 8st hommikul saati. Ka lõunat süües ei saanud Kristi täielikult puhata, sest pidi vastama kõnedele. Kõnede barraaž kestis kogu päeva, ei läinud viitteist minutit ilma selleta, et keegi Kristile helistaks. Enamasti ei olnud tal aega neid vastu võtta, mis tähendab, et nendega pidi ta tegelema peale tööpäeva lõppu. Lõunatki ei jõudnud me lõpuni süüa, sest graafik oli lihtsalt liiga tihe.
Järgmisena külastasime me Saaremaa Südamekodu, kus Kristi ülesandeks oli hinnata hooldekodu seisu ning tegeleda väheste hooldekodukohtade probleemiga. Kohtasime Südamekodu juhataja Kristina Naabriga, kes rääkis meile hooldekodu igapäevaelust, probleemidest ja võimalustest. Seal nägin, et suur osa Kristi tööst on teise inimese kuulamine ning temaga empatiseerimine. Kristi väitis, et abivallavanemana pole tal otseselt kohustust probleemsetes kohtades ise koha peal käia. Ta aga tunneb, et selleks, et ta saaks olukorrast ulatusliku ülevaate, on tal vaja ise inimestega näost näkku suhelda ning neid ära kuulata.
Päeva viimaseks tegevuseks läksime me TalTech Kuressaare kolledžisse, kus Kristil oli vaja pidada kõne Noorte Meretuuleenergia Konkursi võitjate autasustamise tseremoonial. Ka seal viibisime alla tunni, sest jõudsime tiheda graafiku tõttu sinna praktiliselt ürituse lõpus.
Kuigi töö tundub väga väsitav, tundub see ka ülimalt end ära tasuv. Tundsin, et oma tegemiste ja suhtlusega suutsime me päriselt inimeste probleemide lahendamise poole liikuda, ning tekitada inimestes tunde, et vald näeb ja tunnustab neid – see ongi ilmselt see, mis motiveerib Kristit seda tööd tegema. Päeva lõpuks olin üpris väsinud, kuid ka palju targem kui päeva alguses. Tundsin, et kogu minu tehtud „töö“ (Kristi kuulamine ja märkmete tegemine kui ta inimestega rääkis) oli asja eest.