Kas oled kunagi vaadanud mõnda filmi või seriaali, mis on nii absurdne ja üle võlli, et pilku on võimatu pöörata? Tere tulemast camp-maailma. See ei ole lihtsalt stiil, vaid tunnetus – koht, kus hea maitse kohtub teadlikult halvaga ning iroonia on teravam kui peategelase stilettod.
See on visuaalselt lummav ja emotsionaalselt laetud lähenemine, kus reeglid kaotavad tähenduse. Need on teosed, mis on defineerinud põlvkondi – alates roosast ja naiivsest „Arukas blondiinist“ kuni sünge ja stiliseeritud „Kellavärgiga apelsinini“. Need filmid ja sarjad ei karda olla „liiga palju“.
Kui otsid midagi, mis pakub korraga teravat satiiri, visuaalset naudingut ja tsitaate, mis jäävad su sõnavarasse pikaks ajaks, siis oled õiges kohas. Haara popkorn, pane selga oma kõige ekstravagantsem hommikumantel ja valmistu – ees ootab valik camp’i tõelisi ikoone.
„Surm sobib talle“ (Death Becomes Her)
Musta huumori tippteos kahest igavesest rivaalist, kes tarbivad nooruse eliksiiri, et üksteist üle trumbata, kuid avastavad peagi, et surematusel on väga ebaesteetilised kõrvalmõjud. Camp-ikooniks teeb selle filmi mäng eriefektidega ning Meryl Streepi ja Goldie Hawni särav ja teadlikult liialdatud näitlemine.
See on terav pilk Hollywoodi ilukultusele viisil, kus murdunud kaelad, augud kõhus ja lagunev keha ei ole tragöödia, vaid lihtsalt ebamugavad kõrvalnähud teel igavese täiuslikkuseni. Film naudib oma absurdsust täiel rinnal.
„Saatan kannab Pradat“ (The Devil Wears Prada)
Kui nimetada film, mille tegemist kartis terve meeskond, kuuluks see tiitel just sellele teosele.
On avalik saladus, et Miranda Priestly tegelaskuju on inspireeritud endisest Vogue’i peatoimetajast Anna Wintourist ning sellisest ikoonist rääkimine nõudis tegijatelt tohutut julgust. Räägitakse, et Wintour hirmutas moedisainereid, et kui mõni bränd peaks filmi toetama või seal oma riideid näitama, ei ilmu nende uued kollektsioonid enam kunagi Vogue’i veergudel.
See on camp oma kõige puhtamal kujul – täis kättesaamatut luksust, teravat vaimukust ja drastilisi muutusi. Filmist on saanud omamoodi moepiibel, kus kohtuvad korraga ihaldusväärne ja kriitiline pilk võimule, perfektsionismile ja glamuurile.
Filmi keskmes on aga Andy – nutikas, kuid moekauge ajakirjanik, kes maandub ootamatult Miranda isikliku assistendi kohale ehk „tööle, mille nimel miljonid tüdrukud oleksid valmis tapma“. Andy avastab peagi, et glamuurse fassaadi taga peitub halastamatu ja nõudlik maailm, kus suurimaks väljakutseks saab jääda iseendaks.
PS! 1. mail jõuab kinodesse „Saatan kannab Pradat 2“!
„Arukas blondiin“ (Legally Blonde)
See film on camp-ikoon, sest võtab kõik „blondiini stereotüübid“ ja pöörab need enesekindlaks relvaks. Kõik on hüpervärviline, läikiv ja teadlikult „liiga palju“.
Alates ikoonilisest bend and snap’i liigutusest kuni kohtusaali stseenini üleni roosas kostüümis koos chihuahua Bruiseriga – iga detail on üle võlli. Ja just seetõttu see toimib.
Film on siiras ja positiivne camp. See on soe, vaimukas ja visuaalselt küllastunud. Sellest on saanud sümbol naistele, kes jäävad truuks oma stiilile ja purustavad klaaslagesid (või antud juhul – võidavad kohtuasju tänu teadmistele püsilokkide hooldusest).
Elle Woods on roosasse riietatud ja igavesti optimistlik Delta Nu korporatsiooni president. Tema elu variseb kokku, kui poiss-sõber Warner ta maha jätab ja väidab, et vajab enda kõrvale kedagi tõsiseltvõetavamat.
Elle ei anna alla ja ta astub Harvardi ülikooli õigusteaduskonda, et oma väärtust tõestada. Seal saab kiiresti selgeks, et tema suurim tugevus on see, mida teised peavad nõrkuseks – truudus iseendale ja oma roosale maailmavaatele.
„Õelad tüdrukud“ (Mean Girls)
Cady Heron on seni elanud Aafrika džunglis ja olnud koduõppel. Ameerika Ühendriikidesse naastes ootab teda aga hoopis teine maailm – gümnaasiumi sotsiaalne hierarhia. Ta satub kiiresti kooli eliidi ehk „Plastikute“ vaatevälja, keda juhib manipuleeriv ja hirmuäratavalt täiuslik Regina George.
Cady plaan gruppi seestpoolt õõnestada muutub peagi ohtlikuks mänguks, kus piir õigluse ja ise „õelaks tüdrukuks“ muutumise vahel hakkab hägustuma.
„Õelad tüdrukud“ on saavutanud camp-staatuse tänu oma üliteravale stsenaariumile ja reeglistikule, mis on muutunud popkultuuri osaks – alates roosadest kolmapäevadest kuni tõdemuseni, et „higi on lihtsalt su keha nutmas“. Iga stseen on täis satiiri ja tihedat huumorit, mis on kujundanud terve põlvkonna slängi ja huumorimeelt.
See ei ole lihtsalt noortefilm, vaid kultuuriline fenomen sellest, kui kaugele ollakse valmis minema, et istuda koolisööklas „õiges“ lauas.
„Jenniferi keha“ (Jennifer’s Body)
Jennifer Check on väikelinna gümnaasiumi vaieldamatu iluduskuninganna, kellest saab pärast ebaõnnestunud saatanlikku rituaali poistest toituv deemonlik kiskja. Tema parim sõbranna Needy Lesnicki peab pealt vaatama, kuidas Jenniferi isu ja ohvrite nimekiri aina kasvab, samal ajal kui nende omavaheline suhe muutub üha toksilisemaks ja verisemaks. Teismelise äng esitatakse siin neoonvärvilise filtri kaudu.
Omal ajal vääriti mõistetud „Jenniferi keha“ on nüüdseks saanud feministlikuks camp-klassikaks. Selle taga on nii mürgine vaimukus kui ka Megan Foxi unustamatu roll, mis pilkab meedia loodud iluideaale.
Film segab gümnaasiumidraama ja verise õuduse viisil, mis on vabandamatult „liiga palju“ ning täis sotsiaalset satiiri. Lõpuks jääb kõlama lihtne, aga ebamugav mõte: kõige hullem koletis võib peituda kõige ilusama inimese sees.
„Karje kuningannad“ (Scream Queens)
„Karje kuningannad“ on täielik hullumeelsuse tipp, kus slasher-õudus kohtub absurdse komöödiaga kõige stiliseeritumal moel. Lugu keerleb ülikooli luksusliku tüdrukute korporatsiooni Kappa Kappa Tau ümber, kus salapärane sarimõrvar hakkab liikmeid ükshaaval kõrvaldama.
Samal ajal kui veri voolab, muretseb korporatsiooni juht Chanel Oberlin rohkem oma garderoobi ja sotsiaalse staatuse kui ellujäämise pärast. Iga kriisihetk muutub moedemonstratsiooniks.
„Karje kuningannad“ on camp oma puhtaimas vormis, kus iga tegelane on viidud äärmusliku stereotüübi piirini ning iga dialoogirida on mürgisem kui eelmine. Sari naudib teadlikult oma naeruväärsust, pakkudes vaatajale neoonvärvidesse mähitud absurdi, kus surmad on teatraalsed – näiteks tehakse rahulikult postitusi isegi siis, kui kedagi oma toas rünnatakse.
Solvangud on viidud kunstivormiks ja iga stseen püüab tähelepanu. Ja muidugi Chanel 2, 3, 4 ja 5 – oh jah.
„Ameerika õuduslugu: Coven“
„Ameerika õuduslugu: Coven“ viib vaataja New Orleansi salajasse nõidade akadeemiasse, kus must huumor kohtub kõrgmoe ja iidse maagiaga. Tulemuseks on visuaalne vaatemäng, mis on korraga sünge ja glamuurne.
Kolmas hooaeg keskendub nõidade uuele põlvkonnale, kes peavad õppima oma võimeid kontrollima. Samal ajal käib akadeemia juhi ja tema rivaalide vahel halastamatu võitlus ülima võimu ehk „Ülemnõia“ tiitli nimel. See on maailm, kus loitsud on sama teravad kui disainerkleitide lõiked ja kus surm on sageli vaid ajutine seisund.
Nõiad kannavad musta kõrgmoodi, jalutavad stiilselt läbi ajalooliste tänavate ja peavad sõnasõdu, mis on täis ikoonilisi repliike. Jessica Lange’i ja Angela Bassett’i lummavalt võimsad rollid annavad sarjale erilise intensiivsuse – iga liigutus on dramaatiline ja iga pilk saatuslik.
Tegemist on seguga gooti õudusest ja seebiooperist – elegantne, üle võlli ja täiesti camp.
„Dünastia“ (Dynasty 2017)
„Dünastia“ on klassikalise 80ndate seebiooperi modernne ja veelgi glamuursem taassünd, kus Carringtonide perekonna siseasjad on mustemad kui nende firma tehastes voolav nafta. Sari on täis uskumatuid pöördeid, kadunud sugulaste ootamatut naasmist ja füüsilisi kähmlusi, mida peetakse maha kõige kallimates disainerkleitides ja luksuslikes aedades.
Tegu on puhta meelelahutusliku glämmiga, kus ükski draama pole liiga suur ja ükski reetmine pole liiga madal. Sari pakub vaatajale võimalust piiluda maailma, kus raha ei osta õnne, kuid ostab vähemalt võimaluse stiilselt kätte maksta.
„Meeleheitel koduperenaised“ (Desperate Housewives)
„Meeleheitel koduperenaised“ viib vaataja Wisteria Lane’ile – pealtnäha täiuslikku Ameerika eeslinna, kus laitmatult pügatud hekkide taga peituvad mõrvad, petmine ja intriigid, mis muudaksid iga trilleri kadedaks. Sari jälgib nelja sõbranna elu, kes püüavad toime tulla oma igapäevaste saladustega pärast seda, kui üks nende hulgast sooritab ootamatult enesetapu.
Tegemist on meisterliku seguga mustast komöödiast, müsteeriumist ja draamast, kus kodune idüll on vaid habras fassaad, mis varjab sageli absurdset ja vägivaldset reaalsust.
See sari on camp-kultuuri nurgakivi, sest ei karda olla korraga sügavalt emotsionaalne ja täielikult „üle võlli“ seebiooper. Tegelased nagu Bree Van de Kamp või Susan Mayer on muutunud arhetüüpideks, keda fännid jumaldavad just nende äärmuslikkuse tõttu.
Kättemaks ja klatš käivad siin käsikäes igal aiapeol.
„Valge Lootus“ (The White Lotus)
„Valge lootus“ on terav ja ebamugavalt vaimukas sotsiaalne satiir, mis lahkab rikaste puhkajate hingeelu maailma kõige luksuslikumates kuurortides. Sari jälgib privileegidega harjunud inimeste kokkupõrget reaalsuse ja hotelli töötajatega, kus pealtnäha süütud ebakõlad eskaleeruvad sageli katastroofiks. Vaataja muutub justkui salajaseks pealtnägijaks eliidi moraalsele allakäigule.
Tõeliseks camp-ikooniks on tõusnud Jennifer Coolidge’i kehastatud Tanya McQuoid, kelle traagiliselt naeruväärne ja samas siiras olemus on võitnud miljonite poolehoiu. Tema tegelaskuju esindab sarja üldist vaimu – ühtaegu kurb, absurdne ja täiesti ikooniline.
Sari kasutab teadlikult camp-esteetikat, et naeruvääristada rikkust ja eneseimetlust, jäädes samal ajal nii stiilseks ja kaasahaaravaks, et seda on peaaegu võimatu pooleli jätta.
„Kõmutüdruk“ (Gossip girl)
„Kõmutüdruk“ viib vaataja Upper East Side’ile – maailma, kus pealtnäha täiuslike teismeliste elusid juhib salapärane blogija, kes teab nende iga patulugu ja sotsiaalset libastumist. See on ood luksusele, kus koolitrepil istumine on rangelt hierarhiline küsimus ning kättemaks on sama igapäevane kui hommikune jääkohv.
Sari keskendub Serena van der Woodseni ja Blair Waldorfi keerulisele sõprusele, kus truudus ja reetmine põimuvad disainerkottide, eliitkoolide intriigide ja Manhattanit vallutavate skandaalidega.
Sari on camp-ajastu vundament tänu oma vabandamatule materialismile ja Blair Waldorfi karakterile, kellest sai terve põlvkonna stiili- ja võimuikoon. Tema peavõrud, strateegilised kättemaksuplaanid ja terav keel on puhas teater, mis muutis noorteseriaali kõrgklassi vaatemänguks.