Lapsena, siis kui mul ei olnud veel mitte mingisugust autonoomiat selle üle, kus, kellega ja kuidas ma elan, otsustasid mu vanemad, et suurepärane idee oleks mind ja mu venda viia elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Ja ma pean tõdema, et see oli tõesti suurepärane idee.
Elades pikka aega ühes riigis, samas kliimas ja kultuuriruumis, ei suuda me isegi ette kujutada, missugune on elu mujal. Reisides me näeme nii väikest osa ühest suurest riigist. Julgen väita, et oma elu kohandamine täiesti teistsuguse keskkonnaga kui see, millega oleme harjunud, paneb meid vaatama paiku, mis muidu tunduksid väikesest Eestist vaadates käega katsumatud, hoopis teise pilguga. Näiteks kui räägime, et Austraalias on kogu aeg kohutavalt palav, siis tegelikult ei tähenda see mitte lihtsalt seda, et pidevalt higi lippab ja päikesepiste karjub tulles, vaid ka seda, et õues prügikastis kõik mädaneb. Temperatuur läheb nii kõrgeks, et seal hakkab lausa omapärane elu pihta – selline, et lõpuks tekib küsimus, kas sealsetelt elanikelt tuleks üüri küsida (jah, palavus tegi meie õue prügikastist pidevalt kodu igasugustele ussikestele).
Inimesed olid Austraalias väga … huvitavad. Olime piirkonnas, millest mitte liiga kaugel elas palju aborigeene ehk Austraalia põlisasukaid. Üks nendega kokkupuude jääb mulle eriti eredalt meelde. Nimelt jälitas mind, minu ema ja väikest venda, kes tol ajal oli veel lausa kärus, aborigeenist naisterahvas. Tal oli käes katki löödud pudel ning ta ajas meid pudeliga vehkides bussi pealt maha, karjus ja sonis keeles, mis oli meile mõistetamatu. Jooksime nii mis jalad kandsid, kuni lõpuks üks suvaline postiauto meid peale võttis. Praegu meenutan seda lugu naerdes, kuid pean tunnistama, et tol hetkel oli asi naljast kaugel. Siiani ei tea, mis selle naise eesmärk või motiiv meid taga ajada oli, sest noh … ütleme nii, et me ei jäänud temalt aru pärima.
Aga sellega minu välismaa seiklused ei piirdunud – Austraalia viskas üle, nii et kolisime Inglismaale. Wohooo kooli … kohas, kus ma ei rääkinud mitte ühegi lapsega sama keelt. Õpetaja Merle Rekaya jutus on iva sees, kui ta ütleb, et just lapse aju on kõige vastuvõtlikum erinevatele keeltele ja nii see ka on. Kahe nädalaga oli mul sorav, selge ja ilus inglise keel suus.
Minu esimene koolikogemus võrreldes Eesti koolidega oli väga teistsugune. Inglismaal oldi laste vastu palju vähem usaldatavamad kui Eestis. See, et laps läheb ise peale kooli koju, ei tulnud kõne allagi. Samuti ei omanud ükski laps telefoni ja koolist said minna ära vaid siis, kui keegi oli sulle järgi tulnud. Põhimõtteliselt on see nagu Eesti lasteaiasüsteem, lihtsalt seal rakendati sama süsteemi koolilastel.
Näen, et välismaal elamisel on kaks erinevat potentsiaalset rada, mida mööda minna – mida kauem eemal oled, seda rohkem kibeled tagasi või mida kauem ära oled, seda rohkem kodu ära unub. Minul oli kindlasti see esimene variant. Ratsionaalne mõistus saab aru, et mul on tagaaias apelsinipuu ning maja kõrval bassein ja ongi tegemist tõelise paradiisiga. Sellega oli ainult üks väike probleem … paradiisis hakkab kiiresti igav. Logeledes igavas paradiisis igatsesin taga seda väikest miskit, mis tahab kiluvõileiba ja seda halba ilma, mille üle eestlased armastavad viriseda.
Kõik need kogemused panid mind mõistma, kui tore on välismaal elada. Siiski peamine idee, mis mind on kogu aeg kuklas kummitanud ja käinud käsikäes selle tänutundega, mis tuli välismaal elamisest, on see, kui õnnelik ma olen, et me Eestisse tagasi tulime. Mind paneb hindama see, et saan elada just selle kultuuri, keele ja traditsioonide keskel, sest olen näinud, kuidas elu teiselpool ekvaatorit käib. Eestisse tagasi tulemine oli justkui taasleitud armastus.
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
