Foto: Mari-Liis Nellis (Fotoliis)
16. märtsil käisin Kuressaare Teatris vaatamas etendust „Abruka sõda“, kus mängisid Tanel Ting (Urmet), Jürgen Gansen (Tõnu), Lauri Kink (Leemet), Luisa Lõhmus (ajakirjanik Katre) ja Piret Rauk (ema Liisa). Lavastus kujutas Abruka saare elu läbi huumori, vendadevaheliste pingete ja kohalike lugude, mis sisaldasid nii argipäevast elu kui ka traagilist ajalugu. Kuigi tegemist oli ühevaatuselise etendusega, suutis lavastus pakkuda nii sügavust, emotsioone kui ka mõtteainet.
Etenduse keskmes olid vennad Urmet ja Tõnu, kelle omavaheline tülitsemine oli nii pidev ja intensiivne, et sellest sai lavastuse üks läbivaid jooni. Nende konfliktid olid ühtaegu naljakad ja väsitavad – täpselt sellised, nagu vendade vahel päriseluski ette tuleb. Mõlemale vennale näis meeldivat ajakirjanik Katre, mis tekitas omakorda pinget ja võistlusmomente. Ainus teema, milles nad ühel meelel olid, puudutas filosoof Leemetit, kelle üle nad ühiselt muhelesid.
Ajakirjanik Katre saabus Abrukale eesmärgiga kirjutada artikkel Leemeti hiiglaslikust redelist. Varem oli ta kirjutanud loo juustust, nüüd aga huvitas teda midagi sootuks teistsugust. Urmet arvas, et palju põnevam oleks kirjutada Abruka inimestest, ema Liisa aga pakkus, et kõige olulisem on Abruka leib. Need ettepanekud peegeldasid hästi saareelanike iseloomu – igaühel oli oma tõde ja oma lugu, mida pidada kõige olulisemaks.
Kõige tugevamalt jäi mulle meelde just Leemeti tegelaskuju. Alguses tundus ta veidrik, kelle üle teised nalja heitsid ja kelle mõtteid ei võetud tõsiselt. Tema filosoofilised laused, nagu „me ei aja ajalugu taga, ajalugu ajab meid taga“, kõlasid esialgu naljakalt ja isegi pisut ülepingutatult. Kuid mida rohkem ta rääkis, seda selgemaks sai, et tema veidrus peidab endas sügavust. Mingil hetkel hakkas mul Leemetist isegi kahju – just selle pärast, kuidas teised teda kohtlesid. Ta oli nagu inimene, kes elab oma maailmas, kuid kelle maailm on tegelikult palju rikkam ja tundlikum kui teiste oma. Etenduse lõpuks oli Leemet muutunud lihtsaks ja lõbusaks kujuks, kes puges hinge. Tema siirus ja ausus mõjusid nii loomulikult, et temast sai lavastuse kõige inimlikum tegelane.
Näitlejatest jäid mulle enim silma Tanel Ting ja Jürgen Gansen, kelle omavaheline dünaamika oli veenev ja eluline. Nad suutsid edasi anda vendade äkilist loomust, väikseid solvumisi ja suurt südant, mis nende tülide taga tegelikult peidus oli. Nende mäng oli usutav ja energiline, mis hoidis publiku tähelepanu kogu etenduse vältel. Lauri Kink Leemetina oli lavastuse filosoofiline kese. Tema rahulik olek ja sügavad mõtted lõid kontrasti ülejäänud tegelaste kärsitusega. Ta suutis mängida tegelast, kes oli korraga naljakas, traagiline ja soe – ning just see mitmekihilisus tegi tema rolli eriliseks. Ema Liisa roll oli poegi korrale kutsuda. Tema tegelaskuju tõi lavale soojust ja kodust tunnet. Ajakirjanik Katre esindas väljastpoolt tulijat, kes püüdis mõista Abruka elu ja otsustas lõpuks kirjutada loo Leemeti redelist – kuigi Urmet arvas, et hoopis Abruka inimesed vääriksid tähelepanu.
Lavastuse üks liigutavamaid hetki oli lugu Sassist – mehest, kes lasti maha selle eest, et ta võttis kohalikelt elanikelt pakutud leiba. See lugu tõi lavale traagika, mis pani mõtlema, kui habras võib olla inimese elu ja kui sügavalt võivad väikesed kogukonnad kanda ajaloo haavu. Mina arvan, et Sass tuli tagasi just leiva lõhna pärast – sest leib oligi see, mis ta surmani viis. See mõte jäi mind saatma veel kaua pärast etenduse lõppu.
Huumor oli lavastuse üks tugevamaid külgi. Nalja tehti vendade tülide, Leemeti filosoofiliste ütluste ja saareelanike omapärade üle. Huumor ei olnud kunagi ülepingutatud – pigem loomulik osa tegelaste igapäevaelust. See aitas tasakaalustada tõsisemaid teemasid ja hoidis publiku meeleolu kergena.
Kokkuvõttes jättis „Abruka sõda“ mulle sooja ja mõtlemapaneva mulje. See oli lavastus, mis pani naerma, aga ka vaikseks jääma. Võtan kaasa mõtte, et iga inimene on oma lugu ning kui neid lugusid ei räägita, kaovad need. Lavastus oli üllatavalt aktuaalne – ka tänapäeval on oluline mõista, kust me tuleme, ja miks inimeste lood väärtuslikud on. Soovitaksin seda etendust kindlasti teistele, eriti neile, kes hindavad huumori ja ajaloo põimumist ning väikeste kogukondade suuri lugusid.