Kogu koolipere teab, et bioloogiaõpetaja Agnes Heinla klassiruumis peituvad lisaks muule huvitavale ka mõned aeglased ja limased loomakesed. Ülejäänu nende kohta on aga müsteerium. Peale üht skandaalset juhtumit läksime uurima, et kes need paharetid täpselt on ning millega nad meie majas õigupoolest tegelevad.
Bioloogiaklassi kurikuulsate tigude uurimiseni viis meid üks intrigeeriv juhtum, mis leidis aset umbes kuu tagasi G3.k klassi poiste evolutsiooniteemalise ajajoonega. Nimelt oli võetud tapeedipaberile joonistatud tööst paar ampsu, mille süüdlasteks tundusid olevat kõnealused kolm tigu. Õpetaja Agnese sõnul ei ole midagi taolist varem juhtunud, kuid siiski pidid paharetid karistuseks veetma veidi aega „koduarestis“ – kinnises plastikust kastis, millele olid loomulikult sisse tehtud ka õhuaugud. Tavaliselt on teod niivõrd unised, et nende äratamiseks tuleb nad kasta külma vee alt läbi, kuid juhtunu põhjal võib järeldada, et tapeedipaberi söömiseks ei ole nad kunagi liiga unised.
„Mu tütar pani neile nimed: Uitaja, Õgard ja Unimüts; aga mina ei saa aru kes nendest kes on,“ tutvustab Heinla. Tegemist on kolme Aafrika hiidteoga, kes igapäevaselt „magavad ja vaikivad“ ruumis number 212, kuid jõulu- ja suvevaheaegadeks avab õpetaja Agnes neile oma kodu uksed. „Eelmisel aastal olid nad meil jõuluvaheajal kuuse all, üks lasi jalga, hiljem leidsime ta kuuse alt veepotist üles,“ meenutab õpetaja. „Suvel on nad karjamaal, nagu lehmad käivad, aga nendel on võrepuur ümber, aeg ajalt tõstan seda ringi.“ Karjamaaeluga seoses kartis Agnes seda, et teod võivad munema hakata, nagu nende liigile suvekuudel kohane, ning pisikesed teod läbi võre loodusesse pugeda, kuid õnneks on kooliteod pisut ajast maas – hakkasid munema alles oktoobris. Praeguseks on kodukastis kolmesajast munetud munast jäänud arenema vaid üks teobeebi.
Olles kuulnud kaasõpilastelt konstruktiivset kriitikat loomakeste valiku osas, uurisime, miks osutusid valituks just teod. „Seda nimetatakse koolielu huvitavaks tegemiseks; selleks, et küsimusi tekitada.“ Väidetavalt ei võtnud Agnes koolimaja koduloomaks madu just sellepärast, et kui see plehku paneks, peaksime kõik majast evakueeruma. Minisea ehk rippkõhtsea miinuseks osutus aga ebameeldiv hais ning võimalik agressiivsus. „Mul kunagi oli üks, aga me natuke hellitasime ta ära, mingi aeg tuli kööki pottide-pannidega kolistama, nõudis kartuliputru,“ jagab kogenud loomakasvataja oma õppetunde. Kuna praegu 1,5 aastat vanad kõhtjalgsed elavad umbes kaheksa-aastaseks, siis uurisime Agneselt, mis on tulevikuplaanid Saaremaa Gümnaasiumi loomade osas. „Järgmine samm on kalad Ivo ukse taha, see on kahe poisi UPT,“ avaldab G2 poiste uurimistöö juhendaja, „millal nad tulevad, ma ei tea, aga nad varsti peavad tulema, sest UPT tuleb ära teha.“
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
