Detsember lendas mööda nii ruttu. Kodus said kuusk ja toad juba ammu ehitud ning igal pool võis tunda värsket mandariini-piparkoogisegust hõngu. Jõuludeni oli jäänud vaid viis päeva, aga ikka jõllitas Agatha aknast välja. Teadmata isegi, mida vaatas. Ta pilk puuris läbi erksast lumest, mullast, kivist. Tema pilk läbistas kogu planeedi. Pürgides edasi mööda lõpmatuna näivaid universumi tühermaid. Ja ikka ei teadnud ta päris kindlalt, mida ta otsib, mida ta näeb.
Ta otsustas veidi jalgu sirutada ja mõtteid värskendada. Võttis nagist mantli ja salli ning hüüdis köögis askeldavale emale midagi ebamäärast jalutuskäigu kohta.
Oli karge õhtupoolik ja lumi krudises Agatha saabaste all. Tema teekonnal ei olnud sihti, kuid ta otsis midagi. Teadmata, mis see on.
Ta elas üpriski kooli lähedal. Ei läinud kaua kuni ta juhtus mööda jalutama noorest Gümnaasiumist, kus ta vaid mõned kuud tagasi oli õpinguid alustanud. Tollel hetkel, ta ei teadnud, miks jalad olid, ta justament oma uue kooli ette lohistanud, kuid see mõte jäi ta peas edasi-tagasi veerema. Ta peatus ja jäi ümbrust uudistama. Kuigi see oli talle juba tuttav.
Öösel oli kõik nii teistmoodi. Maja, mis ka päeval sisendas mõnda vaatajasse aukartust, näis ööpimeduses kõrguvat suure ja massiivsena üle Agatha pea. Ei aidanud kaasa ka see, et millegipärast ei töötanud osa tänavavalgustusest. Niisiis pööras ta pilgu suurelt pimeduselt tähistaeva poole, mis karges talveõhus oli eriti klaar. Ei saa öelda, et Agatha just palju tähtedest teadis, kuid ta ei unusta iial, kuidas särab nii eriliselt põhjanael, mida ta vanaisa oli talle näidanud, kui nad üks hilisõhtu olid purjekaga merel õõtsunud. Ka seekord otsis ta üles põhjanaela, mis aastatega talle nii armsaks oli saanud. Leidnud otsitava, läksid ta silmad imestusest suureks. Põhjanaela kõrval helkis mingi uus täht, mis oli eredam kui ükski täht tol ööl. Ta tundis, justkui läheks täht aina suuremaks. Meteoriit, mõtles ta ning tundis kõhus seda vastikut närvilisust. Aga ta ei suutnud end liigutada, põgeneda, vaadata mujale isegi. Justkui oleks maailmas vaid tema ja tulekera. Kera aina lähenes ja lähenes. Kasvades sekunditega suuremaks. Kohe tuleb pauk, jõudis Agatha vaevu mõelda, kuid suurt pauku tulekera ja maa vahel ei tulnud. Küll aga oli kuulda kolinat, kui hele kogu kooli katusele prantsatas ning ebainimlikult oigas.
Enam ei olnudki Agatha keha kivina paigale tardunud ja ta jooksis kooli ukse poole. Ta tõmbas tugevalt ust. See polnudki lukus. Jõudnud aatriumisse tardust ehmunult paigale. Ta ei suutnud uskuda, kes tema ees seisis, pea õrnalt viltu temaga tõtt vahtimas. Inimesesarnane olend uuris justkui teispoolsusest ilmunud hinge enda ees. Olend helendas kosmiliselt. Ta juuksed oleks justkui kuu helgist merepeeglis ning tema silmad tumedad nagu musta augu südamik, kui välja arvata miski, mis ta silmadest tagasi helkis kui tähistaevas. Seljas olid tal Agatha arvates küll väga naljakad riided – nagu ajalooõpikust. Olendit kaunistas õrnem pits, mis oli õrnem kui allikavesi ja tema rüüd katsid tikandid, mis oleksid justkui jumalate enda loodud.
Kõik ta juures oli kaootiline, kuid samas iga detail omal ideaalsel kohal.
“Kes sa oled?” päris taevaolend Agathale lähenedes ning tema ümber uudistava tiiru tehes.
“Kes sa oled?” küsis Agatha imestunult.
“Küll te maakad, olete ikka imelikud,” nentis olevus lõpetanud tiirutamise, jäädes käed puusas tema vasta seisma, “mina olen muidugi kuu laps, kuid mu isa kutsub mind Candaraks!”
“Kuidas saab taevakehal lapsi olla?” päris ta edasi.
Candara raputas pettunult pead.
“Tead, gümnasisti kohta oled sa üllatavalt väheteadlik. Kas raamatuid üldse ei loe?” ta kehitas sõnatult õlgu, “igal juhul mu vanemad saatsid mu siia, et ma leiaksin maalt Jõulutähe, kuna varsti on tema aeg mööda taevavõlvi jalutada ning ta on jällegi plehku pannud.”
“Kas sa mõtled seda lille?” küsis Agatha eriti viltuse näoga.
“Ma ei tea, kuidas ta välja näeb, kuna ma alati magan, kui on tema tööaeg,” turtsatas Candara. “Nii et näita mulle seda lille või mis iganes see oli.”
Agatha mõtles veidi järele ja talle meenus vene keele klassi laual ilutsev jõulutäht. Ta juhatas Candara klassini märgates samal ajal, kuidas kuulaps justkui hõljus kõndides.
“Mul läks täiesti meelest, et uksed on lukus,” ahhetas Agatha kui nad olid õige ukseni jõudnud. Candara naeris õrnalt ja hõljus läbi ukse ning avas selle seestpoolt. Selleks hetkeks oli Agatha juba harjunud olukorra absurdsusega ja ta ei imestanud enam isegi väga, vaid naeratas, tehes samal ajal tänuliku peanoogutuse uksehoidjale.
“Vot see’p see on,” viipas Agatha punarohelise taime poole, mis laual kükitas. Agatha naeratas juba võidukalt.
“Ei, see on ju mingi roots. Tuletan meelde, et meie otsime Jõulutähte!”
Agatha mõtles veidi järele: “Tead, kooli kuusele ei pandudki tähte, aga äkki on Jõulutäht seal endale pesa leidnud.”
Candara itsitas veidi Agatha mõte üle, et Jõulutäht puu otsas istub, aga oli nõus asja uurima minema. Kahjuks osutus kuuse tipp aga sama tühjaks, kui see möödunud esmaspäeval oli olnud. Ta ohkas, kuid siis meenusid talle jõulutuled, mis klassis tahvli all olid. Ka need osutusid vaid tuledeks.
“No ma ei tea,” ohkas ta.
“Teie inimesed armastate ikka nii kergesti alla anda,” pahandas Candara, “kui teda pole enam-vähem loogilistes kohtades, varjab ta ennast kusagil, kus me teda otsida ei oska.”
“Kuidas sa üldse tead, et ta end siin peidab? Maailm on suur ja lai.”
Candara näole ilmus roosakas jume: “Ma tunnen tema lähedust, kuna me oleme seotud. Tule nüüd, otsime läbi iga väiksemagi nurgataguse.
Ja nii nad tegidki. Tunde jooksid nad mööda koridore hõljudes klassist klassi. Vahele ei jäänud ükski ruum või klass. Läbi käidi nii trepipealsed kui ka trepialused, kuid seal polnud rohkemat kui direktori jalgratas. Isegi köögist otsiti ja Candara veenmisel oli Agatha nõus ka õpetajate toast ning juhtkonna ruumidest otsima. Nende lapselikult rõõmus naer ja kära täitis ruumid, mis muidu öösel nii külmad, valguse ja soojusega. Aeg aina lendas, kuid endiselt polnud Jõulutähest märkigi ja kaks väsinud otsijat vajusid jõuetult aatriumi trepile.
“Mis juhtub, kui me teda ei leia?” küsis Agatha murelikult.
Candara mõtles hetke ja vastas õige vaikselt: “Seda pole kunagi varem juhtunud, nii et ma ei kujuta ettegi. Ilmselt tuleks sellest palju jama.”
Nad vaatasid mõlemad enda ette nähes vaid pimedust, mis oli neid märkamatult ümbritsenud. Candara toetas oma pea Agatha õlale. Tema juuksed olid pehmed ning üllatavalt soojad. Justkui paistaks päike neile alati peale. Candra hakkas omaette ümisema.
“Ma pole Jõulutähte küll kunagi näinud, kuid olen teda unes kuulnud, laulmas. Tema hääl on kaunim kui aisakellade muusika,” sosistas Candara uniselt.
Agatha ei pidanud isegi Candaralt paluma, et ta seda talle laulaks. Ei läinud kaua, kui Agatha temaga ühines. Ta teadis sõnu ilma, et oleks neid kunagi kuulnud ja viis justkui voolas ta huulte vahelt välja. Peagi täitus kogu ruum lauluga, millele südame paelad saateks helisesid. Kahe laululinnu ette hakkasid ilmuma värvilised valguslaigud mis tulid akendest nende selja taga. Valgust tuli hingelõkke süüteks aina juurde. Lauljad ei pannud enam isegi tähele soojas valguses hiilgavat vitraaži, mis oli ilmunud raamatukogu taga kõrguvatele akendele. Värvilise klaasmaali keskel oli jõulutäht. Tema pea ümber hiilgas nimbus ning seljas hõljs Candara riietega sarnases stiilis hõlst, mis Jõulutähe veelgi suursugusemaks muutis. Kogu ruum täitus valguse ja ingelikku muusikaga.
Agatha avas silmad, mis lauldes olid õnnest kinni vajunud. Ehmunult pilgutas ta silmi ja hetkega oli ere valgus, kui udu, haihtunud. Ta leidis ennast koduukse eest, nagu oleks ta just naasnud täiesti tavaliselt jalutuskäigult. Ta vaatas kella ja lahkumisest oli möödunud vaid pool tundi. Ema oli just söögi valmis saanud ja kutsus Agatha endale appi lauda katma. Kõik näis nii justkui poleks midagi juhtunudki, kuid tegelikult polnud miski endine.
Nüüd oli tal kuhu vaadata, mida otsida. Teades, et oli leidnud Jõulutähe ning iga kord kui ta taeva poole vaatas, kuulis ta õige vaikselt helisevat viisijuppi, mis täitis ta hinge jõulutundega.