Parandamatu raamatukoi, ükskõikne kaane ees õlakehitaja, hirmuga nn stimulatsiooni mittepakkuva kirjasõna eest põgeneja – milline iganes neist olla, saab iga mõtlev olend raamatu avanuna vähemalt ühe uue teadmise, olgu selleks kasvõi tõdemus, et ei soovi seda enam kunagi uuesti teha. Kolmest eeltoodud tüübist vaieldamatult esimese esindajana väidan ma vastu oma eesti keele ja kirjanduse õpetajale, kes eelmisel kevadel nentis, et August Mälgu ,,Õitsev meri“ pole enam gümnaasiumiõpilasele piisaval kirjanduslikul tasemel ning et peaksin suvelugemiseks valima midagi väljakutsuvamat. Mina teda ei kuulanud ning õppisin sellest hulgi.
,,Õitsev meri“ võib vähendatud empaatiavõimega inimesele tunduda jutustusena tujukast teismelisest poisist, kes pole elu näinud ning ei tea, mida sellest tahta. Alguses käib Hannes Suureõue Niida järgi, hiljem laseb end vedada Liida juurde Tondiojale ja viimaks satub saatusetahtel hoopis Saadu Taaliga pereteed käima. Näide on küllaltki brutaalne, kuid paremini poleks ilmselt võimalik ilmekalt kirjeldada noore inimese eneseotsinguid, põikpäiseid hoiakuid ja ära kadumist enesesse. Hannese pealt õppisin, et elu varajases faasis pole vajadust teha drastilisi ja põhjapanevaid otsuseid, sest kui käia alles mööda eneseotsingute käänulisi radu, mis tihti hoopis ootamatutesse kohtadesse võivad viia, võib olla pettumuseks, kui tee mitte ringiks kokku, vaid sirgena tundmatusse kaob.
,,Veri ehk ihaldaks vahel võib-olla veel kord minna neidki teid mööda, kus ei paista ette midagi ja ohud on sõbraks, nagu on lugu merel,“ kirjutab Mälk nooruki silme läbi 20. peatükis. Mida aeg edasi Tondiojal, seda pahuramaks muutus Hannes. Seda tihemini leidis põhjuseid tagasi pöördumiseks rannakülla, seda enam mõlgutas ta mõtteid merest; seda rohkem igatses ta minna tagasi koju. Siinkohal lükkan ümber väite: ,,Mälk on põhikooli tase, sest tahaksin hirmsasti näha hordides viieteistaastaseid lapsi, kes suudavad suhestuda kiirustatult pere loomise ja lapsepõlvekodu ühes vanematega seljataha jätmise talumatu agooniaga, hoolimata sellest, et Hannes oma sõnades nii äärmuslikult ei väljendu. Olles palju mõelnud peatsele kodust lahkumisele ja seda salamisi alati oodanud, pani Mälk mu suhtumisele kodusse igavese pitseri. Jätta maha keskkond, kus on möödunud terve mu elu nii, et see paik on alati olnud osake minust ilma, et oleksin seda tajunudki – Hannes seda ei suutnud, ning ta on emotsionaalselt liiga minu sarnane, et võiksin seda fakti ignoreerida.
Kui iga kord raamatut avades saab midagi juurde õppida, siis iga kord tegelasi endast läbi lastes saab midagi uut kogeda, ja see on ometigi see üks ja tõeline põhjus, miks raamatuid armastatakse. Kahtlemata on see üks õppimise vorme, kuid paljas kirjasõna ei õpeta pooltki sellest, mida suudab emotsionaalselt laetud ning empaatiliselt vastu võetud teos. See raamat puudutas mind – nii ma sellest õppisingi.