Kõige ilusam naine elab sinu kõrvalmajas. Ta sööb sama eestipärast toitu ning joob keefiri ja kama. Ta kõnnib sinuga kõrvuti kooli või töö poole ning õhtul tagasi tulles jätkab teed sinuga ühes sammus. Ta käib sinuga teatris ja toidupoes ning istub sinu vastas pargis. Kõige ilusam naine elab täiesti tavalist elu. Ta on ilusaim naine eales, aga samas ei ole ka.
See mõte jõudis minuni aasta tagasi kaasaegse kunsti näitusel, mida külastasin koos sõbraga. Suurte ja pilkupüüdvate maalide kõrval oli väike kuraatori koostatud nimekiri kunstnikest, kelle teosed paraku nendele seintele ei jõudnud. Loomulikult võtsime nutitelefonid välja, et igaühe loominguga tutvuda. Minu pilk peatus nimel Sasha Tsyganov ja tema teosel „Soe tuul“.
Naine pildil seisab hämaral taustal, pooleldi vaataja poole pööratuna. Tema silmad on suletud ja suu kergelt avatud, justkui vaikses naudingus. Tuul on ajanud tema juuksed keerdu, nii et need lehvivad pea ümber nagu luuderohu juured. Ta ei ole mingi vana aja eksemplar ega ka liigselt modernne oma tumeda mantliga, mille lahtiste hõlmade vahelt paistab hele mustriline sall. Ta on täiesti tavaline naine, keda ma tõenäoliselt kohtaksin Tallinna tänavatel, ja ma olen üsna kindel, et seesama mantel ja sall asuvad praegu minu ema riidekapis. Ometi särab tema argises lihtsuses ilu, mis eirab maali ühetoonilisust.
Suures imestuses tõstsin telefoni sõbra silme ette, et ta näeks maailma kõige ilusamat naist. Ta muigas ükskõikselt ja pööras pilgu tagasi oma ekraanile.
Küsisin siis, et kas ta ei ole ilus naine?
Ta vastas: „Ma ei tea. Lihtsalt naine, eks ole? Meenutab mu ema veits.“
Suutsin nõustuda vaid sellega, et naine maalil meenutas ka mulle mõnevõrra minu ema. Samas ei näinud ma temas midagi, mis teeks temast pelgalt naissugupoole esindaja. Ta on ilus, sest ta on tuttav. Tema näos on killuke minu pereliikmeid, minule armsaid põhikooliõpetajaid, sõpru ja tavalisi poetöötajaid, kes on mulle kunagi abistava käe ulatanud. Nemad on minu jaoks kõige ilusamad inimesed eales.
Seda mälestust meenutades tuleb mulle alati meelde üks teine lugu. Eriti noorena on tütarlapse suurim unistus sageli olla ilus ja meeldiv – sedavõrd, et ta on valmis end tükkhaaval ohverdama.
Algkoolis olin sõber ühe klassiõega. Mäletan hästi, kuidas ta kümneaastasena tuli iga päev kooli, nägu kaetud ema meigikotist võetud põsepuudri ja huulepulgaga. Kui klassijuhataja küsis, miks ta on nii vara hommikul näo ära mökerdanud, vastas ta, et ei taha teiste arvates inetu olla. Õpetajad naersid selle üle palju. Hiljem rääkis see tüdruk mulle liivakastis, et ta tahab noorelt surra, sest siis ei pea ta kunagi vana ja kole olema.
Minu jaoks on siiani kõige hämmastavam see, kui normaliseeritud on teismelise enesepõlgus. Ma ei ole kohanud kedagi, kes ütleks, et nii peabki olema, ent samas ei ole näha ka hädavajalikku muutust. Seetõttu tuleb see mure lahti mõtestada, astuda uksest välja ja öelda kellelegi, et ta on kõige kaunim inimene eales. Ma ei ole tänaseni oma vana klassiõega niimoodi rääkinud, kuid selle artikli kaudu tõotan, et ühel päeval saab ta teada, et ta on kellegi jaoks maailma ilusaim naine.
Kui sina ei ole seda ilu veel üheski inimeses märganud, siis pole sa võib-olla osanud õigesti vaadata. See, et ilu pole end sulle paljastanud, ei tähenda, et seda ei ole olemas. Kõik naised, keda mina kohtan, on juukseotstest varvasteni kõige ilusamad naised suures ja laias maailmas. Kui kellelgi tekib selles kahtlus, siis tuleb silmad puhtaks pühkida ühiskondlikest ootustest, mis ütlevad meile, milline naine on ajakirjade ja sotsiaalmeedia järgi esteetiliselt meeldiv.