Foto: Tartu muusikapäevade arhiiv
Juba väga pikka aega on inimene tahtnud olla loominguline ja lasta välja oma mõtted paberile. Igaüks on kunagi midagi loonud ning tänapäeval, seoses interneti ja meedia laialdase arenguga, on ülimalt kerge oma teoseid teistele esitleda. Isegi kui mõni idee tuleb improviseerides või spontaanselt, on igal kirjutatud sõnal, videoklipil, fotol või meloodial mingi väärtus ja eesmärk. Kunsti olemus pole pelgalt midagi lihtsat luua, vaid anda midagi teose tarbijale ja autorile. Selles peitubki loojate võim, milles on rohkemat, kui algselt arvata.
Loojate ühiskonnakriitilised teosed toovad kaasa laiema silmaringi ja teadmiste tekke ühiskonnas, mis aitab mõista maailma suurimate probleemide kriitilist tähtsust. Prantsuse kirjaniku Remarque’i teos „Läänerindel muutusteta“ räägib ühest noorest esimese maailmasõja sõdurist, kes peab läbi elama õudsaid kaevikusõja tingimusi ja sõja kõige hirmsamaid hetki, mis lõpuks laastavad peategelase ja tema kaassõdurite mõttemaailmad. See tuntud teos ei tekita lugejas pea kordagi häid lugemisemotsioone, mis oleksid positiivsed ja rõõmsad, sest igat sõjalist hetke on kirjeldatud meeletult detailselt. Autori eesmärgiks oligi kirjutada sõjavastane teos, mis puudutaks oma tarbijaskonda sügavamalt ja negatiivsemalt kui mõni teine romaan. Ajastul, kus sõjatehnika kiire areng tõstis hukkunute arvud miljoniteni ja sõja auväärne maine hakkas vaibuma, inspireeris Remarque’i romaan oma lugejaskonda ja teisi kunstiloojaid vaatama teoseid kui mõjuvõimsaid abivahendeid oluliste teemade esiletõstmiseks ja lahendamiseks.
Samaväärsel eesmärgil on loodud Eesti ja Gruusia ühisfilm „Mandariinid“, kus Gruusia sõjapiirkonnas elav vanem Eesti mees Ivo päästab kaks haavatud sõdurit, kes ühtlasi on omavahel vaenlased, ja põetab neid samas majas koos. Kuigi see film on loodud pea sada aastat hiljem kui Remarque’i romaan, on selle mõte ja eesmärk samatähenduslik: näidata ja tõsta teadlikkust, et sõda on oma olemuselt mõttetu ja et inimlikkus peab kehtima iga rahvuse kohta. Vaadates praegust maailmapilti, tekib tahtmine arvata, et eelnimetatud teosete üllad eesmärgid pole kahjuks tänapäevani täidetud, sest Ukraina ja Venemaa konflikt koos Iisraeli ja Gaza situatsiooniga on siiani probleemid, mis lõhestavad inimlikkust ja maailmarahu. Sellegipoolest on need kunstiloojad, kes sõjavastaseid teoseid on kirjutanud, mõjukad liikmed meie ühiskonnas, kes sisendavad tavakodanikele rahumeelseid mõtteid.
Loojate kunstil on võime anda suur tõuge ühiskondliku režiimi muutmiseni ja rahvusliku identiteedi väljakujunemiseni ülimalt suurel tasandil. Alo Mattiiseni 1988. aastal loodud laulutsükkel „5 isamaalist laulu“ sisaldab Eesti esimese ärkamisaja perioodist inspireeritud patriootlike laule, mis kujunesid laulva revolutsiooni käigus väga olulisteks sümboliteks. Neid laule laulis Eesti rahvas suurtel kogunemistel ja meeleavaldustel, protesteerimaks Nõukogude Liidu režiimi vastu. Osaliselt tänu nendele lauludele tekkis Eesti rahva seas ühine rahvuslik kuuluvustunne, mis lõppude lõpuks viis Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni. Muusika ja kunst üleüldiselt ei piirdu ainult rahvakultuuri loomisega, see võib mõjutada terve rahva ja riigi tulevikku.
Loojate kunsti, nende filme, romaane, laule, võib pidada inimkonna universaalseks keeleks. Kunst aitab seletada ja mõista keerulisi probleeme ning suunab autori mõtted efektiivselt laia maailma, proovides mõjutada ühiskonnas toimuvat parema tuleviku nimel. Teadmine, et maailma ei kujunda ainult omakasupüüdlikud ja vaenulikud riigijuhid, vaid maailmakujundajateks saavad olla ka rahumeelsed kirjanikud, muusikud ja filmirežissöörid, annab lootust, et inimlikkus on tulevikus veel populaarsem kui praegu.