Elu algab hiilivalt, peaaegu märkamatult, nagu vesi, mis hakkab rannapiirilt taganema, jättes selja taha mälestuse soojast suvest ja muretust lapsepõlvest. Väikese lapsena ei tunne sa rütmi kurnavat raskust, sa tunned ainult hetke – päikese paitust nahal või lume kriginat taldade all. Maailm on suur, avar ja täis lubadusi, kuni ühel päeval klõpsatab lukk kinni.
Kool kehtestab oma kompromissitu rütmi, surudes su loovuse ja energia nelja seina vahele, kus esmaspäevast reedeni on su ainus reaalsus tahvel ja kella aeglane tiksumine. See on esimene kord, kui sa puutud kokku selle süsteemse mõõnaga, kus su sisemine elujõud hakkab kahanema, asendudes tuima kohustusega. Koju jõudes ei ole sa enam seesama laps, kes uksest välja jooksis; sa oled tühjaks pigistatud kest, kelle viimnegi jaks kulub kodutööde rägastikule, et valmistuda järgmiseks identseks päevaks.
Selles ahelas tekib esimest korda ootus – see neetud lootus, et kuskil eespool on vabadus. Nädalavahetus tormab mööda absurdse kiirusega, jättes sulle vaevu aega hinge tõmmata, et siis anda teed sellele neetud esmaspäeva hommikule, mis tundub nagu järjekordne hoop näkku.
Iga aastaga muutub see vabaduse ootus intensiivsemaks, peaaegu valusaks, sest meie aju januneb nädalavahetuse kange dopamiinilaksu järele, lootes kompenseerida viit päeva vaimset vangistust. Kuid pühapäeva pärastlõunal, kui vari akna taga pikeneb, vajub meeleolu nii sügavale, et tekib kurnav tühimik, must auk rinnus, mis imeb endasse igasuguse rõõmu. See on emotsionaalne mõõn, mis kordub nädalast nädalasse, aastast aastasse, kuni sellest saab su elu põhitoon.
Me arvame, et see on ajutine faas, et põhikooli lõpetamine toob leevendust, kuid vaata – kes tuleb õlale koputama: keskkool oma veelgi rangemate nõudmiste ja suuremate ootustega. See on nagu lõputu trepp, kus iga aste on eelmisest kõrgem ja raskem, kuid vaade tipust ei muutu kunagi.
Pärast neid kolme aastat loodad sa siiralt, et oled lõpuks vaba, et nüüd algab „päris“ elu, aga see mõte ei suuda õitsema minna, sest mängu tulevad ülikool ja töö. Sa leiad end istumas järjekordses loengus või kontorilaua taga, vahtimas ekraani, mis peegeldab su enda väsinud pilku, ja avastad õudusega, et reeglid on jäänud samaks. Ainult panused on suuremad.
Kooli kontrolltöö on asendunud kvartaliaruandega, õpetaja kurjustamine ülemuse passiiv-agressiivse e-kirjaga ja see helge kolmekuuline suvevaheaeg on kuivanud kokku kahenädalaseks puhkuseks, mida sa planeerid kuid ette nagu mingit kriitilist sõjalist operatsiooni, teades, et iga sekund sellest peab olema maksimaalselt „nauditav“, sest järgmist tuleb oodata terve igaviku.
Oleme treenitud ootama, me oleme muudetud ootamise professionaalideks. Ootame kella viit, et saaks lõpuks „elama“ hakata; ootame reedet, et saaks end unustusse juua või magada; ootame kuupalka, et maksta arvete eest, mis võimaldavad meil järgmisel kuul jälle tööle minna. See on suletud ring, kus iga samm on ette määratud.