.
meenud, kui vaatan oma liiga ambitsioonikal päeval valmis kirjutatud to-do listi.
kui motivatsioon oli laes, et võinuks isegi merd ja maid hakata ringi tõstma.
samas näen ka Sind nendes neli päeva vanades nõudes, mis kraanikausis vaikselt kopitama
tahaksid hakata.
võin selle nõudehunniku ees seista, aga ega peale silmside muud ei plaani juhtuda.
eks me mõlemad sellel hetkel mõistame, et asi on lastud käest ja polegi midagi enam teha.
olukord on piisavalt räpaseks kiskunud. mõlemal süda juba vaikselt paha.
.
üksvahe tegelikult andsin nii endale kui nõudele võimaluse.
panin kraani tööle ja ootasin. ootasin, et üles soojeneks.
lõpuks kannatuse katkedes pidin endale aru andma, et külma vett soojaks võluda ei saa.
ausalt öeldes see mind ei üllatanud.
eks ta ole mul ju terve aja niiviisi jampsinud.
vahetevahel on leigeid päevi küll olnud.
muidugi olen ma nendest siis viimast võtnud, aga noh … püsima see pole jäänud.
hommikuks on üldiselt kraan uuesti peaaegu, et täitsa jäätunud.
.
kuskil viimase võimaluse andmise ja murdumise vahel hakkas mulle üks asi meeletult
vastukarva käima.
alguses proovisin ikka heaga, aga tulemused puudusid.
pidin siis ikkagi jõudu kasutama.
ei sobinud mulle see üksi küürimise aspektikene.
kui muidu on tegemist koostööga ja teised inimesed saavad sellega hakkama, siis kuidas
minu köögis kostus alatihti, vaid mahavisatud taldrikute klirinaid.
kommunikatsioon oli täielikult alla arvestuse.
kasutasin kõikvõimalikke lahendusi – leiget vett, kvaliteetset seepi, pehmet nuustikut, millest
siis veel puudu saab olla?
minu õhtusöögist mustaks saanud kahvli küljest ei nõustunud ükski vastik toidujäänus
eemalduma.
hull kinnisidee oli jamast kinni hoida.
jumala eest, et mingeid muudatusi ei peaks tegema.
küürisin, mis ma küürisin, ikka oli ta samasugune.
ausalt, lõpuks hakkasin kõige kauemaks seisma jäänud taldrikutelt haledaid sosinaid kuulma.
„siin ei ole enam midagi päästa. pole vaja!“
siis ma andsingi alla. see oli viimane piisk. sõna otseses mõttes. rohkem ma kraani tööle ei
pannud.
.
kõik vanad nõud said kildudeks visatud.
korra mõtlesin ühekordsete nõude peale.
võib-olla see oleks lahendus, aga tundsin, et pikemas perspektiivis ei ole need eriliselt
praktilised ja pakuvad rõõmu vaid üheks õhtuks.
neil puudub sügavamõttelisus.
mulle meeldib näha, kui keegi on liiga tugevalt liha lõiganud nii, et taldrikul noa jäljed
figureerivad või mõni vahva mälestus jätnud endast mõne värvikama pleki.
ma ei karda taaskasutust ja pigem olen seda isegi vat eelistama hakanud.
.
.
ahjaa, ostsin endale nüüd uhiuue nõudepesumasina!
.
.
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
