Juba mitmed aastad, augustikuus, enne uue õppeaasta algust kõlab meedias koolide appihüüe: koolid vajavad erinevate ainete õpetajaid, keda lihtsalt ei ole. Ennekõike on puudu reaalainete õpetajatest. Väiksemates koolides puudus ka muude ainete õpetajatest.
Rinnad kummis ja rahulolevad võivad olla vaid era- ja eliitkoolide direktorid, kus võib lausa õpetajate järjekord ukse taga seista.
Aga milles on asi? Miks on õpetajaamet noorte seas ebapopulaarne? Kas ebapopulaarsus võib olla seotud maakooliga? Kas piirkond mõjutab õpetajate olemasolu?
Saaremaa Gümnaasiumi noor inglise keele õpetaja Monika Mander ja varem Saaremaa Gümnaasiumis ajalooõpetajana töötanud ja hetkel Kuressaare Vanalinna kooli õppejuht Anni Haandi leiavad mõlemad, et ameti valikul on määravaks töökoormus ja tasu.
Nad toovad välja ka noore õpetaja abistamise teema. Sageli on nii, et värskelt kooli tööle tulnu töötab tohutu energia ja entusiasmiga kuni viis aastat ning seejärel lahkub erasektorisse. Nad leiavad, et koolidel tuleb hästi läbi mõelda alustava ja ka juba kogenud õpetaja mentordamine, sest probleeme teadvustades on võimalik neist ka üle saada.
Monika märgib, et õpetajaamet on üks nõudlikumaid. Tema sõnul ei piisa seal ainult oma aine suurepärasest valdamisest, vaid siin on palju muid kohustusi ja ülesandeid, milleks on väga keeruline ette valmistuda ülikoolis ning millega ei osata arvestada. Sellepärast paljud, kes valivad selle elukutse, ametisse püsima ei jää. Palk ja koormus, lisaks pingeline töö hirmutab noori ja lihtsam on valida ehk mitte nii loominguline ja kõrgeid nõudmisi esitav töö kui õpetajal mugavama ameti vastu.
Aineti õpetajaameti populaarsuse osas toob Anni välja, et enim puudub reaalainete ja keeleõpetajaid. Mõlemad noored pedagoogid leiavad ka seda, et õpetajate puudus kimbutab nii maa-kui linnakoole. Lisaks toob Anni välja, et murekohaks on väikesed koolid, kus õpetaja ei pruugi oma koormust täis saada ning peab täiskoormusega töötamiseks sõitma mitme maja vahel.
Kuidas lahendada probleemi, et noored tuleksid kooli, et eakad ja kogenud pedagoogid ei põleks läbi? Anni tõi näiteks Saaremaa Gümnaasiumis alustavate õpetajate kogukonna, kus olenemata alustava õpetaja vanusest, saadakse kokku, räägitakse rõõmudest ja muredest. Palju oleneb alustava õpetaja sisemisest põlemisest, kui suure ambitsiooniga tööd alustatakse.
Alustaval õpetajal on tavaliselt tohutult ideid, mida soovitakse realiseerida ning kui siis juhtub ümber olema juba kogenud õpetajate seltskond, kes alustavat õpetajat pessimismiga alla tõmbavad, mitte ei toeta, siis on ka alustava õpetaja langus kiirelt tulema. Ehk siis selleks, et saaks hoida alustavaid õpetajaid pikalt koolis, tuleb pidevalt panustada positiivse töökeskkonna loomisesse ja hoidmisesse. Ja mida positiivsem ning väestavam on töökeskkond, seda suurema tõenäosusega näevad koolis õppivad noored, et õpetajaamet on äge!
Näiteks, kui vaadata Nooruse kooli õpetajaskonda, siis väga suur hulk neist on sama kooli vilistlased. Tundub, et neil on olnud koolis väga toetav keskkond ning seeläbi on valitud edasiseks karjääriks õpetaja elukutse. Kindlasti on see midagi, mille peale peavad koolid mõtlema. Saaremaa Gümnaasiumis on nüüd juhtimise ja õpetamise suund, mis näitab, et järelkasvule ja Eesti haridussüsteemi panustamisele on hakatud süsteemselt mõtlema.
Vaatamata kõigele halvale leidub koolis ka noori edukaid ja aktiivseid õpetajaid. Õpetajatöö rõõmudest räägib ka Monika, kes leiab, et õpetajaametit on vaikselt hakatud ühiskonnas rohkem väärtustama ja hindama. See ei paranda aga päevapealt õpetajakriisi olukorda, kuna nad ei saa jätkuvalt väärilist tasu, olles tegelikult tippspetsialistid oma alal. Päeva lõpuks ikka ainult missioonitundest ära ei ela ja kui on valikus tasuvam ja vähem stressirohkem töö, siis enamus ikka valivad selle teise variandi. Eesti seisab silmitsi hariduskriisiga, õpetajad on alustanud streigilainega.