Möödunud suvi oli eestlaste jaoks tavapärasest erilisem, sest pärast kuueaastast pausi toimus taas üldlaulu- ja tantsupidu, kandes sedapuhku nime „Iseoma“. Ettevalmistused peoks said tantsijate ja lauljate poolt hoo sisse juba aasta jagu enne pidu ning loomulikult ei jäänud neist kõrvale ka meie kooli õpilased. Et sündmusest võimalikult mitmekülgset pilti maalida, jagavad oma muljeid Olger Hannes Mets, kes osales peol rahvatantsijana; Liisa Sall, kes tegi kaasa võimlejana ning Kätrin Tamira Kanemägi, keda võis näha laulukaare all.
Olger Hannes Mets
Kuna läksin tantsupeole esimest korda, oli kindlasti sees väikest viisi ärevus. Pean mainima, et see oli siiski meeldivat tüüpi. Olime selle momendi nimel ju pingutanud ja säärt tõstnud pea kaks aastat ja tahe tantsida koos motiveeritud inimestega, kes olid ühise eesmärgi nimel kokku tulnud üle terve Eesti, oli suur.
Kaks korda nädalas revüü ja kooli kõrvalt rühkida ja puhkida, et keerukad tantsud selgeks saada, oli ilmselt suurim katsumus kogu protsessi juures. Mäletan eriti värvikalt ühe keerukaima tantsu raskemat momenti, kus pidi koos paarilisega järjest teostama kaheksa hiiu valsi kaelatõstet. Kui te ei tea, mis need on, siis pidage ennast õnnelikuks ja öelge, et teil on vedanud, sest selle selgeks õppimist ja teostamist ei soovi ma ka oma halvimatele vaenlastele (olime mitu korda peale sooritust minestamise äärel).
Tantsud selgeks saadud ja rahvarõivad pakitud, suundusime pealinna, kus ootas meid nädal aega hommikust õhtuni tantsuproove. Kui sain teada, et me sõna otseses mõttes hommikul üheksast õhtul üheksani tantsime, ei olnud ma just kõige meeldivamalt üllatunud, aga nagu hiljem selgus, ei olnudki see nii hull, kui olin kartnud. Proovid ise olid kindlasti pikad, kuid õnneks mitte nii intensiivsed kui olin arvanud. Tantsupeole kohased supilõunad jäätisega, mis peale tundide pikkuseid proove väga kosutavaks osutusid, ja murul sooja suvepäikse all lesides veedetud pausid tegid selle nädala mitte ainult talutavaks, vaid ka väga nauditavaks. Tagantjärele tõdedes olid tantsupeo päevad ühed mu suve lemmikud. Sellele aitas kindlasti kaasa ka imeline ilm, mis meile kingitud oli. Nüüd, kesksügisel seda kirjutades tekib mega soe tunne neid palavaid suvepäevi meenutades, mil sõpradega aega veetes tantsupeoproovid ja etendused veedetud sai.
Värvikaim moment proovidest olid näiteks see, kui meie rühma ja juhendaja nime üle terve Kalevi staadioni hõigati ja kurjustati, et kus me küll oleme. Meil loomulikult polnud õrna aimugi, et pidime parajasti staadioni täiesti teises otsas seisma ja valmis olema… aga mis siis muud, kui kandadele valu ja oma kohale jooks. Muidugi tolles olukorras oli piinlik ja juhendajalt noomida saamine ei olnud meeldiv, aga tagasi vaadates muutuvad kõik sellised olukorrad naljakateks mälestusteks, mida humoorikalt meenutada, sest nagu on öelnud Charlie Chaplin: „Elu on lähedalt vaadates tragöödia, kuid kaugelt vaadates komöödia.”
Okei, see kõik on küll ülitore, aga miks peaksite teie, armsad lugejad, tantsupeost huvitatud olema ja ka ise osa võtma. Ma arvan, et selle võtab imehästi kokku minu lemmikmoment kogu tantsupeost – selleks on lõputantsud, mil kõik pea üksteist tuhat tantsijat tulevad korraga lavale kokku, et tantsida (ja isegi laulda) viimased tantsud kõik koos käsikäes, justkui üks mees või hiiglaslik tantsutrupp. Vaadates enda ümber ringi, käed taeva poole, lauldes ning tantsides oma rühmakaaslaste ja tuhandete teiste tantsijatega ühes rütmis, ühes viisis ja ühes Eestimaa südamelöögis ei suutnud ma oma natuke vesiseid silmi uskuda. Mind valdas eufooriline uhkus olla eestlane, olla selles momendis nende inimestega, kes on armastusest meie rahva ja kultuuri vastu valanud sadu tunde higi, verd ja pisaraid selleks, et olla just siis just seal ja jagada just seda hetke. Olla osa neist väljavalitutest, kellele langes au esineda, oli minu jaoks megavõimas. Naljakas on veel ka see, et ma pole varem tundnud end suure Eesti patrioodina, aga sel momendil seal, tantsimisest maha tallatud murul seistes olin ma igavesti uhke, et olen eestlane.
Soovitan kõigil tantsupeost osa võtta. Valige siis ise, kas tantsija või pealtvaataja rollist. Mina igatahes kavatsen ka järgmisel tantsupeol sammud Kalevi staadioni poole seada ja tean täpselt, kummalt poolt ma seda show’d aastal 2028 nautida kavatsen.
Liisa Sall
Võimlejate konkurss tantsupeole saamiseks oli teistest tihedam, kuna võistelda tuli mitte ainult enda piirkonna, vaid kogu Eesti peole rühkivate kollektiividega. Seda suurem oli aga rõõm, kui pärast pingelist prooviperioodi ning pikki õhtuid treeningsaalis potsatas postkasti jah-sõna. Seega pakkisin eelneval ööl kohvrite ja kottide kaupa varandust kaasa ning 30. juunil läkski kogu trall lahti.
Traditsiooniliselt ööbitakse Tallinnas prooviperioodi ajal koolimajades mattidel maas ning kuigi olen sellele ohtralt vastukaja kuulnud, tekitab minu jaoks väikeses klassiruumis justkui kilud karbis magamine just selle õige tantsupeo tunde. Tallinnasse jõudes avastasime aga mitte nii meeldiva üllatusena, et seekord oli meie koduklassiks viiendal korrusel asuv kahe väikese aknaga ruum. Parata polnud aga midagi, seega tirisime üks aste korraga oma kohvrid viimasele korrusele (trenn oleks selle päeva eest sama hästi kui tehtud olnud), ohverdasime ühe toanurga, et sinna oma klassi veidikesegi ruumi saamiseks seda täitvatest toolidest ja laudadest tornid ehitada (muideks, toolid olid ratastega, seega neid üksteise otsa paigutada oli nagu Jengat mängida) ning seadsime end sisse. Aega niisama lusti lüüa aga polnud, sest peagi ootas meid ees esimene suur proov. Kuna kõik kollektiivid on tantse õppinud eraldi, on proovide suurim katsumus nüüd kogu see kamp, võimlejate puhul täpselt 1111 inimest, ühes rütmis hingama saada. Võimlejad jaotusid eraldi kolme kategooriasse – neiud, naised ning valikvõimlejad. See andis meile võimaluse sel ajal, kui parajasti teiste kategooriate tantsijad harjutasid, platsi ääres puuduvaid unetunde järgi magada.
Mida päev edasi, seda ühtlasemaks üldpilt muutus ning peagi liikusime oma esialgsest proovihallist suurele Kalevi staadionile, kus proove tehes tekkis kohe selline tähtis tunne. Erk mälestus on sellest, kui ühte keerulist joonist esimest korda Kalevis läbi tegime ning kui lavastaja Ingrid Hamer kõnepuldis meile rõõmust pakatades ütles: „No vaadake nüüd ekraanilt ise, millega te hakkame olete saanud“. Ekraan oli tantsuväljaku ühte väravasse paigutatud just nimelt selle eesmärgiga, et nii tantsijad ise kui ka pealtvaatajad näeksid jooniseid ka ülaltvaates, sest see ongi üks tantsupeo ägedamaid efekte.
Ilm oli proovinädalal traditsiooniliselt väga palav, seega harjutades pidi eelkõige rinda pistma kuumusega. Selleks smuugeldasime platsile väikeseid veega pritsipudeleid, kerisime särkide käiseid üles, vältimaks „joodiku päevitust“, ning otsisime igal võimalikul hetkel varjulist kohta. Lisaks käisid meid jahutamas tuletõrjujad, kelle tööpäevad ilmselt tavapäraselt tuhandete tantsijate kastmist just ei sisalda, seega oli ehk ka neile uus kogemus. Kõigi õnneks olukord 2023. aasta noorte tantsupeoni ei küündinud, kus inimesi minestas palavuse tõttu iga kava järel ning läbimäng üldse peatati. Proovipäevade tipphetkedeks olid kindlasti lõunasöögid, sest kes oleks osanud arvata, et keset muru söödud seljanka, viil leiba ning loomulikult laulu- ja tantsupeo jäätis nii hästi maitseda võivad. Tantsupidu on üldse natuke nagu lennujaam, kus ühiskonna tavad ei kehti – maga proovihalli ääres, söö keset muruplatsi, vaheta puu taga riideid, kõik on normaalne.
Aeg lendas ning märkamatult said lahendatud kõik mured, seega ei pidanudki ma enam nelja sekundiga platsi ühest otsast teise jooksma; paika pandud viimased joonised ning tehtud läbimängud. Etendusele eelneval õhtul triikisime oma tohutu laiu seelikuid ning punusime üksteisele patsid pähe, ning ega siis midagi, pidu alaku! Kokku andsime kolm etendust, lisaks ühe peaproov-etenduse. Eredaimalt on meeles etenduste algused, kus saime platsile kõndida esimesena ning kui selja taha vaadates järgnes meie rühmale umbes 1000 tantsijat, oli tõesti tunne, nagu juhataksime vägesid. Pärast kava esitamist väravast läbi joostes valdas mind täielik eufooria, sest seal enda korda ootavad tantsijad tegid meile tunneli ning plaksutasid vaimustunult. Tundsin, nagu oleksin midagi võitnud ning eks ma tegelikult võitsin ka – me kõik võitsime võimaluse osaleda tantsupeol ning olla osake Eesti kultuuriloo loomisest. Pärast esimest kava pidime riideid vahetama, ning kuigi valiksegarühmadel, kellel samuti kostüümivahetus teha vaja, on selleks eraldi garderoobid, siis meile sellist luksust tagatud polnud, seega leidsin ennast poolpaljalt Balbiino jäätiseputka tagant. Pärast riiete vahetust oli täpselt parajalt aega joosta tribüüni äärde, et kaasa elada Läänerannikule, kus tantsisid meile tuttavad saarlastest rahvatantsijad. Seejärel tantsuplatsile, et järgmine kava esitada, siis taas teisi imetlema. Tipphetkeks olid muidugi lõputantsud, mida tantsida on kirjeldamatu tunne – olgu maksud ükskõik kui kõrged ning ilmad ükskõik kui halvad, aga täna on nii lõputult uhke olla eestlane ning olla osake millestki nii suurest ja nii vägevast.
Kõige meeldejäävamad hetked sünnivadki koosloomest, sest mäletan endiselt, kuidas õhtuti teiste rühmade tantse selgeks õppida püüdsime või kuidas täiesti võõras rühm meid pärast viimase peo lõppu endaga tantsima kutsus. Tantsupeo võlu ongi teha seda kõike koos, valutagu jalad või kõrvetagu päike. Ikka koos ja ikka eestlased.
Kätrin Tamira Kanemägi
Laulupeole sattusin ma selle aasta juulis juba kolmandat korda. Varem olin seal käinud põhikoolipõnnina, kes ei suutnud selle sündmuse tähtsust ja ilu täielikult hoomata ega õiglaselt hinnata. Seekord laulupeole minnes olin aga kordades kogenum, teadlikum ning mõistvam nii laulupeo ajaloo kui ka selle sügavama tähenduse osas.
Tallinnas veetsime me Saaremaa Gümnaasiumi segakooriga kolm päeva, 4.–6. juuli. Laulupeole kohaselt olid need päevad täidetud laulu, elurõõmu ja lustiga, ent sama palju ka eestlasliku vingumise ja hädaldamisega.
Iseenesest tundub esimene pool loetelust ju ilmselge, sest mis saaks olla eestlaslikum kui sündmus, kus eestlus voolab veres nii lauljatel kui pealtvaatajatel, nii lastel kui täiskasvanutel, nii eestlastel kui turistidel ja välismaalastel? Kõigil kohalviibijatel tuksub süda samas muusikarütmis, veres voolavad samad noodiread ning huultelt püüavad pääseda needsamad laulusõnad, mis võtavad täiuslikult kokku, mida tähendab olla eestlane.
Selle küsimuse üle laulupeole järgnevalt korduvalt mõtisklemine pani mind mõistma, et laulupeo ja eestluse võlu seisnebki nii heas kui halvas. Iga kogetud hetk on isiklik, südamelähedane ja sügavalt eestlaslik. Seetõttu jagangi järgnevalt mõningaid kogemusi laulupeolt, mis panid mind sügavamalt mõtlema oma rahvusidentiteedi ja eestlaseks olemise tähenduse üle. Laulupeo järel mõistsin, et võib-olla peitubki see, mis tähendab olla eestlane, just järgmises:
- Uhkuses, kui pärast aastapikkust harjutamist saab lõpuks seista laulupeo kaare all ning laulda kogu hingest ja südamest neid laule, mis võtavad kokku kõik, mida tähendavad eestlus ja ühislaulmine.
2. Kuuluvustundes, mis tekib hetkel, mil minnakse Vapianosse ja tellitakse laulupeo soodustusega pastat, sest kuigi see paarisendine hinnavahe ei muuda tegelikult midagi, ei tundu sel hetkel miski muu olulisem kui teadmine, et ollakse laulupeolane ning uhke oma riigi ja rahvuse üle.
3. Tüdimuses, mis tekib järjekordses järjekorras seistes — olgu see siis bussi-, supi- või rongkäigujärjekord.
- Üllatuses, kui laulupeo alal kohtab taas tuttavat, keda pole ammu nähtud, kuid kellega on selge, et sõltumata varasemast distantsist on mõlemad tulnud siia samal eesmärgil ja sama tundega südames.
- Mõistmises, kui posti najal seistes uhiuusi kummikuid jalga pannes hakkab rääkima 80-aastane New Yorgist pärit proua, kes sattus elus esimest korda Eestisse ja soovib oma elevust jagada.
- Hädatundes, kui pärast pikka proovipäeva kooli tagasi tulles avastatakse, et laulik, kott ja tossud on kõik ligemärjad, ning ainus viis neid kuivatada on kooli tualetis fööniga.
- Avastuses, et laulupeo seljanka on tõepoolest nii hea, kui kõik seda kiidavad.
- Väsimuses, mis tekib pärast pikka vihmast rongkäiku, kui ainus edasine soov on voodis kerra tõmbuda, kuigi teatakse, et ollakse kodust äärmiselt kaugel ja samas kohustatud paari minuti pärast tagasi lavale minema.
- Ärevuses, mis tekib siis, kui telefon on saanud liigselt vedelikku ja ei saa enam laadida, mistõttu sureb selle aku poole tunni jooksul täiesti ära.
- Kõhkluses, mis tekib pärast laulupidu, kui ka kahe kuu möödudes ei tea, kas on ikka õige aeg võtta ära enda pea räbalateks kantud käepael, sest selle eemaldamine tundub justkui endast tüki loovutamine.
Laulupeo kogemus on täis momente, mis panevad südame kiiremini tuksuma. Iga laul, iga naer ja iga jagatud hetk tuletab meelde, mida tähendab eestlane olla. Just need väiksed, südamelähedased hetked jäävad meelde kauaks ning on need, mis viivad mind laulupeole tagasi ka järgmisel korral, olgu see siis laulja või pealtvaatajana.