Kehaline liikumine on vaieldamatult üks populaarsemaid aja produktiivselt veetmise viise. Selle kasutegurid ulatuvad parenenud enesehinnangust defineeritumate joonteni alakõhul ning internetiavarustest võib leida lugematul arvul suunamudijaid, kes üht või teist aktivatsiooni propageerivad. Sotsiaalmeedias jäävad tahaplaanile aga haruldased indiviidid, kes ei pane oma füüsist proovile mitte ainult peeglist suurenenud biitsepsi imetlemiseks, vaid astuvad igapäevaselt iseenda vastu välja, et saavutada paremaid arvulisi tulemusi turniiritabelites. Selliste teatavat moodi enesepiitsutajate tehtav töö ületab tihtipeale harrastussportlaste kombitava psüühilise heaolu piiri, minnes taolisel skaalal üle hoopis uutesse kaugustesse.
Tüüpilise gümnaasiumiõpilase elu pole teab mis meelakkumine, nagu lugeja eeldavasti aru saab – hilised ööd matemaatika seltsis, vähesed unetunnid, lõputud kontrolltööd ning aeg-ajalt ka ühel või teisel põhjusel tujust ära olevad õpetajad või klassikaaslased on kõigest paar probleeme pakkuvat aspekti, millega õpilased igapäevaselt kokku puutuvad. Igal teisel juhul aitab füüsiline liigutamine koolistressist vabaneda, sest juhib mõtted pingest eemale, vabastab ajus dopamiini ning täidab seda uue energiaga eesseisvaks vaimutööks. Kuigi esimene väide peab ka sooritussportlaste puhul täielikult paika, võin ma omast kogemusest öelda, et koolihommikueelsel õhtul kell üheksa jalgpallihallis kolmanda seeria kiirenduste jooksmine ei levita vähemalt minu ajus eriti positiivseid ja värskendavaid kemikaale. Lähedasim emotsioon kirjeldatule on tavaliselt viimase seeria lõpus, kus südame pekslemise ja kopsude lõhkemise kurdistava müra vahelt poeb läbi üks teatav kergendustunne, et see õudus lõpuks läbi on, kuid keskööl voodisse vajudes, kodused ülesanded ja kontrolltöö jaoks õppimine päevaste treeningute tõttu tegemata jäänud, on sellest juba suhteliselt vähe alles.
Eriti katsumusrikkaks muutub olukord hetkel, mil keset täies hoos käivat kooliaastat hakkab pihta võistlushooaeg, mis paljude noorsportlaste jaoks tähendab täispakitud nädalavahetusi, veelgi pikemaid õhtuid treeningsaalis ning mõnikord ka pikemate sõitude tõttu nädalasiseseid koolist eemalolekuid. Sooritusärevuse ja funktsioneerimist takistava ülepingeni pole end taolises olukorras leidnud noorel enam pikk maa, sest žongleerima peab mitte ainult kodu ja kooli, vaid ka suurareenide vahet, kus vajadus esineda hästi lisandub samale väljakutsele koolis kontrolltöö ajal.
Kuigi saab vaielda, kas noored üldse peaksid taolisel tasemel oma kallist aega hariduse asemel füüsilise soorituse arendamisele pühendama, siis piitsavars on lõppude lõpuks siiski nende endi käes. Tulevaseks karjääriks arsti- või loodusteadustes valmistutakse tõepoolest koolipingis, kuid sisseastumiseks profispordi karmi ülikooli õpitakse just raske töö ning mingitpidi eneseohverduste kaudu, ning sel eluteelahkmel soovivad paljud noored valikut võimalikult kaua avatuna hoida.