Inimesed kirjeldavad oma elu sõnadega: „Kõik, mis meid ümbritseb, vajab nimetamist, et seda teistele arusaadavaks teha. Ka kõik, mis meiega juhtub, vajab sõnastamist, et inimesed saaksid omavahel suhelda ja end mõistetavaks teha. Selleks on vaja keelt.“
Juba ürgajal hakkas arenema kõne. Inimestel oli vaja väljendada emotsioone ning anda edasi infot selle kohta, kus on hädaoht ja kust leiab süüa. Suhtlus oli vajalik, et jääda ellu. Nüüdisajal kasutame kõnet selleks, et väljendada ennast ja oma tundeid. Mida suuremaks me kasvame, seda suuremaks muutuvad ka tunded meie sees – ning neid on sageli raske kontrollida.
Mida aeg edasi, seda rohkem noori väldib silmast silma suhtlust, sest hoopis lihtsam on oma tundeid väljendada sinisesse ekraani. See sinine ekraan on alati sinu jaoks olemas, tal on alati sinu jaoks aega. Ta ei mõista sind hukka, ta ei saa su peale pahaseks ega näe su pisaraid.
Paljudel meist puuduvad reaalsed sõbrad – reaalsed inimesed, kellega rääkida –, sest tehisintellekt saab ju ka sellega väga hästi hakkama. Meil on tekkinud uus keel, mis koosneb erinevatest keeltest, märkidest ja lühenditest. Emotsioonide virr-varr, mida varem nähti inimese silmadest ja tunnetati kehakeelest, peab nüüd mahtuma ühte väikesesse naerulnäkku.
On uus ajastu uue generatsiooni ja uue keele jaoks. Kuid kas see on ikka meie jaoks hea? Julgus suhelda silmast silma hääbub. Ma loodan, et see traditsioon – rääkida ja inimestega vahetult suhelda – ei kao, sest just see liidab meid üheks ja loob kuuluvustunde.
Muudame Saaremaa Gümnaasiumi suhtlevaks kooliks, kus õpivad heasüdamlikud, julged ja intelligentsed noored, kes ei karda silmast silma suhelda.