Viimasel ajal on sotsiaalmeedias laineid löömas trend, mille raames just hilisema Y- ja Z-generatsiooni noored hülgavad modernse tehnika ning otsivad oma vanemate kapiurgastest välja eelmise sajandi lõpu või 2000ndate alguse vidinad. Trendikas on teha pilte seebikarbi või filmilinti kasutava fotokaga ning pisikeste juhtmevabade kõrvaklappide asemel on moodi naasmas suured kõrvapealsed ning juhtmega klapid. Populaarsust koguvad vinüülplaadid ja kassetid. Vanemad inimesed on aga aina rohkem mures tulevaste generatsioonide nutisõltuvuse ja ohjeldamatu tehnikaarengu pärast ning on valmis ükskõik mis hinna eest seda piirama. Kas tegelikult on noored hakanud hoopis tehnoloogiast väsima või on tegu lihtsalt moeröögatusega, mis veidi aja pärast möödub ning taas unustuste hõlma paksu tolmukihi alla mattub?
Stereotüüpselt on tänapäeva noorte elu suuresti seotud nutiseadmetega – telefon on pidevalt käes vilkumas ja plärisemas, TikTok ja Instagram pakuvad lõputut võimalust pöidlagümnastikaks ning suhtlus toimub enamasti läbi sotsiaalmeedia, kasutades erinevaid lühendeid ja võõrkeelseid väljendeid. Hiljuti on hulk noori hakanud väsima info üleküllusest ja sotsiaalmeedias pealesurutud standarditest ning hakanud seda liikumist internetis levitama. 2000ndate alguse vidinad on muutunud vintage’iks – nende unikaalne disain ja piiratud funktsioonid on midagi, mis tunduvad noortele erilisena. Filmiga fotokad ja vanad digiseebikad klõpsivad pilte, millel on tänu algelise tehnika ebaperfektsusele ja pisiriketele iseloomu. See on üks viis hallist massist eristuda ning silma paista – kui enamik postitab oma feed’ile uhiuue iPhone’i jäädvustatud perfektsete filtritega pilte ja videoid, tunduvad vana digikaamera jäädvustused erilised ning omapärased. Noorematel generatsioonidel on kombeks kõikvõimalike asju romantiseerida ning nostalgiatrendi puhul on see ilmselgelt täielikult õnnestunud.
Klahvidega telefonid, mis näevad tihti ka lahedad välja, võimaldavad elada rohkem hetkes, ilma pidevate teavituste ja häirivate rakendusteta. Nuputelefonidega saab helistada, saata lühemaid sõnumeid ning kui veab, leidub seal ehk ka ussikesega mäng. Seda kasutades jääb doomscroll’imise asemel rohkem aega muudeks, tõenäoliselt palju kasulikemateks ettevõtmisteks. Kui nutitelefone ka päris välja ei vahetata, on aina populaarsem teha telefoni- või sotsiaalmeediavabu päevi, et hoida oma vaimset tervist. Sellist käitumist propageerivad kõige jõudsamalt influencer’id, kelle suured jälgijaskonnad tihti seda soovitust ka järgivad.
Rääkides enda kogemusest, meeldib mulle pidudel või muudel üritustel telefon kotti või taskusse jätta ning käia ringi oma armsa halli digiseebikaga, mille meeletult ere (ja reguleerimisvõimalusteta) välk küll veidikeseks silmanägemise võtab, kuid jäädvustab pilte, millel on telefonipiltidega võrreldes hoopis teistsugune väärtus. „Kuule, teed sa meist ka pilti pliis?” koos sõbraliku koputusega õlale on vaieldamatult üks vahvamaid osasid ükskõik millisest koosviibimisest.
Olen ka suur vinüülplaatide austaja. Minu kollektsioonis on neid umbes 30, mõni neist on 70ndate indie-rock, mõni käesoleva aasta uusim pop. Vinüülide juures armastan ma seda, kui eriliselt muusika nende pealt kõlab, see tundub kuidagi rohkem päris. Need näevad ka lahedad välja ning kui parajasti plaati ei keeruta, on neil hoopis disainielemendi roll.
Uurisin sõbrannalt, kellel on hunnikutes kassette ja CD-plaate, et miks? Tema jaoks on oluline, et saaks oma lemmikartiste võimalikult palju toetada ning füüsilise eksemplari soetamine panustab kordades rohkem kui muusika internetis kuulamine. Lisaks võib muusika kuulamisplatvormidelt, näiteks Spotify, Apple Music, YouTube, lihtsalt kaduda, nagu tegi oma loominguga mõni aasta tagasi USA laulja Dove Cameron.
Kui noored kipuvad aina enam minevikutehnoloogia poole, vaatavad vanemad inimesed murelikult tulevikku. Tehnoloogia areneb ülehelikiirusel kaugustesse, mida poleks kunagi suudetud ettegi kujutada, alustades üldise nutimaailma ja internetiga ning lõpetades tehisintellekti, virtuaalreaalsuse ja robotitega. Tänaseks päevaks lastevanemateks või vana(vanavana)vanemateks saanud inimesed on näinud pealt tehnoloogia metsikut arengut ning paratamatult pidid nad sellega sõbraks saama ja õppima seda kasutama, üritades ajaga kaasas käia. Tehnoloogiaoskused on saanud oluliseks ka pea kõigis töövaldkondades, seega tehnika tänapäeva maailmas ignoreerimine on üsna keerukas. Siiski tekitab vanemates ärevust nutisõltuvus, kus noor on täielikult seadmesse klammerdunud ning elu ilma selleta tundub ilmvõimatu.
Noorte ja vanemate stereotüüpilisi vaatenurki võrreldes on näha, et muret tekitab sama probleem, kuid see lähtub pisut teistest teguritest. Paljud noored tajuvad tehnoloogia üleküllust ise ja soovivadki vahel sellest eemalduda, tehes nutiseadmetest pause ja veetes aega liikudes või muude hobidega tegeledes. Paljud vanemad näevad tehnoloogilist tulevikku kui mingisugust kontrollimatut ning meeletult tugevat jõudu, mis võib nende võsukeste elu suures plaanis ära määrata (ja seetõttu ka täiesti ära rikkuda).
Kui noorte nostalgiatrend jätkub käsikäes nutiseadmete mõju vaimsele tervisele rõhutamisega, võib see populariseerida teadlikku naasmist „pärisellu” ning vältida tulevaste generatsioonide veelgi suuremat sõltuvust tehnoloogiast. See võib omakorda sundida ka firmasid arendama seadmeid, rakendusi ja muid lahendusi, mis pole sõltuvuse tekitamisele üles ehitatud, sisaldades mitmesuguseid kirevaid tulesid ja vilesid.
On suur tõenäosus, et nostalgialaine jääbki suures plaanis vaid lühiajaliseks moeröögatuseks, mis juba paari aasta pärast tundub paljudele noortele tobeda ja mõttetuna. Noored võivad mõnda aega filmipiltide pikka ilmutusprotsessi ja pikki juhtmeid kõrvaklappide ning MP3 mängija vahel nautida, kuid kui see muutub kasvõi veidikenegi ebapraktiliseks, naasevad nad taas mugavasse ja kodusesse nutimaailma.
.
.
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
