© www.flickr.com/photos/spiralz/29748786/: Erinevad lained ei sega üksteise levimist.

4.4. FÜÜSIKA ÜLDPRINTSIIBID: TÕRJUTUS JA SUPERPOSITSIOON

Tõrjutuse printsiip

Tõrjutuse printsiip makromaailmas tähendab seda, et ainelisi objekte ei saa asetada teineteise sisse. Kui pista vett sisaldavasse anumasse mingi keha, siis vedeliku tase tõuseb. Põhjuseks on see, et vesi ja keha ei saa üheskoos samas ruumiosas paikneda seepärast tõrjub keha oma asukohast vee välja.

Tõrjutuse printsiipi väljendab ka see, et kaks veejuga ei saa teineteist segamatult läbida.

Mikromaailma objekte (aatomeid ning nende koostisosi) on keerulisem vaadelda ja kirjeldada. Tõrjutuse printsiip kehtib aga ka siin. Mikromaailma jaoks sõnastes selle printsiibi 1925. aastal Austria füüsik Wolfgang Ernst Pauli. Oma lihtsaimal kujul väidab see, et kaks samas aatomis paiknevat elektroni ei saa olla samas kvantolekus. Elektronid ei saa tiirelda  sarnaselt, omades täpselt ühepalju energiat. Nende seisundid peavad millegi pooleset erinema.



Kaks teineteisest eemal olevat veejuga voolavad segamatult mööda oma trajektoore .
Kohtumisel teise joaga ei või erinevad veeosakesed korraga samas paigas asuda
ning tõrjuvad üksteist eemale. Veejoad ei saa teineteist segamatult läbida.

Superpositsiooniprintsiip

Mitteaineliste ehk väljaliste objektide puhul tõrjutuse printsiip ei kehti. Erinevad väljad võivad üksteist segamata samas paigas asuda. Välja mõju kehadele ei sõltu teiste väljade juuresolekust. Näiteks magnet tõmbab raudmutrit maapinna lähedal ja Maast kaugel, kus raskusjõudu pole, ikka ühtemoodi. Magnetvälja mõju ei sõltu Maa gravitatsiooniväljast ja vastupidi — sõltumata magneti juuresolekust, tõmbab Maa mutrit ikka sama jõuga.

Kui keha asub korraga mitme välja mõjupiirkonnas, siis mõjud lihtsalt liituvad. Iga väli mõjub kehale sõltumata teiste väljade juuresolekust mingi jõuga. Jõuvektorite liitmisel saame leida summaarse mõjujõu.

Seda printsiipi, mille järgi väljad üksteist ei sega ja nende mõjud liituvad, nimetatakse superpositsiooniprintsiibiks (super — ladina k. peal, sees; positio — ladina k. asetsemine). Superpositsiooniprintsiibi kehtivust kinnitab näiteks tõik, et erinevalt ainelistest veejugadest saavad kaks valguskiirt teineteisest segamatult läbi minna.





Superpositsiooniprintsiibi järgi saavad väljad korraga samas paigas asuda üksteist
mõjutamata. Valguskiired on väljalised objektid ja võivad teineteist segamatult läbida.
Kui üks valguskiir kohtub teisega, võime näha, et kummagi poolt tekitatud valguslaik
selle tagajärjel ei muutu.


< Tagasi     Sisukord      Edasi >