Silmapiir
Keiko ja Ingrid võtsid eeskuju kuulsamatelt tondiküttidelt (Buzzfeed Unsolved, Sam and Colby ning Shane Dawson) ja käisid Halloweenil uudistamas vana viljakuivatit. Sellest kogemusest sündis video, mis on täpselt nii ülepaisutatud nagu ameeriklaste kummitusvideod YouTube´is.
Saaremaa Gümnaasiumis on teada-tuntud riietusstiiliks smart casual, ehk mõõdukalt pidulik stiil, mida kiputakse aeg-ajalt eirama.
Kas riietusele peaks pöörama suuremat tähelepanu? Mida arvavad nad enda ja kaasõpilaste riietusest? Kas SG õpilased on teadlikud selle aasta moetrendidest?
Kõik need küsimused panevad mõtlema, kui palju riietus tegelikult mõjutab meie koolikultuuri ja seda, kuidas end iga päev tunneme. Võib-olla ongi aeg uuesti läbi mõelda, mida smart casual SG-s päriselt tähendab ja kuidas seda järgida nii, et reeglid jääksid paika, ent igaüks saaks siiski oma stiili ja isikupära säilitada.
Selle teema sügavamaks avamiseks alustab meediatiim sel hooajal Silmapiiris videode seeriat, et uurida, kust kulgeb õhkõrn piir mõõduka pidulikkuse ja liigse casuali vahel.
Kui mind minu esimesel elupäeval kusagil uueks jäänud paigas mulda sängitati
Kartsid mu vaenlased, et lähen taevasse, ja lähedased, et liigun
mööda treppi allapoole. Mu vaenlasi kattis tuhk, mu terav keel ning katse kõiki unustada ja mu lähedased mäletasid mu sügavaid mõtteid, ebapraktilisi nalju ja iseseisvumise himu.
Silmi avades ei olnud mul enam vahet.
Ainult nemad muretsesid minu ettenähtud saatuse pärast ja rääkisid minust veel lugusid. Mu vaenlased ikka häid ja lähedased halbu. Mu vaenlased väänasid mu sõnu ja naersid ebaõnnestunud elukatsete üle, sõimasid mulda kuhu olin puhkama heitnud ja tundsid kergendust minu olemise lõpule. Mu lähedased ehitasid mulle õhulosse, kiitsid heaks mu tegemata tegusid ja poetasid taeva poole vaadates pisaraid. Mu matusel esines musta raha eest patune preester, kes mu nime kullaga kattis ja mu silmad siniseks värvis. Sealsamas pomises minu purjus naaber minu kuritegudest, mis ta ise oli algatanud. Mind seal ei olnud – ei saanud oma lähedaste valesid ega vaenlaste soove tõestada ega ümber lükata ning hea kah.
Mina jätkasin teadmata, kas olen sattunud taeva või põrgu
Kuni hetkeni, mil mind minu esimesel elupäeval kusagil uueks jäänud paigas mulda sängitati.
Kui kuuled sõna „nõiaprotsess“, siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaega ja suurem osa kindlasti on vähemalt kuulnud väljendit „Saalemi nõid“, mis siiski ehk paljudele mingist müstilisest ja sageli määratlemata kaugusest pärit. Tõsi, keskajal kogu see nõiajaht pihta hakkas, aga loomulikult ei olnud see ju kõige algus. Taimetarku, loitsijaid ja muid sarnaseid teadjanaisi ja -mehi oli kindlasti palju varem. Lihtsalt neid ei aetud taga ega põletatud tuleriitadel (ega ka poodud).
Nõiajahi algus langeb kuhugi 15. sajandi algupoolde. Siis hakkas jõuliselt esile kerkima selline uudne teadus nagu demonoloogia, mis selgelt teatas, et igasugu loitsimine ja needuste peale panemine on saatanlik ja kindlasti mitte jumalikku päritolu. Kurb oli aga see, et suvalist naabrit oli väga kerge nõidumises süüdistada, naabril aga pea võimatu süüdistusi ümber lükata. Kellel vedas, selle päästis kas resoluutne advokaat või mingitel juhtudel pisut valgustatum kogukond. Liiga paljudel siiski ei vedanud. Taolisi protsesse oli kõikjal, ka meie ERM-is oli (võib-olla on praegugi) võimalik vaadata filmi ühest täiesti kohalikust Eesti nõiaprotsessist.
Gibson on teinud ära väga suure uurimistöö, allikmaterjalide nimekiri ulatub pea kolmekümnele leheküljele. Nagu pealkiri ütleb, on ta vaatluse alla võtnud kolmteist ajalooliselt silmapaistvamat kohtuprotsessi ja jah, üks peatükk räägib Salemi nõidadest. Aga kui te nüüd arvate, et raamat piirdub keskaja tuleriitade ja veeproovidega, siis eksite küll. Mitu juhtumit pärineb 20. sajandi algusest ja raamat lõpeb – uskuge või ärge uskuge – Stormy Danielsi ja otsapidi ka Donald Trumpiga.
See juba vastab ka küsimusele, kuidas meil siis ka tänapäeval nõidadega on. Kes arvas, et viimased nõiad jäidki kuskile Salemisse, siis mõelge sellele, kui palju ka praegu filmides kasutatakse wicca loodususu (või mis iganes ta päriselt on) liini. Wicca näeb kahtlaselt sarnane välja sõnaga witch, inglise keeles nõid. Ja sealt see tulebki. Samuti tasub mainida, et see oma jutu järgi tohutult ateistlik eestlane kammib kahtlaselt sageli igasugustes kristallipoodides, samuti on juba võimalik muuseumidest osta „väega“ ehteid ja minu enda klassiõde, kes ennast Kunksmooriks nimetab, teeb väeseepe ja tossukimpe ja teenib sellega igatahes elatise välja. Kas ei näita see, et ka pealtnäha kõige ratsionaalsemad inimesed tunnevad ikkagi, et kuskil on „midagi enamat“?
Kokkuvõtteks võib öelda, et Marion Gibson on läinud tõesti süvitsi mitte lihtsalt kõigi nende nõiaprotsesside sisse, vaid võtnud vaatluse alla just inimesed, kes sellistes juhtumites pihtide vahele jäid. Enamasti oli tegemist inimestega, kes olid täiesti kaitsetud – naised tollases patriarhaalses ühiskonnas (aga kindlasti mitte alati naised, ka Gibsoni valikus on mitu meeste ümber keerelnud protsessi), kes olid ka vaesed, sageli kas mingi ihulise veaga või lihtsalt sisserännanud ja „mitte omad“. Kes neist oleks ennast üldse kaitsta saanudki? Sõnaveeb defineerib sõna “nõiajaht” kui nimisõna „teisitimõtlejate või muidu ebasoovitavate isikute jälitamise ning tagakiusamise kohta.“ Hea, et Gibson neile tagakiusatuile nüüdki hääle on andnud.
.
Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2024/04/marion-gibson-noidus-kolmteist.html
