Rubriik: Raamatusoovitus

Aga ei, taoliste romantilis-eleegiliste meeleolude genereerimisel pole mingit mõtet. Kui asi puudutab Tööd, Tööpäeva ja eriti veel Tööpäeva Hõbekuuse puukoolis. Iial ei tea sa, milline neist jääb viimaseks, kas hooaja viimaseks või üleüldse. 

Mingist vanast harjumusest me vist eeldame, et inimesed on siiski valdavalt normaalsed,  väikeste omapärade, kõrvalekalletega, aga üldiselt siiski… Kuid võib-olla pole see üldse nii? Inimesed ongi hullud? Kõigepealt hullud ja alles siis, erandkorras, heades tingimustes, haruldases rahulolekus ka natuke normaalsed? 

Vaatasin täna hommikul ära kaks pikemat intervjuud Tõnu Õnnepaluga. Üks neist oli ERRi varasalvest „Õnnepalu aeg“ ja teine oli „Tööpäeva“ esitlus Viru keskuse Rahva Raamatus. Mõlemad intervjuud viis läbi Joonas Hellerma, mis võib olla põhjuseks, miks ma need pikad jutuajamised ilma hetkegi igavust või rahutust tundmata ära vaatasin ja kuulasin. Ja leidsin selle kõige tulemusel (mitte küll esimest korda), et Õnnepalu ei ole kindlasti mitte linnainimene. Tema rahu ja stabiilsus on metsas, külas, mere ääres ning (isegi hoolimata füüsilisest pingutusest ja mitte nii väga soodsatest ilmastikutingimustest) puukoolis. Samas on üks tema suurtest paradoksidest see, et sama kodus tunneb ta ennast Pariisis, mis on metsast ja merest nii kaugel, kui üldse olla saab. Aga natuke ma seda ikka selgitada vähemalt enda jaoks suudan. 

Tundub, et Õnnepalu on inimene, kelle süda vajab vabadust ja ruumi, et olla võimeline hingama. Pariis on juba ammu olnud vabaduse ja vabameelsuse sümbol kõigile neile, kelle hing hüüab kunsti või kultuuri järele või tahab astuda välja mingitest kastidest või piiridest. Ja me ju räägime üheksakümnendatest, kui ta sinna esimest korda sattus – ei ole raske mõista, mida võis nõukogude taustaga, aga sinna tausta kindlasti mitte sobituva intelligendi jaoks tähendada just sel hetkel kolm kuud Pariisis, kus ka ühiskondlikud piirangud olid kui mitte täiesti puudu, siis kindlasti hägusemad ja paindlikumad kui üheksakümnendate Eestis. 

Kuid mingem siis ikkagi „Tööpäeva“ juurde, mida autor ise nimetab alapealkirjas „argikomöödiaks“. Ka Hellerma küsis, et no kus see nali siis oli. 😏 Kindlasti ei tasu „Tööpäeva“ lugema hakata selle eeldusega, et Õnnepalu ongi nüüd naljaraamatu kirjutanud. Aga karakterid on seal kindlasti vürtsikad ja nagu ta ise ütleb, nali ongi ju igaühes sees. Ja möönab, et see ilmselt oligi kohapeal koomilisem kui raamatus, aga paras annus irooniat on „Tööpäevas“ kindlasti. Mehaanik, Peremees, Helmut, Kristjan-Jaak ja minategelane Tema liiguvad mingis karedas, kuid siiski toimivas sümbioosis, kus üksteist aeg-ajalt kritiseeritakse (sest keda ei kritiseeritaks, kellega kogu aeg ninapidi koos oled?), aga lõpuks siiski leitakse, et pole ju häda midagi ja kõik on ikkagi pigem hästi, isegi Peremees on pigem väga okei.  

Üsna veidral kombel on see üks selline raamat, mis nagu räägib 250 lehekülge puukooli tegemistest, aga liiga palju me sellest ikkagi teada ei saa, mis puukoolis tegelikult süstemaatiliselt toimub. Mingil määral muidugi, kuidas siis ilma, paljasjuursus versus mullapall saab selgeks igal juhul. Aga pigem on see nagu Õnnepalu raamatud ikka, filosoofiline sissevaade Töösse kui nähtusesse ja ei saa mainimata jätta, et raamatu sissejuhatav lause teatab: „Töö on sõda.“ Ja kuskil mainib ta veel, et „Tööl ei ole tulevikku. On alati praegu.“ Puukooli „praegu“ pole ka teab mis kindlustunnet sisendav, sest läbi käivad sõnad „saneerimine, optimeerimine, kaasajastamine“ ja koos nende sõnadega on töölistele jõudnud kohale, et see võib ka puukooli jaoks olla viimane aasta. No pärast tuleb välja, et ei ole, aga kuna tööl tulevikku pole ja on alati praegu, siis selles praegu-hetkes ei ole tõesti midagi liiga helget oodata. Õnnepalule see muidugi selles mõttes sobib, et ta on nagunii loomult pigem melanhoolne. Annab kütet, nagu öelda. 

Eraldi tahan ma välja tuua ühe mõtiskluse, mis minus üsnagi suure helinaga resoneerus. Helmut ja Mehaanik nimelt on ühel meelel, et „vanasti oli parem“. Vanasti ehk kolhoosi ajal. Ja siinkohal ütleb Õnnepalu välja selle, mida ma pole ise osanud nii selgelt sõnastada: nad ei taha ju Vene aega täies tükis tagasi. „Aga võib-olla oli tollal igal pool parem. Tähendab, igal pool maailmas, ja Vene aeg oli lihtsalt erijuhtum, mida meil kanda tuli, paremad ajad maailmas sattusid meile Vene aja kujul.“ See oli aeg, kui inimesed rääkisid üksteisega silmast silma, mitte Messengeri ekraanil, ja kui inimesed suutsid veel süveneda, sest nad lugesid ja arutlesid, mitte ei skrollinud lõputult. Ja kus tehti katkised asjad korda ja ebavajalikud saadeti teisele ringile, mitte ei visatud ära ja ei ostetud arutul hulgal uusi. Aga see selleks. 

Nii et lõppkokkuvõtteks võib öelda, et see on Õnnepalu nagu Õnnepalu ikka, seekord lihtsalt natuke rohkemate karakteritega. Ta kirjutab meisterlikult nagu alati, oskusega tõmmata lugeja hetke ja kohta ja seal püsida, natuke kauem kui meie tähelepanupuudulikkusega tänapäeva inimene seal tavaliselt püsida viitsiks või vajalikuks peaks. Ta paneb meid mõtlema iseenesestmõistetavale ja seda küsitavaks või eriliseks kuulutama. Nagu ainult tema seda teha oskab. 

Aasta toimik suletakse ka kohe. Elu toimik suletakse ükskord. Aga mitte ju veel? Võib-olla on nad kevadel seal jälle koos, tammuvad poris, aga mitte enam sügiseses ja lootusetus, vaid kevadises ja lootusrikkas. Kõik algab uuesti. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2026/04/tonu-onnepalu-toopaev.html

Ma eeldan, et keegi, kes põgeneb, ei ole veel pagulane. Pagulane on see, kes on juba kuhugi jõudnud, teise riiki, aga peab ootama määramata aja, enne kui tegelikult, päriselt kohale jõuab. Pagulased ootavad kinnipidamiskeskustes, varjupaikades või laagrites; föderaalse järelvalve ja relvastatud ametnike pilgu all. Nad ootavad pikas järjekorras sööki, voodit, kuhu magama heita, ootavad, käsi püsti, et küsida, kas võib tualettruumi minna. Ootavad, et neid välja lastaks, ootavad telefonikõnet, kedagi, kes neile järele tuleks ja nad kaasa võtaks. Ja siis on pagulasi, kellel veab ja nad saavad oma perekonnaga jälle kokku, elavad uues kodus. Aga isegi nemad ootavad endiselt. Ootavad kohtuteate saabumist, kohtuotsust kas väljasaatmise või varjupaigaloa andmise kohta, ootavad, et teada saada, kus nad viimaks elama hakkavad ja mis tingimustel. Ootavad, et neid kooli vastu võetaks, et töökoha leiaks, et saaks arsti juurde minna. Ootavad viisasid, dokumente, lube. Ootavad vihjeid, instruktsioone, ja siis ootavad veel. Ootavad, et nende väärikus taastuks.

On lihtsalt imeline, kui sul on sõbralistis ka kirjastused. Ühel ilusal päeval potsatas mu Hollandi-Raamatukupja mahitusel (nagu ma aru sain) pakiautomaati Toledo järjekordne ja jällegi suurepärane raamat. Väga suured tänud nii Hollandisse kui Toledo tublidele töömesilastele, kes oskavad teri sõkaldest eraldada ja avaldada raamatuid, mis on ka avaldamist väärt. 

Samas tuleb aga kohe ka hoiatuseks öelda, et kerge see lugemine küll ei ole, ei stilistiliselt ega sisu poolest. Pole ausalt ka ime – autoripoolses järelsõnas tuleb välja, et raamatusse on väga sihilikult põimitud kujundeid ja fraase erinevatelt autoritelt. Samuti on teksti vahele pikitud nn arhiividokumente ja -fotosid, mis pole ka liiga tavaline võte.

Kui natuke lihtsustada, siis võib ju isegi mingi faabula taastada, sest on perekond, kes läheb vanemate kireprojektide tõttu New Yorgi kodust autoga matkates Arizona piirialadele. Juba enne reisi on vanemate abieluõnne hakanud pragundama nende erinevad huviobjektid: isa soovib uurida apatšide viimaseid iseseisva elu päevi, kuid ema soovib leida kaht Mehhikost tulnud, aga kaduma läinud lapseeas õde. Tüdrukute ema ütleb, et neid on pärast salaja Mehhiko-USA piiri ületamist kogumispunktis nähtud, aga ühest hetkest neid seal enam ei ole. 

Päris sisu ma ümber jutustada ei taha, sest üllatus- ja ahhetusmomendid jäägu ikka igaühele endale avastamiseks. Aga seda tahan küll öelda, et Luiselli kirjutab nii paljud asjad sümboliteks, mis tegevuse vältel aina suuremaid ja suuremaid mõõtmeid saavad. Arhiiv, kadunud olek, kaamera, auto, kaja jne aina korduvad ja kõlavad järjest valjemini, samas kui lugejas kasvavad nii pinge kui ilmselt ka ahastus asjade üle, mida ta kuidagi mõjutada ei suuda. 

Ka Luiselli ise on töötanud Mehhikost üle USA piiri tulnud dokumenteerimata laste aitamisega. nii et “Kadunud laste arhiivi” temaatika on talle tuttav ja südamele lähedal. Kellel neist lastest on vedanud, on saanud kokku oma juba Ühendriikides elavate sugulastega. Kellel aga vähem veab, lõpetab kas lennukis koos teiste tagasi saadetavate lastega või hoopis täpikestena kuskil Arizona kõrbe kaardil, sest tundub, et surnuid dokumenteeritakse hoopis hoolikamalt kui neid, kes ellu jäävad. Emana ei suuda ma ette kujutada, mis õudused peaks kodus lapsi varitsema, et ma lapsed üksi illegaalselt üle piiri põgenema saadaksin, olgugi et mingi nn “grupiülevaatajaga” koos. Lugematud kilomeetrid mitte rongis, vaid rongide katustel, ohtlikud jalgsirännakud läbi igasuguse elu suhtes vaenuliku kõrbe (kohati ka kuulirahe eest pagedes), lõppsihiks suvalised kogumispunktid USA ametnike armu all… Ja neid lapsi liigub tuhandeid!

Aga siiski pole raamat üksnes Mehhiko kadunud lastest. See on ka peategelaste perest, kes on ise üks suur sümbol, sest kummagi vanema ega ka kummagi lapse nime me ei tea ja ei saagi teada. Nii et ka nemad võivad olla ükskõik meist, ükskõik kes neist inimestest, kes millestki väga hoolivad, aga üksteisest selle tõttu lahku kasvavad. Või lapsed, kes oma vanemate tähelepanu eest üsna drastilisel kombel võitlema peavad. Seegi on omaette üldistav sümbol. 

Räägime tõlkija Anne Lange tööst ka. Mulle meeldivad alati sellised tõlked, mis mind sõnavalikuga üllatavad, eriti siis, kui ma pole selliseid sõnu kunagi isegi kuulnud. Näiteks kui raudteejaamu, lennujaamu või bussipeatusi nimetatakse “siirderuumideks” või kui piima “kõõnitakse” või kui mõtteavaldus on “känklik” (kumbagi pole sõnastikes olemas). Samas on tekstis ka mesilase hammustus ja vot sellega ma ei tea küll, mida peale hakata. 🙂 

Aa, ja muide. Suure osa “Kadunud laste arhiivist” kirjutas Luiselli järelsõna andmetel Pariisis Shakespeare&Co raamatupoe teisel korrusel Silvia Whitmani hoole all, nii et Luiselli on Shakespeare&Co tumbleweed! 

Nagu juba ütlesin, suurepärane raamat, kuid kindlasti on vaja ennast selle lugemiseks õigele lainepikkusele saada ja süveneda, sest meelelahutuskirjandus see ei ole. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2026/03/valeria-luiselli-kadunud-laste-arhiiv.html

Täiskasvanud kujutavad alati ette, et nad saavad lapsi kaitsta, takistades neid minemast ohtlikesse kohtadesse, kuid kõik teismelised teavad, et see on mõttetu, sest kõige ohtlikum koht maakeral on meie sees. 

___ 

Siis küsis ta teistelt neljateistaastastelt: “Kas te arvate, et me oleme siis ka veel parimad sõbrad, kui me suureks saame?” 

Selle peale vastas Joar rahulikult: “Ma ei usu, et me kõik elus oleme, kui me suureks saame.” 

Nii mõnigi kord on mul Varraku kuuraamatut valides keeruline. Aga kui tuli uus Backman (tlk Kadi-Riin Haasma), siis hoolimata sellest, et ma olin seni lugenud ainult vanaema-raamatut ja Otto-raamatut, teadsin ma kohe, et seda ma tahan. Juba nende kahe eelmise põhjal oli selge, et Backman on kirjanik, keda meil kõigil vaja on, sest tema on üks nendest inimestest, tänu kellele maailm on õige pisut helgem paik, kui ta muidu seda oleks. 

“Minu sõbrad” algab Louisaga, kes “on vilets peaaegu kõiges, aga vihapidamine tuleb tal hästi välja”, sest “see pole suurustamisena mõeldud, aga selles on ta tõesti maailmatasemel”. Mida sa muud nii hästi veel oskaksidki, kui elul pole sulle juba kaheksateist aastat midagi muud pakkuda olnud kui asju, inimesi ja olukordi, mille peale viha pidada? Mõni lihas on lihtsalt hästi treenitud. 

Maailm, see maailm. Selles on nii palju mõttetuid rikkaid keskealisi ja vanu inimesi, kes kunstinäitusel “ei julge rääkida maalidest seintel, nad kardavad kohutavalt, et võivad valesti arvata, keegi teine peab esimesena midagi ütlema, et oleks teada, mida tohib armastada.” See on täis vanemaid, kes “said sageli kuulda, et neil on ebanormaalne laps. Traagilisel kombel jäid nad seda uskuma. Seetõttu jäid nad ilma jumalikust rõõmust saada teada, et neil on eriline laps.” See on täis ohte, mis varitsevad purjus pea ja püstiste rusikatega koduseinte vahel. 

Kui seda raamatut oleks kirjutanud näiteks Houellebecq või Dostojevski, siis oleks Louisal ilmselt täbarasti läinud, aga Louisa õnneks oli autoriks Backman. Tema teab väga hästi, kui palju on teismeliste maailmas ebaõiglust, välist kurjust ja halba õnne, aga samas tahab ta kohe kindlasti, et kõik raamatu tegelased ja lugejad teaksid, et kui hull olukord ka poleks, siis võib elul sulle ikkagi mõni üllatus varuks olla, isegi kui sa täiesti juhuslikult sellele üllatusele kuskil kõrvaltänavas otsa jooksed. 

See on minu senistest Backmanitest see kõige tumedam ja süngem, aga kuigi see on leina, vägivalla ja ebaõigluse raamat, on see kohe kindlasti ka lootuse raamat. See on kõige ilusam ood tõelisele, pühendunud ja tingimusteta sõprusele, mida ma kunagi lugenud olen, sest mis ka ei juhtuks, sõbrad on turvasüsteem, mis toimib alati, igas olukorras. Peret valida ei saa. Sõpru aga küll. 

Kui suur peab olema inimese süda, et ta mitte ainult ei vaata, vaid ka näeb, mõistab ja suudab kõik poolused sõnadesse valada nii, et juba esimesel mõnekümnel leheküljel oled sa nii laginal naernud kui ka korduvalt udutanud ja sa tahaksid kõiki maailma lapsi ja teismelisi kallistada ja öelda, et ära karda, veel on inimesi, kes hoolivad ja oskavad sind armastada?

Kirjutada nagu Backman oskab ainult Backman. 

“See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta.”

“Kes?”

“Kõik inimesed, kes on proovinud.” 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2026/01/heinrich-eisenschmidt-malestusi.html

Raamatud leiavad minu juurde tee erinevaid kanaleid pidi. Seekord saadan tänusõnad Hollandi poole, kus minu armas Raamatukubjas ilmselt mõnusasti teetassi või veiniklaasi kõrval viimast puhkuseõhtut peab ja tunde ette valmistab. 

Autor ise nimetab oma teost raamatukeseks, mis on tema mahtu arvestades õiglane määratlus – vaid 60 lehekülge teksti. Aga samas on see tihe ja mälestusi tulvil tekst ning arvestades seda, et ma olen ju ka ise juba 29 aastat õpetaja olnud, lähenesin ma Eisenschmidti memuaaridele suure huviga. Ja hämmastusin. 

Võiks ju arvata, et 19. sajandi esimese kolmandiku lõpus anti kooliharidust katekismuse ja kepiga, aga võta näpust! Pedagoogilised võtted, mis Krümmeri koolis kasutusel olid ja mida ka Eisenschmidt ise igati heaks kiidab, on ülimalt kaasaegsed ka 21. sajandi esimese veerandi lõpus. Korduvalt rõhutab autor näiteks seda, kui oluline on õpilaste ja õpetajate vaheline usaldus. Ta teeb isegi ettepanekuid, millised tegevused võiksid sellele kaasa aidata. Samuti manitseb ta, et kui usaldus juba loodud, siis ei tohi seda kurjasti ära kasutada ja konfidentsiaalsust rikkuda. Krümmer isegi oli Eisenschmidti sõnul „täiesti isalik“, mis tähendas, et sageli olid koolijuhi uksed valla ja õpilased võisid sinna minna, lihtsalt diivanile maha potsatada ja direktoriga juttu puhuda ja nalja teha. Aga samas teda ka kardeti nagu tuld, kui mingi pahandusega maha oli saadud, ning tema möirged „levitasid ravivat ja hoiatavat hirmu üle kogu maja“. 

Kirjeldatakse nii mõndagi värvikat õpetajanatuuri ja leidsin end kergelt muigamast, kui matemaatikaõpetaja kohta öeldakse, et „ilmselt oli ta enese tublidus põhjuseks, et ta sageli liiga kiiresti edasi läks ja õpilastelt liiga palju ootas“. Neid matemaatikaõpetajaid (ja ilmselt ka teiste ainete omi) on ju praegu samamoodi. Samuti oli tore, kui õpilased ebaprofessionaalse õpetaja vahele võtsid ja vaba teemaga kirjandis rahumeeli kirjutasid, kuidas Trooja sõda võideti tänu Karl Suure kahurväele, ja said selle eest hea hinde. 

Oli ka üht-teist, mida plaanin kasutusele võtta, nagu näiteks õpetajahärra Hultschi hinnang mõnele õpilasele: „Tagasihoidlikele nõuetele vastav.“ 😉😉 Ja kehalise kasvatuse õpetajatel soovitan mõelda järgnevale: „Kits, poom ja redel on piisavad väga mitmesugusteks harjutusteks ega tohiks seetõttu üheltki kooliõuelt puududa. Et lapsed end ei vigastaks, selleks on Jumal neile kaks valvurit andnud, kes küll inimlikku hoolt ei asenda, kuid tähelepanu ja vastupidavuse koha pealt seda ületavadki, ma pean silmas valu ja hirmu.“ 😊 

Et Eisenschmidti enda suhted õpilastega head on, näitab seegi tema ülestähendus: „Juba loomu poolest kaldun ägedusele, sest iga ärrituse puhul tunnen, kuidas veri mulle pähe lööb. Aga armas noorsugu on nii mõistev, kui ta aru saab, et neile head soovitakse, ja on tänulik, kui ta edaspidises elus edukas on. Seega talub ta palju ja andestab kergesti.“ 

Raamatu lõpus saame teada, et Eisenschmidtil on tõsised tervisehädad, aga õnneks on tal seal Võrus olemas üks hea tuttav arst, keegi härra Kreutzwald. 

Mulle tundub, et nii Krümmer kui Eisenschmidt on täpselt sellised mehed, kelle me oma kooli avasüli vastu võtaksime, sest neil olid lihtsalt nii progressiivsed põhimõtted ja eks seda oli ka õpilaste suhtumisest neisse näha, et nad olid õigel teel. Seda, et Krümmeri õppasutus kinni pandi, põhjustas kooliisade tervis ja vene keele õpetajate puudus, muidu oleks võib-olla seal praegu meie Treffner nr 2. 

Muide, järelsõnast on aimata, et üks tema tütardest sai ka õpetajaks. Vähemalt õppis ta seda Cambridge’i õpetajate seminaris.

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2026/01/heinrich-eisenschmidt-malestusi.html

Brigitta Davidjants on üks laia ampluaaga naisterahvas. Akadeemiliselt haritud muusikuna töötab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teaduri ja õppekava koordinaatorina. Samal ajal kirjutab ta muusika- ja muud kriitikat. Ja kuna tal ilmselt nende tööde ja oma kolme lapse kõrvalt muud teha pole, on ta nüüd hambad löönud ka belletristikasse. “Plahvatus nätsuputkas” on tema esimene avaldatud raamat. 

Ikka öeldakse, et kirjanik kirjutagu valdkonnast, mida ta tunneb. Davidjants kirjutabki ainult enda elust, mis on olnud üsna kirju. Juba tema perekond on eesti-läti-armeenia segu, ta ise on enamasti küll elanud Eestis, aga Jerevanis muusikaakadeemias käinud. Kui Davidjants alles laps oli, algasid suur ja verine Karabahhi konflikt ja elu läheb kibedaks nii Bakuu armeenlastel kui Jerevani aserbaidžaanlastel.  

Nätsuputka oli päriselt olemas. Sealt käis Brigitta koos sõbrannaga nätsu ostmas. Kuni see plahvatas. Lugege ise. 

Minuvanustele on see üks nostalgiline raamat. Nii palju äratundmist kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest! See väike kogumik on kui mosaiik väikestest killukestest – ennekuulmatust leiutisest nimega mobiiltelefon (mis oli Armeenia ärikatel), ajast, mil “kõrvalmajas rööviti Hansapanka ja kodumajas tegutses bordell”, lapse pidev näljatunne, pruunid tapeedid jne. Sinna mahuvad ka tükikesed Davidjantsi täiskasvanuelust, tema meestest ja lastest ning sellest, kuidas ta nüüd emana suvevaheaegu kardab, kuidas ta ufoloogi õudselt kavalalt ninapidi vedas ja mis karma sellest arvas. 

Äärmiselt huvitav on neid nõuka-aastatest kirjutatud raamatuid lugedes jälgida, kuidas kirjanik omaaegse atmosfääri taastab. Mõni paraku eriti edukalt ei taastagi, aga teistel on rohkem edu olnud. Vadil on see kuidagi sujuva joonega tõmmatud. Aga kuna Davidjants pendeldab oleviku ja mineviku vahel ja raamat on väike ka, siis seda enam on tema kaheksakümnendate-stseenid täpselt visandatud. Transportis mind ilusti tagasi sellesse keskmisesse kaheksakümnendate koju. 

Muide, mul tekkis just eile küsimus, mida ma pole siiani jõudnud veel välja uurida: kas enne telekapultide võidukäiku vahetasime me kanaleid ümmargust nuppu keerates või mingeid klahve vajutades või misasja me üldse tegime? 

Soovitan, muidugi soovitan. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/10/brigitta-davidjants-plahvatus.html

Kui kuuled sõna „nõiaprotsess“, siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaega ja suurem osa kindlasti on vähemalt kuulnud väljendit „Saalemi nõid“, mis siiski ehk  paljudele mingist müstilisest ja sageli määratlemata kaugusest pärit. Tõsi, keskajal kogu see nõiajaht pihta hakkas, aga loomulikult ei olnud see ju kõige algus. Taimetarku, loitsijaid ja muid sarnaseid teadjanaisi ja -mehi oli kindlasti palju varem. Lihtsalt neid ei aetud taga ega põletatud tuleriitadel (ega ka poodud). 

Nõiajahi algus langeb kuhugi 15. sajandi algupoolde. Siis hakkas jõuliselt esile kerkima selline uudne teadus nagu demonoloogia, mis selgelt teatas, et igasugu loitsimine ja needuste peale panemine on saatanlik ja kindlasti mitte jumalikku päritolu. Kurb oli aga see, et suvalist naabrit oli väga kerge nõidumises süüdistada, naabril aga pea võimatu süüdistusi ümber lükata. Kellel vedas, selle päästis kas resoluutne advokaat või mingitel juhtudel pisut valgustatum kogukond. Liiga paljudel siiski ei vedanud. Taolisi protsesse oli kõikjal, ka meie ERM-is oli (võib-olla on praegugi) võimalik vaadata filmi ühest täiesti kohalikust Eesti nõiaprotsessist. 

Gibson on teinud ära väga suure uurimistöö, allikmaterjalide nimekiri ulatub pea kolmekümnele leheküljele. Nagu pealkiri ütleb, on ta vaatluse alla võtnud kolmteist ajalooliselt silmapaistvamat kohtuprotsessi ja jah, üks peatükk räägib Salemi nõidadest. Aga kui te nüüd arvate, et raamat piirdub keskaja tuleriitade ja veeproovidega, siis eksite küll. Mitu juhtumit pärineb 20. sajandi algusest ja raamat lõpeb – uskuge või ärge uskuge – Stormy Danielsi ja otsapidi ka Donald Trumpiga. 

See juba vastab ka küsimusele, kuidas meil siis ka tänapäeval nõidadega on. Kes arvas, et viimased nõiad jäidki kuskile Salemisse, siis mõelge sellele, kui palju ka praegu filmides kasutatakse wicca loodususu (või mis iganes ta päriselt on) liini. Wicca näeb kahtlaselt sarnane välja sõnaga witch, inglise keeles nõid. Ja sealt see tulebki. Samuti tasub mainida, et see oma jutu järgi tohutult ateistlik eestlane kammib kahtlaselt sageli igasugustes kristallipoodides, samuti on juba võimalik muuseumidest osta „väega“ ehteid ja minu enda klassiõde, kes ennast Kunksmooriks nimetab, teeb väeseepe ja tossukimpe ja teenib sellega igatahes elatise välja. Kas ei näita see, et ka pealtnäha kõige ratsionaalsemad inimesed tunnevad ikkagi, et kuskil on „midagi enamat“? 

Kokkuvõtteks võib öelda, et Marion Gibson on läinud tõesti süvitsi mitte lihtsalt kõigi nende nõiaprotsesside sisse, vaid võtnud vaatluse alla just inimesed, kes sellistes juhtumites pihtide vahele jäid. Enamasti oli tegemist inimestega, kes olid täiesti kaitsetud – naised tollases patriarhaalses ühiskonnas (aga kindlasti mitte alati naised, ka Gibsoni valikus on mitu meeste ümber keerelnud protsessi), kes olid ka vaesed, sageli kas mingi ihulise veaga või lihtsalt sisserännanud ja „mitte omad“. Kes neist oleks ennast üldse kaitsta saanudki? Sõnaveeb defineerib sõna “nõiajaht” kui nimisõna „teisitimõtlejate või muidu ebasoovitavate isikute jälitamise ning tagakiusamise kohta.“ Hea, et Gibson neile tagakiusatuile nüüdki hääle on andnud. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2024/04/marion-gibson-noidus-kolmteist.html

Olen nendes südatalvedes ja hämarikes lugenud palju tarku raamatuid. Nende tarkus ei tundu just palju aitavat. Elama nad kokkuvõttes ei õpeta, elama ei õpeta miski ega keegi, elama peab käsikaudu, omast tarkusest.

„Õhtupäike väikestel majadel“ on ühest küljest Õnnepalule nii tavaline tõeliselt nauditava tekstiga esseistlik päevaraamat, kuid seekord annab ta lugejatele rohkem aimu oma lapsepõlvest ja perekonnast. Raamatuesitlusel Tallinnas ütles ta kuidagi nii, et tal on kirg panna kirja käesolevat hetke, milles me hulbime, ja siis hulbib kaasa kõik, mis selles hetkes meelde tuleb. Ja kui lugupeetud kirjandusminister Juur küsis, miks ta ei kirjuta “korralikku” raamatut, narratiivi ja tegelaste ja dialoogidega, siis arvas Õnnepalu selle peale, et esiteks võib see kunagi tulla, aga teiseks on ta seda proovinud ja mingil hetkel hakkab igav – kui paari peatükiga saab endale selgeks, kuidas lugu lõpeb, mis tast siis enam kirjutada.

Võib-olla kipub lapsepõlv rohkem meelde tulema just sellepärast, et järjest enam tundub rolli mängivat ka vananemine. Ma ise just mõtlesin siin, et kohe-kohe viiekümnesena ei tunneta ma sugugi, et ma oleksin viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud või vananenud, aga Õnnepalu 63 eluaastani on natuke muidugi minna ka. Igatahes on vananemine ja surm siin suhteliselt sage teema, aga veidral kombel ei näi tal selles suhtes mingit kibedust või hirmu olevat. 

Nii me saamegi vanaks, peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kiiresti. 

Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli. 

Hoolimata selle teema tihedast esindatusest tundub, et Õnnepalu on selle kõigega mingisuguse rahu teinud. Igatahes oli minu jaoks üllatav, et potentsiaalselt depressiivne raamat pole seda üldsegi, ta nagu lihtsalt konstateerib fakte. Vahel poetab positiivsegi rosina. 

Inimene oskab endale lootust destilleerida ükskõik millest. Peaaegu et polegi midagi vaja. 
Teadmine, et liiga palju pole enam jäänud, teeb elu siiski kergemaks. Nagu me kannaksime oma õlul just seda elu, mis on alles ees. 

Mida edasi aastad lähevad, seda enam on Õnnepalu raamatutes sees mingit igatsust või ootust. On see siis kiri, mis kirjakasti ei tule ega tule, või siis suvel talve igatsemine (mitte et talle suvi otseselt ei meeldiks, aga midagi peab inimene ju kõik see aeg ootama). Kevadega on tal aga küll mingi oma kana kitkuda. 

Ei, las see talv parem kestab. Talv ei nõua muud kui üleelamist. Õhtu tuleb ruttu ja siis see päev ongi üle elatud. Kevad küsib õnne järele. Ja mis ma talle vastan? 

Kuid hoolimata sellest viimasest kergelt melanhoolsest tsitaadist ei ole „Õhtupäike väikestel majadel“ kindlasti negatiivne, nagu ka ülalpool ütlesin. Kunagi loetud „Valede kataloog“ oli ootamatult ja häirivalt vinguv, aga ehk on ka tegemist vanusega koos tulnud hingerahuga, igatahes depressiivsust siin ikkagi ei ole. Kui üldse midagi, siis paiguti lööb kõlama kerge nukrusenoot. 

Ja kuna see juba kord selline tsitaadivürtsikas blogi on, siis jääb seda ka lõpetama tsitaat. 

Õhtupäike väikestel majadel – see pealkiri tuli mulle pähe ükskord seal väikelinnas rongi pealt tulles. Oli talv, oli õhtu, see tähendab, pärastlõuna, tund, kui päike hakkab looja minema ja heidab oma viimase “kahetseva” (nagu ütleks kirjanik) helgi väikeste majade ühtmoodi längus katustele, puulatvadele, paarile varesele, kes sõuavad seal taevasel teel oma öökorteri, unenägude poole. Tundsin äkki, kuidas ma armastan neid väikeseid maju, nende abitust, nende haavatavust, nende totakat iseteadvust, ninakust, uhkust. (—) See hetk, kui see valgus kõigest hoolimata muutub korraga kergeks, ei rõhu enam väikeseid maju ega nende kadunud aega, meie elusid, ega nende elusid, keda me ainult mäletame veel. On vaid kergus, kõik see nagu kerkiks õhku, rongki annab muretult vilet ja sõidab jaamast välja, otse õhtusse, otse tulevikku. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/02/tonu-onnepalu-ohtupaike-vaikestel.html

Mitte miski vertikaalne ei püsi sellel maastikul, ei kirikud, betoonist patud ega ka teravaviilulised rookatustega majad, isegi mitte puud. Voolamine, tulvamine ja pinnasenihked, tormid ja lagunemine ei lõpe. Kättevõidetud maa voolab sõrmede vahelt minema. Kõik siin tahab muutuda horisondiks. 

Kolleegiväljakutse raamat #3. 

Seda raamatut soovitati mulle mitmest suunast, kaaslausega „See on nii teistmoodi.“ Ma ei tea, kas ta nüüd stiili poolest nii hirmus originaalne on, sest oma lakoonilisuses seda sügavamaid ja mõjusamaid raamatuid on loetud teisigi. Aga kas peabki olema nii hirmus originaalne, et olla lihtsalt südantsoojendavalt hea? 

„Mere äärde“ resoneerus minuga ilmselt nii kõlavalt eelkõige seetõttu, et mina olen samasugune saaretüdruk, kes on selle saarerahva, kes veel murrakut räägib, järgmine põlvkond. Meie saame veel aru, aga liiga palju ei räägi. Või noh, kui tahame või taustsüsteem on õige, räägime ikka ka. Aga meie lapsed enam mitte. Meie ajalugu on mehed merel ja naised “vaikselt ootamas” ja põldudel rügamas. Eske, kes käib murret kokku korjamas, on nagu mu tädi Ellen, kes minu lapsepõlves käis igal suvel oma tudengitega Muhust ja Saaremaalt murret lindistamas. Ja kõik, mida ütleb Eske, võiksime ütelda ka meie: 

Ta kuulas vanu heliülesvõtteid ja teadis, et enamik neist, kes lintidel rääkisid, laulsid ja luuletusi ütlesid, olid ammu surnud. Sedelikastidest leidis ta sõnu, mille oli peaaegu unustanud, oli neid viimati kuulnud väikese lapsena vanadelt naabritelt või oma vanavanematelt. Tema saare keel suri, ja ta mõistis seda alles siin, ühe võõra linna troostitus kontoris. 

Ja siis need turistid. A necessary evil, võiks öelda. Kui tahta seda aspekti võrrelda, siis Saaremaa on küll pärast keelutsooni ajalukku kadumist taas turismisaar olnud, aga kuna me oleme ikkagi nii suurel alal, siis turistid meid nii hullusti ei häiri. Küll aga kujutan ma ette, et kusagil Kihnus, kus turistil pole peaaegu mujale mahtudagi kui ükskõik kelle värava alla, võivad kohalike tunded olla väga sarnased. 

Igal sõidul on tarkpäid ja ülbitsejaid, kelle jaoks on inimene kutsaripukis idioot või lakei. Ja mõni pensionile jäänud ninatark, kes peab sulle tingimata selgitama tõusu- ja mõõnaaegse veeseisu erinevust. 

Solvatute seadused kehtivad ilmselt kõikidel saartel: turistide vastu ei tohi iial liiga sõbralik olla. Ei tohi naeratada. Nendega lobiseda. Nende küsimustele võib äärmisel juhul vastata ühesilbiliselt. Sest kätt, mis sind toidab, ei pea ju veel ka suudlema. 

Aga ma saan neist aru, nii turistidest kui ka inimestest, kes endale saarele maja ostavad. Saared müüvad ennekõike vaikust, aga ikkagi veel ka autentsust ja looduslähedust. Merd ei pea isegi näha olema, piisab teadmisest, et see on olemas, et saaksid kopsud õhku täis tõmmata ja tunda, kuidas koos hapnikuga tõmbad sa endasse ka suure sõõmu vabadust ja rahu. Inimesed naeratavad sulle ja tulevad sulle appi. Aeg liigub siin teisiti, aeglasemalt ja voolavamalt, ja järsku ei olegi enam nii kiire. 

Kõik saared tõmbavad ligi inimesi, kellel on haavad, lööve ihul ja hingel. Kes ei saa enam korralikult hingata või ei usu enam, kes on maha jäetud või kellegi maha jätnud. Ja meri peab selle siis korda tegema, ja tuul peab peale puhuma, kuni enam ei ole valus. 

Dörte Hansen on loonud raamatutäie saarekaraktereid, kes oleks nagu kõigi saarte elanike koondportree. On endisi merekarusid, kes on kapteniameti lõpus merelt kaasa võtnud ainult alkoholilembuse ja oskavad siiani mõista, kas torm tahab ainult pisut mürada ja ulguda või kas teda tuleb võtta isiklikult. On meremeeste naisi, kes ei oota sugugi nii vaikselt, nagu meestele meeldiks oodata, vaid on tegusad ja tugevad kui ilmasambad. On neid, kes tahavad sealt iga hinna eest ära. On kunstihingi, keda karvased merekarud perekonnas ei mõista, sest ükski prohvet pole kuulus omal maal. On neid, kes ennast leiavad, on neid, kes ennast kaotavad. On minusuguseid, kes nooruses saarelt võimalikult ruttu vehkat tahtsid teha, aga kes ühel hetkel ikkagi siia  tagasi jõuavad, sest saarlase rahusadam on ikka saarel. Ja siis on kõigele lisaks veel üks vaal. Surnud. 

Mudlum leidis, et tema selle teosega haakida ei suutnudki, sest midagi oli “liiga õigesti”, nagu oleks kõik karakterid või olud kuidagi liiga teadlikult konstrueeritud, et lugejale meeldiks. Ei no halloo, ütleb saarlane minus Mudlumile. Kas enam ei tohigi mõista ja kirjutada, kuidas asjad tegelikult on? Tule proovi korra saare peal sündida ja siis võib-olla tunned sa hoopis, et kirjanik on ehk lihtsalt olnud nii tundliku lainepikkusega, et ongi päriselt aru saanud, mida tähendab elu saarel, eriti Põhjamere karmi kliimaga saarel. Samamoodi oli ta välja noppinud paar-kolm lauset, mille ta oleks teistmoodi tõlkinud, aga mina tahan ikkagi hoopis tõlkija Eve Soonestet kiita, sest pigem tuli minul korduvalt ette juhtumeid, kus tunnustavalt pead noogutasin. Mis iganes Mudlum ka ei ütleks, mina soovitan kindlasti. 

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/05/dorte-hansen-mere-aarde.htmlsudametammide-taga.html

Iga kord, kui ma mõnda Argo (kirjastus) raamatut lugema hakkan, olen ma kergelt ebalev – ma ei ole suurem asi teaduseinimene ja ma ikka kahtlen, kas see järjekordne raamat on üldse minule. Aga ikka ja jälle selgub, et taas on kirjastus välja nokkinud raamatu, mis selgitab seisundeid või nähtusi nii lihtsalt ja huvitavalt, et seda on ootamatult põnev lugeda. 

Paranoiliste inimestega on suurem jagu meist kas rohkem või vähem kokku puutunud. Vahel kutsume me paranoilisteks ka neid kaasteelisi, kes mõne asja pärast lihtsalt natuke rohkem muretsevad. Aga päris paljudel meie ühiskonna liikmetel on hirmud ja pettekujutelmad võtnud kliinilise mõõtme. Päris hirmus on omaenda peas vangis olla, nii et see halvab kogu sinu elu ja rikub suhted lähedastega. Ei suuda ette kujutada, mis tunne on hommikul ärgata ja teada, et sa ei saa (ega tahagi) kodust välja minna, sest väljas varitseb liiga palju ohte. 

Psühhiaatrilised seisundid ja mured on meditsiinilises mõttes suhteliselt uus teema. Või noh, nendest on küll teatud, aga neid on võetud kui meeltesegadust või näiteks skisofreenia üht sümptomit. Praeguseks on aga juba mõistetud, et asi on palju komplekssem. Diagnoosid võivad küll paranoiaga käsikäes käia, aga nad on ravitavad / mõjutatavad ka täiesti eraldi. Samuti tekitavad paranoiat ka muud tegurid, nagu näiteks magamatus. Lõpuks jõuab Freeman välja ka vandenõuteooriateni. Usaldamatus on ehk ka aja märk, aga ikkagi on asjasse segatud palju muud haridustaseme ja sotsiaalse kindlustatuseni välja. 

Õnneks on Freeman aja jooksul avastanud ka vägagi tõhusaid viise, kuidas ebaratsionaalseid hirme vähendada, kinnismõtteid leevendada ning kasvatada julgust jälle välja minna ja oma elu tagasi võtta. Minu jaoks oli suur üllatus (aga kohe tundus see kõik ka täiesti loogiline), et paranoia raviks on üks efektiivsemaid viise virtuaalreaalsus, kus inimene saab omas tempos ja kontrollitud situatsioonis harjutada, harjutada ja harjutada, kuni uus käitumismall kinnistub ja inimene on valmis ka päris reaalsusega taas silmitsi seisma. Täiesti imeline! 

Kindlasti ei ole vaja karta, et see on mingi kuiv ja keeruline teadusuuring. Freeman räägib tõesti köitvalt ja läbi paljude näidete, kui palju on viimaste aastatega selles valdkonnas edusamme tehtud – ja paljuski ilma rohtudeta ja pikkade haiglaravideta. Tõepoolest, müts maha selliste arstide ees, kes tõesti hoolivad ja urgitsevad ja uurivad nii kaua ja põhjalikult, et nad tõesti mõistavad, milles on asi. 

Olgu siis möödaminnes ka öeldud, et nagu ka Toledo puhul, on Argo raamatud alati kvaliteedi peale minek. Tõlked on lihtsalt nii mõnusad lugeda. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/04/daniel-freeman-paranoia.html

„Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kohe peab oma elu avalikkuse ette tirima. No luuletagu, kui muidu ei saa. Aga avaldada! No mis uss teda hammustas?“ sosistab Iris. 

Ma ei ole mitte kunagi saanud osaleda Rahva Raamatu ega Apollo pimekohtingul raamatuga, kuna vähemalt seni pole Kuressaares seda tehtud. Seekord aga sattusin õigel ajal Tallinnasse ja vedasin sõbranna endaga kaasa Kristiine keskusesse (st agiteerisin, tema vedas mind oma autoga). Esiti jäi meile ette Apollo. Sealne pimevalik oli pehmelt öeldes tagasihoidlik, kuid me ei heitnud meelt ja läksime edasi Rahva Raamatusse, kuhu meil tegelikult plaan minna oligi. Ja ei pidanud pettuma! Tegime laua ümber mitu tiiru ja lugesime apetiitseid sisututvustusi. Ühe raamatu suhtes olen üsna kindel, et ma olen seda lugenud. Ühte teist arvasin niisama teadvat. Lõpuks aga jäi mulle silma kaks raamatut, millest raske südamega valisin ühe, aga minu suureks rõõmuks oli sõbranna just teisele käpa peale pannud, nii et seegi saladuseloor sai eemaldatud. 

Ma olin kogu sellest ilust nii lummatud, et kassasse minnes küsisin, kes ometi viitsis neid niimoodi maalida. Tütarlaps kassas langetas looritatud pilgu ja tõstis argsi käe. Aga ta oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud raamatuga pilti teha. Nautige siis raamatuidki. Teisel pildil on minu oma. 

Minu suurim hirm oli see, et äkki saan pakist raamatu, mida ma olen juba lugenud. Aga kui välja tuli Kristiina Ehini „Südametammide taga“, siis lisaks kergendusele tundsin ma suurt rõõmu – Ehini luulega on mul küll olnud väga juhuslik kokkupuude, aga see on jätnud mulje väga heast ja tundlikust luuletajast.  

Vahelduseks on Ehin nüüd siis nõuks võtnud proosakirjaniku leiba maitsta. „Südametammide taga“ on sissevaade ta enda ellu ja kuna ta on naine, siis žongleerib ta loendamatute rollide vahel – Loomingujumalanna, Aasta Ema, Abielunaine, Freya, Fuuria jne jne. Jaan Tätte ütleb tagakaanel, et selles raamatus on Kristiina väga-väga aus ja ma olen sellega igati päri. Kui vaadata asja väga üheülbaliselt, siis viiakse meid koju, mis tundub kirjelduse järgi olevat kogu aeg korrast ära, kus köögis on meetrite kaupa (nii laiusesse kui kõrgusesse) pesemata nõusid ja kus tuleb endale igale poole teed rajada läbi abikaasa Silveri tohutu kola, milles mees näeb potentsiaalset pillimeisterdamise toormaterjali. Teisalt aga kumab sellest kaosest läbi Kristiina ja Silveri armastus ja hoolimine üksteise ja laste vastu ning väga palju loomingulisust. Nad on omavahel kokku leppinud, et ei tülitse maiste asjade pärast, ja kuigi raamatu lõpupoole pannakse see lubadus proovile, siis tagakaant sulgedes pole millegipärast mingit kahtlust, et ka see tüli sai lahendatud, sest „inimkonnal on lootust ka surnuks sulamise ohus“, mis siis veel ühest keskmisest pereprobleemist rääkida… 

Ma pean jälle tulema oma vana joruga nagu katkine grammofon: parimat proosat kirjutavad ikkagi luuletajad, olgu see siis Viivi Luik, Leelo Tungal või Kristiina Ehin. Juba esimestest lehekülgedest on „Südametammide taga“ kui üks suur ja kaunis ballaad kõigile naistele, emadele, Freyadele ja Fuuriatele. Aeg-ajalt on Ehin kirja pannud mõne oma luuletuse, mis talle endale mingil hetkel meenus. Ja kindlasti ei suuda ta ka tavalises jutustavas tekstis lihtsalt suvalisi sõnu ritta lappida, sest sõnu on vaja kaaluda ja sõeluda ja läbi veski jahvatada, et lõpptulemusega oleks üldse võimalik rahule jääda. Nii sünnivad laused nagu „Sirtsud sirisesid ja silmapõhja langes soovitähti“. Või johannesaaviklik „Naeratan tüdrukule, kes vaatab mind küsivi silmi“.

Aeg-ajalt pillab Kristiina oma kirjanikest ema ja isa elutarkust, näiteks meenub Kristiinale ema Ly ütlus: „Kusagil pole kirjas, kui mitu korda me peame oma lapsi jamadest välja aitama. Kui sa näed, et maja põleb, on loomulik, et viskad vett“. Või isa Andrese tõdemus, et kirjanik ei tee tööd, aga ka ei puhka kunagi. 

Totaalse üllatusboonusena hüppab lehtedelt välja Thörmeri karuohakas, mida „leidub looduses ainult Saaremaal Riksu külas ja Paldiskis“. Riksu külast läbi saab meie maakodust linnakoju ja vastupidi, aga Thörmeri karuohakast ei ole ma oma elus enne kordagi kuulnud. Vaja uurida. 

Ehin tõmbab lugeja oma maailma ja ühel hetkel saad aru, et sa patseerid koos temaga mitte ainult pärismaailmas, vaid kusagil tema enda fantaasias, kust jalutab läbi terve plejaad ajaloolisi suurkujusid, kelle hulgas on näiteks Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson või Johann Voldemar Veski. Neil kõigil on noorele Ehinale oma tarkuseteri jagada. Kohati on kogu see Segasummasuvila seal raamatus täiesti homeeriliselt naljakas, aga samas täiesti tõsine ja paiguti nii õrn, et seda võiks pigem juba hapraks klassifitseerida. Lühidalt, see on väga-väga hea raamat ja ma olen enam kui kindel, et iga naine tunneb ennast vähemalt paiguti siin ka ära. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/02/kristiina-ehin-sudametammide-taga.html

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs