USA-d on alati peetud demokraatia etaloniks. Riigiks, kus inimõigused on kaitstud ja kõigil on võrdsed võimalused eneseteostuseks. Või kas ikka? Konservatismi järsk tõus on pannud mind selles sügavalt kahtlema. Seda sellepärast, et mingil põhjusel on konservatismi tõusuga tõusnud ka puhas lollus. Aina vähem inimesi usuvad arste ja teadlasi ning aina rohkem inimesi hoopis esoteerikat, soolapuhujaid või mõne mõjuvõimsa poliitiku lihtsaid väljaütlemisi. Tekib tunne, et maailm taandareneb ja toimub ajude äravool. Minu arvates pärinevad antud taandarengu juured just USA-st, kus inimeste pahameel valitsuse otsuste ja sellest tuleneva eluolu üle on pannud neid radikaliseeruma. Ning tahame me või ei taha, olukord USA-s mõjutab sügavalt ka meie oma Eesti riiki.
Ameerika uudiste edastaja National Public Radio koostatud küsitluse põhjal leiavad 500st politoloogist valdav enamus, et USA on eemaldumas demokraatiast ja liikumas hoopis mingit sorti autoritaarse riigikorra poole. Artiklist võib ka välja lugeda, et sellised pöörded on toimunud just president Trumpi ametiaegadel ehk alates 2017. aastast kuni 2021. aastani ja Trumpi teisel ametiajal praegu. Just praegu tuleb ka mulle sotsiaalmeedias pidevalt ette konservatiivide poliitpropagandat. Selline olukord teeb nii mind kui ka paljusid teisi noori äärmiselt murelikuks. Oleme ka meie ju need, kes tarbivad igapäevaselt USA meediat. Lisaks sellele on suur osa noori ekstreemselt kergesti mõjutatavad, mis on päädinud ka lihtsameelsuse tugeva tõusuga noorte seas.
Sellist liikumist võib näha ka juba Eestis. Just toimunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste valguses on näha, et ka eesti noored liiguvad aina rohkem konservatiivse lihtsameelsuse suunas. Ja ei, ma ei arva, et kõik konservatiivid on lollid. Küll aga võib väita, et rahva haridustaseme ja poliitiliste vaadete vahel on tugev seos. Ka Arenguseire Instituut on öelnud: ,,Erakondade reitingud haridustasemete lõikes räägivad selget keelt: mida madalam on haridustase, seda suurem on sümpaatia inimese maailmavaatega kokkusobiva diktatuuri , „tugeva juhi“ või „kõva käe“ vastu, seda suuremat lähedust tunneb inimene jõhkruse ja vähemusgruppide alandamisega ning seda võimalikumaks peab lihtsaid vastuseid keerulistele küsimustele.“ Selline loogika kohaldub ideaalselt praeguses olukorras, kus striimer-poliitiku Kris Kärneri lihtsad loosungid on ära võlunud tohutul hulgal noori mehi. ,,Sotsid seina äärde ja pumppüssiga pähe lasta“ karjub ta ühes oma otseülekannetest. Hiljem saba jalge vahel avalikult väites, et nende sõnade edastamise ajal mängis ta ,,karakterit“, aga millise sõnumi saadab see noortele? Kas ühe demokraatliku riigi poliitikul, kes lisaks kõigele kogus veel Tartu linnavolikogu valimistel tohutul hulgal hääli, on kohane nii käituda? Õhutada vägivalda ja viha? Kas tõesti ei olegi poliitikutele olemas mingisugust moraalikoodeksit? Küsimusi on palju, aga vastuseid vähe.
Sarnane lihtsate loosungite ja üleüldiselt ülelihtsustatud lubaduste ja väidete esitamine tundub olevat ka levinud poliitpraktika Trumpi puhul. Mees, kes oskab peamiselt moodustada lihtlauseid nagu ,,teeme Ameerika jälle suureks“ ja ,,me ehitame müüri“ ei jäta vähemalt mulle kuigi haritud ja pädeva poliitiku muljet. Küll aga võiks mind pidada USA-s vähemuseks, sest Trumpil õnnestus 2024. Aasta valimistel koguda koguni 312 valimiskogu häält, võrreldes demokraatide presidendikandidaadi Kamala Harrise 226ga. Peamiselt jäävad ameeriklaste sellised valikud mulle müstikaks, sest lisaks kõigele muule, on president Trump ka süüdistatud maksupettur ja mitme isiku poolt kahtlustatav vägistaja. Siiski soovin ma arvata, et ameeriklased ei toeta sellist teguviisi ja minu jaoks müstiliste valimistulemuste õigustuseks on valijate madal haridustase ja kõrge mõjutatavus. Lihtsuses siiski peitub võlu ja kui lubada rahvale, et nende kütus odavneb, siis võib tihtipeale sellise hüve arvelt loovutada mõne tänapäeva mõistes inimõiguse – nagu näiteks õiguse teha aborti.
Kogu see artikkel võib tavalugejale mõjuda veidi laialivalguvalt, sest kuidas seostub poliitiline olukord USA-s Eestiga? Tegelikkus on aga väga lihtne – demokraatia jätkumiseks mistahes riigis on vaja haritud inimesi, kelle sõnavara võimaldab rohkemat, kui lihtlaused ja kelle väljaütlemised ning vaated ei mõju agressiivselt. Selle saavutamiseks on tohutult oluline hariduse arendamine ja selle kättesaadavus ning lisaks sellele ka hariduse noorte jaoks atraktiivseks muutmine. Olukord, kus suurriiki, mida peetakse demokraatia tuumaks valitseb kurjategija, ei tohiks olla uus normaalsus.
