25. märts 2026 - Silmapiir

Kas süsinikplaadiga jooksujalanõud teevad jooksja päriselt oluliselt kiiremaks või on nende mõju ülehinnatud ja need võivad olla jooksjale ohtlikud?

„Uued tossud uued rekordid.“ Selline mulje jääb sageli uusi jooksurekordeid puudutavaid uudiseid lugedes. Viimastel aastatel on just süsinikplaadiga jooksutossud muutunud jooksumaailmas väga populaarseks. Praegu tahab pea iga alustav jooksja endale sellist tossu, millel oleks süsinikplaat ja õhkpadjad. Kuna neid kasutades on palju rekordeid , jääb mulje, et need tossud teevad igaühe automaatselt kiiremaks. Samas tekib küsimus, kas süsinikplaadiga tossud on tõesti väga kasulikud või on nende mõju ülehinnatud ja need võivad olla kasutajale ohtlikud.

Mitmed allikad ja uuringud on näidanud, et süsinikplaadiga tossud võivad parandada jooksu ökonoomsust 2–4%. See tähendab, et sama tempoga joostes kulub jooksjal 2–4% vähem energiat ning pikematel distantsidel, eriti maratonis, võib see anda mitu minutit parema tulemuse. Tippsportlaste jaoks on selline ajavõit väga oluline. Runrepeat´i läbi viidud uuringu järgi pakkusid kõige suuremat energiasäästu Nike Alphafly ja Nike Vaporfly. Need konkreetsed tossud on praegusel ajal maratoni jooksjate seas väga populaarsed.

Oluline oleks ka teada, mida see süsinikplaat jalanõu sees teeb ja mis on selle tööülesanne. Runlovers.it artikkel kirjeldab süsinikplaadi tööpõhimõtet nagu vedrut, mis alati taastab oma esialgse kuju. Süsinikplaat on õhuke, mõne millimeetri paksune väga jäik plaat, mis painutamise tagajärjel salvestab energia ning originaalasendisse jõudes vabastab energia. Süsinikplaat on nagu „turbo“ jooksutossu sees ning see annab kasutajale suuremat energiatagastust kui tavaline toss.

Igal tootel on ka omad puudused nii on ka süsinikplaadiga tossudel. Üks oluline aspekt on vigastuste risk. Mitmed allikad hoiatavad kasutajat ebastabiilsuse eest. Süsinikplaadiga võistlustossudel on tallas väga palju vahtu, mis summutavad lööke ning pakuvad ka suuremat energiatagastust. Kõrge tallakõrgus teeb tossu kurvides väga ebastabiilseks ning kogenematu jooksja võib kergesti hüppeliigest vigastada. Tuleb arvestada ka sellega, et tossud on loodud profisportlastele, mitte pühapäeva jooksjate jaoks. Profisportlastel on tugevamad jalalihased ning ta jookseb eelkõige pöia peal. Pühapäeva jooksja jookseb rohkem üle kanna ning sellepärast võib toss tunduda veidi ebamugav.

Mina kui võistlusspordiga tegelev sportlane näen süsinikplaadiga jooksutossu kui võistlusjalatsit, mis kohe kindlasti ei sobi alustavale jooksjale. Oman süsinikplaadiga naelikut mida kasutan võistlustel ja kiirete lõikude jooksmisel. Oma kogemusest võin öelda, et süsinikplaadiga naelikud teevad mind veidikene kiiremaks, kuid võin öelda, et jookseb mees mitte naelik. Sellepärast soovitan alustaval jooksjal süsinikplaadiga jalatsitest kõrvale vaadata. Parem oleks see raha kulutada oma treeningule, näiteks liituda kohaliku jooksuklubiga.

Kokkuvõtteks võiks jääda süsinikplaadiga jooksutossud eelkõige tippsportlastele, kes proovivad uusi rekordeid purustada. Tavalisel pühapäevajooksjal neid vaja ei ole ning võib rahumeeli nendest spordipoes mööda jalutada. See tark otsus säästab eelkõige pühapäevajooksja rahakotti ja vähendab vigastuste tekkimise riski.

Kasutatud allikad

Milline süsinikust plaadiga jooksutoss jooksu ökonoomsuses suurima võidu annab? 08.10.2021 https://www.marathon100.com/uudised/vaata/milline-susinikust-plaadiga-jooksutoss-jooksu-okonoomsuses-suurima-voidu-annab
Carbon plate running shoes: are they for me? 23.02.2026 https://www.run4it.com/blogs/journal/carbon-plate-running-shoes-are-they-for-me
Carbon-Plated Shoes Cut In Half, Explained and Lab-Tested 22.12.2025 https://runrepeat.com/guides/carbon-plated-shoes-cut-in-half-explained-and-lab-tested
Who really needs carbon plate shoes? 04.09.2025 https://runlovers.it/en/2025/who-really-needs-carbon-plate-shoes/
How much faster are carbon plate running shoes? The truth. 08.04.2025 https://www.swift-running.com/blogs/articles/how-much-faster-are-carbon-plate-running-shoes?srsltid=AfmBOoruBbM-MkgtzaMTt_wiyrcmTThJTJcXkP7YnhN94LrpWNkytKBj

Ma eeldan, et keegi, kes põgeneb, ei ole veel pagulane. Pagulane on see, kes on juba kuhugi jõudnud, teise riiki, aga peab ootama määramata aja, enne kui tegelikult, päriselt kohale jõuab. Pagulased ootavad kinnipidamiskeskustes, varjupaikades või laagrites; föderaalse järelvalve ja relvastatud ametnike pilgu all. Nad ootavad pikas järjekorras sööki, voodit, kuhu magama heita, ootavad, käsi püsti, et küsida, kas võib tualettruumi minna. Ootavad, et neid välja lastaks, ootavad telefonikõnet, kedagi, kes neile järele tuleks ja nad kaasa võtaks. Ja siis on pagulasi, kellel veab ja nad saavad oma perekonnaga jälle kokku, elavad uues kodus. Aga isegi nemad ootavad endiselt. Ootavad kohtuteate saabumist, kohtuotsust kas väljasaatmise või varjupaigaloa andmise kohta, ootavad, et teada saada, kus nad viimaks elama hakkavad ja mis tingimustel. Ootavad, et neid kooli vastu võetaks, et töökoha leiaks, et saaks arsti juurde minna. Ootavad viisasid, dokumente, lube. Ootavad vihjeid, instruktsioone, ja siis ootavad veel. Ootavad, et nende väärikus taastuks.

On lihtsalt imeline, kui sul on sõbralistis ka kirjastused. Ühel ilusal päeval potsatas mu Hollandi-Raamatukupja mahitusel (nagu ma aru sain) pakiautomaati Toledo järjekordne ja jällegi suurepärane raamat. Väga suured tänud nii Hollandisse kui Toledo tublidele töömesilastele, kes oskavad teri sõkaldest eraldada ja avaldada raamatuid, mis on ka avaldamist väärt.

Samas tuleb aga kohe ka hoiatuseks öelda, et kerge see lugemine küll ei ole, ei stilistiliselt ega sisu poolest. Pole ausalt ka ime – autoripoolses järelsõnas tuleb välja, et raamatusse on väga sihilikult põimitud kujundeid ja fraase erinevatelt autoritelt. Samuti on teksti vahele pikitud nn arhiividokumente ja -fotosid, mis pole ka liiga tavaline võte.

Kui natuke lihtsustada, siis võib ju isegi mingi faabula taastada, sest on perekond, kes läheb vanemate kireprojektide tõttu New Yorgi kodust autoga matkates Arizona piirialadele. Juba enne reisi on vanemate abieluõnne hakanud pragundama nende erinevad huviobjektid: isa soovib uurida apatšide viimaseid iseseisva elu päevi, kuid ema soovib leida kaht Mehhikost tulnud, aga kaduma läinud lapseeas õde. Tüdrukute ema ütleb, et neid on pärast salaja Mehhiko-USA piiri ületamist kogumispunktis nähtud, aga ühest hetkest neid seal enam ei ole.

Päris sisu ma ümber jutustada ei taha, sest üllatus- ja ahhetusmomendid jäägu ikka igaühele endale avastamiseks. Aga seda tahan küll öelda, et Luiselli kirjutab nii paljud asjad sümboliteks, mis tegevuse vältel aina suuremaid ja suuremaid mõõtmeid saavad. Arhiiv, kadunud olek, kaamera, auto, kaja jne aina korduvad ja kõlavad järjest valjemini, samas kui lugejas kasvavad nii pinge kui ilmselt ka ahastus asjade üle, mida ta kuidagi mõjutada ei suuda.

Ka Luiselli ise on töötanud Mehhikost üle USA piiri tulnud dokumenteerimata laste aitamisega. nii et “Kadunud laste arhiivi” temaatika on talle tuttav ja südamele lähedal. Kellel neist lastest on vedanud, on saanud kokku oma juba Ühendriikides elavate sugulastega. Kellel aga vähem veab, lõpetab kas lennukis koos teiste tagasi saadetavate lastega või hoopis täpikestena kuskil Arizona kõrbe kaardil, sest tundub, et surnuid dokumenteeritakse hoopis hoolikamalt kui neid, kes ellu jäävad. Emana ei suuda ma ette kujutada, mis õudused peaks kodus lapsi varitsema, et ma lapsed üksi illegaalselt üle piiri põgenema saadaksin, olgugi et mingi nn “grupiülevaatajaga” koos. Lugematud kilomeetrid mitte rongis, vaid rongide katustel, ohtlikud jalgsirännakud läbi igasuguse elu suhtes vaenuliku kõrbe (kohati ka kuulirahe eest pagedes), lõppsihiks suvalised kogumispunktid USA ametnike armu all… Ja neid lapsi liigub tuhandeid!

Aga siiski pole raamat üksnes Mehhiko kadunud lastest. See on ka peategelaste perest, kes on ise üks suur sümbol, sest kummagi vanema ega ka kummagi lapse nime me ei tea ja ei saagi teada. Nii et ka nemad võivad olla ükskõik meist, ükskõik kes neist inimestest, kes millestki väga hoolivad, aga üksteisest selle tõttu lahku kasvavad. Või lapsed, kes oma vanemate tähelepanu eest üsna drastilisel kombel võitlema peavad. Seegi on omaette üldistav sümbol.

Räägime tõlkija Anne Lange tööst ka. Mulle meeldivad alati sellised tõlked, mis mind sõnavalikuga üllatavad, eriti siis, kui ma pole selliseid sõnu kunagi isegi kuulnud. Näiteks kui raudteejaamu, lennujaamu või bussipeatusi nimetatakse “siirderuumideks” või kui piima “kõõnitakse” või kui mõtteavaldus on “känklik” (kumbagi pole sõnastikes olemas). Samas on tekstis ka mesilase hammustus ja vot sellega ma ei tea küll, mida peale hakata. 🙂

Aa, ja muide. Suure osa “Kadunud laste arhiivist” kirjutas Luiselli järelsõna andmetel Pariisis Shakespeare&Co raamatupoe teisel korrusel Silvia Whitmani hoole all, nii et Luiselli on Shakespeare&Co tumbleweed!

Nagu juba ütlesin, suurepärane raamat, kuid kindlasti on vaja ennast selle lugemiseks õigele lainepikkusele saada ja süveneda, sest meelelahutuskirjandus see ei ole.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2026/03/valeria-luiselli-kadunud-laste-arhiiv.html