Iga kord, kui ma mõnda Argo (kirjastus) raamatut lugema hakkan, olen ma kergelt ebalev – ma ei ole suurem asi teaduseinimene ja ma ikka kahtlen, kas see järjekordne raamat on üldse minule. Aga ikka ja jälle selgub, et taas on kirjastus välja nokkinud raamatu, mis selgitab seisundeid või nähtusi nii lihtsalt ja huvitavalt, et seda on ootamatult põnev lugeda.
Paranoiliste inimestega on suurem jagu meist kas rohkem või vähem kokku puutunud. Vahel kutsume me paranoilisteks ka neid kaasteelisi, kes mõne asja pärast lihtsalt natuke rohkem muretsevad. Aga päris paljudel meie ühiskonna liikmetel on hirmud ja pettekujutelmad võtnud kliinilise mõõtme. Päris hirmus on omaenda peas vangis olla, nii et see halvab kogu sinu elu ja rikub suhted lähedastega. Ei suuda ette kujutada, mis tunne on hommikul ärgata ja teada, et sa ei saa (ega tahagi) kodust välja minna, sest väljas varitseb liiga palju ohte.
Psühhiaatrilised seisundid ja mured on meditsiinilises mõttes suhteliselt uus teema. Või noh, nendest on küll teatud, aga neid on võetud kui meeltesegadust või näiteks skisofreenia üht sümptomit. Praeguseks on aga juba mõistetud, et asi on palju komplekssem. Diagnoosid võivad küll paranoiaga käsikäes käia, aga nad on ravitavad / mõjutatavad ka täiesti eraldi. Samuti tekitavad paranoiat ka muud tegurid, nagu näiteks magamatus. Lõpuks jõuab Freeman välja ka vandenõuteooriateni. Usaldamatus on ehk ka aja märk, aga ikkagi on asjasse segatud palju muud haridustaseme ja sotsiaalse kindlustatuseni välja.
Õnneks on Freeman aja jooksul avastanud ka vägagi tõhusaid viise, kuidas ebaratsionaalseid hirme vähendada, kinnismõtteid leevendada ning kasvatada julgust jälle välja minna ja oma elu tagasi võtta. Minu jaoks oli suur üllatus (aga kohe tundus see kõik ka täiesti loogiline), et paranoia raviks on üks efektiivsemaid viise virtuaalreaalsus, kus inimene saab omas tempos ja kontrollitud situatsioonis harjutada, harjutada ja harjutada, kuni uus käitumismall kinnistub ja inimene on valmis ka päris reaalsusega taas silmitsi seisma. Täiesti imeline!
Kindlasti ei ole vaja karta, et see on mingi kuiv ja keeruline teadusuuring. Freeman räägib tõesti köitvalt ja läbi paljude näidete, kui palju on viimaste aastatega selles valdkonnas edusamme tehtud – ja paljuski ilma rohtudeta ja pikkade haiglaravideta. Tõepoolest, müts maha selliste arstide ees, kes tõesti hoolivad ja urgitsevad ja uurivad nii kaua ja põhjalikult, et nad tõesti mõistavad, milles on asi.
Olgu siis möödaminnes ka öeldud, et nagu ka Toledo puhul, on Argo raamatud alati kvaliteedi peale minek. Tõlked on lihtsalt nii mõnusad lugeda.
.
Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/04/daniel-freeman-paranoia.html
