„Eurovisioon peaks inimesi tänu ühistele väärtustele ühendama, mitte neid poliitika tõttu lõhestama,“ ütles lauluvõistluse tegevjuht Martin Österdahl Billboardile. 1956. aastal peale sõdu Euroopa riikide ühistegevuste rõhutamiseks loodud ja seitsme riigiga alustanud Eurovisiooni lauluvõistlus on end alati reklaaminud kui apoliitilist ja täielikult neutraalset üritust, kuid tegelikkus näitab tihti vastupidist. EBU (European Broadcasting Union) seadused keelavad ilmselgete poliitiliste sõnumitega laulude võistlusele esitamise ja nende levitamise. Teatud riikidele on just poliitiliste mõjutuste tõttu pandud peale piiranguid, tehtud trahve või on neid lausa võistluselt diskvalifitseeritud. Naaberriigid või riikide grupid, kellel on ühine minevik, annavad üksteisele tavade kohaselt alati palju punkte. Riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab tihti tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. Olgu poliitika mõju võistluse korraldajatele oluline või mitte, olemas ta on. Isiklikult olen veendunud, et poliitika mõjuvõim lauluvõistlusele kasvab iga aastaga ning selle vähendamiseks peaks kindlasti midagi ette võtma, kuid võistluse formaadi tõttu oleks see üpriski keeruline.
Aastal 2019 sai Island 5000 euro suuruse trahvi, kuna nende esindajad hoidsid green room’is ülal Palestiina lippu. Aastal 2021 ei suutnud Valgevene saata võistlusele laulu, millest EBU eksperdid ei oleks peidetud poliitilisi sõnumeid leidnud ning rohkem nad lauluvõistlusel osaleda proovinud ei ole. Liibanon sai aastal 2005 kolmeaastase osalemiskeelu, kuna Liibanonis ei tohi näidata Iisraeli päritolu sisu, seega oli neil plaan Iisraeli esitust mitte näidata, kuid ka see käib EBU reeglite vastu. Kõik otsused tunduvad EBU seaduste kohaselt loogilised, kuid siiski on läbi lastud ka palju justkui positiivseid poliitilisi sõnumeid, mis ei tundu selles valguses õiglane. 90ndatel olid vägagi levinud ja populaarsed Euroopa taasühinemise sõnumid, näiteks 1990 võitja Itaalia (lugu „Insieme: 1992” sõnades „Unite, unite Europe”) ning 1997 võitja Ühendkuningriik (lugu „Love shine a light”, mille sõnad räägivad õdedest ja vendadest ning kuidas me tuleme kokku, teeme kõike üheskoos ja igaühes süttib armastus). Ukraina võidulugu aastal 2016 (Jamala „1944”) loeti EBU poolt ajalooliseks, mitte poliitiliseks, kuigi loos oli arusaadavalt vihjatud ka aktuaalsetele sündmustele nagu Krimmi okupeerimine. Kui hakata poliitilisi sõnumeid piirama ja keelama, siis tuleks seda teha kõigi poliitiliste sõnumitega, mitte toetuda sellele, kas EBU eksperdid loevad selle positiivseks või negatiivseks sõnumiks.
Konkursi lõpptulemus põhineb publiku ja riikide žüriide häältel ning paljudel juhtudel on ka need punktid kallutatud. Näiteks annavad Küpros ja Kreeka tavaliselt üksteisele ohtralt punkte, nagu ka endised Jugoslaavia riigid ja Skandinaavia riigid. Igal aastal kuulen ema teleri ees ütlemas: „Noh, siit tulevad Läti punktid, nüüd saab Eesti kindlasti midagi.“ Sellist nö sõbralikku kallutust oleks tänu võistluse formaadile väga raske ära hoida, kuid vahepeal on see lihtsalt ebaaus ja pisut nõme. Kõige lihtsam olekski võib-olla ära jätta iga riigi esindamine, vaid teha lihtsalt üleeuroopaline lauluvõistlus, kuid sellega kaoks ka Eurovisiooni algne mõte ühendada Euroopa riike läbi hea muusika.
Mind isiklikult häirib aga kõige rohkem see, et riik, kus on parajasti käimas sõjaline tegevus, saab alati tänu rahva kaastundele palju rohkem punkte, kui nende võistluslugu tegelikult vääriks. 1993. aastal ei lubatud Jugoslaavial võistlusel osaleda tema agressioonide pärast Bosnias ja Hertsegoviinas ning Bosnia ja Hertsegoviina võistluslugudel läks aastatel 1993–1995 oluliselt paremini kui varem, kuid peale pingete lõppemist halvenesid tulemused taas. Venemaa oli 2016. aastal kindel rahva lemmik, kuid ei saanud võita, kuna riigil olid poliitilised pinged Ukrainaga ning seetõttu võitiski konkursi hoopis Ukraina. 2017. aastal toimus võistlus Ukrainas, kuid Venemaa valitud esindajal keelati Ukrainasse siseneda, sest oli teinud kontserdi värskelt vallutatud Krimmis. Pakuti võimalust esineda videopildi teel, kuid Venemaa otsustas hoopis üldse mitte osa võtta. 2022. aastal keelas EBU Venemaal võistlusest osa võtta Ukraina ründamise pärast ning tol aastal võitis Ukraina võistluse ülekaalukalt (umbes 2/3 rahvahäältest). Mitmed artistid teistest riikidest (nt Island, Saksamaa) olid kleepinud Ukraina lipud oma muusikainstrumentidele ning paljud muud õhtu jooksul näidatud tähtsad isikud kandsid rinnas Ukraina lipuvärvides paela. Hoolimata Ukraina võidust toimus 2023. aasta lauluvõistlus Inglismaal Liverpoolis, kuna Ukrainas toimus endiselt sõda. Olukord ei ole ka käesolevaks aastaks muutunud ning Venemaa osalemiskeeld kehtib endiselt. See ei takista neid aga kasutamast lauluvõistlust inimeste manipuleerimiseks. 2022. aastal peale Ukraina esindaja Kalush Orchestra võitu looga „Stefania” kuulutasid venelaste meediaväljaanded, et võitis hoopis Ühendkuningriiki esindanud Sam Ryder oma lauluga „SPACE MAN”. 2023. aasta lauluvõistluse finaali ajal, umbes kümme minutit enne Ukraina linnast Ternopilist pärit TVORCHI duo liikmete lavaleastumist, ründasid venelased nende kodulinna. Mehed kuulsid kohutavaid uudiseid vahetult enne oma esitust ning tõenäoliselt oligi Venemaa plaan nad endast välja ajada ja rikkuda ära nende võimalus lauluvõistlusel midagi saavutada, kuid Ukraina lugu „Heart of Steel” lõpetas kõrgel kuuendal kohal.
Paljude Eurovisiooni fännide seas on tekitanud pahameelt asjaolu, et Iisraeli ei ole lauluvõistluselt eemaldatud ning EBU vaatab justkui mööda nende tulisest konfliktist Palestiinaga. 2024. aasta Eurovisioonil plahvatas mitu skandaali, kus erinevad meediaväljaanded ning konkurendid Iisraeli esindajale Edan Golanile halvustavaid märkusi tegid. Tema lugu „Hurricane” saavutas 5. koha ning hoolimata negatiivsest vastukajast osaleb Iisrael ka tänavu looga „New Day Will Rise”, mille lauluridade vahelt on võimalik leida poliitilisi sõnumeid. Kuigi Iisraeli ja Palestiina elanike vahel on pingeid juba ammu-ammu, loetakse agressoriks Iisraeli ja kannatanuks Palestiinat. Otsides erinevusi Venemaa ja Ukraina konfliktiga, on Palestiina kui ohvri lippude ja sümboolika näitamine Eurovisioonil keelatud.
Ma ei tauni sõjaliselt agressiivsete riikide eemaldamist võistluselt absoluutselt, kuna Eurovisioon on siiski rõõmus sündmus ning sõdida riigiga, kellega samal ajal pidutsed ja tähistad ühtset Euroopat, käitudes, nagu kõik oleks justkui parimas korras, ei ole moraalne. Siiski on suure Eurovisiooni fännina tunne, et 2022. aasta võistlus läks pisut raisku, kuna 24. veebruaril, mil Venemaa alustas sõjategevust Ukrainas, selgus ka lauluvõistluse võitja. Kogu selle aasta Eurovisioon tundus justkui kaastundeüritus Ukrainale, et näidata, et Euroopa on Ukrainale alati tugev tagala ja tugi. Osa minust mõistab, miks see nii läks, kuid osa minust on ka väga pettunud, sest tänu sellele jäid paljud muusikaliselt kõrgemal tasemel laulud võistluses täiesti kahe silma vahele. Kui oleks võistluselt eemaldatud lisaks Venemaale ka Ukraina, oleksid tulemused põhinenud palju rohkem muusikal, kuid mingil määral oleks see olnud ebaaus ukrainlaste vastu.
Kokkuvõtteks võin öelda, et Eurovisioon ei ole kindlasti nii apoliitiline kui korraldajad väidavad või endale tunnistada tahavad ning tulihingelise fännina arvan, et selle vastu tuleks midagi ette võtta. Kahjuks napib aga ideid, mida päriselt teha, et saaks võistluselt poliitika välja jätta nii, et tehtu oleks kõigile osapooltele sobiv. Naaberriikidel ei saa ära keelata üksteisele punktide andmist, sest keegi ei saa tõestada, et punktid ei läinud naaberriigile sellepärast, et neil oligi hea laul. Rahval ei saa keelata sõjalises konfliktis ohvrirollis olevate riikide poolt hääletamist, see ei oleks kellegi vastu aus. Paljud Eurovisiooni fännid on juba aastaid nördinud poliitiliste mõjutuste tõttu, kuid vastumürki sellele ei ole veel leitud.