Rubriik: Arvamus

Halb unekvaliteet mõjutab oluliselt õpilase füüsilist ja vaimset tervist. Kui teadlikud on aga Saaremaa Gümnaasiumi noored une tähtsusest ning vähese une poolt tekitatud kõrvalnähtudest? Seda  uuris UPT raames Krisse Pulk.

Töös selgub, et head unekvaliteeti peetakse inimese tervise seisukohalt sama oluliseks, kui hingamist, söömist ning vedeliku tarbimist. Töö autor valis  teema huvist lennukaaslaste teadmiste vastu ning töö eesmärgiks oli anda ülevaade abiturientide uneharjumustest ja nende teadlikkusest uneprobleemide kohta. Püstitati ka hüpotees, et abituriendid ei maga piisavalt.

Magamatuse tulemusena väheneb kehas kasvuhormoonide tootmine ning halveneb

õppimisvõime ja mälu. Umbes nädalaga hakkab unevaegus kahjustama töövõimet ning tunnetuslikku ja liigutuslikku sooritusvõimet. Une pideval puudumisel lõpeb olukord paari nädala pärast surmaga.

Autor koostas küsitluse, milles osales 74 abiturienti, kelle seas 35 noormeest ja 39 neidu. Selle tulemusel saadi teada, et keskmiselt magavad õpilased 6-8 tundi. Kõige levinum naiste seas oli seitsme tunni pikkune uni, millele vastati 14 korda. 11 meest magas kuni seitse ja kuni kaheksa tundi samuti 11 meest. Kaks õpilast vastasid, et magavad kuni kolm ja neli tundi, mis on tunduvalt vähem, kui noortele soovituslik. Ka viiest tunnist unest, millele vastas 5 õpilast, jääb väheks. Õppival noorel oleks oluline magada 8 tundi, mis käis antud küsitluse andmetel vaid nelja õpilase kohta.

Uuriti ka õpilaste uneharjumusi nädalavahetustel. Autori arvates võiks nädalavahetus olla õpilastele puhkamiseks ja unetundide arv sellel ajal võiks vastavalt teadlaste soovitusele olla 9 tundi. Tulemused näitasid, et nädalavahetustel oli kõige levinum unetundide arv  9 – 10 tundi. Kõige vähem, kuus tundi, magas üks mees ja kõige rohkem, 14 tundi, magasid kaks naist.

Tuuliki Hioni sõnul tõstab ebapiisav uni kehas stressihormoonide teket, mis omakorda põhjustab rahulolu vähenemist ja keskendumis- ning meeleoluhäireid. Tulemuseks on peaaegu olematu teovõimega päevi õhtusse veeretav indiviid. Unetundide arv mängib õpilaste seas olulist rolli. Üsna oluliseks hindasid seda võrdselt 22 meest ning naist. Väga tähtsaks pidas enda une pikkust 22 koolinoort, nende hulgas seitse meest ja 15 naist. Kaheksa noort leidsid, et unetundide pikkus ei ole nende jaoks tähtsal kohal.

Õpilastelt küsiti ka, kas nad magavad enda arvates piisavalt. Jaatavalt vastas küsimusele 10 meest ja 13 naist, kuid eitav vastus oli siiski ülekaalus. Küsimusele vastasid “Ei” 48 abiturienti- nendest 23 meest ja 25 naist. Autor täpsustas, et tegemist on õpilase isikliku arvamusega, seega ei saa kindlalt väita, et vastanud tegelikult piisavalt ei maga ning tegemist võib olla vaid oletusega.

Unetus rikub ja nõrgestab organismi ning on ka erinevate tervisehädade põhjuseks. Viimasena uuris autor, kui teadlikud on koolinoored vähese une kõrvalmõjudest. Selgus, et enamik vastajatest on kursis terviseprobleemidega, mida vähene magamine endaga kaasa toob. Enim mainiti vaimse tervise probleeme, peavalu ja keskendumisraskuseid.

Juba ühekordne magamatus mõjutab negatiivselt meeleolu, tähelepanu ja kognitiivset võimekust, kuid ei põhjusta püsivaid tervisekahjusid, vaid paneb inimest halvasti tundma. Krooniline unepuudus võib aga tõsiselt kahjustada vaimset ja füüsilist heaolu. Uurimistöö tulemusena selgus, et Saaremaa Gümnaasiumi abituriendid on teadlikud unepuuduse kahjulikest mõjudest, kuid enda unerutiini parandamine käib kohati üle jõu. Püstitatud hüpotees pidas paika ning selgus, et 70 õpilast 74-st vastanust magab ööpäevas alla üheksa tunni ja vaid neli abiturienti saab tegelikult vajaminevate unetundide arvu kätte. Lisaks sai autor teada, et neiud on une vajadusest teadlikumad ja magavad ööpäevas rohkem kui noormehed ning teavad paremini ka erinevate terviseprobleemide seostest vähese unega.

Suur osa õpilasi leiab, et kirjandusteoste lugemine on neile vajalik, sest tegemist on mitmekülgse õppemeetodiga, millega saab ka vaba aega huvitavalt sisustada. Ent leidub ka õpilasi, kes arvavad, et lugemise näol on tegemist mõttetu aja raiskamisega.

Silmapiir viis kevadel Saaremaa Gümnaasiumis läbi uuringu, kus osales 92 õpilast: 12 õpilast (13%) G1 lennust, 20 (20,7%) G2 lennust ja 60 (66,3%) G3 lennust.

Õpilastelt uuriti, kui tihti nad kirjandusteoseid loevad. Enamus vastanud õpilastest (37%) loeb kuus vähem kui ühe teose, 34, 8% õpilastest vastasid, et loevad vähemalt ühe teose kuus, 19,9% küsitlusele vastanud õpilast teatasid, et ei loegi kirjandusteoseid. 4,3% küsitluses osalenud õpilastest ehk 4 õpilast loevad nädalas vähemalt ühe teose. Õpilastelt jäi kõlama arvamus, et loetaks, kui selleks oleks teiste mahukate koolitööde kõrvalt aega.

Suurem osa õpilastest leiavad (71,7%), et kirjandusteoste lugemine on neile kasulik, sest see arendab neid, kirjanduse lugemist nähakse ka hea ajaviite võimalusena, kuid 19,6% vastanutest võtavad kirjandust kui igavat kohustust ning 5,4% vastanutest ei leia kirjandusteosete lugemises vajalikkust. Õpilased leiavad, et kuigi lugemisele kulub palju aega, on see siiski tore ajaviide ning lugemine arendab keeleoskust.

Küsitluses oli  ka  võimalus jagada oma mõtteid seoses kohustusliku kirjandusega, 78% vastanutest leiab, et kohustusliku kirjanduse lugemine on oluline osa hariduse omandamisest ning 28% leiab, et tegevus on nende jaoks pigem mõttetu. Domineerib arusaam, et kirjanduse lugemine aitab eesti keele eksami kirjandiosas, silmaringi kujunemise protsessis ja kohustuslik kirjandus aitab inimestel suhestuda üksteisega ühises kultuuriruumis. Samas kohutsusliku kirjanduse vajalikkuses kahtlevad noored leiavad, et on keeruline suhestuda klassikute ja vanemate teostega ning raske on  lugeda teoseid, mis inimest ei köida. Noored leiavad, et lugemishuvi võiksid suurendada lahtised käed teose valikul või siis tänapäevasemad teosed, sest noortele pakuksid need rohkem huvi ning oleks võimalus paremini suhestuda raamatus esile kerkivate probleemide ja küsimustega. Samuti motiveeriks küsitluse andmete põhjal õpilasi lugema õpetajate poolne põhjalikum tutvustus autori või teose kohta, õpilased leiavad, et see aitaks neil paremini mõista raamatut ja autorit ning ajastut, mil teos on kirjutatud.

Kohustusliku kirjanduse lugemise vajalikkust ning mõtet hariduse omandamise protsessis kommenteeris kirjanduse õpetaja Katrina Tarkin. Õpetaja Tarkin leiab, et kergem on vastata, mis on üldse kirjanduse mõte – kirjandus õpetab elu ning elu nägemist teise inimese perspektiivist, see annab lugejale võimaluse mõtiskleda, kuidas tema teoses toimunud situatsioonides käituks, tunneks, mõtleks.

Katrina Tarkin arvab, et sõna “kohustuslik” natuke tuhmistab lugemise võlu, ent on vajalik selleks, et kõik saaksid võimaluse avastada enda jaoks meelepärast kirjandust. Loomulikult on lugemine oluline ka keeletaju arenguks, rikkaliku sõnavara kujunemiseks ning intelligentse ja huvitava vestluse pidamiseks. Õpetaja leiab, et gümnasist võiks lugeda igapäevaselt, see võiks kujuneda positiivseks harjumuseks, kasvõi üks ajaleheartikkel päevas, et olla ühiskonnas aktuaalsete teemadega kursis või siis lugeda ilukirjandust vähemalt 30 minutit järjest. Õpetaja leiab, et õpilasi võiks motiveerida lugema eeskuju või põnev ja sisukas arutelu teose põhjal.

Saaremaa Gümnaasiumi noorte seas on väga populaarseteks žanriteks fantaasia, ulme ja romantika. Paljud noored leiavad, et neid paeluvad ühiskonda käsitlevad raamatud: sõda, poliitika, ajalugu. Noortel on huvi ka eneseabiraamatute, autobiograafiate, teaduskirjanduse, luule ja novellide vastu. Õpetaja Katrina Tarkin soovitab gümnasistidel lugeda erinevaid žanre: luulet, proosat kui ka näidendeid. Kodumaistest autoritest soovitab ta Artur Alliksaare, Viivi Luige ja Juhan Viidingu luulesse süveneda, Mehis Heinsaare ja Maarja Kangro proosat  ning Urmas Lennuki ja Mati Undi näidendeid lugeda. Teostest toob õpetaja välja veel Lauri Sommeri “Kolm yksiklast” ja Paul- Eerik Rummo “Tuhkatriinumäng”. Väliskirjanikest soovitab õpetaja lugeda Haruki Murakami teoseid, Khaled Hosseini proosta ja Jeanette Wintersoni “Tuletorni juurde”, lisades, et need on vaid üksikud soovitused.

Küsitluses osalenud gümnasistide seas on kõige populaarsed autorid E. M Remarque ja H. Hesse, ent õpilaste lemmikteosed ja aurorid on väga varieeruvad žanritelt ja ajastutelt, esindatud on nii Oscar Wilde, Franz Kafka ja Sylvia Plath kui ka Donna Tartt, Heli Künnapas ning Doris Kareva. Küsides õpetaja Katrina Tarkinilt, mis on tema lemmikteos, leiab ta, et ühte kindlat lemmikteost on väga raske valida, kuna ta naudib paljude ilukirjanike loomingut ja stiili, ent siiski toob ta välja poetess Doris Kareva ja prosaisti Mehis Heinsaare.

Ühel päeval teatas meie juhendaja Raul Vinni, et järgmise numbri peame ise toimetama. Sellele teatele vastati  meie  poolt vahetatud pilkudega, mis andis mõista kõhklevast olekust. Aga midagi polnud teha ja 8. märtsil istusime Kahni klassis juba omapead ja hakkasime töökohustusi jagama. Alguses ei saanud me väga vedama, aga kui artiklid olid ära jagatud jäi üle veel peatoimetaja ja tegevtoimetaja roll, kellele leiti lõpuks ka kandidaadid. Raina Kolk tegevtoimetaja, kuna tema oli üks vähestest, kellesse meil oli usku õigekirja osas, ja minule jäi peatoimetaja roll, mille ma veidi ebalevalt vastu võtsin.

Alguses polnudki mul väga midagi teha, kuna suured kirjateosed võtavad alati aega ja oma artiklite kallal ei saanud ma väga töötada enne kui teised oma töö tehtud said. Vahepeal tegime koosolekuid, kuna osadel kirjanikel läks oma teemade valimisega aega ja ma üritasin neile abiks olla, kas minust ka kasu oli on raske öelda. 14. aprill oli meie esimene artiklite esitamise tähtaeg, kuid kõik kahjuks ei jõudnud valmis, mis on muidugi loogiline arvestades seda, et suurem osa ajalehe koosseisust on G3-d ja neil hakkas sel hetkel eksamiperiood lähenema.

Kogu kogemusest jääb nii häid mälestusi kui ka kohti, kus saan oma oskusi lihvida kui ma peaksin kunagi tulevikus veel peatoimetaja rolli täitma. Suur oskus, mida sain arendada, on kommunikatsioon. Meie teisel koosolekul oli ainult kaks inimest, kuna ma ei olnud eelnevalt teatanud, et koosolek meie kolmapäeval toimub. Õnneks polnud sellest hullu ja sain paremini tundma neid, kes kohal olid. Teine asi, mis mind ennast kripeldama jäi oli see, et ma ei panustanud piisavalt usalduse loomisele kaaslastega, kuna ajaleht on ehitatud üles suhtlusele. Tulevikus oleks mul hea ka arendada oma toimetamisoskusi, kuna seekord oli mul julgust pakkuda välja parandusi ainult artiklitele, millele tegijad ise tagasisidet küsisid, kuna ma üritasin vältida kellegi tunnete riivamist. See on tegevus, mis loodetavasti ajaga paraneb.

Toimetades jäi peale oma vigade silma ka mõningaid minu arust meie ajalehe nõrku kohti. Koolilehel pole otseselt midagi viga, aga see on väga esinduslik, mis on arusaadav, kuna tegemist on noore kooliga. See aga piirab ka rohkem millest ja kuidas me kirjutame. Kui võtta näiteks Jaan Poska Gümnaasiumi koolileht, siis nende leht fokuseerib rohkem kooli tegevusele ehk siis nad kirjutavad just koolipere jaoks, mitte kooli jaoks ja kuna tegemist on paberlehega jääb see kooli peal õpilastele rohkem silma.

Olen väga tänulik selle võimaluse eest ja kui mulle peaks kunagi sama tööd pakutama võtaksin selle kindlasti vastu, kas või ainult sellepärast, et oma vigadest õppida. Ma olen väga tänulik oma tiimile, kes ka mulle toeks olid. Eriti tänulik olen muidugi neile, kes oma kirjutised õigeks ajaks valmis said, aga olin ka väga õnnelik, kui koosolekutel käidi ja minu kirjadele vastati.

Te olete väga armas kollektiiv ja me oleme aastaga ära teinud suure töö. Mis mul muud öelda kui tuult tiibadesse!

Gümnasistid hindavad valimistel julget tulevikuvaadet ja mõistlike kampaaniaid, uhked valimislubadused peletavad neid pigem eemale.

Valiku tegemisel peavad gümnasistid oluliseks maailmavaadet, mitte seda kas kandidaat on kohalik inimene, selgus Silmapiiri läbi viidud küsitlusest, millele vastas 80 valimisealist SG õpilast.

Gümnaasiumi kahes viimases klassis läbi viidud uuringust selgus, et 76% gümnasistidest leiavad, et nende hääl läheb siiski erakonnale ja erakonna programmile, ülejäänud 24% annavad enda hääle inimesele, sest leiavad, et just see õige inimene saab esindada nende huve ja väärtusi kõige edukamalt.

Erakondadest juhib pingerida Eesti 200, keda eelistab 37% vastanutest. Teiselt kohalt leiab end Reformierakond (20%) ning ka Sotsiaaldemokraadid (15%) on kolmas. EKRE ja Eestimaa Roheliste poolt annab hääle 10%, Keskerakond saab 5% ja Isamaa 3% hääletest. Parempoolseid ei soovi valida keegi.

Valimistel osalevatest noortest enamus, 64%, annavad elektroonselt, 36% annavad hääle valimisjaoskonnas.

Valimiste olulisuse osas lähevad gümnasistide arvamused lahku, selgus Silmapiirile antud intervjuudest.

Janeli Lember ja Emeli Pikner leivad, et valimised on olulised, sest see on väga hea võimalus riigivalitsemises osaleda ja demokraatia toimimisse panustada. Maria Liis Metsküla ei ole aga poliitikast huvitatud ja ei näe enda hääle andmises kasu, sest tegelikult ju valimislubadused tõeks ei saa. Peale selle arvab Maria Liis, et ta pole Eesti poliitikaga detailselt kursis ning sellisel juhul teeks valiku pealiskautsetel teadmistel.

Janeli kinnitab, et tema valik sünnib erakonna ja esindusisiku põhjal, kuna  tähtis on, et riiki juhivad kompetentsed ja adekvaatsed inimesed. Emeli, valib aga erakonda, kelle tuleviku visioon talle kõige enam meeldib ja mis jääb ikka reaalsuse piiridesse. Samas pooldab Emeli julgeid ideid ja väga oluline valiku tegemise juures on tema jaoks maailmavaade. Mõni punkt võib programmis väga hea olla, aga kui toimub üldine ideoloogiate kokkupõrge, ei saa häält anda.

Infot leiavad noored erinevatest kanalitest.  Janeli jaoks tuleb kõige olulisem ja otsustavaks saav info valimisprogrammidest ning läbi uudiste. Emeli aga saab vajaliku info sõpradelt ja  sotsiaalmeediast: ajakirjandusest, televisioonist.

Maria Liis leiab, et tema jaoks ei oma valimised ja võimalus endale esindajaid valida olulist rolli, ent suurt pilti vaadates ta mõistab, kuidas valimised on riigi toimimiseks vajalikud. Emeli arvab, et noorte osalus on oluline, sest noored moodustavad suure osa ühiskonnast ja madala valimisaktiivsusega ei saagi noorte hääl kuuldavaks, ja ühiskond seega justkui ühiskond stagneeruks.

Janeli toob teemadest välja, et näiteks pensionite indekseerimine ja kõrghariduse rahastamine mõjutab suuresti noorte käekäiku tulevikkus ning seal oleks vaja kaasa rääkida.

Noorte valimistel osalemiseks motiveerimisel on Janelil ja Emelil erinevad mõtted. Janeli leiab, et keeruline on motiveerida inimesi, kes ei mõista, et neil on valimiste antud võimalus kujundada iseenda tulevikku, Janeli ütleb tabavalt : “Hei see on sinu tulevik ka ja isegi hääl halvima variandi vastu loeb.”

Maria Liis leiab, et teda motiveeriks valimistel osalema see, kui valimiskampaania ajal suure suuga antud lubadused ka täide läheks.

Emeli jaoks algaks noorte motiveerimine erakonna tasandilt ehk noortele ja neile olulistele teemadele ei peaks rõhku panema vaid valimiste ajal, vaid noored peaksid olema pidevalt poliitikasse kaasatud. Siis nad tunneksid, et nendest meie riigi tuleviku määramisel ka midagi muutub.

Ka koolis võiks poliitikat käsitleda aktiivsemalt, korraldades erinevaid kohtumisi ja üritusi, mis aitaks hoida noori aktuaalsete teemadega kursis. Emeli sõnul pakub Saaremaa Gümnaasium õnneks noortele tihti huvitavaid võimalusi poliitikaga kursis olemiseks.

Maria Liis arvab seevastu, et poliitika on midagi, mida ei peaks koolis käsitlema, kui siis ainult aktuaalseid teemasid.

Riigikogu valimised toimuvad 5.märtsil.

Viimastel aastatel aina populaarsemaks muutuv kooli kõrvalt töötamine Saaremaa gümnaasiumi õpilastel koolitööd segama pole hakanud vaid pigem pakub õppimisele vaheldust.

Noorte töötamine kooli kõrvalt muutus aktuaalsemaks juba kümme-viisteist aastat tagasi. Täiskasvanud on noorte kooli kõrvalt töötamise suhtes enamasti eelarvamustega. Rõhutatakse, et esikohal peab olema õppimine ja alles selle järel töö – töötada võiks suvevaheajal või nädalavahetustel.   

Eestiski läbiviidud uuringud näitavad aga vastupidist. Tööl käivate õpilaste õpimotivatsioon oli kõrgem, samuti üritasid nad võimalikult palju koolipäeva jooksul ära teha, et peale kooli tööle keskenduda. Need, kes tööl ei käinud, läksid koju ega kasutanud aega ainult õppimiseks vaid näiteks pikutati või veedeti aega sotsiaalmeedias.

Saaremaa gümnaasiumi õppenõustaja-psühholoogi Eveli Kallas arvab, et noorte kooli kõrvalt töötamine on saamas pigem normiks kui erandiks.  “Tegusa gümnasisti päeva mahub tegemisi palju rohkem ning läbi töö tegemise kasvab ka noorte enesekindlus ja suhtlemisoskus,” kinnitas Kallas.

Õppetööd kooliskäimine ei segavat, kinnitavad ka mentorid. Õpilased käivad enamasti tööl ka graafiku alusel, mitte iga päev.

Silmapiiriga vestelnud õpilased kinnitasid arvamust, et nende õppimist ning koolis käimist töö ei sega.

“Pigem ongi just tore kord nädalas õppimisest eemale saada,” mainis  G3.m õpilane Andris Tambur, kes GOSPA restoranis teenindajana töötab. Ta lisas, et kõik oleneb siiski iseenda oskusest oma aega planeerida. Kooli kõrvalt tööle on ta jäänud seepärast, et väljaminekuid on palju – saiapätsi hind poes kerkib iga nädalaga ning pidevalt vanematelt ta taskuraha ka küsida ei taha. Isegi osalise koormusega tööl käies on palk ka väga hea. Lisaks on Andrisel tööl lõbus ja sõbralik kollektiiv.

---

Töölkäimine on sobiv ikkagi senikaua, kuniks see ei hakka õppeedukust häirima.

Andris Tambur

Seevastu G3.j õpilane Carmen Ehanurm märkis, et tema ei käi tööl palga pärast. Ta isegi ei tea, palju ta tunnitasu on. Tema naudib  seltskonda ja kokandust. Carmeni töölkäimine on ka veidi eripärane kuna tema vanematel on oma firma, Kaimo Catering ja seetõttu on neiu käinud vanemate firmas abiks noorest east peale saadik.

G3.m õpilane Triinu Räim ja G3.o õpilane Teele Saar töötavad Kuressaare Teatris publikuteenindajatena. Mõlema jaoks on see hea taskuraha teenimise viis, kuid tasust enamgi on suurepärane võimalus kultuurieluga kursis olla, näha erinevaid etendusi ja tutvuda näitlejate ja inspitsientidega. Teele leiab töölkäimisest ühe omapärase kasu: “Etenduste ajal saan lugeda näiteks rahulikult kohustuslikku kirjandust.” Seega aitab tema jaoks tööl käimine õppimisele isegi kaasa.

“Noored, minge tööle!”, kinnitavad kõik Silmapiiriga vestelnud ühest suust. Triinu julgustab kõiki noori nii vara kui vähegi võimalik tööturule astuma, sest see aitab veidi leevendada tulevaste tööandjate kõrki ning alavääristavat kohtlemist, kui töötaja on juba kogemustega.  Carmen lisab, et katsetades erinevaid töökohti, saab õppida iseennast tundma ja tekib arusaam, mida üldse sooviksid tulevikus teha. Andris lisab, et töölkäimine on sobiv ikkagi senikaua, kuniks see ei hakka õppeedukust häirima.

Gümnaasium on aeg, mil tehakse endale juhiload. Tihti tuleb üles arutelu, kas autokoolis käimine segab õppimist ja kas ei võiks autokooli teooria olla koolis valikkursuseks.

Saaremaa gümnaasiumi puhul oleks teooriakursuse puhul tegu selle pakkumisega 175 õpilasele ühes lennus. Silmapiiri küsitluse järgi, mis viidi kolmes lennus, toetaks seda mõtet koguni 89% küsitletutest. Seda eesmärgiga, muuta koolis- ja autokoolis käimise ühildamine veidi lihtsamaks. Samas 45% vastanutest leidis, et neile ei kahes koolis õppimine raskusi tekitanud.

Koolijuht Ivo Visak ei ole idee vastu, et õpilased saaksid autokooli teooriaosa omandada kooli arvelt. Probleem tekib tema sõnul sellest, et kui anda taoline suur võimalus ühele autokoolile, on see teiste kohalike autokoolide suhtes ebaaus, kuna suur osa turust läheb vaid ühele ettevõttele. Autokoolil, kes on läbi kooliprogrammi andnud õpilastele teooriat, on kohe suurem eelis saada nad ka oma sõidutundidesse.

Visak leiab, et sellisel puhul läheb kool, kui haridusasutus liiga erasektori kandadele. Kool teeb niimoodi küll enda noortele head, kuid arvestama peab ka sellega, kuidas see mõjub erasektori sama teenuse pakkujale.

“Küsimus on pigem Saaremaa turu-eetikas, kui tahtmises” arvab Ivo Visak.

Paljud õpilased tõid küsitluses siiski välja, et sõidutundide aegu on keeruline klapitada kooli tundidega ilma, et peaks mõnest tunnist puuduma ning neil on selle tõttu tekkinud probleeme õppetööst mahajäämisel.

Kooli direktor sõnas selle peale, et ARKi eksami osas on kool väga mõistlik. Vabade tundide ning tunniväliste tegevuste osas on õpilasel endal õigus planeerida oma aega, otsustades, mis on talle hetkel olulisem. Kui õpilane tunneb, et tal on kindel vajadus teha ära juhiload, peab ta oma aega vastavalt planeerima.

“Gümnaasiumiharidus on kõige olulisem” märgib Ivo Visak ja leiab, et kui õpilane peab valima koolikohustuse täitmise ja autokooli tundi, siis koolijuhi seisukohalt on tema jaoks oluline, et õpilane täidaks oma  kohustust, mille ta on võtnud vastu Saaremaa gümnaasiumisse astudes.  Autokooli juhtidelt ootab Visak koolijuhina mõistvat suhtumist- pakkuda õpilastele pärast tunde rohkem aegu, teades, et nendel on koolikohustus.

Küsitlustes tundis Silmapiir huvi ka selle vastu, kuidas autokoolis hakkama saadakse. Üle poolte vastanutest, ehk 55.2% vastanutest sooritas eksamid esimese korraga, kuid ülejäänutest kukuti kõige rohkem läbi autokooli teooriaeksamil (55.9% ) ning maanteeameti sõidueksamil (44.1%).

Sõiduõpetaja Priit Kald leiab, et tase õpilaste tase peabki erinev olema ning tema jaoks on hoopis olulisem, et õpilane tuleb tundi entusiasmiga.

 “Autost lahkudes on hea naeratada, kasvõi läbi pisarate!” sõnab Kald. Sõiduõpetajana austab ta väga neid õpilasi, kes käega ei löö ning julgevad teha vigu ja küsida küsimusi- see näitab õpilaste enda huvi.

Vabatahtlikult jääauku ronimine on saamas eestlaste rahvuslikuks harrastuseks. Saaremaa gümnaasiumiski on neid, kes heal meelel torkivalt külma vette ronivad.

Jaanuarikuu lõpp pole kaugel. Seega südatalv. Keskpäeva paiku on õues paar miinuskraadi ning puhub eriti kõle tuul, mistõttu on ainüksi õues olemine üpriski ebameeldiv tegevus. Iga normaalne inimene tahaks sellise ilmaga pigem olla toas soojas.

Titerannas külma tuule käes olles hakkab isegi sooja jopega külm ning peas hakkavad ringi käima mõtted, et kas ma üldse tahan miinuskraadidega vette minna.

Aga minema peab. Võtnud riided seljast, hakkab õues tuule käes lausa ebamugav. Keha väriseb ja hambad plagisevad, kui astun sadama kai redelist jääkülma vee suunas.

Varsti puudutan jalgadega vett, hingamine ja pulss kiirenevad, aga tuleb jätkata – tagasiteed enam ei ole. Olengi vees ja  tunnen, et keha on šokis, aga olen veel elus ja teadvusel.

Regulaarsetele talisuplejatele jääauku minek sellist šokki kaasa ei too, kuid positiivse kogemuse annab. Samas tuleb külma veega olla ettevaatlik.

Laur Palijenko alustas talisuplust kaks aastat tagasi, kui õde ta kord karastama kutsus. Alguses oli see traditsiooniks vaid aastavahetusel või vabariigi aastapäevadel, kuid mida aeg edasi seda tihedamini Laur jääkülmas vees käima hakkas.

---

Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda.

Laur Palijenko

---

“Veidike ekstreemsemad tegevused mulle ka istuvad,” räägib Laur. Cariina Latkin, kes on talisuplust harrastanud juba kolm aastat, tõdeb, et tänavu ei ole ta väga tihti jääauku jõudnud, kuigi varasemalt on jõudnud ta käia jääaugus lausa mitu korda nädalas. Tahaks paarist korrast kuus rohkem, aga kiire elutempo seab omad piirid.

Laur märgib, et iseenesest ei ole talisuplus väga aeganõudev tegevus.  “Heal juhul võtab kogu protsess umbes 20 minutit,” selgitab ta. Selle aja leiaks tema sõnul iga päev, kuid Laur eelistab kuulata enesetunnet ja supelda siis kui keha seda nõuab.

Pärast talisuplusharrastusega alustamist on Lauri sõnul külma lihtsam taluda, nii jääaugus kui ka tavaelus. “Lisaks teeb külmas vees suplemine hiljem meeleolu kõvasti paremaks ning üleüldiselt on stressirohked olukorrad talutavamad, sest oskad enda mõistust juba eelnevate kogemuste põhjal rohkem valitseda,” ütleb Laur.

Cariina lisab ka omalt poolt, et  tänu talisuplus harrastusele naudib ta rohkem mugavustsoonist välja tulemist ning on hakanud seda tunnet otsima ka teistest tegevustest.

Uutele jääauku tulijatele soovitavad nii Laur kui ka Cariina võtta kaasa kaaslane, et oleks kedagi, kes aitaks nii moraalselt kui ka füüsiliselt, kui peaks olukord seda nõudma. Cariina soovitab kaaslaseta alustajatel käia näiteks ühisujumistel, mis toimuvad näiteks jõulude, uue aasta või vabariigi aastapäeva paiku.

Samuti väidavad mõlemad, et esimene kord talisuplema minnes peaks asja rahulikult ja keha sisetunde järgi. “Soovitaksin vees olles kella mitte jälgida, vaid nautida seda tunnet ning olla vees nii kaua, kui tunde järgi mõnus on,” ütleb Cariina.

Enne taliujumist soovitab Laur alustada kas külma dušši või vanniga, sest üldjuhul on vee alt välja tulles tuba soe ja vee temperatuuri saab ise vastavalt vajadusele reguleerida. “Jälgid oma hingamist ja teadvustad, et esmamuljel hirmus külm on tegelikult talutav ja mängu osa,” tõdeb Laur.

Eesmärkide seadmine on midagi, mida oma eraelus olen juba kaua tähtsaks pidanud. Kooli ja tööga seonduvat pole ma varasemalt veel süvenenult eesmärgistanud.

Osaliselt on põhjuseks teadmatus oma pikaajaliste plaanide suhtes (sest eesmärgid peaksid alati olema kooskõlas pikas perspektiivis soovituga), teisalt ka selle mitte nii tähtsaks pidamine võrreldes isikliku eluga. Kuid sel aastal põimin kergelt sisse ka midagi uut – karjääriga seonduvat.

Kuna usun kindlalt, et igasuguste valikute ja plaanide eduka tegemise eelduseks on hea enesetundmine, seadsingi esikohale enda ja oma väärtuste parema tundmaõppimise. Veebilehel endastkaugemale.ee selgitatakse minu arvates äärmiselt selgelt kujundite abil lahti, miks on inimesel vaja tunda enda soove, unistusi, kalduvusi ja seda kõike arvesse võttes valida, kuhu poole liikuda. Ehk ei olegi alati hädavajalik seada väga konkreetseid ja rangeid sihte, vaid just teadvustada põhiväärtuseid. Leian ka, et väärtuspõhine elu on palju nauditavam ja pikas plaanis jätkusuutlikum kui eesmärgipõhine. Sellisel juhul kaob ära hirm vigade ees.

Teiseks sihiks valisin tasakaalu kodu ja kooli (ja töö) vahel. Nagu on ilmselt mõistetav paljudele gümnaasiumi õpilastele, võivad piirid õppimise ja muu aja vahel märkamatult häguseks muutuda. See on negatiivne, kuna inimene, eriti, kui tal on kõrged ootused, võib tunda süütunnet ja stressi, kuna ei tunne, et teeb kunagi midagi piisavalt. Nii võib omakorda tema efektiivsus tegutsemisel langeda, nagu ka heaolu enesetundes, väidab Katie Styzek oma artiklis.

Viimane seatud sihtidest, millest kirjutan, on tähelepanu pööramine inimsuhetele. Inimesed on oma loomult sotsiaalsed loomad, mõni küll naudib rohkem ja mõni vähem teiste liigikaaslastega suhtlemist. Iseennast loen teiste hulka. Naudin küll teatud inimestega koos olemist ja teatud tüüpi suhtlusolukordi, kuid osakaalult suurema moodustavad sellised, millest mul on parimal juhul ükskõik.

Samas tean, et ühiskond väärtustab inimsuhteid ning mõistan, et pragmaatiliselt võttes on sellel omad boonused. Otsides internetist infot, sattusin Minnesota ülikooli kodulehele, kus seisab artikkel nelja positiivse aspektiga, mis kaasnevad tervislike suhetega. Need on pikem eluiga, parem stressiga toimetulek, tugevam tervis ja rikkam tunne. Teiselt poolt vähest sotsiaalset toetust seostatakse depressiooni, nõrgema immuunsüsteemi ja kõrgema vererõhuga. Eelnimetatud põhjuste nimel panustada näiteks sõprussuhetesse tundub ausalt öeldes päris isekas, kas pole? Aga selline inimkond ongi – alati enda hea eest väljas. Nii ka mina.

Kokkuvõtteks leian, et seatud eesmärgid on põhjendatud ja minule isiklikult olulised. Need mõjutavad minu elukvaliteeti ja sihipärasust täitmise korral ilmselt kogu elu vältel. Pean sihte teostatavateks ja mitte liiga kitsendatuks, natuke jääb mänguruumi ka.