Noorus on hukas. Ühiskonnas on moraalne allakäik. Keegi ei loe. Keegi ei suvatse pinnapealsusest sügavamale süüvida. Eesti vanemate generatsioonide vaatenurk tundub hetkel selline olevat, kuid tegelikult oli noorus hukas juba Sokratese elu ajal ja moraalselt täielikult balansseeritud ühiskonda ongi raske saavutada. Ometi aina kirjutatakse ja tõlgitakse raamatuid juurde. Probleemi pidepunkt ei ole selles, kas loetakse, vaid pigem, mida loetakse.
Kuigi digitaalmaastik on info leviku hõlpsamaks teinud, ei ole raamat veel oma positsiooni täielikult kaotanud. Need inimesed, kellele meeldib lugeda, loevad edasi ja need, kes lugemist põlastavad, leiavad teisi võimalusi maailmaga tutvumiseks. Arusaam, et vanasti kõik inimesed olid suured bibliofiilid, ei pea päris paika. Roland Dahl kirjutas terve raamatu noorest tüdrukust 1980-ndatel, kes eristus teistest raamatutegelastest, kuna ta luges. Minnes sügavamale minevikku – lugedes C. Brontë „Jane Eyre’i“, võib tekkida tunne, et raamatuhuvilised 19. sajandil olid sama haruldased kui tänapäeval, kuna peale Jane’i seal raamatus teised tegelased vabatahtlikult peale Piibli midagi ei lugenud. Saada võimalus õppida lugema on privileeg, kuid soovida lugeda on intelligentsus.
See, et inimene loeb, ei tähenda veel, et inimene, kes loeb põhiliselt kergeid armastusnovelle ja inimene, kes loeb ainult populaarteaduslikke raamatuid, oleksid samaväärse silmaringiga. Muidugi on mõlemad teadmiste ja maailma tajumises eespool kui need, kes üldse ei suvatse lugeda, kuid tõeline silmaring tuleb mitmekesisusest. Metsikus looduses jäädakse ellu, kuna suudetakse kohaneda, ja välja surevad need, kes ei arene. Nagu juhtus dodo- lindudega, kes ei suutnud keskkonna muutusega harjuda. Erinevate žanritega ja maailmavaadetega raamatute lugemine on see, mis loob perspektiivi ja arendab kriitilist mõtlemist. Nähes kellegi teise mõttemaailma, on inimesel võimalus kinnitada oma maailma vaadete paikapidavust. Digitaalmaailmas on erinevad vaated segamini – teadmiste ja arvamuste virvarr, kuid raamatutes on fookus tavaliselt tsentreeritum. Lugejal on rohkem aega, et loetu põhjal oma arusaam kujundada – seega suudab ta ka kriitilisemalt mõelda.
Alati on olnud ja alati jääb neid, kes loevad. Kuid mis mõjuvõim on raamatutel aastate pärast, on raske öelda. Maailm on kogu aeg muutuses ja selle takistamine oleks absurdne, kuid inimesel on võimalus seda tulevikku suunata. Iga inimene on võimeline vaatama endasse, et leida see uudishimu lugeda ja sellega tuleviku perspektiivi mõjutada. Seega lugeda, et avada oma maailm.