( Täna on 25. oktoober ja õues sajab paduvihma. Ma istun arvuti taga ja mõtlen, kuidas sellist artiklit alustada. Ma võiks ju loomulikult ChatGPT-lt küsida, aga mis väärtust sellel siis üldse oleks? )
Tehisintellekt on tänapäeval nii tavaline teema, et vast iga noor on seda kasutanud või vähemalt sellest kuulnud. Suur osa kasutab seda päris tihti, olgu see siis konkreetse info leidmiseks, kodutööde tegemiseks, mõne teema/probleemiga abistamiseks või lihtsalt rääkimiseks. See kõik on meie jaoks tavaliseks muutunud ning enamik ei mõtle pikemalt, kui tehisintellekti abi millegi jaoks kasutavad, kuid on see ikka nii hea asi, kui tundub?
Vaadates kõigepealt tehisaru häid külgi, võiks koolitööga aitamise osas seda ju igati heaks lahenduseks pidada. Trükid sisse näiteks: „Tee mulle Vana-Kreeka igapäevaelu kohta kokkuvõte” või „ Mida tähendab kovalentne side keemias?”, ootad mõne sekundi ning ongi materjal olemas, mille abil teema endale selgeks teha. Tehisintellekti sellel moel kasutades on tulemus väga hea – saad täpse info, mille järgi tööks õppida või konspekti teha ning kogu õppeprotsess on selle võrra kergem. Samuti saab tehisintellektilt küsida küsimusi kõige muu kohta, mis huvi pakub, et kiirelt vastusteni jõuda. Ta saab teha peaaegu kõike, mida teha vaja oleks. Päris hea abimees, eks?
See kõik tundub ju väga tore, kuid kuidas see meid kõiki pikas plaanis tegelikult mõjutab? Need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei taha tihti kuulda negatiivseid külgi, mis paratamatult kogu selle lihtsustatud tööga kaasas käivad. Kui anda kõik keerulised ülesanded ChatGPT-le, siis meie endi ajutegevus ja loovus vähenevad ning pikas perspektiivis võib selline tegevus noortele kahjulikuks muutuda. Samuti võin enda kogemusest öelda, et kui õppetöö käigus antakse mõni grupitöö või arutlusülesanne, siis osad noored ei suvatse ise enam mõelda ega arutleda, vaid pöörduvad kohe tehisintellekti juurde, et see nende eest töö ära teeks. Aga kujutage nüüd ette, kui kõik noored tulevikus niimoodi toimiks – arvamused, arutelu ja originaalsed ideed jäävad niimoodi ju täielikult tagaplaanile lihtsalt sellepärast, et kergemini vastusteni jõuda.
Minu arvates ei peagi kõik alati lihtne olema – on vajalik ka omaenda peaga mõne teema üle mõelda, et igal inimesel tekiksid just talle omased arvamused ja arusaamad. Kui minna alati kergema vastupanu teed, siis jääb meie mõttemaailm lõpuks pinnapealseks ning sügavam arutlus ei jõuagi tekkida, sest ChatGPT ütles juba ette ära, mis vastus olema peaks. Sellest hoolimata on tehisintellektil noorte elus ka väärtust, kui seda õigesti kasutada. Nagu ülal mainitud, saab ChatGPT hästi hakkama keeruliste teemade seletamisega, kuid talt võiks abi küsida alles siis, kui oled ise mingit aega vähemalt proovinud antud probleemi mõista. Samuti on tehisintellekt hea inspiratsiooni ja ideede allikas, kui endal mõte kohe üldse ei jookse. Kuid selleks ta võiks ka jääda – inspireerivaks ning mõtteid algatavaks abiliseks, kes võimendab loovust ning arutelu, mitte ei asenda seda.
Loomulikult need, kes tehisintellekti palju kasutavad, ei hakka enda harjumusi muutma lihtsalt sellepärast, et keegi räägib, et see on kahjulik. Täpselt nagu need, kes näiteks veibivad, ei jäta seda maha, kuigi nad teavad, et see on neile kahjulik – nad lihtsalt ei võta seda kuulda. Minu eesmärk või soov pole see, et keegi tehisintellekti ei kasutaks – tehisintellekt on kindlates olukordades väga kasulik. Sooviksin lihtsalt, et kasvõi üks noor mõtleb järgmine kord kaks korda, kui tehisaru kasutama hakkab, kas ta ka päriselt vajab tehisintellekti abi või suudab ta ülesande tegelikult enda ajuga palju paremini ära teha.