Oscarid ehk ametlikult The Academy Awards toimuvad alates 1929. aastast. Silmapaistvaid filmiloojaid tunnustab The Academy ehk Ameerika Filmikunsti ja -teaduste Akadeemia.
Sel aastal toimusid 98. Oscarid ning õhtu tähtsaima auhinna, parima filmi Oscari, viis koju Paul Thomas Andersoni „Üks võitlus teise järel“.
Näitlejatele antakse auhindu neljas kategoorias. Tänavu pälvisid need Jessie Buckley (parim naispeaosatäitja), Michael B. Jordan (parim meespeaosatäitja), Amy Madigan (parim naiskõrvalosatäitja) ja Sean Penn (parim meeskõrvalosatäitja).
Ülejäänud võitjatega saab end kurssi viia Oscarite ametlikul veebilehel.
Filmikriitikuks ma end küll ei pea, kuid filmindus on mind huvitanud juba aastaid. Oscarite jagamine on kujunenud üheks mu oodatuimaks sündmuseks ning püüan igal aastal end nomineeritud teostega kurssi viia.
Möödunud aasta tõi kinolinale rohkelt häid filme ning nagu tavaks, jõudis neist kümme parima filmi kategooria nominendiks. Seekord vaatasin kõik nominendid ära ja andsin neile ka oma hinnangu.
Panin need paremusjärjestusse meeldivuse põhjal, jättes lemmiku kõige viimaseks.
10. „F1“
Minu jaoks oli üllatav, et selle filmi nautimiseks ei pea olema suur spordifänn. Tegemist on meelelahutusliku ja vormel 1-le omaselt pingelise filmiga, mis pakub tempokat võidusõidu vaatemängu ning käsitleb teemasid nagu eneseületus, uued võimalused, mentorlus ja meeskonnatöö tähtsus individuaalsuse kõrval.
Loo poolest ei paku film midagi eriti uut, kuid sellest hoolimata on see kaasahaarav. Minu varasem kokkupuude vormel 1-ga on pigem tagasihoidlik, kuid mitte olematu. Olen kuulnud fännidelt ka kriitikat, et film ei ole kujutamisel täielikult realistlik ega tõetruu, kuid keskmise vaataja jaoks annab see siiski toimiva ja arusaadava ülevaate.
Süžee keskmes on Sonny Hayes (Brad Pitt), endine vormelisõitja, kes naaseb pärast traagilist õnnetust taas rajale. Tema tiimikaaslaseks on noor ja ambitsioonikas Joshua Pearce (Damson Idris), kes alles püüab endale nime teha. Nende suhe on alguses pingeline, sest Joshua ei ole rahul, et peab sõitma koos läbipõlenud veteraniga. Hoolimata erimeelsustest peavad nad meeskonna nimel õppima koostööd tegema. Aja jooksul kujuneb Hayesist Pearce’ile mentor ning nendevaheline suhete areng peegeldub ka kogu tiimi tulemustes.
Näitlejatöö ei avaldanud mulle erilist muljet. Nii Brad Pitt kui ka Damson Idris tegid küll korraliku esituse, kuid võrreldes teiste filmidega ei olnud see eriti silmapaistev. Seevastu meeldis mulle väga filmi monteerimisstiil, mis oli tempokas, energiline ja koosnes paljudes montaažidest. See sobis spordifilmi olemusega hästi ning aitas luua õige atmosfääri.
Film pälvis Oscaritel parima heli auhinna ning selle otsusega olen ka mina nõus. Vormelisõitu kujutava filmi puhul on heli äärmiselt oluline ning siin oli see edasi antud detailirohkelt ja mõjusalt.
Eraldi väärib esiletõstmist ka see, et film on üles võetud päris F1 radadel ja võistlusnädalavahetustel. Lisaks võib ekraanil märgata ka tegelikke vormelisõitjaid. Minu jaoks oli see üks muljetavaldavamaid elemente, mis annab loole erilise autentsuse.
Kokkuvõttes on tegemist nauditava filmiga, mis pakub rohkelt adrenaliini ja elevust, puudutades samal ajal ka inimlikke teemasid. Parima filmi Oscari nominatsioon tuli nii mulle kui ka paljudele teistele filmifännidele üllatusena ning teiste kandidaatide kõrval jäi see pigem nõrgemaks.
9. „Frankenstein“
Tegemist on järjekordse „Frankensteini“ ekraniseeringuga, mis tekitab vaatajas nii tülgastust kui ka kaastunnet.
Kuigi loo süžee on tõenäoliselt enamikele tuttav, tasub see siiski lühidalt üle vaadata. Loo keskmes on Victor Frankenstein – geniaalne, kuid äärmiselt egoistlik teadlane, kelle ambitsiooniks on tuua ellu olend, mis on loodud surnud sõdurite ja kurjategijate jäänustest. See ettevõtmine viib lõpuks nii looja enda kui ka tema traagilise loominguni hävinguni.
Kuna ma ei ole Mary Shelley teost ise veel lugenud, ei oska ma täpselt hinnata, kui truult film algmaterjalile vastab. Oma mulje põhjal tundub siiski, et lugu on edasi antud veenvalt ja läbimõeldult.
Filmi keskmes on Frankensteini ja tema loodud olendi vaheline isa-poja dünaamika, mis mõjub mõlemale äärmiselt toksiliselt. Kohe pärast olendi elluäratamist valdab Frankensteini kahetsus ja vastumeelsus, samas kui äsja „sündinud“ olend tunneb segadust ja vajadust läheduse järele. Frankenstein ei suuda talle seda pakkuda ning reageerib olendi vajadustele valesti, tõrjudes ja karistades teda korduvalt.
Filmi atmosfäär on sünge, gootiline ja rõhuv, mis muudab selle mõjusaks ja usutavaks. Visuaalselt on film küll kaunis, kuid mitte samal viisil nagu „Rongiulmad“ või „Sentimentaalne väärtus“, mille puhul mängisid suurt rolli värvipaletid ja looduslik valgus. Siin tõusevad esile pigem disainilised elemendid. Produktsiooniga on nähtud palju vaeva: võttepaigad on detailirohked ning kostüümid hoolikalt läbimõeldud.
Eriti muljetavaldav on grimm. Jacob Elordi, kes kehastab Frankensteini olendit, ei ole kujutatud rohelise ja poltidega kaetud stereotüübina, vaid kahvatu, armiline ja realistlik. Just nendes kategooriates pälvis film ka Oscaritel tunnustust ning igati põhjendatult.
Kõige silmapaistvam oli minu jaoks Jacob Elordi esitus. Sageli kujutatakse seda tegelast kohmaka ja hirmuäratava koletisena, kuid siin on ta õrn, tundlik ja kohati lausa lapselik oma haavatavuses. Elordi toob veenvalt esile olendi sisemise valu ja teadlikkuse sellest, et ta ei soovinud kunagi sündida. Tema roll pälvis ka Oscari nominatsiooni.
Minu jaoks ei olnud see film midagi erakordset, kuid sellegipoolest toimis see hea sissejuhatusena loosse endasse. See on mõjus ja visuaalselt tugev tõlgendus kirjandusklassikast, mis pakub vaatajale nii esteetilist kui ka emotsionaalset kogemust.
8. „Salaagent“
Brasiilia linateos, mis käsitleb kohaliku poliitika, ajaloo ja diktatuurirežiimi keerukusi. Film annab üsna põhjaliku ülevaate sellest, milline oli Brasiilia 1970. aastate lõpus ja millised sündmused seal aset leidsid. Samas oli see film mulle väheste eelteadmiste tõttu kohati raskesti jälgitav.
Peategelaseks on São Paulo ülikooli endine professor Armando, kes põgeneb paanikas Recifesse pärast kokkupõrget korporatiivsete ja poliitiliste huvidega. Teda jälitab surmaotsus, mille taga on režiimiga seotud mõjukas ärimees, kellega Armandol kunagi lahkarvamused tekkisid. Ka uues linnas ei ole tal turvaline, mistõttu võtab ta kasutusele varjunime „Marcelo“ ja peatub varjupaigas, mis on mõeldud teistele režiimi eest põgenejatele. Nii saab temast omamoodi „salajane agent“ omaenda elus, püüdes lihtsalt ellu jääda.
Film kasutab jutustamisvõtet, kus lisaks peategelase loole jälgitakse ka mitmeid kõrvalnarratiive. Esialgu võivad need tunduda ebaolulised, kuid lõpuks aitavad need luua tervikliku pildi ning filmi lõpuks langevad kõik pusletükid paika.
Visuaalselt jäi eriti silma filmi elav ja värviküllane tonaalsus, mis aitab luua tugeva atmosfääri. Ka vaatajal, kes pole kunagi Brasiilias käinud, on lihtne tunnetada sealset igapäevaelu ja keskkonda.
Peaosa kehastanud Wagner Moura oli nomineeritud Oscaritel parima meespeaosatäitja kategoorias. Kuigi tema esitus ei olnud minu jaoks kandidaatide seast kõige meeldejäävam, suutis ta veenvalt kujutada tavalist inimest, kellest saab „riigivaenlane“ pelgalt oma põhimõtetele kindlaks jäämise tõttu.
Kokkuvõttes meeldis mulle film väga, kuid teiste kandidaatidega võrreldes ei jätnud see kõige sügavamat muljet. Samas on täiesti mõistetav, miks see oma kodumaal nii edukaks osutus. Tõenäoliselt oleks minu vaatamiskogemus olnud veelgi tugevam, kui mul oleks olnud parem ülevaade Brasiilia ajaloost.
7. „Rongiulmad“
Väga kauni visuaaliga liigutav film, mis kulgeb aeglases tempos koos peategelase Robert Grainieri eluga. Vaataja saadab teda varasest noorusest kuni elu lõpuni. Filmi keskseks teemaks võib pidada looduse muutumine ajas, eriti seoses tööstuse arenguga.
Robert on sügavalt looduslähedane inimene – ta kasvab üles metsade keskel ning töötab suure osa oma elust metsaraiujana. Koos kaaslastega aitab ta kaasa raudteevõrgu laienemisele.
Aastate jooksul puutub ta kokku vägivalla, ebaõigluse ja ohtlike olukordadega. Lugu hõlmab ajavahemikku 1917–1968, jälgides Grainieri elu metsalaagrites ja raudteel. Seal kogeb ta sügavaid isiklikke tragöödiaid ning on tunnistajaks üleminekule käsitsitöölt mehhaniseerimisele.
Robert on vaikne, täpselt nagu loodus ise. Filmis ei ole palju sündmustikku ning see mõjub kohati argipäevase ja vaoshoituna. Just see toob esile mõtte, et ka näiliselt lihtne või „tühine“ elu võib sisaldada sügavaid ja tähenduslikke kogemusi. Vaataja kogeb koos peategelasega nii armastust kui ka leina. Aja jooksul õpib Robert nägema metsas nii ilu kui ka brutaalsust ning leidma tähendust ka puudes, mille ta ise on langetanud. Filmis joonistub selgelt välja konflikt ürgse looduse ja peatamatu industrialiseerumise vahel.
Visuaalselt on film erakordselt nauditav. Värvipalett on läbimõeldud ning operaatoritöö silmapaistev. Tähelepanuväärne on ka see, et ligikaudu 99% filmist on üles võetud looduslikus valguses, mis annab tervikule väga tõetruu ja intiimse tunnetuse. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks film mõjub nii ehtsa ja vahetuna.
Mulle meeldis see film väga. Pärast vaatamist jäi sisse kerge tühjustunne, kuna see oli üllatavalt emotsionaalne. Mulle meeldis, kuidas film kulges vaikselt, kuid suutis siiski endast tugeva jälje jätta. Samas on mul kahju, et see ei pälvinud Oscaritel parima operaatoritöö auhinda, kuigi oli selles kategoorias nomineeritud. Veelgi enam on kahju, et film ilmus Netflixis, mitte kinolinal – suurel ekraanil oleks selle visuaalne ilu tõenäoliselt veelgi mõjusamalt esile tulnud.
6. „Bugonia“
Tegu on väga kummalise, kuid samas intrigeeriva filmiga, mis käsitleb inimkonna enesehävituslikku käitumist, vandenõuteoreetikute radikaliseerumist ning korporatiivset ebainimlikkust.
Film jälgib Teddyt (Jesse Plemons), vandenõuteoreetikut, kes röövib mõjuka tegevjuhi Michelle Fulleri (Emma Stone). Teddy on veendunud, et Michelle on Andromeeda galaktikast pärit tulnukas, kelle eesmärk on Maa hävitamine ja nii-öelda kolooniate kokkuvarisemise sündroomi põhjustamine. Abiliseks kaasab ta oma nõo, kellega koos hoiab Michelle’i kinni oma keldris. Teddy viib tema peal läbi korduvaid teste ja ülekuulamisi, püüdes sundida Michelle’i oma väidetavat maavälist päritolu tunnistama, et takistada tema oletatavaid plaane. Michelle seevastu ei allu survele.
Film kujuneb pingeliseks psühholoogiliseks vastasseisuks, mis seab kahtluse alla, kas Michelle on tõepoolest tulnukas või on Teddy hoopis eksiteel ja ohtlikult petlik oma uskumustes. Lugu on jutustatud oskuslikult, sundides ka vaatajat sama küsimuse üle pead murdma. Film mängib teadlikult ootustega ning juhib vaatajat korduvalt eksiteele, hoides tõde viimase hetkeni varjul.
Näitlejatöö on veenev ja mõjuv. Emma Stone teeb järjekordselt tugeva rolli, kuid eriti paistab silma Jesse Plemons, kelle kehastatud tegelane mõjub häirivalt usutavana. Tema roll on nii veenev, et seda vaadates on lihtne unustada, et tegemist on fiktsiooniga. Kahjuks ei pälvinud Plemons selle eest Oscari nominatsiooni, kuid Stone oli taas tugev kandidaat. Esiletõstmist väärib ka filmimuusika – stiililiselt omapärane, kuid väga tõhus pingelooja, mis sobitub filmi üldise atmosfääriga.
Tõenäoliselt ei sobi see film kõigile, kuna on väga veider ja kohati jälk. Mulle aga meeldis see väga – loo absurdsus suutis mind kohati isegi naerma ajada. Tegemist on filmiga, mis on kindlasti lõpuni vaatamist väärt.
5. „Marty Supreme“
„Marty Supreme“ on film, mis tekitas minus erakordselt tugeva stressitunde. Ma ei ole ammu kinosaalist lahkunud sellise kergendusega, et film lõpuks läbi sai. See ei tähenda aga, et tegu oleks halva filmiga, vaid vastupidi. Pinge ja rahutus tulenevad just loo intensiivsusest. Film põhineb pealiskaudselt lauatennisilegendi Marty Reismani elul.
Loo keskmes on ambitsioonikas ja egoistlik Marty Mauser – liigselt enesekindel lauatennisemängija, pettur ja kingamüüja New Yorgi Lower East Side’ilt. Ta on valmis minema läbi tule ja vee, et saavutada oma unistus olla oma ala parim. Teiste kaasamine ei ole tema jaoks lihtne, kuid Marty on nutikas manipuleerija. Et teenida raha Jaapani meistrivõistlustel osalemiseks, veedab ta aega amatööre üle kavaldades.
Tema teekond ei kulge aga sugugi sirgjooneliselt. Plaanid lähevad pidevalt luhta ning narratiiv hargneb ootamatute kõrvalepõigete kaudu. Lisaks satub ta keerulisse armusuhtesse oma lapsepõlvesõbra Racheliga, mis muudab olukorra veelgi kaootilisemaks.
Film käsitleb kinnisideed ja selle hinda, perfektsionismi, aga ka täiskasvanuks saamist ja vastutust. Pinge kasvab järk-järgult – iga vale samm viib Marty aina sügavamale probleemide keerisesse. Kuigi ta ei ole eriti sümpaatne tegelane, tekib vaatajal siiski soov talle kaasa elada. Aja jooksul muutub see aga üha keerulisemaks, sest lootus hääbub ning Marty muutub aina enesekesksemaks ja nartsissistlikumaks.
Filmi teeb eriti tugevaks peaosatäitja Timothée Chalamet. Erinevalt tema tavapärastest „ilusa poisi“ rollidest on Marty robustsem ja karmim, mis võimaldab näitlejal täielikult karakterisse sulanduda. Chalamet kehastab Martyt väsimatu ja närvilise energiaga, mida toetab pidev solvumistunne ja enesehaletsus. Samal ajal on tema tegelane karismaatiline, kuid tüütult enesekeskne – „kõige huvitavam ja samas kõige ärritavam inimene ruumis“.
Rolli ettevalmistuseks veetis Chalamet väidetavalt ligi seitse aastat lauatennist harjutades ning tegi suure osa mängustseenidest ise. Tema esitust tunnustati Oscari nominatsiooniga parima meespeaosatäitja kategoorias ning teda peeti pikalt ka favoriidiks, kuigi auhind lõpuks temale ei läinud. Põhjus selleks on teadmata, kuid aimatavasti mängis rolli viimase hetke sotsiaalmeedia vastukaja, mis Chalamet ümbritses.
Lisaks paistis silma filmi kiire ja intensiivne montaaž, mis suurendas pinget ja ärevust. Üldmuljena avaldas muljet filmi energiline teostus ja põhjalik karakteriuuring. Ka turundus oli märkimisväärselt hästi läbi mõeldud.
Kokkuvõttes on tegemist väga tugeva, kuid kurnava filmiga. Võimalik, et teisel vaatamisel ei mõjuks see enam nii stressirohkelt, kuid juba esmakordne kogemus jäi pikaks ajaks meelde.
4. „Üks võitlus teise järel“
Tegemist on mõjuka ja tugeva sõnumiga filmiga, mis käsitleb poliitilist revolutsiooni, äärmuslust, turvalisust ja vanemlust. Lisaks puudutab see mustanahaliste naiste seksuaalset vabadust ja enesemääramisõigust. Film kritiseerib nii parem- kui ka vasakäärmusluse ligitõmbavust ning näitab, kuidas polariseeruvad vaated sünnivad sageli inimsuhete hinnaga. Samuti uurib see, mis saab läbikukkunud poliitilistest liikumistest, vananevatest revolutsionääridest ja ideaalidest, mis kunagi ei realiseeru.
Süžee järgib Bob Fergusoni (Leonardo DiCaprio), kunagist revolutsionääri ja nüüdseks läbipõlenud üksikisa, kes on sunnitud päästma oma teismelist tütart, kui vana vaenlane minevikust taas välja ilmub. Selle käigus peab ta silmitsi seisma ka omaenda minevikuga ning mõistma, mida tema idealism on talle maksma läinud. Filmi pealkiri viitab lõputule võitluste tsüklile – nii neile, mis on juba peetud, kui ka neile, mis seisavad alles ees.
Film on meisterlikult ülesehitatud, pingeline ja tempokas algusest lõpuni. Minu jaoks oli selle tipphetk maanteel toimuv tagaajamisstseen. Steven Spielberg on öelnud, et kuigi filmis leidub absurdikomöödia elemente, tuleb seda võtta tõsiselt, sest selle sõnum on tänapäevalgi äärmiselt aktuaalne: „See viib asjad nii kaugele, et tahad naerda, sest kui sa ei naera, hakkad karjuma – see on liiga tõeline.“
Näitlejatöödest jäid enim silma Chase Infiniti ja Sean Penn, kes kehastas filmi antagonisti – konservatiivset sõjaväeohvitseri. Penn pälvis oma rolli eest ka parima meeskõrvalosatäitja Oscari, mis on igati mõistetav, kuigi isiklikult ei olnud ta minu esimene eelistus selles kategoorias. Seevastu jäi Chase Infiniti, kes andis peategelase tütrena väga usutava ja inimliku esituse, nominatsioonist ilma, kuigi minu hinnangul oleks ta seda väärinud. Ta tõi Willa tegelaskujule nii intensiivse haavatavuse kui ka terava enesekindluse.
Samuti olid Leonardo DiCaprio ja Benicio del Toro olid Oscaritele nomineeritud, kuid kumbki ei võitnud. DiCaprio tegelane erineb tavapärasest märulikangelasest – ta on ebalev ja hirmunud, ning seda annab näitleja veenvalt edasi. Del Toro kehastab seevastu rahulikku ja tasakaalukat Senseid, kes suudab ka kaootilistes olukordades säilitada kontrolli. Kuigi mõlemad esitused olid tugevad, siis ikkagi ei tõusnud need teiste nominentide kõrval esile.
Minu jaoks oli see üks neist filmidest, mille puhul oli juba ette aimata, et Ameerika Filmiakadeemia seda soosib – mida kinnitas ka filmi edu auhinnagalal. Kuigi filmi sõnum on mõjus, ei tekitanud see minus pärast vaatamist eriti tugevat emotsiooni. See ei pakkunud midagi märkimisväärselt uut ning jäi seetõttu pigem kergesti ununevaks.
3. „Patused“
Seda filmi vaatama asudes ei olnud ma selle sisuga peaaegu üldse kursis, mistõttu tuli mulle suure üllatusena, et tegemist ei ole ainult õudusfilmiga, vaid lausa vampiirilooga.
Filmi keskmes on Moore’i kaksikvennad Smoke ja Stack, kes naasevad Mississippisse pärast töötamist Chicago maffia heaks. Nad ostavad vana veski ja muudavad selle juke joint’iks, kasutades oma varasemaid kogemusi, et äri edukalt käima lükata. Peagi korraldavad nad suure peo, kuhu kaasavad oma lähedased, ning kõik näib kulgevat hästi, kuni uksele ilmuvad üleloomulikud külalised, kes osutuvad vampiirideks.
Film uurib rassi, folkloori ja usu kokkupuutepunkte. Vampiirid sümboliseerivad siin süsteemset rassismi ja kultuurilist omastamist – nad püüavad „tarbida“ ja endale haarata mustanahaliste kunsti, rõõmu ja esivanemate jõudu. Nendele vastu astumiseks kasutavad tegelased bluusimuusikat kui spirituaalset ja esivanematelt pärit vastupanuvormi. Film rõhutab muusika ja pärandi olulisust, näidates, kuidas need ei ühenda üksnes kogukonda, vaid toimivad ka kaitsemehhanismina. Samuti põimib teos üleloomulikud õudused päriseluliste ajalooliste traumadega, viidates näiteks Ku Klux Klani terrorile ja rassilisele vägivallale.
Kuigi ma ei ole tavaliselt õudusfilmide fänn, meeldis see film mulle väga. See ei olnudki niivõrd hirmutav, kuivõrd sisuliselt köitev – mind paelusid eelkõige selle sõnum ja süžee. Vampiirilugusid on palju, kuid see film mõjus erakordselt originaalsena ning eristus selgelt teistest omataolistest.
Film püstitas ka märkimisväärse rekordi, kogudes Oscaritel 16 nominatsiooni, millest võitis neli: parima meespeaosatäitja, parima filmimuusika, parima algupärase stsenaariumi ja parima operaatoritöö kategoorias.
Muusika oli filmi üks keskseid elemente ning Oscari võit selles kategoorias oli igati õigustatud. Michael B. Jordani näitlejatöö oli samuti tipptasemel – kahe erineva karakteri kehastamine mõjus veenvalt ja nüansirikkalt. Samas on mul kahju, et Miles Caton, kes mängis vendade nõbu ja üht keskset tegelast, jäi nominatsioonist ilma, kuigi tema esitus oli väga tugev.
Kokkuvõttes oli see minu jaoks üks suurimaid üllatajaid – film, mis ületas ootusi nii oma originaalsuse kui ka sisulise sügavuse poolest.
2. „Hamnet“
„Hamnet“ on äärmiselt liigutav film, mis põhineb samanimelisel romaanil. Lugu kujutab ümber William Shakespeare’i ja tema naise Agnese elu, keskendudes nende perele ning pojale Hamnetile, kes sureb 11-aastaselt katku. Poja kaotusele järgneb pikk leinaperiood, mida film avab nii Agnese kui ka Williami perspektiivist.
Agnes kogeb leina kui füüsilist ja kõikehõlmavat kohalolu. Ta tõmbub vaikusesse ja isolatsiooni, tundes kaotuse raskust oma igapäevaelus. Juba noorest east peale on ta olnud väga looduslähedane ning tal on tugevad ravitsemisoskused. Poja kaotus paneb teda aga küsima, kas ta oleks saanud midagi teisiti teha, mis viib sügavate süümepiinadeni.
Williami reaktsioon võib esialgu jätta mulje, justkui ta hülgaks Agnese. Ta naaseb Londonisse ja matab end teatrisse, justkui põgenedes reaalsuse eest. Hiljem selgub aga, et tema töö ei ole pelgalt põgenemine, vaid meeleheitlik katse toime tulla kaotusega, mida ta ei suuda sõnades väljendada – ta teeb seda läbi kunsti. Selle protsessi tulemusena sünnib „Hamlet“.
Film käsitleb leina äärmiselt tundlikult ja realistlikult, pannes ka vaataja seda koos tegelastega kogema. Jessie Buckley, kes kehastab Agnest, on fenomenaalne – ta suudab edasi anda tohutul hulgal emotsioone ainuüksi näoilmete ja kehakeele kaudu. Tema näitlejatöö oli kahtlemata üks aasta mõjukamaid ning seda kinnitab ka tema edu nii Oscaritel kui ka teistel filmiauhindadel. Parima naispeaosatäitja kategoorias pälvis ta auhindu pea igal galal, kus ta nomineeritud oli. Kokku on ta võitnud lausa 42 auhinda.
Paul Mescal, kes kehastab William Shakespeare’i, oli samuti väga veenev. Alguses kahtlesin, kui hästi ta sellesse rolli sobib, kuid filmi lõpuks olin kindel, et see on täpselt temale mõeldud. Lisaks andis filmi lõpp tema rollile eriti tugeva kaalu. Seetõttu oli minu jaoks suur pettumus, et ta ei pälvinud Oscari nominatsiooni.
Veelgi enam on mul kahju Jacob Jupest, kes kehastas väikest Hamnetit. Tema näitlejatöö võttis mind sõna otseses mõttes jalust. Ammu ei ole ma näinud nii andekat lapsnäitlejat ning ausalt öeldes tegi ta silmad ette nii mõnelegi täiskasvanust näitlejale.
Kokkuvõttes on tegemist filmiga, mis on vaatamist igati väärt. Eriti mõjus oli viis, kuidas see käsitles leina. Liigutav on mõte sellest, et lein on kirjutanud Shakespeare’i kadunud poja tuhendeteks aastateks ajalukku ning läbi selle on ka tema pojal olnud võimalus realiseerida oma unistus teatrilavale jõuda, isegi peale surma.
1. „Sentimentaalne väärtus“
See Norra film on võitnud minu südame kogu eluks. Film käsitleb äärmiselt kompleksseid ja kohati süngeid teemasid nagu emotsionaalset seotust minevikuga, põlvkondadeülest traumat, vanemlikku hülgamist ning piire kunsti ja päriselu vahel.
Film keskendub Norale, teatrinäitlejale, kes pärast ema surma puutub koos õe Agnesega üle pika aja taas kokku oma isa Gustaviga. Gustav, kunagine tunnustatud filmitegija, kes hülgas oma pere aastaid tagasi, naaseb tütarde ellu sügavalt isikliku stsenaariumiga. Ta soovib teha comeback-filmi oma ema enesetapust ning plaanib selle üles võtta nende endises perekodus Oslos. Gustav pakub peaosa Norale, kuid nende keerulise mineviku tõttu keeldub Nora rollist. Seejärel asendab Gustav ta noore Hollywoodi tähe Rachel Kempiga. Aegamööda püüab Gustav siiski oma tütardega kontakti taastada, kuid õdedel on raske teda uuesti omaks võtta ja minevikku andestada.
Kuigi film on kohati melodramaatiline, keskendub see eelkõige paranemise võimalikkusele, mitte lihtsalt sunnitud äraleppimisele. See esitab küsimuse, kas mõistmine ja avatud suhtlus on piisavad, et ületada aastatepikkune võõrandumine.
Filmi vaatama minnes ei olnud mul peaaegu mitte mingit ettekujutust, mida oodata. Kohati kahtlesin, kas selline kooslus üldse toimib, kuid lõpuks olin meeldivalt üllatunud – kõik töötas erakordselt hästi. Näitlejatöö oli silmapaistev ning emotsioonid anti edasi loomulikult ja siiralt, ilma liigse pingutuseta. Ka fakt, et kõik peamised näitlejad (Renate Reinsve, Inga Ibsdotter Lilleaas, Stellan Skarsgård ja Elle Fanning) pälvisid Oscari nominatsiooni, räägib enda eest. Isiklikult oleksin enim soovinud võitu näha Reinsve ja Skarsgårdi puhul, kellest viimane oleks minu hinnangul olnud parima meeskõrvalosatäitja kategoorias enam kui väärt võitja.
Tegemist ei ole õnneliku filmiga, kuid ometi mõjub see kummalisel moel nagu soe kallistus. Filmis toimub korraga nii palju ja samas nii vähe – see ei muutu kordagi igavaks ning iga hetk on täidetud rahuliku, koduse inimlikkusega. Skandinaavialik vaoshoitus ja minimalism loovad atmosfääri, kus vaikus räägib rohkem kui sõnad. Kohati tekib tunne, nagu ei vaatakski filmi, vaid kellegi päriselu. See ei keerle tõe ümber, vaid vaatab sellele otse otsa – vaikselt, hellalt ja ausalt. Kinosaalist lahkudes oli mu süda väga raske.
Peale kõige on film ka visuaalselt väga nauditav ja kena. Selle aeglane, argipäevane kulg ning värvipalett loovad terviku, mis on ühtaegu nii rahustav kui ka kaasahaarav. Skandinaavialik atmosfäär kandub vaatajani otse läbi ekraani.
Pärast filmi nägemist olen korduvalt mõelnud, kas lisada see oma Letterboxdi top 4 hulka – minu jaoks oli see lihtsalt nii hea. Kuigi film pälvis väljateenitult parima võõrkeelse filmi Oscari, jään mina siiski igatsema ka parima filmi auhinda. Tõenäoliselt vaatan seda filmi tulevikus veel ja veel, kuid praegu ei jää mul muud üle, kui oodata hetke, mil see DVD-na müügile jõuab.