Edward Hopperi eskiis lamavast mehest.
Ühel keskpäeval Tallinnas liigeldes sattusin Hobujaama peatuses teadvuseta mehe peale. Ta oli paksult riides ning suure seljakoti sees, mille peal ta lamas, olid ilmselt kõik asjad, mis talle kuulusid. Uriiniloik tema ümber kinnitas vaid seda, et tegemist oli ilmselt kodutu mehega. Kuna mu buss pidi saabuma mõne minuti pärast, vaatasin nõutult kolme nooruki ja kahe pensionäri poole. Loomulikult ootasin, et keegi vanem ja targem haarab initsiatiivi, kuid minuga tuli hoopis rääkima üks kõrval seisnud tüdruk ning koos helistasime hädaabinumbrile. See ei võtnud kauem kui minuti. Ükskõik, kes muu oleks võinud olla sangar, kuid kahjuks ei võtnud keegi paljudest pealtvaatajatest telefoni kätte.
Sarnaselt minu kogemusega nägi Tallinnas neiu tihedalt inimestega ümbritsetud bussipeatuses maas lamavat meesterahvast. Ta astus ühistranspordilt maha ning lähemalt uurides taipas, et mees ei reageerinud üldse. Koos teise tüdrukuga kutsusid nad kiirabi, mis saabus viivituseta. Tagasi vaadates on ta pettunud, et möödujad ei läinud hädasolijale appi, sest suurlinlase jaoks on selline vaatepilt muutunud justkui iganädalaseks rutiiniks.
Hiljem kirjeldas üks sõber oma kogemust Saksamaal Frankfurdi lennujaamas. Grupiga liikudes märkas ta enda ees meest, kes väga rahvarohkes kohas minestas. Nad jätkasid häirimatult kõndimist, kuni keegi teine kutsus abi ning teadvuseta mees kanderaamil ära viidi. Tagantjärele tunnistas ta, et ilmselt poleks temagi julgenud abivajajat aidata, sest peale jäi eestlaslik tagasihoidlikkus ning tegemist oli siiski võõra inimesega.
Kujuta korra ette, et sina oled sellises olukorras ja märkad kedagi tänaval siruli lamamas. Introvertsele eestlasele omaselt muigad sa ilmselt, loodad, et keegi teine helistab kiirabisse, ning lähed oma päevaga edasi. Võib-olla pöördud korra maas lamava inimese poole, kuid lahkud kiiresti, kui ta verbaalselt ei vasta, sest siis ei ole see enam sinu mure. Vähesed meist saavad kogemusest öelda, et nad pole olnud pelgalt kõrvalseisjad, vaid on võtnud ühendust hädaabinumbriga 112.
Usun, et igal lugejal on mitu isiklikku anekdooti samasugusest olukorrast. On peaaegu vältimatu, et ühel hetkel satud ka sina millegi sarnase tunnistajaks. Kas sa reageerid samamoodi, on juba teine küsimus, kuid teadus on näidanud, et enamik inimesi ei lähe hädasolijale appi, kui läheduses viibib teisigi inimesi. Seda sotsiaalpsühholoogilist nähtust tuntakse pealtvaataja ehk kõrvaltvaataja efektina. Esimest korda kirjeldati seda 1960. aastatel Ameerika Ühendriikides pärast seda, kui New Yorgi tänaval vägistati ja mõrvati Catherine Susan Genovese. Hoolimata naise appihüüetest ei mõistnud pealtnägijad olukorra tõsidust ning seetõttu ei sekkunud keegi. Aastakümnete jooksul on meie arusaam pealtvaataja efektist märkimisväärselt muutunud.
Kuigi enamik inimesi väidab enesekindlalt, et nad astuksid hädaolukorras appi, on tegelik käitumine sageli hoopis teistsugune. Uuringud on järjepidevalt näidanud, et kõrvaltvaataja aitab abivajajat väiksema tõenäosusega siis, kui läheduses viibib rohkem inimesi. Alates John M. Darley ja Bibb Latané revolutsioonilisest uuringust on teadus seda mustrit üha enam kinnitanud ning seda väga erinevates olukordades – nii tõsiste kui ka vähem kriitiliste õnnetuste puhul, veebikeskkonnas ja isegi laste seas. Kõrvaltvaataja efekt näib olevat nii tugev kui ka laialt levinud osa inimloomusest.
Miks siis ei reageeri inimene kriitilises olukorras abistavalt, kui tema ümber on teisi inimesi?
Esialgu arvati, et peamised põhjused peituvad vastutuse hajumises teiste juuresolekul, hirmus avaliku hinnangu ees ning uskumuses, et kui keegi teine ei sekku, pole abi ilmselt vaja. Ruud Hortensiuse ja Beatrice de Gelderi uuring, mis käsitles pealtvaataja efekti närvimehhanisme ja isiksuseomadusi, leidis aga, et tegemist ei ole täielikult teadliku valikuga. Hädaolukorda nähes reageerivad inimesed sageli reflektoorselt. Vallandub võitle-või-põgene reaktsioon, mida mõjutab ka inimese individuaalne võime stressiga toime tulla ning mis võib abistamist pärssida. Teiste kõrvalseisjate kohalolek süvendab omakorda ebamugavustunnet. Oluline on mõista, et kõrvalseisjad ei vali teadlikult apaatiat – tardumine võib olla sama automaatne reaktsioon kui abistamine.
Loomulikult tähendab see, et pealtvaataja efekt on universaalne nähtus, mida kohtab kõikjal maailmas. Kuidas aga reageerivad eestlased selle nähtuse taustal? Paljud uuringud on jõudnud järeldusele, et eri riikide kultuurilised ja sotsiaalsed normid mõjutavad seda, kuivõrd inimesed alluvad pealtvaataja efektile. Näiteks näitas Robert V. Levine’i uurimus, et Ladina-Ameerika ja Hispaania kultuurides, kus hinnatakse sõbralikkust, lahkust ja emotsionaalset avatust, aidatakse abivajajaid märksa sagedamini. Eestis näib pealtvaataja efekt seevastu eriti selgelt välja paistvat. Muu hulgas kirjeldavad eestlased end rahuliku, introvertse ja tagasihoidliku rahvana. Kollektivism on küll oluline osa Eesti kultuurilisest identiteedist, kuid see ei paista eriti silma siis, kui kriis toimub väljaspool meie mugavustsooni.
Sel teemal teistega arutledes selgus, et paljud ei soovi sekkuda, sest „Jumal teab, et mängus on alati alkohol või narkootikumid“, nagu ütles üks vestluskaaslane. Eestis on alkoholi liigtarvitamine tõepoolest liialt normaliseeritud ning see on kindlasti üks põhjus, miks inimesed tänaval lamavad. Kuid see ei õigusta ükskõiksust teise inimese elu suhtes. Pealtvaataja efekti uuringud näitavad, et teiste kohalolek viib sageli vastutuse hajumiseni – iga inimene eeldab, et keegi teine tegutseb. Just seetõttu on individuaalne initsiatiiv väga oluline.
Selleks et ise kriitilises olukorras abi saada, pead olema valmis seda ka teistele pakkuma, sest muutus algab sinust. Hädaabinumbrile helistamisele kulunud minut ei tähenda midagi võrreldes inimeluga, mis võib sinu kõhkluse tõttu lõppeda.
.
- Hädaabinumber 112
- Lasteabi number 116111
- Mürgistusinfo number 16662
- Ohvriabi kriisitelefon number 116006