Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.
Umberto Eco, Tartu Ülikooli audoktor, oli Itaalia semiootik, esseist, medievalist ja nipet-näpet veel kamaluga peale. Peale “Roosi nime” (tlk Merike Pau) teab maailm hästi ka tema teist romaani, “Foucault’ pendel”.
Oligi aeg pärast kerget krimkat jälle üks tõsine tükk kätte võtta. Pea viissada lehekülge väikest ja tihedat teksti lennutab lugeja sellisesse maailma, kus suurem jagu meist end päris kodus kohe kindlasti ei tunne. Ma olen ikka arvanud, et semiootikud on ühed hullumeelse lugemuse ja kolossaalsete teadmistega inimesed, kes oskavad luua seoseid ka kõige killustatumas kontekstis. Tundub, nagu oleks Eco kõik oma teadmised korraga “Roosi nimesse” välja valanud, sest lihtne see lugemine pole ja ma pole juba ammu raamatut lugedes tunnetanud, kui vähesed mu teadmised ilmselt on. Mitte et see minu enesesseusku kuidagi mõra löönud oleks, aga tekst on lihtsalt nii überintellektuaalne, et ükski muul alal töötav või tegutsev inimene ei saagi endale lubada sellist faktide ja nimede pillutamist paremale ja vasakule ja mõlemale poole üle õla ka.
Heitsin peale Juri Lotmani järelsõna veel paar kiiret pilku teistele tekstidele, mis “Roosi nimest” rääkisid, ja vähemalt ühes asjas on nad kõik ühte meelt – seda raamatut on võimalik lugeda ja vaadelda vähemalt kolmel erineval moel. Esiteks hakkab silma kõige ilmsem liin ehk krimiromaan. Keskaegses Itaalias lahendab üks nutikas frantsiskaanlasest munk oma noviitsist abilisega abti palvel surmajuhtumit, mis kasvab üle terveks mõrvade ahelaks. Lotman näeb siin kõvasti seoseid Sherlock Holmesiga, alustades sellest, et nutikas munk William on ometigi inglane, kohe loo alguses näitab ta deduktiivmeetodil loo tuletamise oskust ja pealegi võib noviits Adsos näha klassikalist Watsonit. Samas tõdeb isegi Lotman, et lõpuni välja need paralleelid ei lähe, kuna William jõuab igale poole natukene liiga hilja ja isegi lõpplahendus ei ole nii rahuldustpakkuv nagu Holmesi lugudes. Sest tegelikult ei võida mitte keegi.
Teiseks on “Roosi nime” võimalik lugeda ajaloolise romaanina, kuna tegevus toimub ikkagi keskaegses Itaalias ja kindlasti annab see mingi ülevaate esiteks elus mungakloostris, aga ka kogu keisri ja Avignoni paavsti vahelisest vägikaikaveost, kuulda saab inkvisitsioonist oma nõidade ja ketseritega ja nii edasi.
Ning kolmandaks on see loetav – üllatus küll – semiootilise romaanina, kus sümboleid sajab uksest ja aknast. Kesksel kohal on raamatus labürindi motiiv ja kui William ja Adso pusivad füüsilises raamatukogulabürindis, siis ausalt öeldes on selle raamatu lugemine samamoodi võrreldav labürindiga. Eks ta ajab pea segamini küll, infot on nii tohutult palju, et seda pole sugugi kerge seedida ja mõista, mis nüüd on taustainfo ja mis tegelikult tegevusliinide seisukohast oluline on.
Ah jaa, see pealkiri. Vehkisin siinkohal sisse teksti Vanemuise “Roosi nime” lavastuse lehelt.
Eco ise on öelnud, et valis romaani pealkirja suuresti juhuslikult ja motiiviks oli nimelt pealkirja avatus võimalikult paljudele tõlgendustele, sest roos produtseerib sedavõrd suurel hulgal erinevaid tähendusi, et on muutunud peaaegu tähendustühiseks. Eco toob ka rea näiteid: Dante müstiline roos ja Go, lovely Rose, Rooside sõda, O Rose thou art sick, Too Many Rings Around Rosie, “teise nimega roos”, “roos on roos on roos on roos”, roosiristlased. Romaani esialgne, nn tööpealkiri oli “Mõrvaklooster”, mis jäi kõrvale põhjusel, et see valmistaks pettumuse lugejatele, kes loodavad eest leida pelgalt ajaviitelist kriminaalromaani.
Vanemuise etendust mängiti Toomkiriku varemetes, mis sümboolselt oma raamatukogutaustaga on ilmselt parim koht, kus seda Eestis üldse mängida on.
Selle pika jutuga tahtsin ma ilmselt jõuda sinna, et see ei ole raamat nendele, kelle jaoks on tähtis, et raamatu faabula oleks pidevalt põnev ja kogu aeg lahenduse poole liiguks, ükskõik millised keerdkäigud sinna vahele ka ei satuks. Sellistele inimestele soovitan ma pigem Molay “Seitsmendat naist”, sest seal ausõna kogu aeg juhtub. Aga inimestele nagu mina, kellele meeldib lugeda esseelaadseid mõlgutusi tegevuse vahele, võib see sobida küll. Kindlasti tuleb võtta aega ja ilmselt ikkagi mitte sukelduda sellesse kui kriminaalromaani, kuna pool raamatut räägib hoopis millestki muust.
