Õpetaja ja mentor Külli Mänd jagab oma muljeid unistuste sihtkohast – paigast, kus looduse ilu ja rahu loovad unustamatud hetked. Kui talle antaks võimalus see reis uuesti teha, ei muudaks ta midagi. Võib-olla ainult seda, et pisut rohkem lõõgastuks ja laseks enda uudishimul vähem juhtida. Külli meenutab, kuidas Maldiividel viibimine kinnitas, et seal on tõesti midagi enamat kui postkaardipilt – nagu ütleb kohalik slogan: „The art of doing nothing”.
Mis olid sinu ootused enne reisi? Milline oli sinu esmamulje kohale jõudes?
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis minu Maldiivide reisi „hooandjaks” oli üks vahva lõhnaõlireklaam tuntud moeajakirjast Burda. See nägi välja nii, et kuskilt ookeani keskelt kerkiva palmisaare kohal õhus väreles valge juuksetukk koos helesinise silmapaariga. Mingi selline eksootiline, ebamäärane ja kõhus liblikaid tekitav ootus mul enne reisi oligi.
Kuna lennuk mulle transpordivahendina väga ei meeldi, siis teatava kahetsusega aknast möödalibisevat Araabia poolsaart ja selle asemel lõputut türkiissinist vett silmitsedes mõtlesin endamisi: „No kui sügav see India ookean ikka on – ehk kohe oleme kohal.” Tegelikult võttis see aega päris tublisti, enne kui pärlikeed meenutav atollide rivi paistma hakkas. Ja kõige kõhedam osa lennust ootas veel ees, sest imepisikese Male saare tilluke lennujaam oli ilmselt nii ülebroneeritud, et pidime maandumisluba oodates oma suure ja raske lennumasinaga madalal vee kohal veel mitu õõvastavat tiiru tegema. Sealt edasi tuli juba tilluke kohaliku liini lennuk ja… kaatrisõit päikeseloojangusse!
Kas kogesid kultuurilisi erinevusi, mis sind üllatasid? Kui jah, siis milliseid?
Esimene erinevus oli see, et saarestiku hapra looduse kaitseks töötas kogu masinapark – alates bussidest ja lõpetades mootorratastega – elektri jõul. Kohalikest elanikest rääkides jäi aga islamiusulise riigi eripära vähe silma. See avaldus peamiselt selles, et kõik turistidega seotud ametikohad, olgu selleks infolaua ametnik või koristaja, olid eranditult meeste käes. Naised toodi varahommikul värviliste, naljakate kujuga paatidega palmilehtedega teid pühkima ja viidi lõunaks kodusaarele tagasi.
Mis olid sinu reisi kõige meeldejäävamad hetked?
Kaks juhtumit tulid kohe meelde, mõlemad kergelt õudusfilmi meenutavad. Esimene juhtus juba esimesel õhtul, kui mõtlesime, et kohvikust oma bangalosse ei pea tingimata mööda laudteed kõndima. Pimeduses lühemat teed otsides kuulsime järsku heli, mis meenutas kääride lõgistamist ja see muutus aina valjemaks! Hirmul on suured silmad, seetõttu tormasime teeraja poole tagasi. Ümber pöörates nägime kuuvalgel sadu krabisid, kes ühtse massina meist mööda klõbistasid nagu robotite armee. Uhh, siiani võtab see mälestus õlgu võdistama.
Teine lugu räägib sellest, kuidas astelraid omavahel söögi pärast kaklesid. Lapikud nagu nad on, ei ole enda suurema ja tugevamana näitamine kerge ülesanne. Kuid kuidagi, kogu keha lainetama pannes, see neil siiski õnnestus. Vastastikku ringikujuliselt vongeldes ja oma väikestest tigedatest suudest sisinat kuuldavale tuues mõjusid nad tõeliste hambuliste koletistena, otse mõnelt teiselt planeedilt.
Kas juhtus midagi ootamatut, mida sa ei osanud ette näha?
Ei oleks arvanud, et Maldiivide saarte valge liiv polegi päris liiv, vaid hoopis imepeen korallipuru… Ja see tunne, kui detsembrikuus ookeanivette astudes ei suuda eristada, kas soojus tuleb päikesest, veest või sinu enda kehast – kõik sulandub hämmastavalt ühtseks tervikuks. See on lihtsalt sõnulseletamatu!
Milliseid soovitusi annaksid neile, kes plaanivad samasse sihtkohta reisida?
Ärge valige peatuskohaks ookeanis asuvat bangalot – seal on igav ja ka ohtlik. Vähemalt meie saarel söödeti silla kaugemas otsas õhtuti kahemeetriseid haisid ja astelraisid, kellega ei tahaks kohtuda, kui oma majakese rõdul istudes jalad vette lased. Kaldal elamine on palju põnevam – sind ümbritseb võrratu floora ja fauna: ettevaatlikud krabid, uudishimulikud gekod, koerasuurused nahkhiired, hämmastavalt kaunilt laulvad mustad linnud ning kookospalmid, mis on täis pähkleid, mis igal hetkel võivad alla kukkuda. Lisaks ootavad sind oma liivarand, lamamistoolid ja päästerõngas. 🙂
Kas leidsid reisil uusi sõpru või tuttavaid? Kuidas see juhtus?
Ühe väga toreda paljasjalgse noormehega tutvusime Maldiivide külas. Ta oli meie giid ja eesti keelt kuuldes küsis siira huviga, kust me pärit oleme. Vastasime ühest suust, et Eestist ning tõmbasime juba kopsud õhku täis, et hakata jälle seletama, kus meie armas kodumaa asub. Aga võta näpust – noormees noogutas rõõmsalt ja ütles: „Jaa, ma tean! Olen arvutist vaadanud, teil on seal talvel lumi maas.“ Olime pahviks löödud, sest nii mõnegi suurrahva esindajal pole Eestist halli aimugi.
Kas reis vastas sinu ootustele või ületas need? Miks?
Sinna reisimisel oli mul kolm eesmärki ehk käia ära ekvaatoril (sest kaardilt tundus see olevat käeulatuses), näha Lõunaristi ja imetleda rannaliival helendavat planktonit. Nende kolme kohta pärisin kohe hotelli saabudes… ja sain suhteliselt ebalevad vastused. Kõige selgem oli see, et mis kaardilt paistab lähedal, on tegelikkuses umbes 500 km kaugusel ja ei, ma ei tahtnud selleks eralennukit tellida 🙂
Lõunaristi ja planktoni osas jäädi kidakeelseks, seega varustasin end taevakaardiga ja veetsin mitmed ööd silmapiirilt tähti uurides. Ja vähemalt ühel korral tundus mulle, et ma nägingi neid! Samuti sai mulle selgeks, et planktoni helenduse tipphooaeg polnud veel käes, küll aga nägin rannas üksikuid sädelevaid isendeid. Nende tagasi ookeani lennutamine tekitas nostalgilise uusaasta rakettide tunde.
Seega osad ootused ei täitunud, aga reis pakkus nii palju muid elamusi, et kahetsust ei tundnud kordagi.
Milliseid ettevalmistusi või soovitusi annaksid tulevastele reisijatele?
On oht ära põleda – päriselt. Meie kaasavõetud päikesekreem andis igatahes vastupidise tulemuse. Samuti tasub teada, et kui olete ostnud delfiinivaatluse laevareisi, siis raha tagasi ei saa, kui delfiine ei näe.
Kas sooviksid kunagi sinna tagasi minna? Miks või miks mitte?
Tegelikult oli kiusatus juba sel aastal tagasi minna. Saari on seal palju ja iga kuurort on ilus ning omanäoline. Üheks põhjuseks on veel see, et kui kliima soojenemine ja ookeanivee taseme tõus lõpuks tõeks osutuvad, kaob see väike riik maailmakaardilt sootuks, sest saarestiku keskmine kõrgus on vaid üks meeter üle merepinna. Seega tasub tõesti kiirustada…
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
