Rubriik: Intervjuu

Aristonia kuningas Tema Majesteet Ariston Esimene oli uskumatult suuremeelne, nõustudes vastama mõnele küsimusele, mis on Aristonia Kuningriigi rahval tekkinud.

Siin on mõned tema taiplikud ja teravmeelsed vastused.

Teie nimi on austusväärne, kuid üsna ebatavaline. Mõned leiavad, et see kõlab Aristonia kuninga jaoks isegi veidi eksootiliselt. Kust teie nimi pärineb?

z<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<<

Teil on 30. mail suur sünnipäev. Kui vanaks Te saate ja kas Te teate juba, mis Teid sel päeval ees ootab?

ikv mtgrede3fggujytrebv 2q1uyu´õ+ü

Teie sünnipäev on väga lähedal suvele, aga kas suvemelu on Teieni juba jõudnud?

ö-ä*Üöö-ä–öüuhmjlkkjkkk,                kmnjweseq

Kuidas Teie lahendate diplomaatilisi juhtumeid? Näiteks suletud ukse intsident, kui Teie nõudsite kindlameelselt selle avamist.

_{c v qQDFsdguyeia}

Küsimus tuleb otse Teie kodanikult ja tema soovib teada, mis on Teie arusaam ja arvamus praegusest geopoliitilisest olukorrast?

.’;;;;;;87ysea§1jhjh65r66tlkkr432

Tööd jätkub Teil kindlasti palju, aga mida Te teete oma vabal ajal?

]=-=]jmvgwsq vcxsa8ii99io

Ma saan aru, et olete avaldanud kaarte jõulude ja sõbrapäeva puhul. Kas võime ka sel aasta neid oodata? 

0p;;009o8dfsqascdswqasxcsdsdcz`z,,,,,,,,,,,,,,,,,,,

Ja lõpetuseks – millise sõnumiga pöördute oma kodanike poole?

? > `aE*&(((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((((ˆ¨

ç≈ 

Foto: Karl Jakob Toplaan

Kindlasti pole jäänud kellelegi märgamata, et selle õppeaastaga alustas Saaremaa Gümnaasiumis koolijuhina tööd Anni Haandi. Olenemata sellest, et ta on koolipildis pidevalt nähtav, ei ole siiski paljud temaga tuttavad. Seetõttu otsustasin võtta probleemi käsile ning uurida tema enda käest nii üht kui teist.

Kuidas reageerisite, kui saite teada, et teid valiti koolijuhiks?

Olin väga rõõmus, et osutusin valituks ning sain võimaluse Saaremaa Gümnaasiumisse naasta. Kuna töökoha vahetus toob alati kaasa mitmeid erinevaid korralduslikke küsimusi, siis asusin nendega tegelema. Uudise teadasaamisest pressiteateni läks umbes nädal, mil sain rahulikult asju korraldada ja saladust hoida.

Mis olid teie peamised mured ja hirmud koolijuhi ametisse astudes? Kas see töö on osutunud oodatust raskemaks või kergemaks?

Mulle väga meeldib töötada koos Saaremaa Gümnaasiumi meeskonnaga. Kuna ma ei ole varem koolijuht olnud, siis küsimusi tekitavaid kohti oli mitmeid. Alustasin tööd 1. augustil ning mul oli aega rahulikult uude keskkonda sisse elada. Haridus- ja Teadusministeerium pakub igakülgset tuge nii mentorite kui koolituste näol, mille üle olen äärmiselt tänulik. Samuti on meie koolis juba väga hästi toimiv meeskond, kellele teadmistele saan toetuda. Hirme ja muresid mul ei ole, tuleb näha võimalusi ja lahendusi. Töö on kindlasti vastutusrikas ja ülimalt põnev ning kuidagi ei saa öelda, et raske. 

Kas Saaremaa Gümnaasiumis on tore tagasi olla?

Väga tore on tagasi olla. 

Millised on teie peamised eesmärgid, mille poole koolijuhina püüdlete?

Kooli ja ka minu töö laiemad eesmärgid tulenevad kooli arengukavast. Õppeaasta strateegilisteks eesmärkideks on hoitud koolipere ja TI-hüppe rakendumine. Vastutan eesmärkide saavutamise eest. Sel õppeaastal tähistame oma viiendat juubelit ning ilmub meie kooli esimene almanahh. Samuti ootab õpetajaid ees mitmed meeskonnakoolitused. 

Kuidas sooviksite, et õpilased teid pärast kooli lõpetamist koolijuhina mäletaksid?

Soovin teha oma tööd nii hästi kui võimalik. 

Töötasite pikalt ajalooõpetajana ehk kuidas erineb kooli juhtimine klassi juhtimisest?

Noorte juhtimine ainetunni raames on kindlasti erinev kooli juhtimisest, kuigi teatavaid ühisosi neil kindlasti leidub. Klassiruumis on võimalik üsna kiirelt saada tagasisidet oma tegevusele. Koolijuhina tuleb tegeleda paljude erinevate haldus- ja personaliküsimustega, vastutada kooli toimimise ja eelarve eest.

Milline on koolijuhi igapäevane rutiin? Mitu tundi te tavaliselt magate?

Igal hommikul vaatan üle e-posti ning teised olulised keskkonnad, kus ma pean erinevaid dokumente kinnitama. Arutame meeskonnaga päevakajalisi küsimusi, oluline püsida ühes infoväljas. Iga päev on oma olemuselt väga erinev. Mitu kuud olen tegelenud ka koostöövestlustega, mida viin läbi kogu personaliga. Minu töö koosneb tohutul hulgal erinevatest detailidest, mida kõike tuleb jälgida ja otsustada. 

Olen rohkem õhtu kui hommiku inimene. Nädalavahetustel magan kaua. Jälgin, et vähemalt 7–8 tundi und täis tuleks ning lisaks unele jälgin muid näitajaid nutikellas, mis annavad aimu, kui palju peaks magama, puhkama või trenni tegema. 

Olete õppinud kultuuriteadusi. Kas ja kuidas tulevad seal omandatud teadmised kasuks ka koolijuhtimisel?

Kultuuriteadus on väga laiapindne humanitaarharidus, mis on tugevalt aidanud kaasa minapildi kujunemisele. Usun, et olen tänu saadud teadmistele parem inimene. Õpingud panid aluse võimalusele ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja magistriõppesse astuda. Kultuuriteaduse õpingutest on minuga kaasas sügav armastus raamatute vastu. Kindlasti on mõjutanud minu kiindumust oma esimese erialava vastu ka hilisem töötamine Tallinna Ülikoolis  koos endiste õppejõududega. 

Kuidas veedate oma vaba aja?

Vaba aja veedan valdavalt perega koos olles. Mul on kolm super toredat last ja abikaasa, kellega koos veedetud aeg on äärmiselt väärtuslik. Lisaks loen, teen käsitööd, tantsin rahvatantsu. Püüan leida aega sõpradele. Kuna kalender kipub täituma tohutu kiirusega, siis püüan sõpradega kohtumiste ajad kalendrisse panna, vahel lausa aasta aega ette.

Paljud ei pruugi seda teada, kuid olete filmis näidelnud. Milline kogemus see teie jaoks oli?

Osalesin 2003. aasta suvel filmi „Sigade revolutsioon” võtetel. Kogu protsess alates esimestest katsetest kuni esilinastuseni oli väga põnev. Elasime 24 inimesega koos ühes suures sõjaväetelgis kogu võtete perioodi (kuus nädalat) ning 17-aastaselt oli see muidugi suur asi. Tänapäeval ma seda enam ülemäära ei tähtsusta, vaid võtan kui põnevat kogemust.

Mille üle olete oma elus kõige uhkem? Kas teil on juba olnud oma „ma tegin selle ära” moment?

Mulle tundub, et suhtun kõigesse teatava aukartusega ning seetõttu midagi konkreetset välja tuua ei saa. Küll aga olen tänulik varasemates töökohtades saadud kogemuste üle, mille kohta kohati võib öelda, et „ma tegin selle ära”. Erinevad kogemused on mind palju kujundanud, mistõttu olen täna arvatavasti tasakaalukam inimene. 

Mis oli teie lapsepõlve unistuste amet? Kas nägite haridusmaastikul töötamist juba tollel ajal variandina?

Kooli mängisin ma palju, sest mu ümber oli mitmeid pedagooge, aga otseselt õpetajaks ma ei ole kindlasti lapsepõlves soovinud saada. Kui ma kultuuriteaduste bakalaureuse ära lõpetasin, siis olin mõne aasta väikeste lastega kodus ning mul oli aega mõelda, mida edasi teha. Olles juba hariduses töötanud selleks ajaks, tundus loogiline minna õppima ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja magistriõppesse. Mulle tohutult meeldib õpetajatöö mängulisus ning vaheldusrikkus. Publikut on ka klassiruumis just parajal määral. Lapsepõlveunistus oli olla näitleja. Usun, et oma esinemise soovi saan nii õpetaja kui koolijuhina realiseerida, nii et võib vabalt öelda, et mu unistuste töö on ongi see, mida teen ja olen teinud. 

Kui kursis olete tänapäeva noorte trendide ja ütlemistega? Kas ka teie sõnavarasse kuuluvad väljendid nagu „sigma” ja „6-7”?

Ma arvan, et olen kursis, aga noored kindlasti ütlevad, et on palju arenguruumi. 

Mis on teie 5 lemmikut: film, raamat, artist, riik ja toit?

Film: „Risttuules” 

Raamat: Johan Huizinga „Mängiv inimene”, Haruki Murakami „1Q84”, John Fowles „Maag”, Fredrik Backman´i „Karulinn” triloogia.

Artist: Bryan Adams, Amy Winehouse, Lana Del Rey

Riik: Hispaania, Taani

Toit: Kuivatatud lest

Millist raamatut loete praegu?

Hetkel on käsil Haruki Murakami „Linn ja tema muutlikud müürid” ning Tiina Saar-Veelmaa ja Raimo Ülavere „Tööõnn algab seal, kus lõpeb võltspositiivsus”.

Loodan, et intervjuu täitis oma eesmärgi ning andis parema ülevaate meie koolijuhist. Soovin siinkohal ka koolijuhti küsimustele vastamise eest tänada.

Klienditeenindajad on sellised vahvad tegelased, kelle tööd tihti võib-olla ei märkagi ning argielu tumehallide vihmapilvede all mossitades võib möödaminnes nende poole lipsata mõni sõnapaar, mille ise hiljem unustad, kuid nemad mitte. Kahjuks on suurel hulgal inimestel kombeks teha sääsest elevant või oma muid emotsioone välja elada just teenindajate peal, kes teevad lihtsalt oma tööd ning kuulavad ülemuste sõna.

Kutsusin Saaremaa klienditeenindajaid üles jagama oma kogemusi ebameeldivate klientidega. Loodan, et see artikkel inspireerib meid kõiki olema empaatilisemad!

Kõige rohkem ebameeldivaid kogemusi jagasid toitlustusvaldkonna teenindajad, näiteks ettekandjad. Lugusid jagasid ka saaliteenindajad ning klienditeenindajad-kassapidajad, nii mõnelgi oli pajatada juhtumisi lausa rohkem kui üks.

Sage probleem on see, et ei peeta söögikoha või poe reeglitest kinni ning ei mõisteta, et klienditeenindajad neid ei sätesta. 

„Läksin ühe naise juurde vabandama, et kinosaalis oma toiduga olla ei tohi, saab leti ääres selle kohe ära süüa või anname peale seanssi talle toidu tagasi. Vastuseks sain, et olen jobu, ja burger visati kõrvaltoolile. Seansi ajal oli maja peal vähe rahvast ja antud naisterahvas käis keset seanssi tualetis, kust me hetk peale teda avastasime suure pruuni triibuga paberi, mis oli kraanikausi ääre peale jäetud. Kui aga seanss läbi sai, panime burgeri ja friikad leti peale, et ta saaks need koju kaasa võtta, tema aga tuli saalist välja, seisis mu ette ja nähvas: „Noh, said kõhu täis või?” ning lahkus.”

„Palju on neid inimesi, kes lugeda siiani ei oska! Kas siis need, kes enne avamist juba tulla soovivad, või kui oleme mingil muul põhjusel suletud, peavad ikka inimesed ju ukselinki jõuga paar korda alla suruma, et äkki on ikka lahti! Me pidime lausa uue ukselingi muretsema, sest vana ei andnud enam parandada.” 

„Juhtus koroona ajal, kui toidukohad tehti lahti ja sissepääs oli vaid vaktsiinipassi näitamisel. Kohvikus oli vaikne päev, kuni astus sisse üks vanem meesterahvas. Saime koos töökaaslasega tund aega üle terve maja karjuda, et miks me seda nõuame. Seletasime mis me seletasime, aga teda see ei heidutanud. Röökis edasi, kuni lõpuks saatis meid ilusasse kohta ja lubas, et ei külasta kohvikut enam kunagi. Aga oh üllatust, aastake hiljem kui koroona maha rahunes, istus ta rõõmsalt terrassil ja nautis head-paremat. Meie muidugi enam nii rõõmsad polnud, kui teda taas näha saime.” 

„Kohviku omanikud teevad püsiklientidele palju soodustusi ja muid kohandusi. Kui omanikku tööl ei ole, siis püsikad ikka nõuavad oma kohandusi ja nähvavad, kui tavatöötajad neid mugavusi neile ei paku.” 

„Kui kogu baar oli koristatud, paar lauda veel istumas, kuid ei olnud tellimise vastu juba tunde huvi näidanud, tuli üks mees leti juurde veidi aega enne, kui pidime baari sulgema. Soovis osta juua, kuigi terve aeg nägi, kuidas koristasime, aga meelega ei tulnud siis tellima. Ma väga viisakalt ütlesin talle: „Vabandust, me oleme suletud ja kassa on tehtud.” Siis mees sõimas mu näo täis, sest me olime talle sulgemise kellaaja öelnud. Mu töökaaslane läks ära, sest ta ei viitsinud seda meest kuulata. Klient ähvardas mind, et ta helistab omanikule ja ma lendan siit esimesel võimalusel. Lõpuks tuli üks teine klient temaga rääkima, et miks ta karjub. Selle peale saatis karjuv mees teise kliendi viisakalt mõnda suguelundisse. Lõpuks siis tegin mehele ühe kokteili, üritasin talle selgeks teha, et ma ei saa raha enam vastu võtta, sest kassa on tehtud. Tema vaidles vastu ja karjus, et ma teeksin selle kassa lahti.. Panin temalt saadud raha taskusse, sest mu närvid maksavad ka midagi. Mul tekkis esimest korda elus  peale seda paanikahoog ja mu terve rindkere oli punaseid laike täis ning värisesin.”

Tuleb välja, et ebaviisakate klientide hulka ei kuulu vaid täiskasvanud. „Üks laps soovis osta kahte energiajooki. Kui iseteeninduses tuli ette vanusekinnitus, küsisin temalt dokumenti. Ta vastas, et tal ei ole dokumente kaasas. Ütlesin seepeale, et siis ta ei saa neid osta. Ta andis joogid tagasi ja suundus saali poole. Kui sõbrad temalt küsisid, kus joogid on, vastas ta: „See idioot ei müünud mulle neid.””

Esineb muresid ka mõnuainete tõttu ülemeeliku meelega klientidega, kes ei kontrolli oma käitumist.  

„Üks mees tuli sõpradega kinno. Seansi keskel leidis ta, et film on igav ning tuli baarileti juurde jooke tellima, kutsus teenindajaid endaga WC-sse kaasa, jagas raha laiali, palus teenindajatelt, et nad temaga shot’e teeks ning käis kõrvalpoest veel teisigi teenindajaid moosimas. Lõpuks mees jäi leti äärde magama, sajaeurosed maas ning letil vedelemas.” 

„Tuli restorani meesterahvas. Tellis head ja paremat, hinnalist veini jne. Mingil hetkel tahtis ka teistele klientidele jooke tellida. Minu jaoks tundus asi juba kahtlane, ütlesin oma kolleegile, et las ta maksab vahepeal arve ära. Klient keeldus, hakkas sõimama ja ähvardama. Ta muutus ähvardavaks ka teiste klientide suhtes. Helistasime politseisse ning kutsusime ka restorani omaniku, sest see klient juba lausa märatses seal, vehkis pudeliga ja käis ähvardavalt ringi. Omanik ja üks abistav klient suutsid ta maha suruda ning kinni hoida seni, kui saabus politsei. Hiljem saime teada, et see inimene oli mitmest teisest söögikohast ilma maksmata lahkunud. Käisime järgmisel hommikul politseis ütlusi andmas. 

„Inglise keelt kõnelev mees tuli purjus peaga, väljaheited püksis, restosse ja tahtis huviga teada, mida teenindajad juua soovivad ning polnud nõus lahkuma, lõpuks suunasime ta edasi järgmistesse restodesse.”

Paljud kliendid kipuvad oma vigu mitte tunnistama ning süüdistavad kõiges hoopis teenindajaid. „Süüdistas mind, et talle toit ei maitsenud ja pärast tuli välja, et seal see oli maitseaine, mis talle ei sobinud. Käisin üle kõik koostisosad, enne kui ta otsuse langetas, kaasaarvatud maitseaine, aga ikka olin mina süüdi ja esitas kaebuse.” 

„Väitis, et ma ei oska kokteili teha ja hakkas sõimama. Tegin siis tema silme all retsepti järgi identse koksi ja see sobis talle, mis siis, et need olid täpselt samasugused. Mina olin süüdi, et meil selline retsept oli. Hiljem ütles ta valjusti teisele mehele, et ma olen alamklass, sest ma töötan sellise koha peal.”

„Toit süüakse viimse riismeni ära, taldrik lakutakse puhtaks ja siis öeldakse, et ei maitsenud, halb toit, tahaks raha tagasi.”

„Mees tuli restosse, tellis toidu. Salati juures oli märge „hooajalised köögiviljad” ehk redis, porgand, tomat, kurk, mis parasjagu olemas oli… Tema aga oma peas mõtles selle all toorsalati asemel ahjujuurikaid vms. Oma pettumust väljendas ta nii: vaatas taldrikut, võttis kaks ampsu liha ja siis lükkas labakäega taldriku resto põrandale, ilma igasugu piinlikkustundeta. Talle näis see täitsa okei käitumine, et tema jutustab seltskonnaga, samal ajal kui teenindaja põrandalt tema toiduriismeid korjab. Tahtis pärast mitte maksta, aga omanikud olid sellele kategooriliselt vastu, öeldes, et selline käitumine eeldaks topelthinda.”

Tuleb ette olukordi, kuidas inimliku ja empaatilise suhtumise asemel suhtutakse teenindajatesse nagu alamklassi. 

„Üks mees ei saanud iseteeninduses üldse hakkama, proovisin minna appi, aga iga mu katse peale ütles, et saab ise ja ei ole tarvis. Lõpuks oli tal hunnik valesid asju ostukorvis ning lähenesin ilma luba küsimata. Kui ta arve korda tegin, vastas: „Einoh, kohe ei võinud siis öelda?” Hiljem abistas teda minu kolleeg, kellele ütles mees: „Tore, et siin ikka mõni ilus ja meeldiv teenindaja ka leidub.”” 

„Olin töökohas uus ning pidin teist korda elus veinipudelit avama ja seda ka lauas klientide ees täiesti üksinda, kuna tollel hetkel oli nii-öelda tramm. Nagu aimata võib, ei läinud see kõige paremini ja jube suur närv oli sees. Pudeli küll lahti sain, aga võttis ikka aega ka, seevastu kliendid, kes lauas istusid, tegid nägusid ja ebasobivaid kommentaare ja sosistasid omavahel, mis ei teinud minu kui algaja jaoks asja lihtsamaks. Kõlas ka lause: „Kas kedagi vanemat pole saata, kes oskaks ka oma tööd?” Peale seda mõnda aega enam ei julgenudki ühtegi veinipudelit avada.”  

„Kui tullakse midagi kaebama, siis tullakse liiga-liiga lähedale näkku karjuma ja piiratakse niimoodi, et ei saa ka eemale astuda.” 

„Suht esimesel päeval, kui tanklas tööl olin, tuli poodi üks mees, kes palus mul tubakakappi näidata ja küsis minu käest, et millised sigarillod kõige paremad on. Mina vastasin, et ei tea, sest ei tarbi selliseid asju, mille peale klient vastas, et peaksin teadma ja et saadab mind tubakakoolitusele.”

„​​Üks mees tellis meilt maheveise grillburksi, ta ei täpsustanud küpsusastet ega midagi. Kui läksin küsima, kuidas burks maitseb, siis ta ütles, et ei saa seda süüa, sest see on liiga toores. Vabandasin ja lasin kokkadel teha uue burksi, aga ka see burger talle ei kõlvanud. Siis tegid kokad veel ühe burksi ja seekord grillisid selle nii küpseks kui võimalik, aga kui viisin selle lauda, siis mees ütles, et ta ei suuda enam süüa, sest söögiisu läks nende tooreste pihvide pärast ära.”

„Poodi siseneb silmnähtavalt joobes noormees. Valib riiulist paki pähkleid, paneb letile ja suundub alkoholiriiuli juurde. Kui ma olen teada andnud, et joobes inimestele me alkoholi ei müü ja pudeli ära võtnud, öeldakse mulle kurjalt, et siis ma ei osta neid pähkleid ja see pakk saadetakse hoogsalt minu poolt teele. Õnneks oli meil kassa ette paigaldatud kaitseklaas.”

„Üks neljane vanemate prouade laud, kes kohe alguses olid väga nipsakad. Mina noore tüdrukuna ei pidanud õigeks kraanivee eest kliendilt raha küsida ja seetõttu unus ka see kirja panna. Kui 10 min hiljem sai kannuvesi lauda viidud, ootasid mind mossis prouad ja lajatasid, et „Siin võib ju janusse surra!” Lisaks tellisid prouad pardifileed, millel on kindel küpsetustemperatuur. Viisin neile toidud ära ja kuulsin juba lauast ära minnes, et kõik on vale ja kuidas nad kliendile sellist asja üldse müüvad. Leti taha jõudes oli vihane naisterahvas mul järgi, oma part käes ja venekeelseid roppuseid minu suunas pildumas. Mina ütlesin, et mina vene keelt ei räägi ja ma ei saa aru. Nii jätkus tema võõrkeeles karjumine umbes kaks-kolm minutit, kuni vahetusevanem sai aru, et ta väidab, et part on toores. Saatsime kööki tagasi ja uuesti lauda viies kuulsin pikalt, kuidas ma olen kõige kohutavam teenindaja maailmas ning kuidas üldse toidu ooteaeg nii pikk saab olla. Mina hakkasin lihtsalt nutma sealsamas, sest poleks elu sees arvanud, et võõrad inimesed niimoodi karjuvad noore teenindaja peale asjade pärast, mis temast mitte kuskilt otsast ei sõltu.”

„Suvel teenindasin ühte naist ja kahte meest. Naine tahtis forelli. Viisin talle forelli ja peale seda ta hakkas õiendama ja küsis, et kas see ongi kõik, sest forellil polnud kartuleid kõrval. Terve aeg jauras minuga ja mina muudkui vabandasin. Mees veel kõrvalt kommenteeris: „Jah, ega see vabandus ei aita”. Kohati jäi selline mulje, nagu oleksin mürki ta toidu sisse pannud ja tema muudkui räägib, kuidas nendel Tallinnas küll asjad nii ei käi.”

Probleemiks on meessoo esindajate käitumine naisteenindajate suhtes, tehakse ebasobivaid lähenemiskatseid ning suheldakse pealetükkivalt. 

„Härrasmeeste laud, kes seksuaalse alatooniga juttu vestelnud ja „kogemata” tagumikku krabanud. Oleks see juhtunud ühe korra, oleks saanud aru, et see oli kogemata, kuid peale mitmendat korda oli aru saada, et see oligi nii mõeldud. Veidikene hiljem, kui härrased olid lauda istunud, liitusid nendega ka abikaasad, aga ühel mehel polnud sellest lugu ja ta jätkas. Nende õhtusöögi lõpus andis seesama härrasmees suurema tipi, ilmselt lootes, et unustan selle juhtumi.”

„Lauas istus kolm meest, kes olid arusaadavalt juba joonud. Proovisin ühe mehe joogitellimust kuulata, kuna keskkond oli lärmakas, ning tema sõber, kelle kõrval seisin, otsustas mu tagaosa silitada. Sama sõber, kes jooki tellis, mainis talle, et ta küll lõpetaks, kuid seda ta ei teinud.”

Mõned lood on lausa nii jaburad, et ei liigitu kuhugi eelmainitud kategooriate alla. 

„Klient küsib: „Ega teil ei ole midagi teravat mulle korraks laenata, nuga või kääre?” Küsin vastu, et milleks teile vaja. Klient näitab siis oma sõrmi ja ütleb: „Mu küünealused on nii mustad, oleks tahtnud puhastada.”

„​​Klient küsib: „Ega teil ei ole juhuslikult mulle nuga laenata?” Otsin siis väikese noa ja ulatan kliendile. Selle peale võtab ta kotist kangi vorsti, paneb leti peale ja hakkab seda viilutama. Hiljem nägin, et letile olid jäänud ka noa kraapsud.”

„Olime sõbrannaga kahekesi tööl, üks vanem Läti paar tuli hommikust sööma. Naine leidis meie menüüst omale sobiva valiku, kuid mees mitte. Ta nõudis hoopis mingisugust jogurtikaussi marjadega, mida meil menüüs küll polnud, aga mu sõbranna oli nõus tegema. Ta palus mul viia nende lauda üks must kohv ja klaas apelsinimahla. Kui jookidega sinna jõudsin, oli mees üllatunud ning küsis inglise keeles: „Aga kus on mu vesi?” Mina muidugi vabandasin ette ja taha, arvasin, et ju siis sõbranna unustas mulle selle edasi öelda, viisin talle ruttu klaasi vett. „Aga kus mu tühi klaas on?” küsib härra juba üsna kurjal toonil, „Kuidas te aru ei saa, ma tahan selle kõik kokku kallata?” Tõin talle kibekiiresti selle tühja klaasi ning ülejäänud hommiku hoidsin sellest lauast eemale, sest kes joob apelsinimahla, kohvi ja vett segamini? Lätlased.”

Loodan, et need lood panid kõiki mõtlema: „Ega mina kunagi ühegi teenindajaga niimoodi käitunud ei ole?”

Aitäh kõigile, kes küsimustikule vastasid ning projektis kaasa lõid!

Saaremaa Gümnaasiumis ei ole ühtki õpilast, kellele poleks silma jäänud füüsikaõpetaja Indrek Peili erinevad lipsud. Kuigi tihtipeale on tulnud need teemaks füüsikatundides, on sellegi poolest uudishimu nende vastu kõigil suur. Just sellel põhjusel otsustasin õpetaja Peililt asja ise uurida.

Millal ja millest sai teie lipsude kogumine alguse? Milline on teie esimene lips?

Esimese lipsu sain, kui 6. klassis tantsukursusele läksin. Tantsuõpetaja Ants Tael ütles, et poistel peavad lipsud kaelas olema. Tavalistel koolipäevadel ma lipsu ei kandnud, sest sel ajal oli kohustus pioneerikaelarätti kanda. Kui aga keskkooli edasi läksin, asendasin kaelaräti lipsuga. Keskkooliaega võibki kollektsioneerimise alguseks pidada. Need paar lipsu, mis mul tollal olid, hakkasid peagi ära tüütama ja nii hakkasingi erinevaid lipse juurde ostma.

Palju on teil lipse kokku? Ega lipsud teie kapis liigset ruumi ära võta?

Täpset arvu on raske öelda, sest sorteerimise ja ülelugemise tööd pole kuigi tihti ette võtnud. Kui neli aastat tagasi Kuressaare kultuurikeskuses oma lipsudest näituse välja panin, sain arvuks 528. Pärast seda olen neid reisidelt juurde toonud ning mõned silma hakanud ka kohalikest poodidest ära ostnud. Viimane põnev ost oli aga eBayst – kast 100 juhusliku lipsuga. Hetkel peaks lipse kokku olema 650 ringis.

Kui palju lipse olete te ise teinud?

Täpsustan, et päris ise ma lipse teinud ehk kokku õmmelnud pole, küll aga olen ostetud lipsutoorikuid siidivärvidega maalinud. Mõned endale, mõned kinkimiseks. Kokku umbes 35. Kui juurde arvata need, mis paluti ühel aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi tublide õpilaste tunnustamiseks teha, siis 65.

Millist lipsu kannate te kõige rohkem? Kui pikalt ja mille järgi planeerite te oma lipsude kandmisi ette? Milline on teie lemmiklips?

Kõige tihemini olen pidulikel puhkudel kandnud üht sinimustvalget kauni kujundusega lipsu, mille leidsin Rooma keskväljaku äärsest lipsudisaineri poest. Teine lemmiklips on motiiviga Tom ja Jerry multifilmist – lõbus ja dekoratiivne.

Kuna 650 lipsu on kaugelt liiga palju, et kõik korraga silma- ja käeulatuses saaksid olla, on mul riidekapi ukse siseküljele korraga rippuma valitud umbes 50. Neist jätkub 10 nädalaks. Igal hommikul valin nende hulgast selle, mis hetkel tujuga kõige paremini kokku sobib. Lipsu valimist mõjutavad ka kalendritähtpäevad, füüsikatundides läbitavad teemad ning ilm.

Kas lipsud on asjad, mida toote te uut riiki või kohta külastades suveniirina tagasi? Milline riik on kaugeim, kust te lipsu ostnud olete?

Jah, lipsud on toredad suveniirid. Kahjuks ei leia selliseid suveniire igast riigist. On maid, kus pakutakse lipse vaid formaalse piduliku riietuse juurde ning paigale iseloomulikke kujundusi pole. Näiteks ei leia Eestist muud kohapärast kui sinimustvalgeid triipe. Seevastu näiteks Londonist, Islandilt, Šotimaalt, Veneetsiast ja Hispaaniast olen väga toredaid suveniirlipse leidnud. Kaugeimad lipsud olen toonud Indoneesiast ja Jaapanist.

Milline on teie kõige meeldejäävam lips?

Kõige meeldejäävam lips on vast see, mille tädipoeg mulle ülikooli lõpuaktuse jaoks kinkis. Kitsamat sorti elegantne punasinisetriibuline ja kuldniitidega. Prahast toodud. Minu jaoks midagi väga erilist, kuna toona, sügaval nõukogude ajal, selliseid meie maal üldse ei liikunud.

Millise lipsu kohta olete saanud kõige rohkem komplimente? Millise puhul kõige rohkem õpilaste poolt?

Õpilaste poolt äramärgitud lipsude hulgas on vaieldamatult esikohal kabareede ja revüüde lipsud. Meeldivad ka multifilmitegelastega lipsud. Kolleegid on kiitnud rõõmsavärvilisi loodus- ja teadusteemalisi.

Kas lips on elementaarne asi, mida teile kingitakse ning mida te ka ise teistele kingite? Milline lips kingiti teile viimati?

Lips sobib kingituseks hästi, kuid mitte alati ja kõigile. Lipsu kinkimine on nagu parfüümi kinkimine – veidi intiimne ja kingi saajat peab lähemalt tundma. Vähemalt minu jaoks on lipsud ja nende kinkimine seotud tavalisest sügavamate emotsioonidega. Ise kingin lipsu väga erilistele sõpradele ja kingiks olen neid samuti minu jaoks erilistelt inimestelt. Seda ei ole väga tihti juhtunud.

Viimati kingiti mulle ülemöödunud aastal lips, mis valmis õpilaste disainimisprojekti käigus. Lipsule oli kinnitatud väike tasku, kuhu sai teistele jagamiseks komme peita.

Mis temaatikaga lipse on teil kõige rohkem?

Päris palju on klassikalisi triibulisi ning neerumustriga lipse. Järgnevad loodus- ja kooliteemalised.

Kas teil on lipsu valides ka mingid kriteeriumid või eelistused seatud näiteks materjali või disaini osas?

Ei ole. Mõni lips lihtsalt kohe hakkab meeldima ja siis pean ta endale saama.

Kas te olete teinud enamikele revüüdele ja kabareedele lipsu?

Esimese kabareelipsu maalisin, kui olin SÜG-i 97. lennu klassijuhataja. Nimelt tegid kolm noormeest mustkunstikava ning valisid elegantse riietuse, mis nõudis ka lipsu. Tegin siis lipsudele meie kassikabaree motiivi. Järgmine kabareelips valmis 100. lennu kabareele ning pärast seda juba kõikidele kabaree- ja revüüetendustele. Tänaseks kokku kuus kabaree- ja kolm revüülipsu, mis valmisid esietendustel esmakandmiseks.

Kas on lipse, mille soetamist te kahetsete?

Ei, selliseid pole ette tulnud.

Olete müünud oma lipse kooli taaskasutuslaadal. Kas seda tehes teil neist kahju ei hakka?

Seda pole tihti ette tulnud. Mõnikord juhtub, et mõnda lipsu on topelt – siis saab teise ära anda.

Millise lipsuga on teil kõige vahvam lugu?

Üks vahva lugu tuleb küll meelde. Päris mitu aastat tagasi tuli vahetunnis mu juurde üks põhikooli tüdruk ning kinkis poksiva multifilmikänguruga lipsu. Tüdruk oli sündinud siis, kui tema ema käis 12. klassis. Kui noor ema käis kord järeltööd tegemas, siis laps karjus kangesti ega olnud kuidagimoodi nõus üksinda turvahällis vakka olema. Ma siis hoidsin teda nii kaua süles, kuni ema järeltööd kirjutas. Seesama tüdruk kinkiski toona mulle lipsu ja lõpetas möödunud kevadel Saaremaa Gümnaasiumi.

Milline lips on teile emotsionaalselt kõige tähtsam?

See on lips, mille sain kingiks 1999. aastal SÜG-i lõpetanud abituriendilt. Lips oli õpilase enda poolt maalitud ja sellel olid kujutatud meie kolmeaastase koostöö olulisemad hetked. Kui hiljem teda Tartu Ülikoolis külastasin, õpetas ta mulle siidivärvidega maalimist. Sealt mu lipsumaalimise hobi alguse saigi. Sellega aga emotsioonid veel ei lõppenud. Mõned nädalad tagasi, kui meie koolis lõpuklasside füüsikatunnid läbi said, tegi üks abiturient mulle ääretult armsa kingituse. See polnud küll lips, kuid oma kätega meisterdatud ese ja sisaldas kolme kooliaasta olulisemaid mälestusi. Selgus, et ta on omal ajal nii tähtsa lipsu kinkinud õpilase tütar.

Milline on teie kõige hinnalisem lips?

Kõige rohkem maksis üks lips, mis jäi Jaapanis silma ja enam silmist lahti ei saanud. Maksis 13000 jeeni ehk veidi üle 100 euro.

Kas teie kogust on puudu mõni kindel lips, mida sooviksite väga saada?

Kui 2022. aastal televisioonis Pekingi taliolümpiamänge kajastati, hakkas silma, et oli olemas nende olümpiamängude lips. Pole seda kuskilt saada õnnestunud.

Milliseid nippe annaksite te tulevastele lipsukogujatele?

Lipse tuleb kenasti hoida – ülesriputatuna või kokkurullituna. Sõlme ei tohi kunagi sisse jätta. Pesta lipse ei saa, määrdumise korral võib aidata keemiline puhastus.

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Märtsikuu on pühendatud meie armsale emakeelele, seega on õige aeg meelde tuletada kõik käänded, pöörded, ö-d ja õ-d! Kuna elame globaalses maailmas, on pisikese eesti keele säilitamine paras katsumus, sest maailma avardamiseks õpivad paljud inimesed võõrkeeli ning võtavad oma emakeelde üle mugandusi või väljendeid mujalt. Uurisin meie kooli võõrkeeleõpetajatelt, kes on oma ala täielikud eksperdid, kuidas mitme keele tasemel rääkimine mõjutab nende suhet oma emakeelega. Küsimustele vastasid inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts, inglise keele õpetaja Monika Mander, vene keele õpetajad Ave Jõgi ja Diana Õun ning hispaania ja eesti keele õpetaja Triin Lõbus.

Inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega? Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

„Ma arvan, et inglise keele mõju minu eesti keelele oli pärast ülikooli suhteliselt väike. Kui algas sotsiaalmeedia võidukäik ja inglise keelt uksest ja aknast sisse hakkas tulema, siis ma usun, et lasin endagi rihma eesti keele suhtes natuke lõdvemaks. Eestisse tagasi kolides oli mul kaks kakskeelset last (kellele hiljem lisandus veel kolmas) ja eesti keelt alles õppiv abikaasa, nii et meie kodus räägiti (ja räägitakse praegugi) suhteliselt pudrust segukeelt. On täiesti tavaline asi, et alustame lauset ühes keeles ja lõpetame teises või pendeldame keelte vahel edasi-tagasi. Samuti ei ole imekspandav, kui ingliskeelsed sõnad saavad eestikeelse käände- või pöördelõpu. Näiteks kui ma küsisin tütar Saskialt, miks ta muffinitaigna mõõtekannu paneb, ütles ta enesestmõistetavalt: „Because valaing is easier that tõstaing.“ See on meil täiesti igapäevane asi. Kõige kurioossem oli muidugi see, kui mu abikaasa moodustas eesti keeles lause, kus ainult üks sõnatüvi oli ingliskeelne, ja küsis ette hoiatamata: „Kas vanaema on juba call-nud?“ (*Meditsiinis koolnud – surnud, laip) Olin mõne hetke täiesti totaalses hämmelduses. (Olgu öeldud, et vanaemaga on kõik parimas korras tänaseni.)

Õnneks on nii minul kui meie lastel piisavalt head keelegeenid ja vajadusel oskame ikka õigesti ka! Suudame päris hästi ühe sahtli kinni panna, kui ühes või teises keeles kirjutada või midagi olulist rääkida tarvis on. Aga kodu on koht, kus võib aju puhkama lasta ja nii räägimegi selles keeles, mis hetkel ilmekam või täpsem tundub.

Ma ei näinud selles väga suurt probleemi kuni ajani, mil hakkasin ise ilukirjandust tõlkima. Alles siis hakkasin ma päris teadlikult kaaluma, mis on päriselt eesti keel ja mis on toortõlge inglise keelest, seda nii sõnavara kui grammatika osas. Õnneks olid mu raamatutel ka suurepärased keeletoimetajad, kellel oli viitsimist mitte ainult vigu parandada, vaid tüüpvigasid ka lahti seletada. Näiteks kasutatakse inglise keeles oluliselt rohkem asesõnade omastavat käänet (minu, sinu, tema…), otsekõnes mainivad nad palju rohkem vestluspartneri nime kui eestlased ja peaaegu kõik need küsimuste lõpus olevad „don’t you’d“ võib eesti keeles rahulikult üldse välja jätta. Mina ei tea küll ühtki inimest, kes minuga rääkides ütleks pidevalt lause lõppu „kas pole?“.

Tõlkijana on minu jaoks auasi eesti keelt hästi osata ja olen alati väga rõõmus, kui mingi nüansi juurde õpin, mida varem ei teadnud.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Ma ei ütleks, et inglise ja eesti keelt võrreldes oleks kummaski keeles midagi oluliselt mugavam või ilusam. Prantsuse keel kõlaliselt võidab otse loomulikult (minu jaoks), aga pigem mängivad teatud situatsioonides mingid pisikesed tähendusvarjundid. Igas keeles on sõnu või väljendeid, mida võib küll teise keelde tõlkida, aga pole ikkagi päris see. Näiteks oleme me juba päris kaua nuputanud head ingliskeelset vastet meie koolis nii olulisele sõnale „inimlikkus“ – seda lihtsalt pole. Ühe sõnaga ei tule kuidagi välja. Sama fenomen toimib ka teistpidi, sest inglise keeles on lihtsalt nii palju sõnu, et kõiki neid tähendusvälju ei kata eesti keeles kunagi. Ega asjata ei öelda, et midagi on tõlkes kaduma läinud. Lähebki. Alati. Nii et ükski keel pole teisest parem, nad on lihtsalt erinevad.

Miks otsustasite just võõrkeeleõpetajaks hakata?

Seda, et minust õpetaja saab, teadsin ma alati, juba enne kooli. Keeleõpetaja ameti kasuks otsustasin alles gümnaasiumi lõpuklassis, aga minu valik oli toona eesti keel ja kirjandus, pealegi olin ma tänu headele olümpiaaditulemustele ka Tartu Ülikoolis eesti filoloogias juba sees. Paar nädalat enne sisseastumiseksameid mõtlesin täiesti spontaanselt, et mis siis saaks, kui prooviks inglise filoloogiasse sisse saada. Ma ei ole seda otsust kordagi kahetsenud, aga oleksin tegelikult sama hea meelega ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sest mulle (vähemalt omast arust) väga sobib keelestruktuuride selgitamine ja minu soe suhe kirjandusega pole ka Silmapiiri lugejatele saladuseks. Noortega suurte elutõdede üle arutlemine raamatute kaudu oleks täiesti unelmate töö!

Inglise keele õpetaja Monika Mander

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?

Eesti keel on imeilus ja rikkalik. Kahjuks tuleb ette olukordi, kus tunnen, et inglise keeles on lihtsam leida mõnda sõna, mis kirjeldaks minu tunnet veidi täpsemalt kui eesti keeles.

Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Keelte segunemine sõltub hästi tihti just sellest, kellega ma räägin. Sõpradega vesteldes esineb keelte segunemist rohkem kui kolleegide või perega. Kuigi tunnis kasutan valdavalt inglise keelt, tuleb aeg-ajalt ka seal Estonglish’it ette.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Mulle meeldib väga võõrkeeli õppida, näiteks gümnaasiumi ajal õppisin lisaks inglise keelele ka vene, saksa ja prantsuse keelt, millega jätkasin ka ülikoolis põhjalikumalt. Inglise keele õpetaja valik tulenes suuresti sellest, et teadsin, et tööpõld on lai. Lisaks võimaldab võõrkeeleõpetajaks olemine ka hästi palju suhelda ning arutleda erinevatel teemadel, seega tundus see olevat minu jaoks õige valik ning leian seda siiani.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Inglise keele suur pluss on ikka tema grammatika, mõnikord ma lausa tunnen kaasa eesti keelt võõrkeelena õppijatele, sest need käänamised ja pööramised ei ole nõrkadele. Inglise keel on rahvusvaheline keel, mille oskus on tänapäeva ühiskonnas juba lausa eeldus. See tähendab omakorda, et kui keeleoskus ei ole nii tugev, võivad teatud uksed suletuks jääda. Eesti keel on jälle omaette supervõime – mil iganes reisil olen, tunnen, et saan vabalt kõneleda ning arutada salajutte muretsemata, et keegi mõistab, millest on jutt. Aga siinkohal peab olema ettevaatlik, sest eestlasi on igal pool.

Vene keele õpetaja Ave Jõgi

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?

Täiesti õigustatud küsimus, sest nii vene keel kui ka inglise keel on mõjutanud eesti keele kasutamist just nii, et parim sõna või väljend kipub kõigepealt mõnes teises keeles pähe tulema. Peab teinekord päris kõvasti keskenduma!

Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Ühes lauses tavaliselt nad segi ei lähe, kui juba räägid. Vahel küll mõtled, kuidas juttu alustad.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Eesti keel on armas väike salakeel ja seda on nii tore sõpradega rääkida kuskil reisil, kus muidu eesti keelt ei osata. Tore on, et eesti keelega saab kõiki asju ajada ja inimestega igapäevaselt suhelda.

Vene keeles on nii tohutult palju tabavaid väljendeid, mida teistes keeltes ei ole. Inglise keeles on mugavam laulda.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Vene keele õpetajaks läksin kiusu pärast, sest peale vene keele olümpiaadi kinkis vene keele õpetaja mulle kaardi vene vanasõnaga „Pane sea selga sadul, ratsahobust temast ikkagi ei saa“. Ta vihkas eestlasi ja kuna vene keel oli täiesti iseenesestmõistetav õppeaine (keegi ju sellel ajal ei uskunud, et vene keel võiks kunagi vabatahtlikuks õppeaineks saada), siis ma mõtlesin, et mõnedel õpilastel võiks see vene keele õppimine kergemini minna kui meil. Gümnaasiumis oli meil ülitore vene keele õpetaja, nii ei olnud mul otsustada keeruline.

Inglise keele juurde jõudsin siis, kui Eestis oli korraks aeg, kui vene keele tunnid peaaegu ära kadusid. Koolijuht suunas meid inglise keelt õppima ja mul on väga hea meel, et mul ei jäänud muud üle!

Vene keele õpetaja Diana Õun

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?

Mind isiklikult see väga ei mõjuta, sest ma ei kasuta oma kõnes väga palju võõrkeelseid sõnu ja väljendeid. Püüan oma keelekasutust kontrollida. Kõige sagedamini kasutan võõrkeelsetest sõnadest okay ja davai. Küll aga mõjutab see nooremat põlvkonda, kes valdab suhteliselt heal tasemel inglise keelt. On olnud olukordi, kus õpilane ütleb, et talle ei tule mõni eestikeelne sõna meelde, aga ta teab, kuidas seda öelda inglise keeles. Või kui vaadata seda, kuidas tõlgitakse teksti inglise keelest eesti keelde, siis üsna tihti on seal nö toortõlge ja tõlgitud lause ei kõla üldse eestikeelse lause moodi. See häirib mind küll, et eestlased ei oska moodustada loogiliselt kõlavaid eestikeelseid lauseid.

Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Minu arvates erinevad keeled väga palju omavahel sassi ei lähe. Võib-olla selliste inimeste puhul, kelle pered on kakskeelsed ja nad on harjunud oma mõtteid sellisel moel edasi andma.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Eesti keeles on palju vokaale ja meloodilisi sõnu, mis teevad selle kõla pehmeks ja laulvaks. Võrreldes paljude teiste keeltega puuduvad eesti keeles sood. Eesti keel on väga kujundlik, võimaldades luua kauneid väljendeid ja uudissõnu. Kõiki sõnu loetakse selliselt nagu kirjutatakse. Emakeel võiks alati olla see, milles mõtleme ja tunneme end kõige loomulikumalt.

Vene keeles on tohutult palju sünonüüme ja väljendeid, mis võimaldavad emotsioone ja mõtteid väga täpselt edasi anda. Vene keele kõla on voolav ja pehme, tänu vokaalide vaheldumisele ja konsonantide pehmendamisele. Samas on teda kindlasti väga raske õppida, sest tähestik on teistsugune ja keeles on palju erinevaid susisevaid häälikuid. Vene keeles on väga palju laensõnu erinevatest keeltest ja see peaks keeleõpet veidi mugavamaks tegema. Võõrkeeli saab kindlasti õppida multifilmide ja laulude abil, näiteks venekeelset räppi kuulates. Kindlasti on paljudes kodudes kasutatud võõrkeeli ka nö salakeeltena – ema ja isa saavad lapse ees asju arutada nii, et laps sellest aru ei saa.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Mulle on keeled alati meeldinud ja minu jaoks on nende õppimine kerge olnud. Vene keelt läksin õppima juhuse tahtel. Sattusin 18-aastaselt Saaremaa Ühisgümnaasiumisse huvijuhina tööle ja vaja oli ka vene keele õpetajat. Nii ma siis saingi endale 4. klasside väikesed juntsud, kellele hakkasin vene keelt õpetama. Aastaga hakkas see keel mulle aga nii meeldima, et otsustasingi seda õppima minna. Pole seda otsust kordagi kahetsenud, sest valdan kindlasti ühte raskemat keelt. Tore, et saan oma teadmisi jagada.

Hispaania ja eesti keele õpetaja Triin Lõbus

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega? Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Mina ei ole midagi sellist küll tundnud, emakeelega segamini ei lähe. Võib-olla siis, kui on pidanud väga pikka aega kirjutama teksti mingis muus keeles. Siis on pigem raske eesti keele peale üle minna, et eestikeelsed laused jälle loomulikuks saada, see võtab lihtsalt natukene aega. Rääkimisel pigem mitte, aga kirjutamisel küll.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles?

Liitsõnade moodustamise võimalus on eesti keeles selline väljendusvahend, mida paljudes keeltes sellisel viisil teha ei saa. Hispaania keeles saab sõnu muidugi kokku panna, aga need võimalused on hoopis rohkem piiratud. Eesti keeles on liitsõnad ja tuletamine ikka palju rikkalikum, eriti tõlkides annab see väga tunda.

Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Vanades suurtes kultuurkeeltes on ikkagi sõnavara üleüldiselt suurem ja võib-olla mõnes kohas on rohkem valikuvõimalusi.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Muud ma ei oska. Mis selle võõrkeelega teha saab? Oledki kas õpetaja või tõlgid. Ma küll tõlgin ka, aga see valdkond on nii alamakstud.

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs