Eesti haridussüsteemis on mitu viga, kuid üks silmatorkavamatest on kohustusliku kirjanduse korraldus. Teoreetiliselt on õpilaste lugema innustamine imeline idee, aga praktikas ei tule see sugugi lihtsalt välja. Iseseisvalt on noorel raske leida motivatsiooni, võtta raamat kätte ja lugeda; tunni siseselt ei ole piisavalt aega, et teoseid süvenenult käsitleda. Hobist ja enesearendamisest saab tüütu hinne ja noor kaotabki igasuguse huvi kirjanduse vastu.
Mina olen ise selle stsenaariumi elustumist näinud nii enda kui mitme teise õpilase puhul. Ma ei oska pakkuda välja mingit elumuutvat lahendust ähvardavale poolkirjaoskamatusele, seevastu saan ma aga meelde tuletada olukorda, mis tegi lugemise mulle südamelähedaseks. Põhikooliõpilasena otsustasin lõpuks ometi lugeda läbi ühe kohustusliku kirjanduse raamatu. Teose nimi ei ole mul enam meeles. Siiski mäletan, et see meeldis mulle nii väga, et läksin peale tundi õpetajaga sellest raamatust lähemalt rääkima. Minu huvist innustatuna soovitas ta ühe naljaka nimega mehe raamatut. Esmakordsel lugemisel ei avaldanud „Võõras“ mulle just liiga suurt muljet. See oli lühike raamat ja kuigi ma tabasin ära, et mingi sügavam sõnum oli nii orb Meursaulti tegudes kui tema ükskõikses iseloomus, ei saanud ma sellest aru. Lugesin raamatu läbi ning elu läks edasi. Ootamatult mõistsin mõni kuu hiljem, et mõtlesin Meursaultist ja naljaka nimega härrast, kes „Võõra” kirjutas, iga päev. Siiamaani ei ole ma suutnud Camus’d enda hingest välja juurida.
Albert Camus’d tuntakse peamiselt Prantsuse kultuuritegelasena, mida ei saa pahaks panna, kuna tema juured ulatuvadki Prantsusmaale ja isegi kaugemale Hispaaniasse Baleari saartele. Camus’ pere elas siiski koloniaalses Alžeerias vaeses töölispiirkonnas. Isa Lucien suri enne poja esimest sünnipäeva esimeses maailmasõjas ning ema oli haiguse tõttu kurt ja suuresti tumm. Vaesus ei võimaldanud noorel poisil haridust omandada, aga õpetajad panid tema erakordseid võimeid siiski tähele. 18-aastaselt haigestus Camus lütseumis õppides tuberkuloosi, mis oli Alžeeria vaestele kindel surmaotsus. Ravi sai Camus ainult tänu sellele, et ta isa oli sõjas surnud. Vaesuse, tuberkuloosihoogude ja sõja vahel põgenes Camus Prantsusmaale. Tal oli juba noorest east olnud suur huvi kirjutamise vastu, aga alles Pariisis küpsesid ta teosed suursugusteks. Natsi-Saksamaa võimule vastu hakkamine oli juba Alžeerias põlismoslemite õiguste eest seisnud Camus’le loomulik tee. Tema populaarsus kasvas, kuid kasvas ka kriitika tema hoiakute vastu. Kommunismist ja NSV Liidu sunnitöölaagritest algasid kokkupõrked teiste Prantsuse intellektuaalidega, mis ägenesid nii mitmes suunas, et Camus sama hästi kui visati nende seast välja. Vaatamata vastuoludele võitis Camus Nobeli preemia ja jätkas oma tööd, kuni suri ootamatult 1960. aastal 46-aastasena autoõnnetuse tagajärjel.
Tänapäeva lugejaskonnale on Camus pigem tuntud oma ilu- või näitekirjanduse kaudu, kuid läbi ajaloo on ta olnud ka tähtis poliitiline figuur ja eksistentsialistlik filosoof. Camus’l on hetkel sotsiaalmeedia platvormidel levivate internetimeemide tõttu noorema generatsiooni seas omamoodi renessansiperiood. Illustratsioon kivi mäkke lükkavast Sisyphosest sellele lisatud kõiksugu siltidega on igale netisurfajale tuttav. Suuresti on Albert Camus’ essee „Sisyphose müüt” põhjus, miks see populaarsust kogus. Paraku ei oska suur osa Eesti noori temast ilmselt mitte midagi arvata, aga mina oskan ja minul on tema kohta väga palju arvamusi.
Esmapilgul ei jää Albert Camus Tammsaare peal üles kasvanud eestlastele eriti silma, kuna tema käekiri on stiili poolest nii-öelda beež. Liialdatult ekstravagantsete omadussõnadega kaunistatud nii-öelda lillade proosateksidega võrreldes on beežis kirjutamisstiilis tähtis lühidus ja sisutihedus: lühikesed kirjeldused, lihtne struktuur, kerged laused, vähe kõnekujundeid. Camus kasutab seda taktikat väga tõhusalt, kuid ainult ilukirjandusteostes. Arusaadavalt on igal inimesel on oma maitse, aga noorel on tihti sellist raamatut mõnusam lugeda. Loomulikult ei tähenda see, et väheste sõnadega jääb mõttes jooksev pilt elutuks, sest Camus’ mälu on midagi, mida kadestada. Tal on imeline võime meenutada hetki oma lapsepõlvest Alžeerias, justkui need oleks lugeja enda omad.
Camus on minu lemmikkirjanik kasvõi juba seetõttu, et tema raamatuid lugedes ei ole võimalik mitte tunda tema kätt seda lugu kirjutamas. Tema kirjanduses eksisteerib eriskummaline tundlikkus. Tükike Camus’st on igas tema tegelases ja mida rohkem tema teoseid käsitleda, seda selgemaks ja tuttavamaks ta saab. Iga tegelane on samas ka peegeldus igast sõbrast ja armukesest, kes Camus’ südames tähtsad olid. Vaesuses ja surmast ümbritsetuna üles kasvanud Camus kirjutab värskendavalt siira ja sooja inimlikkusega. Sellepärast ongi tema lood nii elu täis. Ta ei aja asju ega teksti keeruliseks. Ta elas ja annab edasi inimese elu, mis on tihti täis surma, morbiidsust, universumi ükskõiksust ning mis kõige tähtsam – armastust.
Kui see jutt sind ära võlus, siis loomulikult saan soovitada ka Camus’ teoseid igale maitsele. Tema filosoofilise ja poliitilise poole avastamiseks soovitan alustada esseedega nagu „Pahupool ja päripool“, „Pulmad“, „Sisyphose müüt“, „Mässav inimene“ ja „Suvi“. Näidendid „Caligula“ ja „Arusaamatus“ väljendavad loomulikult samuti Camus’ filosoofiat, aga tähtsad on ka süžeed, mis on mõlemas suisa vapustavad. Võimalusel soovitan neid teatrilaval vaadata. Kuid kui oled pigem huvitatud belletristikast, on hea alustada romaaniga „Võõras“ ja lugeda siis „Katku“. „Langus“, „Esimene inimene“ ja „Õnnelik surm“ on keerulisemad romaanid, sest need eeldavad teadmisi Camus’ eluloost, kuid on huvitavad ka iseseisvalt.