Armastus on meie elu alustala. „Armastus on see” („Love Actually”) intro võtab selle kokku hästi: „Mulle näib, et armastus on igal pool. Tihti pole see eriti väärikas või uudisväärt, kuid see on alati olemas – isad ja pojad, emad ja tütred, mehed ja naised, poisssõbrad, tüdruksõbrad, vanad sõbrad. … Kui seda otsida, siis on mul kahtlane tunne, et leiad, et armastus on tõepoolest kõikjal..”
Just nii see ongi: armastus on meie, inimeste ümber alati, ükskõik kelle või hoopiski mille vastu see ka poleks. See hoiab meid koos nagu vundament, on meie valikute mõjutaja ning rebib meid halvimatel hetkedel lausa ribadeks. See mängib meie eludes passiivse peategelase rolli: see on alati pildis ja kohal, kuid harva märgatav.
Olen mina siis ekspert sellel teemal, et pidada end õigeks inimeseks sellest rääkima? Ei. Aga ega armastusest rääkimiseks polegi eksperti vaja. Minu silmis on igaüks, kes on vähegi armastust tundnud, selle mõistmiseks juba automaatselt piisavalt kvalifitseerunud.
Ei ole mul küll suurt romantiliste kogemuste pagasit, millele armastusest rääkides toetuda, kuid see-eest on mul pere, sõbrad, kodu ja oma väikesed kirekohad, ning neid kõiki armastan ma siin planeedil üle kõige. Armastan elu häid hetki, tüütuid igapäeva rutiine ning vahel isegi selliseid halbu ebaõnnestunud hetki, mis panevad kõike uuesti kahtluse alla seadma. Just need teevadki inimesed inimesteks ning elu ehedaks ja reaalseks. Elu ilu peitubki selle autentsuses.
Sama kehtib ka armastuse puhul. „Armastus on see” kajastab seda paremini kui ükski teine film, mida näinud olen: ausalt ja inimlikult. Ühest küljest on film pigem romantiline-komöödiline vahepala, et täita jõuluaeg helguse ja lootusega, ning seda funktsiooni täidab ta väga hästi, pannes vaatajaid elama kaasa armastuslugudele, mis on alles viljumas: peaminister David ja ta toitlustusjuht Natalie, Jamie ja Aurelia, Sam ja Joanna… Filmil otsest peategelast või keskset liini ei olegi, kuid minu südame on neist võitnud peaministri Davidi ja Natalie lugu: arusaamatused viivad tagasitõmbumiseni ja David kardab armastusega riskeerida, mille tagajärjena on mõlemad rusutud, kuni kõik taas laheneb.
Sam tõestab seejuures, et armastus ei tunne piire: ka varases eas tekkinud armastus on armastus. On küll vaieldav, kas selline armastus on loodud kestma, kuid vaieldav ei tohiks kindlasti olla selle ehtsus. Sam on sama palju inimene kui iga teine ning see muudabki armastuse loomulikuks ja ehtsaks. Jamie ja Aurelia suudavad leida armastuse ka keelelisest lahknevusest hoolimata. Kuigi nalja saab ka möödarääkimistest, illustreerib see sama hästi, et armastus ei pea olema keeruline ning täis äppe, kohtinguid, pikki jutuajamisi – mõnikord piisab vaid paarist koos veedetud hetkest. Võibolla mõtleme me seda ühiskonnana keerulisemaks, kui see tegelikult on?
Teisest küljest on armastus täis valu, eneseohverdusi ning segadust. Kõigepealt see lõhub ja seejärel sõlmib õrnalt tagasi kokku, kinnitades, et kõik on korras: vaev ja valu ongi head, sest ilma selleta ei saaks armastus kellegi teise vastu õitseda. Kannatab ju Emma Thompsoni tegelane Karen armastuse piinade all, kui ta saab aru, et ta pikaajaline abikaasa ja laste isa on kiindunud kellessegi teise. Ometi on ta sunnitud oma tunded alla neelama ning panema esikohale emaliku armastuse oma laste vastu. Ohverdab ka Laura Linney tegelane Sarah – oma potentsiaalse suhte oma töökaaslase Karliga, kuna temalgi on päeva lõpuks kallim armastus oma hoolt vajava venna vastu. Lisaks sellele surub ka Andrew Lincolni tegelane Mark enda tundeid võimalikult kaua alla, seda soovist oma parimale sõbrale Peterile mitte haiget teha.
Armastus võidab alati. Ilma selleta ei püsi ka tugevaimad meist koos. Ilma selleta vaevlesid raskustes nii David kui ka Sam ning isegi muusik Billy Mack ja noor naistelembeline Colin Frissell, kes pöördusid samuti päeva lõpuks armastuse poole, olenemata nende naistemehelikust ja hooletust käitumisest. Kuigi osaliselt said Kareni ja Sarah’ lood pigem kurvema lõpu, valivad nemadki lõpuks selle armastuse, mis on neile tähtsam: perekonna armastuse.
Armastus nii loob ja parandab suhteid kui ka murrab neid, aga see ongi loomulik. Filmi sissejuhatava lausega, et armastus tõesti on igal pool, ei eksitud kuidagi – see tõepoolest on meie suurim igapäevaseid otsuseid mõjutav faktor ning meie elude alustala. Armastus on see, mis teeb meist inimese – inimene olla tähendab armastada.