Rubriik: Intervjuu

Saaremaa Gümnaasiumi filosoofiaõpetaja Genadi Noa elu on olnud väga värvikas ja mitmekülgne. Vaatamata elu keerdkäikudele on Noad järginud edu ja läbi oma kirjutiste soovib ta julgustada kõiki, kes on arad ja kellel on vähe eneseusku.

Kuidas te end iseloomustaksite?

Hommikust kuni lõunani lõbus, aga õhtul juba väga surmtõsine.

Kust olete pärit?

Vaimastverest, mis on Jõgevast 15 km põhja poole. Vaimastveres on vaim ja veri. Vaim hoovab, veri aga voolab. Mõlemad on väga tugevad ühendajad: verevool ühendab kogu organismi, vaimuvool aga kogu kõiksuse tervikuks. Vaim ka toidab, kui ta muidugi õige vaim on.

Milline oli teie lapsepõlv?

Küllaltki heitlik. Isa ja ema läksid lahku ja 2. klassis olin kolm või neli kuud kodutu. Ööbida sain klassikaaslaste pool, kes andsid süüa. Aeg-ajalt sain olla vanatädi juures. Kuna olin aga ulakas poiss, siis vanatädi ei tahtnud sellist last. Koolis sain aga hakkama. Klassijuhatajale ma seda muidugi ei öelnud, et kodutu olen, muidu oleks ta miilitsasse teatanud, aga seda ma ei soovinud. Kevadel otsis mu ema mind hoopis ise üles. Siis oli ju karjapoissi vaja, kes lehmi-lambaid riigimetsas karjatama hakkaks. Oli lõbus lapsepõlv, kus sai ennast ise proovile pandud.

Kelleks tahtsite väiksena saada?

Ema oli algul aednik, siis mõtlesin ka ise aednikuks saada. Hiljem oli ema läinud metsavahi juurde ja seegi amet tundus sümpaatne, plaanisin isegi metsaülemaks saada. Huvitusin ka inglise keelest ja õpetajaks saamisest, sest muid rakendusi inglise keelega tol ajal eriti ei olnud.

Milline oli teie noorusaeg? Millega siis tegelesite?

Karjas käies koos ühe sõbraga leidsime maatüki, millest keegi ei olnud huvitatud. Meie tegime sinna kahekesi omale staadioni: jooksurajad, kuulitõuke, kõrgushüppe, kaugushüppe, teivashüppe. Keegi meid sealt ära ajama ka ei tulnud. Kiirkäimisega sai Eesti noorte meistriks tuldud ja samuti ka koolinoorte meistriks.

Kooli viimases klassis puutusin kokku teisitimõtlejatega, Nõukogude korra vastastega. Sai keelatud raamatuid loetud ja sattusin ka nõukaaegse julgeoleku huviorbiiti, mind kuulati üle ja ähvardati isegi vanglaga. Ma ise ei levitanud keelatud teoseid, aga julgeolekuga seotud õpilane oli mu koolikotist pihta pannud raamatu “Nimed marmortahvlil”. Ühel hetkel tuldi isegi mu koju ja leiti raamat “Eesti rahva kannatuste aasta”. Ka sellest teatati julgeolekusse.

Olete kirjanik. Kuidas leidsite tee selleni?

Minu enda ajakirjanikust naaber korraldas Saaremaal loodusteemaliste kirjapalade konkursi. Juhtus nii, et ma võitsin oma väikese raamatuga “Südame hääl” konkursi. See andis tõuke kirjutamaks midagi enamat. Pea 20 aastat tagasi oli üks raamatuidee küpsemas, aga ma ei leidnud kuidagi aega selle kirjutamiseks. Üks KAPO ülem tuli mulle külla ning küsis, et kas kirjutan ka midagi. Vastasin jaatavalt ning lisasin, et nõukaajal istusid kuulsad vene kirjanikud vanglas ja just seal kirjutasid oma tippteosed. Selle peale ta küsis, et kas tahan siis vanglasse minna, vastasin, et läheksin küll lühikeseks ajaks, 10 aastat kuluks ära, ehk siis saaks isegi midagi valmis kirjutatud.  Külalineütles, et tal on mõned head vanglaülematest sõbrad, ehk saaks isegi midagi kokku leppida.

Sellise nalja kaudu mu raamat “Üks on kõik ja kõik on üks” kujuneski: peategelasteks on kaksikvennad, üks on luuletaja ja teine kapo ülem. Praegugi on see raamat Eestis tähemärkide poolest mahukaim terviklik luuleteos.

Raamat “Hingeside” sai käima tõmmatud Kuressaare Gümnaasiumis, mille valmimine võttis aega viis aastat. Raamat on ka tulevikuvaadetega ja eks ole näha, kas lähevad täppi.

Praegugi on mul üks raamat käsil, mis on rohkem noori puudutav: “Ajateenijad ja ajavalitsejad”, mille esimene osa on juba välja antud, teine aga tegemisel. Selle kirjutasin lihtsama ja arusaadavama, kui “Hingesideme”. Lisaks alustasin 19aastaselt raamatute tõlkimisega. Tõlkisin saksa filosoofi Joseph Anton Schneiderfrankeni, tuntud ka kui Bô Yin Râ 40 raamatut.

Kust ammutate inspiratsiooni?

Jalgrattaga mööda teed sõites tulevad kõige paremad mõtted. Käin ka mõningates kultuspaikades, kus on näiteks kunagi hiied olnud ja kus on kõrge elektromagnetväli. Lossis, kus on kabel, on samuti mõõdetud väga kõrget elektromagnetvälja, nimelt just altari ees. Aastasadu on seal tehtud armulauda, millega on äratatud elav usk inimestes. Kasvõi mõnekski hetkekeks ühinemine kõrgeimaga, nagu mõned preestrid on seda väitnud. Meri annab samuti mulle inspiratsiooni.

Kas teil on veel mõni hobi?

Nõukaajal, kui ma ei saanud pedagoogitööd teha dissidentlike vaadete tõttu, olin 14 aastat suurmajandi mesinik. Praegugi pean 13 mesilasperet. Mesindust õppisin Moskvas kaugõppe teel. Hobiks on veel aiandus, mille omandasin Räpinas.

Mis on filosoofia?

Algselt nimetas Pythagoras filosoofiat tarkusearmastuseks, praegu on see üldiste elus valitsevate seaduspärasuste uurimine ja nende tutvustamine.

Olete Saaremaa Gümnaasiumis filosoofiaõpetaja. Mis ajendas teid filosoofiat õppima?

Filosoofiat olen õppinud praktiliselt iseseisvalt. Räpinas oli küll majandusfilosoofia, aga seda oli vähe. Tõlkides Bô Yin Râ raamatuid, tekkis mul suurem huvi filosoofia vastu. Mu abikaasa oli ida-kirjanduse tõlkija, sain temalt palju materjali ja huvi ida-kirjanduse vastu.

Kuidas sai teist õpetaja?

19-aastaselt läksin Vaivere eriinternaatkooli kasvatajaks. Kaks aastat õnnestus seal olla, sest julgeolek hoidis pidevalt silma peal. Õpetasin ka maakutsekoolis, mis nüüd on ametikool. Sain kahes koolis olles pedagoogi kutsumuse. Nuia kool, kus õppisin, andis psühholoogiat ja pedagoogikat. Olen õpetanud lisaks filosoofiale ka psühholoogiat. 90ndatel läksin Kuressaare Gümnaasiumi, Saaremaa Ühisgümnaasiumi ja Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi filosoofiat õpetama. Nüüdseks olen olnud õpetaja 33 aastat.

Mis on teile õpetajaameti juures kõige rohkem meeldinud?

Koostöö õpilastega. Nendega on olnud rõõm koostööd teha, kes on huvitatud samadest asjadest, millest minagi. Näiteks tegi üks õpilane Ernst Ennost uurimistöö, mis kuulutati sel aastal Eesti parimaks tööks. Praegu on see õpilane Šotimaal psühholoogia professor. Kui ta aeg-ajalt Saaremaale tuleb, külastab ka mind. Sellised momendid on kõige rohkem rõõmu pakkunud.

Üks õpilane sai puudutatud sellest, kui ütlesin, et esmalt pole vaja tungida aine aatomitesse ja molekulidesse, kui te ei tunne kõige lähemal kasvavaid puid. Selle õpilase kutsusin oma mesilaste rasket haigust ravima. See ajendas teda minema bioloogiat õppima. Ta valis bakterioloogia suuna, tegi hiljuti ka doktoritöö sellel alal ning praegugi õpetab bakterioloogiat Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Temagi käis mul hiljuti külas.

Mis ei ole õpetamise juures niivõrd meeldinud?

Kui pean õpilasi sundima. Kui nad on hirmsasti väsinud ja neid see aine ei huvita, kuna pole neile kohane. Miks peaks lammas minema vähi juurde villa otsma? Sealt ei saa ju midagi!

Miks on oluline filosoofiat õppida?

Juba filosoofia algusaegadel ühendas Aristoteles kõik teadused filosoofia alla. Filosoofia on teiste teaduste koordineerija, ühendaja, üksteisele tutvustaja, seob kõik terviklikuks maailmapildiks. Isegi varem mainitud bakterioloogiaalane doktoritöö  kvalifitseerub laias laastus filosoofia alla.

Mis põhimõtte järgi elate? Mõni tsitaat?

Olen kõik tsitaadid ise endale kirjutanud! Olen suunanud need ka neile, kes on aravõitu, oma võimetes kahtlevad, kellel on eneseusku vähe. Jätan siia hiljuti kirjutatud mantra (hingekujundamisvahend):

Mida tahaksite veel noortele öelda?

Tähtis on eneseusu rajamine, mis oleks kõikides elusündmustes kõigutamatu, mille varal kõik probleemid oleksid vähemalt enda jaoks lahendatavad. Tajuksid, et kõik raskused, mis on tulemas, on jõukohased ja väga heaks treeninguks. Enesearendamisega tulevad kõik takistused ja raskused ainult kasuks!

Näitleja Piret Rauk sai hiljuti pärjatud Saare maakonna teenetemärgiga.Aastal 2022 pälvis ta Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Aastast 2005 Kuressaare Teatri juhina töötav Rauk ütleb, et lava on teatris märgiline koht. Seal on elatud palju elusid.

Pälvisite äsja Saare maakonna teenetemärgi ja aastal 2022 tunnustati Teid Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Mis tundeid see Teis tekitab?

See on nii suur asi. Mis ühe riigi kodaniku jaoks saab üldse veel suurem olla, kui president teda tunnustab? Mina olen keskkoolis ja põhikoolis käinud nõukaaegses koolis. Olen olnud olude sunnil oktoobrilaps ja pioneer. Ajad hakkasid muutuma siis, kui mina läksin Tallinnasse kõrgkooli. Sellest segadusest, mis Eestis valitses 80ndate lõpus ja 90ndate alguses, sündis iseseisev riik. See on minu teadliku elu kõige suurem ime. Kui ma sõidan koju ja sinimustvalge lipp lehvib maja küljes, siis see võtab mul iga kord hinge kinni.

Kui jätame teenetemärgid kõrvale, siis mida Te ise peate oma kõige suuremaks saavutuseks.

Minu elu kõige suurem saavutus on minu poeg. Ükskõik mida saavutada, ükskõik millist tööd teha või ükskõik millisesse mäkke ronida, ükskõik milline kõrgus võtta. See, et sul on kodu, sul on perekond, sul on lähedased kellega sul on rõõm kokku saada igal õhtul, üle kuu või harvemini.

Te olete alates 2005. aastast töötanud Kuressaare Teatri juhina.  Kuidas Te teatrijuhiks saite?

Ma tulin siia tööle 2005. aasta päris lõpus. Ma olin töötanud teatris näitlejana juba 15 aastat – Ugalas ja Endlas. Me tegime ühe seltskonnaga juhtimiskoolitusi, ühtäkki aru saades, et tegelikult juhtumine ei olegi raketiteadus. Ilmselt ma tahtsin midagi muud teha. Ma kuidagi olin selle 15 aastaga teatris nii ummikusse jooksnud. Tundus, et ma ei oska laval mängida – kõik teised mängivad jube hästi ja mina ei oska enam mitte midagi teha. Siia juurde ka see, et mul oli üks vigastus, mis ma tennist mängides sain ning seetõttu ma olin hästi palju suvel Saaremaal. Ma olen ju saarlane, Saaremaalt pärit. Ja siis ühtäkki oli see tunne, et ma tahangi siia jääda. Kõikidest asjadest kokku saigi see, et nii läks.

Kuidas Te näitlejaks õppima otsustasite minna?

Mul oli väga palju soove. Ma tahtsin minna õppima ajakirjandust, tahtsin minna õppima Tartu Ülikooli ajalugu. Mu suguvõsas on palju õpetajaid. Minu vanaemad-vanaisad, tädid- kõik olid veendunud, et minust saab õpetaja. Tol ajal oli niimoodi, et lavakasse olid sisseastumiseksamid kõige varem. Lavakunstikoolis olid eelvoorud talvel ja kevadel.  Käisin seal eelvoorudes ja mulle tuli kiri, et me soovitame teil tulla sisseastumiseksamitele. Ossa raks, see oli selline tunne, et ma vist olen seal koolis sees juba. Katsed tegin ära ja saingi sisse. Kui ma ei oleks saanud, siis ma kindlasti ei kuulu nende hulka, kes oleks läinud uuesti proovima. Ma arvan, et siis ma oleksin läinud Tartusse. Mida täpselt õppima, seda ma ei tea.

Milline näeb välja Teie tavaline tööpäev? Mis on Teie ülesanded?

Igapäevaselt on selline, et ma tõusen vara. Olen kuskil kaheksa ajal teatris ja kontoris teisi inimesi veel siis ei ole. See on hommikul selline vaikne mõnus aeg.

Minu töö on see, et on inimesed, kes siin majas töötavad ja on maja, mida tuleb hallata. Ülesandeid on seinast seina. Kui sa teed oma tööd südamega, siis sa töötad ikka 24/7.

Kuidas Te end tööl motiveerituna hoiate?

See ongi tegelikult kõige suurem küsimus, et kuidas sellist särtsu ja särakat alles hoida. Minu jaoks on see, et ma olen mänginud. Laval käimine on nii võimas kogemus. Kui on hea lavastus, mida mängida ja kui on hea partner ning kui publik võtab selle lavastuse vastu. Sellest sünnib nii võimas sünergia ja see kuidas see mind täidab, on minu antidepressant.

Mu töö on mitmeplaaniline.  Väga toredad on olnud sellised hetked, et ma täidan oma exceli tabeleid ja siis sõidan võttele, kus on hoopis teine olustik. Hoopis teised inimesed, teised jutud, teine keskkond ja see aitab alati. Vanematel inimestel on ütlus, ühe tööga puhkad teisest. See on tegelikult see, mis mind on hoidnud. See ei pruugi lihtne olla, aga see erutab ja  hoiab motivatsiooni.

Mis teeb heast lavastusest hea lavastuse?

Mingi taju tekib kindlasti teatris olles. Valemit anda ei ole. Lõppkokkuvõttes on see käsitööoskus. Alati ei sünni seda imet. Kui seda oskaks keegi seletada, siis oleks kõik kuldmunad, mis teatris tuleks.

Mille järgi valitakse lavastusi, mida teatris mängitakse ja mis puhul need eemaldatakse repertuaarist?

Hästi erinevad põhjused võivad olla. Üks asi on see, mis tundub, et mida teater praegusel hetkel vajab. Väga palju võib selles mängukavas või tekstide valikus mängida rolli aeg, kus me oleme. Aasta tagasi algas sõda. Kindlasti muutis see paljude teatrite repertuaari, et võib-olla mõned asjad, mis oleks tahtnud repertuaari võtta tundusid sel hetkel mitte kohased olevat. See on nagu pusle, mida tuleb laduda. Lavastused lähevad mängukavast maha, kui ei ole publikut või siis teatri juhtkond arvab, et uued tükid tulevad peale ja vanad lähevad maha.

Mis etendusi Kuressaare publik armastab vaatamas käia?

Seda ma võin küll öelda, et Kuressaare publik armastab kindlat kaubamärki. Kui tuleb Eesti Draamateater, siis ei vaadata, mida nad mängivad vaid ostetakse kõik piletid kohe ära. See on küll üks asi, mida usaldatakse, et kui tuleb suur teater, siis nad kindlasti teevad head asja. Aga sellist tagasisidet oleme ka saanud, et näed suur teater mängis, aga üldse ei olnud nii hea.

Mis on Teie enda lemmik roll, mida olete mänginud? 

Ma ei oska isegi mingisugust edetabelit välja tuua. Kuressaare Teatris üks minu lemmikrollidest oli lavastuses ,,Rääkivad kivid’’, mida me mängisime suvel sadamaaidas. Tiit Palu lavastas ja  koosnes monoloogidest. See oli hästi tore lavastus, mulle väga meeldis seda mängida. Sel sügisel mängisime Ameerikas Andrus Kivirähki näidendit, mille põhjal tegi Aare Toikka lavastuse ,,Alias’’, kus me mängisime koos Merle Palmistega. Lugu rääkis kahest klassiõest, kes üle 30 aasta kokku saavad.

Te olete mänginud nii teatrilavadel kui ka seriaalides. Kummas Te eelistate mängida?

Ikka teatris. Seriaal on kino. Ma ei valda seda meediumit, aga see on huvitav maailm. Ma mängisin aastaid Toomas Kirsi seriaalis ja ma olen selle võimaluse eest tänulik.

Kui tihti Te ise teatris käite?

Ma ei ole väga sage teatris käia. Mul ei ole ka mingisugust hoiakut, et ma töötan teatris, ei käi teatris.

Mis žanri Teile meeldib teatris vaatamas käia?

Kõike. Ma ei tee endale piiranguid, ma vaatan kõike.

Mis žanri Teile mängida meeldib?

Ka kõike. Loomulikult määrab tekst ja näidend, mida ma tegema hakkan. Ja väga palju muidugi määrab, kes on lavastaja, kes on partnerid. Žanr ei ole üldse see, mille järgi otsustada.

Mis on Teie arvates kõige põnevam ruum teatris?

Lava. Ma arvan, et teatud ruumid kannavad endas lugu. Ruum salvestab helisid, inimesi, hetki. See kõik jääb kuhugi alles. Laval on elatud nii palju elusid. Teater on ju tegelikult elu kvintessents, ta on nagu kontsentraat. Kui palju armastust, kui palju pisaraid, kui palju dramaatilisi asju – see kõik kontsentreerub laval. Vahel õhtuti, kui ma lähen koju, olen siin majas viimane ja ma lähen üle lava. Mul ei ole mingisugust rituaali, aga hetkeks jään vait ja kuulan. Lava on võimas ruum.

Kuressaare Teatri lavatorn hakkab tuulte ja tormidega mingisugust kummalist atmosfääri laval looma. Räägitakse, et selles majas kummitab. Need seinad on vanad, maja ise on uus. Ma üksinda pikalt näiteks keldrikorrusele ei taha jääda. Aga kummitus ei ole halb.

Kuidas Te Kuressaare Teatrit kirjeldaksite?

Eesti teatrimaastikul on Kuressaare teater ikkagi noor teater. Samas kui mõelda selle peale, et Estonia Selts ja Vanemuise Selts asutati 1865 aastal, siis Kuressaare Eesti Selts asutati 1886. Kusjuures juba esimesed kokkusaamised olid aastal 1817. Selles mõttes on meie kultuurilugu teiste teatritega sama pikk. Aga 1951 väiketeatrid Eestis likvideeriti. Kuressaare teater on seega noor teater, aga ta on Eesti teatrimaastikul ja ei kao siit mitte kuskile.

Kas Te soovite midagi lõppu lisada?

Kui mina läksin Ugala teatrisse, siis seal mängiti sellist lavastust nagu ,,Armastus kolme apelsini vastu’’. Seal oli üks tegelane, kelle nimi oli Pantalone ja keda mängis Elmo Nüganen. Pantalone ütles: ,,Kui teil muud midagi teha ei ole, siis tulge ikka teatrisse’’.

Maailm on muutunud ohtlikumaks paigaks. Euroopas käib sõda, mille sarnast pole nähtud peale II maailmasõda. Silmapiiril tekkis detsembri algul võimalus vestelda sõjateemadel saarlase Ilmar Raagiga, kes sõda korduvalt üsna lähedalt näinud.

Mida tähendab teie jaoks sõna „sõda“?

Ma olen aru saanud, et sõda võib-olla väga eriilmeline ehk et see, mis on Aafrikas, ei ole üldsegi mitte sedamoodi, kui see, mis on hetkel Ukrainas. Aafrikas ei pruugi sõda nähagi. Ukrainas,  Kiievis on hetkel paralleelselt toimumas see, et inimesed on kohvikutes, käivad tööl ning kui tuleb õhurünnaku signaal, siis nad varjuvad. Linn elab oma tavalist elu, kuna ta on siiski rindelt kaugel. Väga tihti on sõjas normaalne elu väga ligidal kaosele ja võib-olla see on suuremas plaanis see, mis sõda iseloomustab.

Kas sõdimine on midagi, mis on inimloomusele loomulik?

Väljend „sõdimine“ on eksitav. Ma arvan, et inimloomusele on omane agressiivsus, mis tuleneb meie aju evolutsioonilisest arengust. Meil on olemas ajuosad, mis olid olemas juba roomajatel ja need ajuosad vastutasid primaarsele elusolendile ellujäämiseks vajalike signaalide eest. Üks nendest oli hirm, et kiiresti ära põgeneda, kui oht on suur. Teine oli agressioon, kas siis toitumiseks või siis vastupidiselt enda kaitsmiseks. Hiljem arenesid muud ajuosad juurde, mis tegelevad näiteks  abstraktse mõtlemisega, aga samal ajal pole teised roomajatele ühised ajuosad kuhugi ära läinud ja nad toodavad sarnastes situatsioonides samu reaktsioone, mis on ka kõige primitiivsematel loomadel. Selles suhtes me ei saa rääkida, et agressioon on midagi, mis on ainult inimesele omane – see on ühine kõigile elusolenditele, olgu ta kas putukas või imetaja.

Te olete olnud kriisipiirkondades Aafrikas – mis toimub nende inimeste peas, kes elavad konfliktialadel?

Väga kummaline on see, et harjutakse kõigega, isegi sõjaga harjutatakse niimoodi ära, et suudetakse samal ajal teha kõike seda, mida inimene ka lisaks teeb. Armutakse, saadakse lapsi, toimuvad pulmad, toimuvad matused. Kõik see võib toimuda ka selle kaosega samal ajal. Minu enda jaoks oligi taoline hetk esimese missiooni ajal Kesk-Aafrika vabariiki, kui meie olime slummis Eesti kaitseväelastega patrullis ning mõne kilomeetri kaugusel läks lahinguks, oli kuulda automaadi laskmist ja inimesed meie ümber tänavatel absoluutselt ei reageeritud sellele. Kuna see oli nendele nii igapäevane asi, siis nad juba heli järgi otsustasid, kas nendele see parajasti ohtlik oli ja kui ei tundunud ohtlik, siis nad elasid oma kõige tavalisemat elu edasi.

Ja teistpidi, siis loomulikult on toimunud see jagunemine, et inimesed, kellel on võimalik ohupiirkonnast ära minna, lähevad üldjuhul ära. Liiguvad ära ka need, kes teavad, et igal juhul läheb neil vastasel juhul halvasti. Sõda toob kaasa igal juhul masside rände ja nende hulgas, kes on alles jäänud, toob ta kaasa sellise kuritegevuse, mis ei ole mõeldud mitte kuritegevust kuritegevuse pärast. Inimestel tekivad oma ellujäämisstrateegiad. Ma toon näite, kujutame ette, et on suur elektrikatkestus, aga meie kõik poed töötavad elektriga, uksed lähevad elektriliselt kinni-lahti, kassaautomaadid, võib-olla ka elektriga, aga nüüd elektrit pole. Külmkapp on tühjaks saanud ning sa ootad võib-olla päeva ja teisel päeval sa üritad kangiga ikkagi sinu poodi sisse murdes, et süüa endale saada. Samas muutud sellega marodööriks ja vandaalitsejaks. See on see, mida sõda endaga kaasa kutsub.

Kas siis võib ka öelda, et sõda toob esile nii-öelda inimese halva poole?

Ma võin öelda, et ta toob esile välja halva poole, aga see on moraalse hinnangu langemine.  Ütleme nii et, väga tihti on see pigem ellujäämise valik või ellujäämisstrateegia, et sa otsid selliseid võimalusi ja sa otsustad nende võimaluste nimel eirata oma seniseid reegleid.

Kas teie arvates on võimalik üldse saavutada sellist maailma, kus on täielik rahu?

Ma millegipärast arvan, et et sõda iseenesest eesmärgiks väga ei ole. Inimkond on tahtnud liikuda stabiilsuse poole, aga see, et see ei ole välja tulnud, on võib-olla vastus küsimusele. Kui meil on täna inimesi, kes hea meelega kutsuvad ennast patsifisideks, siis kas me saame olla kindlad, et kuskil teises kohas ei arene selline kriis, mille tulemusena inimestel jääb näiteks  veest puudu ja siis tulevad viimased piltlikult öeldes „meie juurde vett võtma“. Jällegi ma ei oska öelda, kas nad sellepärast halvad inimesed, aga selle vastu, et nad (patsifistid) arvavad, et läbirääkimised ei toimi, pole midagi teha. Mida ma nägin Aafrikas oli see, et kui tihtipeale ei saada enam aru, kus on selle agressiooni algpõhjus. Konflikt muundub millekski muuks, ta muundub nii põhimõttekindlaks, näiteks usufanatismiks. Ehkki ei teata usust midagi, jumalast väga ei hoolita. Ühel hetkel muutub küsimus selleks, et sa pead ennast kehtestama, garanteerimaks  need ressursid, mis on sulle endale ja perekonnale ellujäämiseks vajalikud.

Aga kas niisugust asja nagu õigustatud sõda 21. sajandi maailmas ka nagu on võimalik?

Õigustatud … siin me läheme nüüd rahvusvahelise õiguse küsimuse juurde. Jah, kahtlemata on ta rahvusvahelises õiguses on fikseeritud. Üks aluspõhimõtteid, mis on kaasaegses Euroopas, on piiride puutumatus, et ükskõik millised on riikidevahelised erimeelsused, mitte miski ei anna õigust oma sõjaväega teise riiki sisse minna. Seega kaitsesõda, mida peetakse oma siis territooriumi kaitsmiseks teise riigi relvajõudude vastu, seda üldiselt peetakse õigustatud sõjaks.

Kuidas on kõige parem tulevikus ära hoida relvastatud konflikte ja sõdu?

On kaks teed.  Esimene on see, et kõikidega tuleb kogu aeg rääkida, sest väga palju on inimestel või ka riikidel õigustatud huvisid, millega tuleb arvestada. Aga me näeme seda, näiteks Venemaa puhul, et need inimesed ja need riigid võivad ise teha valearvestusi. Kuulsin äsja „Ehho Moskvõ“, opositsioonilise Vene raadiokanali ühte intervjuud, kus endised kõrgemate diplomaatide tõlgid rääkisid, et Putin üritas 2000ndate alguses läänega hästi läbi saada, aga ta oli surmkindel, et Gruusia võimupööre 2003. aastal, kus tookordne president Eduard Shevardnadze lahkus võimult, ja Ukraina värviline revolutsioon 2004. aastal olid lääne eriteenistuste organiseeritud. Tema loogika järgi näiteks eestlaste laulev revolutsioon ei saanud puhkeda sellepärast, et eestlased ise tahtsid mingisugust võimuvahetust ning seetõttu ta leidis, et tema tahtis sõber olla, aga näed, lääs vastas talle halvasti ja tal ei ole muud väljapääsu, kui et hakata siis läänega samuti sõjalistest terminites rääkima. Loomulikult loodame, et ÜRO ja rahvusvahelised organisatsioonid on loodud selleks, et see diskussioon ei katkeks, et me suudaksime üksteise valearvestusi kuidagi pehmendada. Aga siis on see teine tee, mida kutsutakse heidutuseks. See on see, et sul on olemas relvajõud, millega sa ütled võimalikule vastasele, et ükskõik kes oled, kui sa meid ründad, siis hind, mida sa ründamise võimaliku edu puhul maksad, on liiga kallis, et sa tahaksid seda endale lubad.

On kaks peamist teed – kas sa heidutad vastast või sa räägid samal ajal temaga läbi.

Võib-olla kummaline küsimus, aga kas te kardate sõda?

Kas peaksime alternatiividest rääkima: ma kahtlemata leian, et et sõda on tragöödia ja et sõda ei peaks tulema, aga ma olen nii vanaks elanud, et ma ei karda sõda. Mingisugusel hetkel mõistsin, et isegi, kui oleksin patsifist, siis ka seda põhimõtet tuleb kaitsta. Isegi kui sa arvad, et näiteks arvamuste paljusus või demokraatia või misiganes sallivus näiteks on väärtus, siis seda väärtust tuleb kaitsta. See tähendab seda, et et kõik need asjad, mida ma siin loetlesin, alates sallivusest, lõpetades rahvuse või sõnavabadusega – igal asjal on olemas omad ohustsenaariumeid või vastased, kellele see asi ei meeldi. Me näeme viimase 60 aasta Euroopa ajaloost seda, kuidas on põrgatud paradoksi otsa, et kui sa oled salliv, siis sa pead kõike sallima, pead sallima ka seda, kes on sallimatu ja kes ühel hetkel on valmis sind tapma sellepärast, mis sa oled.  See tähendab seda, et ka kõige ilusamad ideed ei tohi minna äärmusesse, et nad säilitaks oma efektiivsuse. Kui sa tahad olla vaba, siis sa pead leppima sellega, et, et sa jätad ka teistele mingisuguse vabaduse, mis samal ajal piirab ka su enda vabadust.

Rääkides väärtuste kaitsmisest, siis eesti mees tahab kaitsta Eestimaad, Eesti kodu. Millist nõu teie annaksite nendele, kes tulevikus ajateenistusse lähevad?

Ilmselt sõduritele kõige esimene soovitus enamasti on see, et säilitage külma närvi, hirmus vihaseks saamine, raevutsemine – kõik see on kasutu ja pigem kahjulik. Eesti kaitseväest pigem saadetakse ära need, kes tahavad hirmsasti tulistada. Sellepärast, et jõu kasutamine peab olema alati väga teadlik otsus ja alati viimane asi, mida sa teed. Aga teine pool on see arusaamine, et on asju elus, mis vajavad kaitsmist, mis on väärt kaitsmist, ütleme niimoodi. Erivägedes on tihtipeale arusaamine, et, sinna kaheksateistaastaseid inimesi väga ei taheta. Sellepärast, et kaheksateistaastased arvavad kuidas  sõdimine tähendab kiiresti jooksmist, suuri plahvatusi ja palju tulistamist. Sellega nad enamasti põhjustavad liigset kahju ja seavad ohtu iseennast ja teisi ka, mistõttu erivägedesse võetakse pigem inimesi, kes on näinud erinevaid situatsioone, suutnud seal rahulikuks jääda. See on ka üks esimestest asjadest, mida sa pead ära õppima. Igal juhul sa pead õppima stressitaluvust. On erinevad asjad, mis, mis võivad meeleheitele viia, näiteks öösel või talvel väljas ööbimine, ta on külm ja ebamugav, ta tekitab stressi, aga kui sa õpid sellega toime tulema, siis see on üks parimaid asju, mida sa suudad üleüldse elus õppida.

Saaremaa Gümnaasiumi ajalehe Silmapiir juhendaja Raul Vinni arvab peale esimest aastat, et kõige paremaks reklaamiks Silmapiirile peab olema leht ise. Esimese aastaga võib tema sõnul rahule jääda ning ta loodab tuleval õppeaastal veelgi paremat lehte teha. Kõik huvilised on oodatud kaasa lööma.

Ivo: Raul, soovime sulle alustuseks palju õnne magistriõpingute lõpetamise puhul – kas nüüd tuleb ka doktorantuur?

Ma ei tea. Ma millegipärast arvan, et ma ei kannaks seda välja, sest ma ei ole teadlane, olen praktik. Aga elu on õpetanud, et ma ei julge enam mingeid veksleid välja anda. Seega on korrektne vastus: „Ma ei tea.“

Ivo: Kuidas sa üldse oled ajakirjanduseni jõudnud? Mis hetkel sa aru said, et nüüd sa oled valmis ajakirjanik?

Ei mäleta hetke. Ma olin enne ülikooli astumist juba kolmteist aastat ajakirjanduses tegutsenud ja arvan, et praktika oli mul täitsa hea. Tahtsin legendaarses ajakirjanduskateedris õppida. Nüüd on see tehtud ja julgen kõigile soovitada.  Ajakirjanduse juurde jõudsin läbi juhuse. Ma olen küll kogu elu ajakirjandusest huvitatud olnud, aga peale kooli ajakirjandust õppima ei läinud. Gümnaasiumis ma ei osalenud  koolilehe  tegemises, aga ülikooli sisseastumiseks oli juba midagi ette näidata. Nii ma läksingi hoopis kehakultuuriteaduskonda rekreatsioonikorraldust õppima ja töötasin Salme koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Seal tegime õpilastega koolilehte. Ühel heal päeval helistas mulle ühe mu endise klassivenna abikaasa ja teatas, et  Saaremaal hakatakse tegema uut ajalehte nimega Oma Saar ja sinna oleks vaja spordireporterit. Võtsin pakkumise vastu. Alguses olid vaid spordiuudised, siis tulid juba kõiksugu teemad ja lehte ma jäingi. Alustasin puhtalt lehelt ja teadmisi oli just nii palju, kui vanemad kolleegid õpetasid ja paaris Eesti ajakirjandusõpikus kirjas oli. Ju see pidi siis nii minema.

Ivo: Kes on sinu eeskujud ajakirjanduses?

Esimese hooga tulevad meelde Madis Jürgen, Krister Kivi ja Aime Jõgi. Viimane neist muide saarlane, kuid töötab Tartu Postimehes.

Ivo: Millised on head lehed Eestis ja välismaal?

Välismaiseid lehti ma väga ei oska kommenteerida, sest ma ei jälgi neid. Saarte Hääles töötates mul sealset infot vaja ei ole, aga kui ma viibin välismaal, siis ma ikka sirvin kohalikke lehti. Eesti ajalehtedest tarbin mingil määral kõiki. Minu eripäraks on vast see, et ma loen ka teisi maakonnalehti. Eestis on iga leht oma nägu, igas lehes on häid autoreid. Digisisu poolest kasutan enim Delfit ja Postimeest nende operatiivsuse tõttu.

Ivo: Me elame ajal, mil puhkudel ka ajakirjanduse objektiivsust kritiseeritakse. Kuidas on võimalik jääda ajakirjanikuna neutraalseks?

Minu arust ei ole vaadete omamine halb, aga siis peab need ka selgelt välja ütlema. See paneb ajakirjaniku raskemasse olukorda, sest siis ta peab oma tööd tehes veelgi korrektsem olema. Vältimaks, et keegi hakkab talle kallutatust ette heitma. Ajakirjanik peab lihtsalt suutma reeglitekohaselt uudises arvamuse ja fakti lahus hoidma.

Melani: Milline oli sinu visioon Silmapiirist ja millisel moel see visioon täide on läinud?

Minu ettekujutus Silmapiiri tegemisest oli umbes selline, nagu esimesed numbrid on meil välja kukkunud. Ma olen algusest peale püüdnud, et Silmapiir ei oleks niivõrd kooli uudiste kajastamise koht, vaid koht, kus õpilased saavad just pikemaid lugusid harjutada. Eks tuleb harjuda ja kohaneda õpilaste ütlemata suure koormusega kõikides nende tegemistes ning neile artiklite kirjutamiseks rohkem aega anda.  Arvan, et esimese aasta kohta oli päris okei.

Melani:  Milline on ideaalne liikmete arv koolilehe toimetuses?

Meid oli sel aastal kuus, aga ma arvan, et 10-15 õpilast oleks selline paras seltskond. Viiteistkümnekesi oleks juba keerulisem toimetuse tööd korraldada, aga jällegi oleks rohkem võimalusi teha lugusid kahekesi ning ka lihtsam reageerida, kui mõni lugu peaks “ära kukkuma”. Seega, ootan kõiki huvilis Silmapiiri tegemistes kaasa lööma.

Melani: Milline peaks olema reklaam, et rohkem õpilasi liituks Silmapiiri toimetusega?

Ma arvan, et toimetuse liikmed ise peaksid rääkima, kui lahe see on, ja eks meie töö peab iseenda eest rääkima. Üks asi on muidugi see, mis välja paistab, teine asi aga see, mis meil veel plaanis oli ja mingitel põhjustel tegemata jäi. Tuleb uuesti proovida.

Melani: Millised olid sinu suhted noore toimetusega?

Ma arvan, et saime kenasti hakkama. Alguses olid kõik natuke kinnised ja istusid tõsise näoga laua taga ning midagi väga öelda ei julgenud, aga juba poole aasta peal hakkas looma. See ongi normaalne, et kui sa pole varem midagi teinud, siis ei oskagi selles olukorras käituda. Pole ju päris klassikaline koolitund.

Melani: Kuidas noored hakkama said?

Alguses ma kaalusin, kas ma peaksin tutvustama õpilastele rohkem praktilist ajakirjandust või proovima neil lasta õppida töö käigus. Päris selgeks ma seda ei saanudki ja see kesktee tuleb kuskil leida. Otsin alles.  Minu arust on nii, et kui inimene proovib ajakirjandust, siis näeb üsna kähku,  kas tal on see ajakirjaniku soolikas olemas või ei ole. Julgen väita, et selles kambas oli see kõigil olemas.

Melani: Millised on teemad, mida sobib ja on mõistlik kajastada koolilehes, millistest teemadest pigem hoiduda?

Poliitika tegemisest tuleks hoiduda. Koolilehes ei saa ka kindlasti klaarida koolisiseseid tülisid, küll aga saab tõstatada probleeme ja nende üle arutleda. Ma ei taha, et Silmapiiris hakataks musta pesu pesema: see on koht, kus harjutada ajakirjandust.

Melani: Kas sul on ka järgmisel aastal plaan Silmapiiri juhendajana jätkata?

Jaa, loomulikult! Kui õpilased kaasa tulevad ja tahavad tegeleda, siis ikka.

Melani: Kas sa plaanid/soovid järgmisel aastal midagi teisiti teha?

Võiksime saada toimetusse rohkem inimesi, see aitaks rohkem teemasid ette valmistada. Sel aastal tuli näiteks ette, et saime intervjuusoovidele äraütlemisi ja asendust polnud kohe kuskilt võtta. Selle võrra jäi mõni number lahjemaks. Tagavara peab ikka olemas olema. 

Melani: Mida sa oled sellest õppeaastast koos Silmapiiriga õppinud, milliseid kogemusi ja uusi teadmisi saanud?

See oli minu jaoks täiesti uus kogemus, kuidas panna õpilased tegema midagi sellist, millel on konkreetne tulemus. Selle võtangi kaasa ja proovin tulevikus paremini.

Ivo: Kas sa näed, et koolilehel oleks võimalust tulevikus teha ka podcast’e?

Ma arvan, et see on täiesti mõeldav ja tehtav. Miks ei võiks seesama vestlus olla podcast’i vormis.

Ivo: Raul, sinu isa oli koolijuht ja ise oled ka otsapidi koolis, millal sinust koolijuht saab?

Tegelikult oli ka mu vanaisa koolijuht, aga küsimusele vastates: minust ei saa kunagi koolijuhti, sest ma olen ütlemata halb juht. Ma olen väga emotsionaalne ja impulsiivne inimene  ning ei suuda alati rahulikuks jääda. Lähen kergelt põlema. Kui sa alguses küsisid, kas doktorantuur tuleb ja ma vastasin ei tea, siis praegu ma vastan väga kindlalt, et kooljuhti minust ei saa. Aga müts maha kõigi ees, kes kooli juhivad.

Sellal kui sõda polnud veel Ukrainas alanud ja Eesti valmistus rahumeeli vabariigi aastapäevaks, õnnestus Silmapiiril külastada presidendilossi Kadriorus. Eraldatud minuteid oli täpselt viisteist ning President Alar Karis oli sekundipealt kohal.

PISA testide alusel on Eesti haridus üks maailma parimaid. Noorele õppijale on antud teadmised ning hea võõrkeelte oskus, mistõttu on pea igaühel võimalus oma õpinguid jätkata üle terve maailma. Miks peaks üks noor jääma Eestisse?

Noor peab õppima nii Eestis kui välismaal, minu seisukoht ongi see, et osa õpingutest võikski toimuda ikkagi kuskil mujal, mitte ainult Eesti riigis. See avardab silmaringi ja noor saab aru sellest maailmast tunduvalt paremini. Võib-olla tagasi tulles Eestisse oskab ka paremini jälgida neid arenguid ja sündmusi poliitikuna, et kuidas mõistlikud otsused teha.

Miks peaks siis ikkagi üks eesti noor, kes läks välismaale õppima, tagasi tulema?

Ma arvan, et tagasi tuleb tulla ainult sel põhjusel, et sa suudad siin midagi paremaks teha, ja  et sa tunnetad ka ise, et oled võimeline Eesti riigis midagi muutma ja korda saatma. Võib-olla kaugetes maailma avarustes see teadmine kohale jõuabki. Ma arvan, et just see peakski olema üks mõjuvamaid põhjuseid. Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.

---

Sa tuled ja tahad Eesti riiki paremaks teha ning tasuks on, mitte küll palga näol alati, vaid see tunnetus, et sinust sõltub midagi.

— Alar Karis

---

Jätkates haridusega, haridus- ja teadusministeeriumi plaan kaotada põhikooli lõpueksamitelt lävend on põhjustanud vaidlusi. Mida arvate teie haridus- ja teadusministeeriumi kavatsusest?

Ma arvan, et see ei ole tekitanud vaidlusi, vaid pigem diskussiooni ja diskussioon on oluline. Käigu pealt öelda, mis on õige, mis on vale, on raske, aga ma olin haridusjuhtide konverentsil ja seal oli seesama teema üleval. Jutt oli PISA testidest, mis iseenesest on ka eksam. Küsimus ongi selles, et mismoodi me teeme põhikooli lõpueksameid või eksameid üldse. Minu arvates võiks põhikooli tõepoolest lõpetada ilma eksamiteta, aga ma arvan, et mingisugune hindamine peaks ikkagi olema. Küll mitte ühe aine põhine, vaid pigem integreeritud, mida ei saa treenida, kuna sa ikkagi kasutad neid teadmisi, mis sul põhikoolis on saadud ja püüad vastata nendele küsimustele, mis töös on esitatud. Ma ütlen veelkord, seda ei saa treenida, see peab tulema sul iseenesest, siis saad ise ka aru, kus sa oled, kus antud kool on ja lõpuks, kus Eesti riik on.

Ülikoolide rektorid keelduvad halduslepingutele alla kirjutamast seni, kuni kõrgharidus ei saa lisarahastust. Kuidas oleme jõudnud hetke, et hariduse väärtuse tõestamiseks peab haridusvaldkond suhtlema valitsusega läbi ultimaatumite?

See ei ole esimene kord, kus läbi nii-öelda ultimaatumite suheldakse. Diskussioonid haridusministeeriumiga kõrghariduse rahastamise üle on pidevad, kogu aeg on olnud, kas siis ümber teaduse või kõrghariduse vähese rahastamise. Mina olen olnud rektor, kui toimus diskussioon valitsusega vahetult enne valimisi. Muide, toona tõsteti kõrghariduse rahastamist mitukümmend protsenti.

Siin võib-olla ongi nõu: kuna praegu on tulemas valimised, on võimalik see küsimus teravalt esile tõsta, mida on ka tehtud ja on saadud vastus tegelikult ka ministrilt. Ta on öelnud, et ta saab probleemist aru ja püüab seda lahendada läbi eelarve protsessi, mis toimub, küll mitte praegu, vaid natuke hiljem. Niisiis ma arvan, et lahendus kindlasti leitakse, ega see nüüd ülikooli seisma ei pane, et praegu ei ole seda lepingut sõlmitud.

Ma mõtlengi, et kui me räägime  ühiskonnast kui tervikust, kas me peaksime üldse omavahel suhtlema kergelt utreerides ultimaatumitega või peaks hariduse väärtustamine tulema poliitikutelt iseenesest?      

Eks nad väärtustavadki, ma arvan, sest kõik nad on ju haritud inimesed, enamuses. Küsimus on pigem selles, et valdkondi, mida väärtustada ja mis on olulised poliitika jaoks, on palju. Nagu te väga hästi teate, poliitik loeb hääli ja vaatabki, kus on hääli kõige rohkem ja kus on vähem. Ühel hetkel tekivadki teravad teemad, mis võib-olla ei ole häältelugemise käigus esile kerkinud, aga samal ajal on Eesti riigi jaoks väga olulised.

Ülikooliga jätkates, suur osa Eesti doktorantidest töötab õpingute kõrvalt täiskohaga, sest riiklik stipendium ei ole piisav. Pärast doktorantuuri lõpetamist pole alati erialast tööd võimalik leida. Miks peaks üks eestlasest noor teadlane niiviisi tahtma teadust Eestis teha?

Kui mina teadust tegin, õigemini teaduskraadi tegin, siis ma töötasin, aga seal oligi see vahe, et ma töötasin selles valdkonnas, milles ma tegin kraadi. Ma arvan, et see peakski nii olema, et sa töötad küll täiskohaga, aga see on seotud sinu erialaga, sinu kraadiga ja see pigem aitab sul seda kraadi kiiremini valmis saada.

Kraadi tegemine ongi natuke sinus endas kinni: sul kas on soovi seda kraadi teha või ei ole, sest see on ikkagi valdkond, mis tuleb sinu seest – sa tahad teha, sind huvitab see. Teaduse tegemisel ongi suureks võluks vabadus teha seda, mis sind tõesti huvitab.

Elu on ju selline, mis nõuab elamist, ja paljudel doktorantidel on lapsed. Tihti on ka niimoodi, et mõlemad vanemad on doktorandid. Täna püütakse seda muuta läbi selle, et on tekitatud nooremteaduri staatus, nii et teemaga tegeletakse, ja ma usun, et see leiab lahenduse. Kindlasti peab see osa jääma, mis tuleb su seest: ma tahan olla teadlane ja tahan teha teadust.

Paljud saarlased on täna kolinud mandrile, olgu põhjuseks hariduse omandamine, kallima leidmine või hoopis pealinna palgad. Mida teha selleks, et ka Saaremaast ei saaks tulevikus veidi utreerides “pensionäride saar”?

Mõtled, et seal on rohkem eakamaid inimesi kui üks? See on jällegi noorte ja kindlasti riigi kätes, et luua tingimused, et seal tekiks ettevõtlus. Tänapäeval ei pea ära sõitma selleks, et midagi teha. Õppimise kontekstis saadki kohapeal õppida ja ma arvan, et neid inimesi ja noori tuleb täna rohkem juurde, kes tahaksid linnakärast eemale. On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

Lõpetuseks esitan viis lühiküsimust.

Kas kõrgharidus peab olema tasuta?

Ma olen propageerinud osalist õppemaksu ja paljude variatsioonidega: võimalus stipendiumit saada, võimalus laenu võtta, mida ei peaks tagasi maksma, kui sa pärast lõpetamist leiad töökoha, mis on erialane, aga pole tasustatav. Neid kombinatsioone on palju, aga arusaadavalt, kui mina oleksin täna tudeng, tahaksin ma loomulikult tasuta õppida. Paraku peavad ülikoolid kuidagi hakkama saama, millest me ka alustasime. Rahapuudus on ülikoolides olemas ja kuskilt peab tulu tulema.

Täna on teatav seltskond, kes on nõus maksma: kas mingid ettevõtted on nõus stipendiumeid looma või siis isikud ise on nõus õppemaksuga. Need põhimõtted on vaja uuesti läbi arutada, aga laeva pöörata 180 kraadi võrra ja tasuta kõrgharidus tasulisega asendada ei ole mõistlik, hariduse laeva niimoodi ei tohiks kõigutada.

Kas Eesti e-riik on tolmunud?  

Tolm tuleb pealt ära pühkida, siis ta polekski enam tolmunud. E-riik areneb kiiresti ja mõned asjad ongi aegunud ning vananenud. Seda tuleb tunnistada, kuid kuna me oleme oma elu ehitanud üles väga digitaalselt siin maailma nurgas, tuleb sinna panustada järjest rohkem, et see ära ei tolmuks.

---

On noori, kes loovad endale kodu ja võimalused just sellistes kohtades nagu Saaremaa, kus lastel on toredam olla, koolid on väiksemad, kui need kinni ei panda, nii et ma arvan, et ma ei muretseks sellepärast, et Saaremaa tühjaks jääb ja minusugused sinna asemele kolivad.

— Alar Karis

---

Kas kliimakriis on päris?

Probleemid kliimaga, kliimasoojenemine on keskkonnaküsimused, mis on omavahel seotud. Sellega tuleb tegeleda ja ma arvan, et Eesti šanss ongi luua neid uusi tehnoloogiaid, mis meie jalajälge vähendavad. Neid tuleb siin arendada, teistele pakkuda ja ise kiirendatud tempos kasutusele võtta, et me saaksime loobuda fossiilsest maailmast, mis meil täna on ja millest me olemegi sõltunud. Eeskätt peaks see käima niimoodi, et üks liigub kiiresti üles ja teine liigub vastavalt all, kuid kui me teeme väga kiireid liigutusi, siis meil tekivad uued probleemid, sotsiaalsed probleemid, millega peab hakkama tegelema.

Viimaseks üks noortemeelne küsimus. Kas President Alar Karis on valmis noorteni jõudmiseks ka TikToki platvormis oma tegemisi kajastama?

Ma olevat TikTokis olnud, aga mitte süstemaatiliselt. Olen teiste TikTokkides olnud.

Kas Alar Karisel tuleb enda TikToki konto kunagi?

Jah, võib-olla selle aja peale on juba midagi muud välja mõeldud, neid platvorme on väga palju. Kõikides platvormides olla samaaegselt nõuab ka energiat. Seega praegused valikud on Twitter ja Facebook, aga ma ei välista mingil juhul TikTokki, see on lühike suts ja selle pärast ei pea väga muretsema.

Saaremaa Gümnaasiumi abiturient Renee Maripuu nõustus sõja alguspäevadel  veetma vaheaja koolis, kogudes hügieentitarbeid ukrainlaste toetuseks. Punase Risti kogumispunkt oli Saaremaal üks esimesi, kus abi koguti.

Renee naljatleb, et alguses oli tal mõte minna Punase Risti kogumispunkti vabatahtlikuks, aga koolijuht Ivo Visak pöördus tema poole mõttega luua ka kooli ajutine kogumispunkt. Koolipere suhtus ettevõtmisesse väga toetavalt, nii õpilased, õpetajad kui ka muu kooli personal tõid annetusi ja häid soove.

„Viimasel päeval, kui läks kauba saatmiseks, sattusin üksi asjade pakendamisega tõsisesse ajahätta ning ühtäkki avastasin terve kooli kollektiivi end abistamas ning see oli üliäge,” ei hoidnud Renee emotsioone tagasi.

Renee ütleb, et esimese päeva imestus helduse üle jääb küll hästi meelde. „Mõtlesin, et saan esimesel päeval ise hakkama, aga peagi avastasin, et inimesi hakkas tulema järjepidevalt, mistõttu oli peagi kooli fuajee esine täis kirjut kaupa, mida üksi oleks olnud võimatu sorteerida ning kaardistada, aga lõpuks laekus läbi juhuse abi Helis Luksi ja Marcus Puusti näol.”

Inimesi käis annetamas 200-300 vahel. Top 3, mida kõige rohkem toodi, olid hambaharjad (664), seebid (563) ja šampoonid (430). Huvitav on ka see, et üks seebikast kaalus umbes 50 kg ja šampoonikast 60 kg.

Ent neil päevil toimetas koolis ka hulk vabatahtlikke, keda Renee südamest tänab. Noored soovisid anda enda panuse ukrainlaste toetuseks, sest praegune olukord tundub neile lihtsalt sürreaalne ja mõistusevastane.

Noori üllatas positiivselt saarlaste abivalmidus ja lahkus. G1 õpilane Helis Luks sõnas: „Olin oletanud, et võibolla paar inimest siit ja sealt tuleb ja panustab. Suur rõõm oli näha, et nii annid kui ka annetajate arv oli niivõrd suur, et pidime algatuse varem kinni panema. Suur kummardus kõigile, kes aitasid!”

Vabatahtliku töö kõige raskemaks osaks peeti suurte kastide liigutamist, aga selle kompenseeris seepide sorteerimisest tulenev lõbu, sest neid tuli lihtsalt nii palju, et koguse suurenemist oli silmaga näha. G2 õpilane Kertlyn Kiil ütles, et tema jaoks midagi rasket ei olnud ja teiste aitamine on talle alati lihtne ja meeldiv tegevus olnud.

Inimesed, kes tulid annetama, tundsid hinges suurt soovi toetada Ukraina rahvast, sest läbi ajaloo on meilgi olnud probleeme agressoriga. Loomulikul on ka kahju süütutest inimestest, kes peavad kannatama ja kes ei taha seda sõda.

Peab aga tõdema, et kohalike teadlikkus olukorrast on erinev, ent peamised faktid tulenevad siiski meediast. Eriti tunnevad noored, et allikate suhtes peab olema kriitiline ja säilitama kaine mõistuse, sest leidub ka palju meediamüra.

Foto: Maanus Masing / Saarte Hääl

See, kuidas peaks lapsevanem lapsega  või koolides seksuaalsusest rääkima, on alati olnud palju arvamusi tekitanud teema. Kas rääkida muinasjuttu või vastama ausalt lapse küsimusele, on keerukas valik. 

Kuressaare haigla ämmaemand ja noortekabineti nõustaja Marje Altrov arvab, et seksuaaltervis on üks osa sellest, kuidas me oma elus hakkama saame. Sestap on selle õpetamine koolides sama oluline kui ükskõik mis teine aine. Ei saa lootma jääda, et elu ise õpetab. 

Miks me peaks üldse koolis seksuaalharidust pakkuma? Praegu on see inimestele kuidagi väga ebaselge.

See on üks väga suur ja meie elusid väga palju hõlmav osa ja kui me õpime koolis kõiki teisi asju, mis meie elusid hõlmavad, siis seksuaalsus on väga tähtis. Eks iga aineõpetaja arvab, et tema aine on kõige-kõige tähtsam ja mina kui seksuaaltervise nõustaja ilmselgelt arvan ka, et minu aine on kõige-kõige tähtsam. Aga tõepoolest, mina näen, et seksuaaltervis on üks osa selle määramisel, kuidas me oma elus hakkama saame, terve elu kontekstis, ja tänu sellele me loomulikult peame saama selle koha pealt haridust koolist. Mitte lootma, et elu õpetab.

Praegu ongi justkui väga palju jäädud lootma sellele elu-õpetab-suhtumisele või sellele, et äkki me ei saa negatiivseid kogemusi.

Ja, kindlasti, väga paljudel läheb õnneks ja nad ei saagi negatiivseid kogemusi, aga väga paljud meist hakkavad kahjuks maast madalast negatiivsete kogemuste baasil oma elu üles ehitama. Neid kitsaskohti, mis kõik võivad nende elus tänu sellele keerata vale suuna, on päris palju, seega oleks väga tähtis, et me kuuleksime nendest teemadest juba koolis.

Aga kas õpetamine peaks algama kodust või koolist? Mis vanuses? Kuidas?

Seksuaalkasvatus tegelikult hakkab peale lasteaiaeast. Ilmselgelt ei saa olla seksuaalharidus mingi aine, mida me hakkame andma 11. klassist. 

Ma räägin seda, et me peame oma lastele nende kehaosad õigete nimedega ära rääkima juba hetkel, kui nad ise rääkima hakkavad. Suhtumise nendesse kehaosadesse peab olema juba lasteaiast alates normaalne, need ei ole häbiväärsed kehaosad, need ei ole kehaosad, mida me ei tohi nimetada. 

Samas need on kehaosad, mida me peame alati kaitsma, sellepärast, et nendele kehaosadele on kahjuks turg suur. Ühesõnaga, seksuaalharidus hakkab tegelikult juba täiesti titest peale. Esmased kasvatajad on vanemad, õed-vennad, loomulikult lasteaiakasvatajad ja sealt edasi loomulikult koolist ka.

Kas alguses on lubatud ka muinasjutt või peaks kohe ütlema, et on nii, nagu on?

Vasta lapsele, nendele küsimustele, mida ta küsib, ausalt. Ei pea kasutama lapse puhul kõiki kõige täiskasvanulikumaid sõnu. Võib kasutada veidi lapselikke väljendeid, näiteks peenise kohta noku ja vagiina kohta tussu, aga kindlasti mitte rääkida mingit muinasjuttu. Et mingi ussike või mis iganes.

Ka seksi osas, kui tullakse küsima, kust need lapsed tulevad, ei pea rääkima seksuaalsetest aktidest detailselt, küll aga seemnest ja munast ja nende ühinemisest, ja sellest, et selleks peab olema mees ja naine ja nad teevad seda tõenäoliselt intiimses vahekorras. Seda kõike saab ja tohib ja peabki rääkima, sest muidu on laps ühel hetkel segaduses. Rääkimata sellest, et paraku noored on väga õelad. Kui keegi märkab, et noore jaoks on midagi ehmatavat, siis väga kergesti võidakse seda ära kasutada tema kahjuks. Eriti seksuaalsed teemad on midagi, mille põhjal hakatakse narrima, mõnitama.

Ja ka täiskasvanud saavad kuidagi last ära kasutada?

Loomulikult, ära kasutada seda, kui laps ei tea nende asjade sisu. Kindlasti. Ja see ongi põhiline põhjus, miks tuleb asju nimetada õigete nimedega. Lihtsalt reaalsed situatsioonid on sellised, et onu mängib minuga ussi mängu, aga mulle ei meeldi see mäng. Ema arvab, et no mis ussimäng, las see onu mängib seda ussimängu. Tegelikult me räägime peenisest.

Mis on haridussüsteemis Teie arvates praegu seksuaalhariduse osas valesti?

Tegelikult lasteaiaharidus hakkab  minema juba päris heaks, just selles mõttes, et nendest asjadest varem lihtsalt ei räägitud. Väga palju on viimasel viiel aastal räägitud seksuaalharidusest lasteaias, see on saanud kõlapinda ja tänu sellele on paljud õpetajad ennast kurssi viinud ja lastele antakse juba päris head keha-, tunde- ja emotsioonikasvatust. 

Sealt edasi, koolis, läheb asi nüüd üsna lünklikuks. Järjepidevus kaob justkui ära: kes saab mõne tunni, kes ei saa üldse. On noortenõustajad seksuaalkabinetidest, keda saab tundidesse kutsuda, aga ainult osades maakondades, mitte kõigis. Pole lihtsalt sellist spetsialisti ja rahastust. Õpetajad ei julge, ei oska ja ei tea, millisel viisil rääkida. Väga palju on endiselt hirmu, et kui me räägime seksist või seksuaalkasvatusest, siis me õhutame sellega noori seksima või kõiki neid asju tegema, millest me räägime. Me justkui populariseerime homoseksuaalsust või midagi sellist. Neid tabusid on endiselt väga palju ja sellepärast koolis läheb asi veidi käest ära.