Rubriik: Intervjuu

Saaremaa Gümnaasiumis ei ole ühtki õpilast, kellele poleks silma jäänud füüsikaõpetaja Indrek Peili erinevad lipsud. Kuigi tihtipeale on tulnud need teemaks füüsikatundides, on sellegi poolest uudishimu nende vastu kõigil suur. Just sellel põhjusel otsustasin õpetaja Peililt asja ise uurida.

Millal ja millest sai teie lipsude kogumine alguse? Milline on teie esimene lips?

Esimese lipsu sain, kui 6. klassis tantsukursusele läksin. Tantsuõpetaja Ants Tael ütles, et poistel peavad lipsud kaelas olema. Tavalistel koolipäevadel ma lipsu ei kandnud, sest sel ajal oli kohustus pioneerikaelarätti kanda. Kui aga keskkooli edasi läksin, asendasin kaelaräti lipsuga. Keskkooliaega võibki kollektsioneerimise alguseks pidada. Need paar lipsu, mis mul tollal olid, hakkasid peagi ära tüütama ja nii hakkasingi erinevaid lipse juurde ostma.

Palju on teil lipse kokku? Ega lipsud teie kapis liigset ruumi ära võta?

Täpset arvu on raske öelda, sest sorteerimise ja ülelugemise tööd pole kuigi tihti ette võtnud. Kui neli aastat tagasi Kuressaare kultuurikeskuses oma lipsudest näituse välja panin, sain arvuks 528. Pärast seda olen neid reisidelt juurde toonud ning mõned silma hakanud ka kohalikest poodidest ära ostnud. Viimane põnev ost oli aga eBayst – kast 100 juhusliku lipsuga. Hetkel peaks lipse kokku olema 650 ringis.

Kui palju lipse olete te ise teinud?

Täpsustan, et päris ise ma lipse teinud ehk kokku õmmelnud pole, küll aga olen ostetud lipsutoorikuid siidivärvidega maalinud. Mõned endale, mõned kinkimiseks. Kokku umbes 35. Kui juurde arvata need, mis paluti ühel aastal Saaremaa Ühisgümnaasiumi tublide õpilaste tunnustamiseks teha, siis 65.

Millist lipsu kannate te kõige rohkem? Kui pikalt ja mille järgi planeerite te oma lipsude kandmisi ette? Milline on teie lemmiklips?

Kõige tihemini olen pidulikel puhkudel kandnud üht sinimustvalget kauni kujundusega lipsu, mille leidsin Rooma keskväljaku äärsest lipsudisaineri poest. Teine lemmiklips on motiiviga Tom ja Jerry multifilmist – lõbus ja dekoratiivne.

Kuna 650 lipsu on kaugelt liiga palju, et kõik korraga silma- ja käeulatuses saaksid olla, on mul riidekapi ukse siseküljele korraga rippuma valitud umbes 50. Neist jätkub 10 nädalaks. Igal hommikul valin nende hulgast selle, mis hetkel tujuga kõige paremini kokku sobib. Lipsu valimist mõjutavad ka kalendritähtpäevad, füüsikatundides läbitavad teemad ning ilm.

Kas lipsud on asjad, mida toote te uut riiki või kohta külastades suveniirina tagasi? Milline riik on kaugeim, kust te lipsu ostnud olete?

Jah, lipsud on toredad suveniirid. Kahjuks ei leia selliseid suveniire igast riigist. On maid, kus pakutakse lipse vaid formaalse piduliku riietuse juurde ning paigale iseloomulikke kujundusi pole. Näiteks ei leia Eestist muud kohapärast kui sinimustvalgeid triipe. Seevastu näiteks Londonist, Islandilt, Šotimaalt, Veneetsiast ja Hispaaniast olen väga toredaid suveniirlipse leidnud. Kaugeimad lipsud olen toonud Indoneesiast ja Jaapanist.

Milline on teie kõige meeldejäävam lips?

Kõige meeldejäävam lips on vast see, mille tädipoeg mulle ülikooli lõpuaktuse jaoks kinkis. Kitsamat sorti elegantne punasinisetriibuline ja kuldniitidega. Prahast toodud. Minu jaoks midagi väga erilist, kuna toona, sügaval nõukogude ajal, selliseid meie maal üldse ei liikunud.

Millise lipsu kohta olete saanud kõige rohkem komplimente? Millise puhul kõige rohkem õpilaste poolt?

Õpilaste poolt äramärgitud lipsude hulgas on vaieldamatult esikohal kabareede ja revüüde lipsud. Meeldivad ka multifilmitegelastega lipsud. Kolleegid on kiitnud rõõmsavärvilisi loodus- ja teadusteemalisi.

Kas lips on elementaarne asi, mida teile kingitakse ning mida te ka ise teistele kingite? Milline lips kingiti teile viimati?

Lips sobib kingituseks hästi, kuid mitte alati ja kõigile. Lipsu kinkimine on nagu parfüümi kinkimine – veidi intiimne ja kingi saajat peab lähemalt tundma. Vähemalt minu jaoks on lipsud ja nende kinkimine seotud tavalisest sügavamate emotsioonidega. Ise kingin lipsu väga erilistele sõpradele ja kingiks olen neid samuti minu jaoks erilistelt inimestelt. Seda ei ole väga tihti juhtunud.

Viimati kingiti mulle ülemöödunud aastal lips, mis valmis õpilaste disainimisprojekti käigus. Lipsule oli kinnitatud väike tasku, kuhu sai teistele jagamiseks komme peita.

Mis temaatikaga lipse on teil kõige rohkem?

Päris palju on klassikalisi triibulisi ning neerumustriga lipse. Järgnevad loodus- ja kooliteemalised.

Kas teil on lipsu valides ka mingid kriteeriumid või eelistused seatud näiteks materjali või disaini osas?

Ei ole. Mõni lips lihtsalt kohe hakkab meeldima ja siis pean ta endale saama.

Kas te olete teinud enamikele revüüdele ja kabareedele lipsu?

Esimese kabareelipsu maalisin, kui olin SÜG-i 97. lennu klassijuhataja. Nimelt tegid kolm noormeest mustkunstikava ning valisid elegantse riietuse, mis nõudis ka lipsu. Tegin siis lipsudele meie kassikabaree motiivi. Järgmine kabareelips valmis 100. lennu kabareele ning pärast seda juba kõikidele kabaree- ja revüüetendustele. Tänaseks kokku kuus kabaree- ja kolm revüülipsu, mis valmisid esietendustel esmakandmiseks.

Kas on lipse, mille soetamist te kahetsete?

Ei, selliseid pole ette tulnud.

Olete müünud oma lipse kooli taaskasutuslaadal. Kas seda tehes teil neist kahju ei hakka?

Seda pole tihti ette tulnud. Mõnikord juhtub, et mõnda lipsu on topelt – siis saab teise ära anda.

Millise lipsuga on teil kõige vahvam lugu?

Üks vahva lugu tuleb küll meelde. Päris mitu aastat tagasi tuli vahetunnis mu juurde üks põhikooli tüdruk ning kinkis poksiva multifilmikänguruga lipsu. Tüdruk oli sündinud siis, kui tema ema käis 12. klassis. Kui noor ema käis kord järeltööd tegemas, siis laps karjus kangesti ega olnud kuidagimoodi nõus üksinda turvahällis vakka olema. Ma siis hoidsin teda nii kaua süles, kuni ema järeltööd kirjutas. Seesama tüdruk kinkiski toona mulle lipsu ja lõpetas möödunud kevadel Saaremaa Gümnaasiumi.

Milline lips on teile emotsionaalselt kõige tähtsam?

See on lips, mille sain kingiks 1999. aastal SÜG-i lõpetanud abituriendilt. Lips oli õpilase enda poolt maalitud ja sellel olid kujutatud meie kolmeaastase koostöö olulisemad hetked. Kui hiljem teda Tartu Ülikoolis külastasin, õpetas ta mulle siidivärvidega maalimist. Sealt mu lipsumaalimise hobi alguse saigi. Sellega aga emotsioonid veel ei lõppenud. Mõned nädalad tagasi, kui meie koolis lõpuklasside füüsikatunnid läbi said, tegi üks abiturient mulle ääretult armsa kingituse. See polnud küll lips, kuid oma kätega meisterdatud ese ja sisaldas kolme kooliaasta olulisemaid mälestusi. Selgus, et ta on omal ajal nii tähtsa lipsu kinkinud õpilase tütar.

Milline on teie kõige hinnalisem lips?

Kõige rohkem maksis üks lips, mis jäi Jaapanis silma ja enam silmist lahti ei saanud. Maksis 13000 jeeni ehk veidi üle 100 euro.

Kas teie kogust on puudu mõni kindel lips, mida sooviksite väga saada?

Kui 2022. aastal televisioonis Pekingi taliolümpiamänge kajastati, hakkas silma, et oli olemas nende olümpiamängude lips. Pole seda kuskilt saada õnnestunud.

Milliseid nippe annaksite te tulevastele lipsukogujatele?

Lipse tuleb kenasti hoida – ülesriputatuna või kokkurullituna. Sõlme ei tohi kunagi sisse jätta. Pesta lipse ei saa, määrdumise korral võib aidata keemiline puhastus.

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Märtsikuu on pühendatud meie armsale emakeelele, seega on õige aeg meelde tuletada kõik käänded, pöörded, ö-d ja õ-d! Kuna elame globaalses maailmas, on pisikese eesti keele säilitamine paras katsumus, sest maailma avardamiseks õpivad paljud inimesed võõrkeeli ning võtavad oma emakeelde üle mugandusi või väljendeid mujalt. Uurisin meie kooli võõrkeeleõpetajatelt, kes on oma ala täielikud eksperdid, kuidas mitme keele tasemel rääkimine mõjutab nende suhet oma emakeelega. Küsimustele vastasid inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts, inglise keele õpetaja Monika Mander, vene keele õpetajad Ave Jõgi ja Diana Õun ning hispaania ja eesti keele õpetaja Triin Lõbus.

Inglise ja prantsuse keele õpetaja Marju Roberts

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega? Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

„Ma arvan, et inglise keele mõju minu eesti keelele oli pärast ülikooli suhteliselt väike. Kui algas sotsiaalmeedia võidukäik ja inglise keelt uksest ja aknast sisse hakkas tulema, siis ma usun, et lasin endagi rihma eesti keele suhtes natuke lõdvemaks. Eestisse tagasi kolides oli mul kaks kakskeelset last (kellele hiljem lisandus veel kolmas) ja eesti keelt alles õppiv abikaasa, nii et meie kodus räägiti (ja räägitakse praegugi) suhteliselt pudrust segukeelt. On täiesti tavaline asi, et alustame lauset ühes keeles ja lõpetame teises või pendeldame keelte vahel edasi-tagasi. Samuti ei ole imekspandav, kui ingliskeelsed sõnad saavad eestikeelse käände- või pöördelõpu. Näiteks kui ma küsisin tütar Saskialt, miks ta muffinitaigna mõõtekannu paneb, ütles ta enesestmõistetavalt: „Because valaing is easier that tõstaing.“ See on meil täiesti igapäevane asi. Kõige kurioossem oli muidugi see, kui mu abikaasa moodustas eesti keeles lause, kus ainult üks sõnatüvi oli ingliskeelne, ja küsis ette hoiatamata: „Kas vanaema on juba call-nud?“ (*Meditsiinis koolnud – surnud, laip) Olin mõne hetke täiesti totaalses hämmelduses. (Olgu öeldud, et vanaemaga on kõik parimas korras tänaseni.)

Õnneks on nii minul kui meie lastel piisavalt head keelegeenid ja vajadusel oskame ikka õigesti ka! Suudame päris hästi ühe sahtli kinni panna, kui ühes või teises keeles kirjutada või midagi olulist rääkida tarvis on. Aga kodu on koht, kus võib aju puhkama lasta ja nii räägimegi selles keeles, mis hetkel ilmekam või täpsem tundub.

Ma ei näinud selles väga suurt probleemi kuni ajani, mil hakkasin ise ilukirjandust tõlkima. Alles siis hakkasin ma päris teadlikult kaaluma, mis on päriselt eesti keel ja mis on toortõlge inglise keelest, seda nii sõnavara kui grammatika osas. Õnneks olid mu raamatutel ka suurepärased keeletoimetajad, kellel oli viitsimist mitte ainult vigu parandada, vaid tüüpvigasid ka lahti seletada. Näiteks kasutatakse inglise keeles oluliselt rohkem asesõnade omastavat käänet (minu, sinu, tema…), otsekõnes mainivad nad palju rohkem vestluspartneri nime kui eestlased ja peaaegu kõik need küsimuste lõpus olevad „don’t you’d“ võib eesti keeles rahulikult üldse välja jätta. Mina ei tea küll ühtki inimest, kes minuga rääkides ütleks pidevalt lause lõppu „kas pole?“.

Tõlkijana on minu jaoks auasi eesti keelt hästi osata ja olen alati väga rõõmus, kui mingi nüansi juurde õpin, mida varem ei teadnud.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Ma ei ütleks, et inglise ja eesti keelt võrreldes oleks kummaski keeles midagi oluliselt mugavam või ilusam. Prantsuse keel kõlaliselt võidab otse loomulikult (minu jaoks), aga pigem mängivad teatud situatsioonides mingid pisikesed tähendusvarjundid. Igas keeles on sõnu või väljendeid, mida võib küll teise keelde tõlkida, aga pole ikkagi päris see. Näiteks oleme me juba päris kaua nuputanud head ingliskeelset vastet meie koolis nii olulisele sõnale „inimlikkus“ – seda lihtsalt pole. Ühe sõnaga ei tule kuidagi välja. Sama fenomen toimib ka teistpidi, sest inglise keeles on lihtsalt nii palju sõnu, et kõiki neid tähendusvälju ei kata eesti keeles kunagi. Ega asjata ei öelda, et midagi on tõlkes kaduma läinud. Lähebki. Alati. Nii et ükski keel pole teisest parem, nad on lihtsalt erinevad.

Miks otsustasite just võõrkeeleõpetajaks hakata?

Seda, et minust õpetaja saab, teadsin ma alati, juba enne kooli. Keeleõpetaja ameti kasuks otsustasin alles gümnaasiumi lõpuklassis, aga minu valik oli toona eesti keel ja kirjandus, pealegi olin ma tänu headele olümpiaaditulemustele ka Tartu Ülikoolis eesti filoloogias juba sees. Paar nädalat enne sisseastumiseksameid mõtlesin täiesti spontaanselt, et mis siis saaks, kui prooviks inglise filoloogiasse sisse saada. Ma ei ole seda otsust kordagi kahetsenud, aga oleksin tegelikult sama hea meelega ka eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sest mulle (vähemalt omast arust) väga sobib keelestruktuuride selgitamine ja minu soe suhe kirjandusega pole ka Silmapiiri lugejatele saladuseks. Noortega suurte elutõdede üle arutlemine raamatute kaudu oleks täiesti unelmate töö!

Inglise keele õpetaja Monika Mander

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?

Eesti keel on imeilus ja rikkalik. Kahjuks tuleb ette olukordi, kus tunnen, et inglise keeles on lihtsam leida mõnda sõna, mis kirjeldaks minu tunnet veidi täpsemalt kui eesti keeles.

Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Keelte segunemine sõltub hästi tihti just sellest, kellega ma räägin. Sõpradega vesteldes esineb keelte segunemist rohkem kui kolleegide või perega. Kuigi tunnis kasutan valdavalt inglise keelt, tuleb aeg-ajalt ka seal Estonglish’it ette.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Mulle meeldib väga võõrkeeli õppida, näiteks gümnaasiumi ajal õppisin lisaks inglise keelele ka vene, saksa ja prantsuse keelt, millega jätkasin ka ülikoolis põhjalikumalt. Inglise keele õpetaja valik tulenes suuresti sellest, et teadsin, et tööpõld on lai. Lisaks võimaldab võõrkeeleõpetajaks olemine ka hästi palju suhelda ning arutleda erinevatel teemadel, seega tundus see olevat minu jaoks õige valik ning leian seda siiani.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Inglise keele suur pluss on ikka tema grammatika, mõnikord ma lausa tunnen kaasa eesti keelt võõrkeelena õppijatele, sest need käänamised ja pööramised ei ole nõrkadele. Inglise keel on rahvusvaheline keel, mille oskus on tänapäeva ühiskonnas juba lausa eeldus. See tähendab omakorda, et kui keeleoskus ei ole nii tugev, võivad teatud uksed suletuks jääda. Eesti keel on jälle omaette supervõime – mil iganes reisil olen, tunnen, et saan vabalt kõneleda ning arutada salajutte muretsemata, et keegi mõistab, millest on jutt. Aga siinkohal peab olema ettevaatlik, sest eestlasi on igal pool.

Vene keele õpetaja Ave Jõgi

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?

Täiesti õigustatud küsimus, sest nii vene keel kui ka inglise keel on mõjutanud eesti keele kasutamist just nii, et parim sõna või väljend kipub kõigepealt mõnes teises keeles pähe tulema. Peab teinekord päris kõvasti keskenduma!

Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Ühes lauses tavaliselt nad segi ei lähe, kui juba räägid. Vahel küll mõtled, kuidas juttu alustad.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Eesti keel on armas väike salakeel ja seda on nii tore sõpradega rääkida kuskil reisil, kus muidu eesti keelt ei osata. Tore on, et eesti keelega saab kõiki asju ajada ja inimestega igapäevaselt suhelda.

Vene keeles on nii tohutult palju tabavaid väljendeid, mida teistes keeltes ei ole. Inglise keeles on mugavam laulda.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Vene keele õpetajaks läksin kiusu pärast, sest peale vene keele olümpiaadi kinkis vene keele õpetaja mulle kaardi vene vanasõnaga „Pane sea selga sadul, ratsahobust temast ikkagi ei saa“. Ta vihkas eestlasi ja kuna vene keel oli täiesti iseenesestmõistetav õppeaine (keegi ju sellel ajal ei uskunud, et vene keel võiks kunagi vabatahtlikuks õppeaineks saada), siis ma mõtlesin, et mõnedel õpilastel võiks see vene keele õppimine kergemini minna kui meil. Gümnaasiumis oli meil ülitore vene keele õpetaja, nii ei olnud mul otsustada keeruline.

Inglise keele juurde jõudsin siis, kui Eestis oli korraks aeg, kui vene keele tunnid peaaegu ära kadusid. Koolijuht suunas meid inglise keelt õppima ja mul on väga hea meel, et mul ei jäänud muud üle!

Vene keele õpetaja Diana Õun

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega?

Mind isiklikult see väga ei mõjuta, sest ma ei kasuta oma kõnes väga palju võõrkeelseid sõnu ja väljendeid. Püüan oma keelekasutust kontrollida. Kõige sagedamini kasutan võõrkeelsetest sõnadest okay ja davai. Küll aga mõjutab see nooremat põlvkonda, kes valdab suhteliselt heal tasemel inglise keelt. On olnud olukordi, kus õpilane ütleb, et talle ei tule mõni eestikeelne sõna meelde, aga ta teab, kuidas seda öelda inglise keeles. Või kui vaadata seda, kuidas tõlgitakse teksti inglise keelest eesti keelde, siis üsna tihti on seal nö toortõlge ja tõlgitud lause ei kõla üldse eestikeelse lause moodi. See häirib mind küll, et eestlased ei oska moodustada loogiliselt kõlavaid eestikeelseid lauseid.

Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Minu arvates erinevad keeled väga palju omavahel sassi ei lähe. Võib-olla selliste inimeste puhul, kelle pered on kakskeelsed ja nad on harjunud oma mõtteid sellisel moel edasi andma.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles? Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Eesti keeles on palju vokaale ja meloodilisi sõnu, mis teevad selle kõla pehmeks ja laulvaks. Võrreldes paljude teiste keeltega puuduvad eesti keeles sood. Eesti keel on väga kujundlik, võimaldades luua kauneid väljendeid ja uudissõnu. Kõiki sõnu loetakse selliselt nagu kirjutatakse. Emakeel võiks alati olla see, milles mõtleme ja tunneme end kõige loomulikumalt.

Vene keeles on tohutult palju sünonüüme ja väljendeid, mis võimaldavad emotsioone ja mõtteid väga täpselt edasi anda. Vene keele kõla on voolav ja pehme, tänu vokaalide vaheldumisele ja konsonantide pehmendamisele. Samas on teda kindlasti väga raske õppida, sest tähestik on teistsugune ja keeles on palju erinevaid susisevaid häälikuid. Vene keeles on väga palju laensõnu erinevatest keeltest ja see peaks keeleõpet veidi mugavamaks tegema. Võõrkeeli saab kindlasti õppida multifilmide ja laulude abil, näiteks venekeelset räppi kuulates. Kindlasti on paljudes kodudes kasutatud võõrkeeli ka nö salakeeltena – ema ja isa saavad lapse ees asju arutada nii, et laps sellest aru ei saa.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Mulle on keeled alati meeldinud ja minu jaoks on nende õppimine kerge olnud. Vene keelt läksin õppima juhuse tahtel. Sattusin 18-aastaselt Saaremaa Ühisgümnaasiumisse huvijuhina tööle ja vaja oli ka vene keele õpetajat. Nii ma siis saingi endale 4. klasside väikesed juntsud, kellele hakkasin vene keelt õpetama. Aastaga hakkas see keel mulle aga nii meeldima, et otsustasingi seda õppima minna. Pole seda otsust kordagi kahetsenud, sest valdan kindlasti ühte raskemat keelt. Tore, et saan oma teadmisi jagada.

Hispaania ja eesti keele õpetaja Triin Lõbus

Kuidas mõjutab mõne teise keele niivõrd tasemel rääkimine ja oskamine Teie suhet eesti keelega? Kui palju/tihti need erinevad keeled omavahel sassi lähevad või ühes lauses segunevad?

Mina ei ole midagi sellist küll tundnud, emakeelega segamini ei lähe. Võib-olla siis, kui on pidanud väga pikka aega kirjutama teksti mingis muus keeles. Siis on pigem raske eesti keele peale üle minna, et eestikeelsed laused jälle loomulikuks saada, see võtab lihtsalt natukene aega. Rääkimisel pigem mitte, aga kirjutamisel küll.

Mis on eesti keeles ilusam/mugavam/parem kui selles võõrkeeles?

Liitsõnade moodustamise võimalus on eesti keeles selline väljendusvahend, mida paljudes keeltes sellisel viisil teha ei saa. Hispaania keeles saab sõnu muidugi kokku panna, aga need võimalused on hoopis rohkem piiratud. Eesti keeles on liitsõnad ja tuletamine ikka palju rikkalikum, eriti tõlkides annab see väga tunda.

Mis on õpetatavas võõrkeeles ilusam/mugavam/parem kui eesti keeles?

Vanades suurtes kultuurkeeltes on ikkagi sõnavara üleüldiselt suurem ja võib-olla mõnes kohas on rohkem valikuvõimalusi.

Miks otsustasite just võõrkeele õpetajaks hakata?

Muud ma ei oska. Mis selle võõrkeelega teha saab? Oledki kas õpetaja või tõlgid. Ma küll tõlgin ka, aga see valdkond on nii alamakstud.

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Marilyn Lempu

Reedel, 7. veebruaril, oli Birgitil ja Marilynil võimalus vestelda Kuressaare Teatri juhi Piret Raugaga. Samal ajal käis Kuressaare teatrimajas vilgas sagimine, sest õhtul ootas ees Sander Puki lavastatud etenduse „Kivid sinu taskutes“ kontrolletendus.

Intervjuus uuriti, millised on peamised põhjused, miks noored teatris käivad või ei käi, ning kuidas leida sobiv etendus.

Teatrijuhi sõnul on noortel huvi teatris käia, aga tihti jõuavad nad sinna mitte iseseisvalt, vaid kooli kaudu – minnes vaatama etendust koos klassiga. Kuid küsimus jääb: kas noor sooviks teatris käia ka siis, kui õpetaja teda sinna ei suunaks?

Piret tõi välja, et teatris mitte käimise põhjuseks võib olla võimaluste paljusus. Kui tema oli noor, siis olid teater, kino ja raamatud peaaegu ainsad meelelahutuse ja eneseväljenduse võimalused.

Aga miks siis noored teatris ikkagi käivad? Piret nentis, et noored otsivad lugusid. Ta on täheldanud, et tänapäeval käiakse teatris sageli eskapismi mõttes – et leida teistsugust olemisvõimalust ja kogeda uusi lugusid.

Piret tõi välja, et esimese teatrietenduse valimisel tasub kuulata soovitusi. Näiteks oskavad häid ettepanekuid teha eesti keele õpetajad, kellele antakse tihti võimalus etendusi eelnevalt vaatama minna. Ta tõi näiteks lavastuse „Kivid sinu taskutes“, mida käis vaatamas ka tema gümnaasiumiealine poeg, kes pärast ütles, et see lavastus võib küll temavanustele meeldida. Piret lisas, et tegemist on iiri näidendiga, mis on kummalisel kombel väga eestlaslik.

Kuid kui keegi pole eriti tihti teatrisse käinud või kui viimane teatrimälestus pärineb lasteaiast, siis Rauk ei soovita minna vaatama ooperit. Samas, kui satud tõeliselt ägedale ooperietendusele, võib see olla silmiavav kogemus.

Piret nentis, et noorte maailm on palju vaesem, kui nad ei käi teatris. Just teatris, raamatutes ja kinos kuuldud lood loovad võimaluste paljususe, avardades noore kujutlusvõimet ja emotsionaalset maailma. Inimese hingetarkus tuleb suuresti tarkadest mõtetest ja raamatutest. Teatris saab kogeda lugusid, teisi võimalusi ja teiste inimeste elusid.

Jutuks tuli ka see, mida on teater teinud selleks, et noored teatrisse meelitada ja et teater oleks nende jaoks atraktiivne. Piret ütles, et nad on suhtluses õpetajatega, sest kõige suurem võimalus noorel teatrisse sattuda ongi läbi õpetaja ja kooli. Ta tõi ka välja, et teatris käimine on seotud väljaminekuga, ning tihti on piletihind oluline tegur, miks noored ei jõua teatrisse. Kui aga terve klass läheb etendusele, pakub teater soodsamat piletihinda.

Piret rääkis ka loo, kuidas Eestis korraldatav üritus Koolinoorte teatripäev toimus Kuressaares. Kõik Eesti teatrid tõid Kuressaarde erinevaid tasuta etendusi, õpitubasid, oopereid ja balletti, kuid kõige raskem oli noorteni jõuda. Öeldi, et noored ei kuula raadiot, ei loe lehti ega vaata telekat. Siit kerkibki suur küsimus: kuidas jõuda noorteni?

Rauk tõi veel välja, et kõik algab ikkagi lapsepõlvest. Kui oled harjunud teatris käima, jääb see sulle külge ka vanemaks saades. Siia võib lisanduda kellegi sõbra hoiak või eelnev teatrielamus, mis on teatrisse minekut soodustanud. Kõige rohkem paistab noorte arvamus teatrist muutuvat põhikoolis, kuid mis seda täpselt põhjustab, võib vaid arvata.

Aina rohkem on kuulda noorte seas soovi minna õppima näitlejaks. Piret tõdes, et näitleja töö on karm, ja teatrisse jõuavad vaid vähesed. Teatrikooli kursused on piiratud, kuid keegi ei keela proovida. See kogemus võib elus palju juurde anda – võib-olla innustab teatrikooli sisseastumine ka eneseväljendust arendama.

Viimaseks soovitas Piret noortel vaatama tulla etendust „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“, sest see raamat on paljudele tuttav ja on tore seda taas meelde tuletada. Ja kindlasti võiksid kõik noored jõuda vaatama ka eelnevalt mainitud etendust „Kivid sinu taskutes“.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Ei ole kedagi, kes tunneksid üksteist koolis paremini kui kolleegid. Kuid tundub, et lisaks lõbusatele jutuajamistele ning tööalaste kogemuste jagamisele, on meelde jäänud hästi ka nende riietumisstiil. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selgus, et õpetajatele on silma hakanud oma kolleegide seas kaks: Eveli Kallas, kellest saab samuti lugeda Silmapiiris, ning oma mitmekülgse ja vahvalt detailse riietusega õpetaja, mentor ja hoolekogu liige Piret Tänav. Intervjueerisin teda, et ta saaks avada oma moevalikute tagamaad ja võimalikud seosed ajalooga. 

1. Mis oli Teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete kooli töötajate arvates kõige suurem fashion icon? 

See oli väga meeldiv üllatus, sest meie kooli töötajatel on eranditult väga hea maitse. 

2. Millest võis Teie arvates see valik tuleneda? 

Ma ei oska täpselt arvata, kuid ehk on asi selles, et ma ei ole väga klassikalise stiili viljeleja. 

3. Kas Teie stiilivalikud on teadlikud? 

Kui seda saab stiiliks nimetada, siis mulle meeldivad julged lahendused, selged värvid ja kihvtid detailid. 

4. Mille järgi teete Te oma stiilivalikuid? 

Ideaalis käiksin ma nii riides, et ei peaks ruumi kaks korda sisenema, sest pole hullemat asja, kui käia ringi ja sättida end, tekitamata mingitki muljet või elamust. 

5. Kui palju aega võtab Teil hommikuti riietuse valimine? 

Vähe, sest kiired otsused on tavaliselt julgemad ja teravamad.  

6. Kas Te käite trendidega kaasas või pigem mitte? 

Pigem mitte ja olen sageli väga tugevas nihkes trendidest. 

7. Kas Teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiili-inspiratsiooni? 

Mulle meeldib väga lugeda moekunstnike elulugusid ja vaadata dokumentaalfilme neist. Aga erilised lemmikud moekunstnikest on varalahkunud Alexander McQueen, sotsiaalselt punk Vivienne Westwood, isikupärane Martin Margiela, stilistidest Patricia Field, kes lõi kooslusi, mida mäletatakse veel aastaidki hiljem. 

8. Millistest esemetest koosneb Teie riidekapp peamiselt? 

Palju kleite, palju kostüüme, mille osas võib tekkida küsimusi, aga need on tegelikult vastused elu halli argipäeva jaoks. 

9. Mis on Teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis? 

Seal on kooslusi, mis ootavad oma aega. On nii efektne pintsak, millega saaks absolutismi õpetada, aga ka ainult seda teemat. Ja paar hõlsti, mis võivad silmanägemisele hakata. 

10. Kust Te tavaliselt oma riideid ostate? 

Väga kummalistest kohtadest, nt reisidelt, kodukohvikutest, e-poodidest, keldripoodidest. Jämejala antiigilaat oli viimane imepärane leiukoht. 

11. Kas Teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või stiil? 

Alati stiil, sest ilu päästab maailma. 

12. Kas riietus, mida Te kannate tööl, erineb teie riietustest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd. 

Erinevad, aga see ongi tore. 

13. Kas Teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili? 

Smart casual on hea raam, mis on jõuliselt seda mõjutanud. 

14. Kuidas on Teie stiil aastatega muutunud? 

Saaremaal on see muutunud rahulikumaks. Kui ma Tartus elasin ja töötasin, siis oli see palju julgem ja kirevam. 

15. Kuidas kirjeldaksite Te enda stiili kolme sõnaga? 

Eklektika, taaskasutus, sädelus.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Valmar Voolaid

Ei ole kedagi, kes tunneksid üksteist koolis paremini kui kolleegid. Kuid tundub, et lisaks lõbusatele jutuajamistele ning tööalaste kogemuste jagamisele on meelde jäänud hästi ka nende riietumisstiil. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selgus, et õpetajatele on silma hakanud oma kolleegide seas kaks: Piret Tänav, kellest saab lugeda samuti Silmapiiris, ning oma omapäraste kõrvarõngaste ja värvikate riietustega kooli õppenõustaja-psühholoog, õpetaja ja mentor Eveli Kallas. Võtsin temaga ühendust, et uurida, milline on tema moevalikute päritolu ja mis on tema lemmikrõivaid kapis. 

1. Mis oli Teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete kooli töötajate arvates kõige suurem fashion icon? 

See on armas märkamine. 

2. Millest võis Teie arvates see valik tuleneda? 

Mul on väga toredad kolleegid ja nad ütlevad mulle sageli, et neile meeldib mu riietus või kõrvarõngad. 

3. Kas Teie stiilivalikud on teadlikud? 

Jah, ikka. Mäletan, et kusagil gümnaasiumiajal tekkis mul tahtmine käia teistmoodi riides kui teised. Põhikoolis sulasin rohkem massi ja kuna ka aeg oli teine, siis ei saanud poest väga eriilmelisi riideid osta. 

4. Mille järgi teete Te oma stiilivalikuid? 

Enne uue riideeseme ostmist küsin endalt, kas kannaksin seda ka viie aasta pärast. Mul on palju riideesemeid ja jalatseid, mis on isegi 10 aastat vanad ja kannan neid hea meelega siiani. Riideid valides kaalun, kas need sobivad juba olemasoleva garderoobiga, mulle meeldib rõivaesemeid omavahel kombineerida. Ma armastan värve. Mul on palju rohelisi, siniseid, kollaseid ja pruunikasbeeže riideid. Mulle meeldivad ka huvitavaid riided, mis eristuvad kas lõike või mustri poolest. 

5. Kui palju aega võtab Teil hommikuti riietuse valimine?  

See käib väga ruttu, valin riided vastavalt tundele ja meeleolule. Ja siis just sellesse päeva sobivad kõrvarõngad.😊 

6. Kas Te käite trendidega kaasas või pigem mitte? 

Pigem valin riideid selle järgi, mis mulle meeldib. 

7. Kas Teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiili-inspiratsiooni? 

Pikki aastaid hindasin kõrgelt Eesti edukaima moebrändi Montoni loomingut. Mul on mõned brändid, mille tooteid aeg-ajalt ostan, kuid aastatega on mu garderoobi lisandunud igasugu firmade riideesemeid. 

8. Millistest esemetest koosneb Teie riidekapp peamiselt? 

Kleidid, püksid, seelikud, kampsunid, pluusid ja jakid. 

9. Mis on Teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis? 

Ühte on keeruline välja tuua, mul on palju väga lahedaid riideid. Kui ma peaksin tänasest elu lõpuni ühe riideesemega käima, siis oleks see kleit. 

10. Kust Te tavaliselt oma riideid ostate? 

Ostan nii poest kui internetist.  

11. Kas Teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või stiil? 

Mugavus eelkõige, pole mõtet panna selga riideeset, mida sa välja ei kanna. 

12. Kas riietus, mida Te kannate tööl, erineb teie riietustest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd. 

Pisut küll, vabal ajal võib mind näha teksades, vahel ka dressides. Mul on alati olnud tööriided ja koduriided, peoriided ja spordiriided. 

13. Kas Teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili? 

Psühholoogid teavad, et esmamulje on oluline ja see loob eelduse edasiseks suhtlemiseks. Viisakas välimus näitab minu arvates lugupidamist teiste inimeste suhtes. 

14. Kuidas on Teie stiil aastatega muutunud? 

Põhikoolis kandsin valdavalt musta. Olen mingil perioodil oma elus välja näinud ka üsna punk. Tänaseks on mul musti ja nahkseid rõivaid pigem vähe. Eelistan mugavaid ja ajatuid riideid. Minu stiili osaks on saanud ka see, et kannan iga päev erinevaid kõrvarõngaid. Olen neid ise ostnud ja neid on mulle ka kallite inimeste poolt kingitud. Veel 15 aastat tagasi vahetasin ma kõrvarõngaid mõnel korral aastas. 

15. Kuidas kirjeldaksite Te enda stiili kolme sõnaga? 

Mõõdukalt viisakas, kiiksuga. Smart casual sobib mulle hästi.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Merilyn Lempu

Alates jaanuarikuu lõpust toimetab kultuurijuhi ruumis tuttava Kadri Kanemägi asemel hoopis keegi uus – Kristi Ots. Peale kaasõpilaste segaduses nägude nägemist otsustasin minna uurima, kes täpselt on Kristi ja mida meie koolis ette võtta plaanib.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Praegune G2.o õpilane Ron Sebastian Puiestee on noormees, kes tegi Saaremaa Gümnaasiumi uhkeks juba enne, kui päriselt koolipinki jõudis. Teiselt poolt maakera kergejõustikumedalite kojutoomise kõrvalt leidub tal aega ka mõttemängude ning V lennu revüüetenduse jaoks. Mitmekordse Saare maakonna parima noorsportlase ning Saaremaa Gümnaasiumi 2024. aasta spordi silmatera tegemisi läksimegi uurima.

Lisatud ka Roni „pressiesindaja“ Marta Lingi kommentaarid.

Kuidas ja millal sa üldse kergejõustikuni jõudsid ning kas oled oma valikuga rahul?

Ütleksin, et kogu elu olen tegelenud. Väiksena viis paps mind mingitele lastevõistlustele, seal tegin midagi kaasa. Emps ja paps tegelesid ka mõlemad kergejõustikuga. Trenni läksin 2. klassis, siis mängisin veel rahvastepalli ka. Seega üheksas aasta läheb praegu.

Kas oled oma spordiala valikuga rahul? Kas on sul olnud hetki, mil oled mõelnud, et oleks võinud hoopis millegi muuga tegeleda või kaalunud lausa kergejõustiku poolelijätmist?

Jah, olen rahul. Kunagi käisin ühe päeva jalgpallis, peale seda jäin kohe haigeks ja rohkem sinna tagasi ei läinudki. Jalka on küll lahe, aga pigem mängin seda niisama vabal ajal ja huvi pärast. Ma arvan, et kuna mul väiksena tuli kergejõustik kohe nii hästi välja, siis oligi see tunne, et ma tahan kogu aeg seda teha.

Kui on mõni võistlus või trenn halvasti läinud, siis on küll see, et mõtled enda peale, et kas tegid ikka õigesti või lihtsalt arvad, et sa pole selle jaoks piisavalt hea. Aga ikkagi, ma pole selle peale mõelnud, et võiks lõpetada.

Võib öelda, et kaugushüpe on üks sinu tugevamatest aladest, kas see on ka sinu lemmik? Miks just see?

Kunagi, umbes 14-aastaseni, tulid mul tõkked väga hästi välja. Kaugus on kogu aeg hästi välja tulnud, aga siis olid tõkked eriti head. Nüüd pole tõkked enam nii hästi tulnud. Ma arvan, et ongi kaugus-kõrgus need lemmikalad. Lihtsalt ongi see, et need tulevad hästi välja ja kui ma käin võistlemas, teengi just neid alasid ja ongi, heh, lahe võita kogu aeg. /Pressiesindaja Marta naerab/ Või noh, seal esikolmikus olla.

Oled käinud võistlustel mitmetes eri riikides, lausa teisel pool maakera, milline on sinu jaoks olnud neist kõige huvitavam? Kas nö „tööreisidel“ käies jääb kohaliku kultuuri ja vaatamisväärsuste uudistamiseks ka aega või staadionilt otse lennukile?

Ma ütleks, et („kus ma käisin?“ ***vaatab pressiesindajale otsa***) Bahreinis käisin praegu. Brasiilia kohta kõik, mis ma eeldasin, oligi just nii. Bahrein on nii väike riik, et ma ei teadnudki, mis seal üldse olla võib. See vist pidi olema väiksem kui Hiiumaa. Iga võistlus, kus ma käinud olen, näiteks Euroopa meistrivõistlused suvel, olidki niimoodi, et neli päeva olid võistlused ja üks päev oli oma asjade tegemiseks. See olenebki graafikast /*Muigab ja sosistab* – „Mida?“ –„Ei midagi“ – „Eh“ – „Graafikust“ – „Ei ongi ju, aa jah, graafikust“/ Noh, kui esimesel päeval on näiteks kõrgus, teen eelmine päev väikese soojenduse ja ülejäänud aja proovin võimalikult palju puhata. Nii palju kui aega jääb, saab ringi vaadata jah. Tavaliselt läheme üks või kaks päeva varem kohale, siis on päev enne võistlusi aega sooja teha ja peale võistlusi tavaliselt on üks päev aega käia kuskil turul, linnas, lihtsalt avastada. /Pressiesindaja soovitab vastust täiendada/Meil oli nii Bahreinis kui Brasiilias üks eraldi kultuuripäev. Terve päev sai õppida huvitavaid kultuure, kõikide riikide omi, kes seal võistlustel kohal olid.

Oled oma suurepäraste saavutuste eest saanud ka mitmeid erinevaid auhindu, maakonna aasta noorsportlane, SG silmatera, aasta Eesti kergejõustiklase nominatsioon, kui palju need tunnustused sinu jaoks loevad? Või on sportlase jaoks kõige suurema väärtusega ikka staadionilt saadud medal?

Ma ütleks, et kõik on samaväärsed. Lihtsalt rahvale jääb rohkem silma, kui sa võidad selle aasta oma. Ega neid väga ei huvita, mida sa teed võistlustel, kui kõik need suuremad auhinnad tulevad välja nagunii aasta lõpus. Inimesed alguses ei jälgi nii palju kui aasta lõpus.

Kuidas leiad tasakaalu trennide ja võistluste, kooli, revüü, pere, sõprade ja niisama omaette olemise aja vahel? 

Nädalavahetusel ma olen, noh, tüdruksõbra Martaga kogu aeg. Kuna me käime ka samas klassis, siis tegelikult ei ole puudust, et me oleks liiga vähe koos. Perega jääb kõik peale kooli ja trenni. Jõuan kaheksa-üheksa ajal koju, siis on see aeg.

Kooliga – G2-s pole isegi nii palju õppida olnud, G1 oli hullem. Suhteliselt aeglaselt läheb kõik, pole nii palju kodutöid. Noh, mis meil on, meil on reedel niimoodi, et näiteks on esimene vaba, siis on moodulitund, siis on füüsika ja … /„ei ole füüsikat, matemaatika ja siis on keka, nii et suurt õppida pole“/ nii et põhimõtteliselt õppida pole. Ma valisin matemaatikas ka kitsama poole, et siis on veel vähem õppida.

Kas otsus revüüs osaleda tuli sulle kergelt või raskelt? Paljudele osutub vastuargumendiks just trennid ja ajapuudus, kuidas tipptasemel sportlane selle jaoks aega leiab?

Heh, no see oli natuke ka Martaga … Ja siis vanem vend Kennet ka ütles, et jumala lahe. Ma käisin eelmise aasta revüü kõige viimasel etendusel, vaatasin, et väga lahe nägi välja ja siis ma mõtlesin, et tahan ka osaleda. Tegin siukse targa otsuse … Me küll eriti paljudes tantsudes ei ole, sest mul on ikka trennid ja lihtsalt ei jõua. Vahepeal on ka see, et jään lihtsalt hiljaks revüüproovi, aga üritan nii palju jõuda, kui saab.

Kes on su suurimad eeskujud? Kes sind inspireerivad?

See on kõige tüüpilisem küsimus, kogu aeg on see … Ma olen kogu aeg vastanud, et minu paps. Ma olen alati tahtnud temast veel parem olla. Ta proovib igal minu võistlusel kaasas ja filmimas olla. Paps ongi see tugiisik mulle, proovin olla nagu tema.

Kuidas kool sinu arengut spordimaailmas toetab? Näiteks puudumiste ja järeltööde osas, kui oled võistlustel või treeninglaagrites?

Õpetajad tulevad väga hästi vastu. Ma arvan, et sellega probleeme pole. Ma alguses olin j klassis, kus on kehalise õpetaja Koit ka mentor, aga siis ma vahetasin klassi, sest kõik eelmised klassikaaslased olid oomadaras. Aga Koiduga saab kogu aeg kõik läbi räägitud ja minu mentorid on ka toredad ning aitavad väga palju puudumiste ja kõige muuga.

Mis on sinu spordikarjääri lõppeesmärk?

Ma arvan, et olümpiakuld on kõigi sportlaste eesmärk. Aga juba olümpiale jõuda oleks väga-väga suur saavutus. Ma ütlekski, et eesmärk on olümpiale jõuda ja seal teha enda parim tulemus, mis võimalik on. Ma arvan, et väike võimalus ikka on sinna saada.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Merilyn Lempu

Kas oled kunagi mõelnud, mis elu elab Karel Martin Saar (loe: Saaremaa Gümnaasiumi Viiking)? Järgnevas intervjuus saame vastused kõige pop’imatele küsimustele. 

Mis on Sinu igapäevased tegevused ja huvid? 

Teen jõusaalis trenni. Keevitan ja ehitan puidust asju – viimati ehitasin ukse. Ma mängin trummi, klaverit ja videomänge. 3D-modelleerimine on ka päris äge, aga sellega ma päris igapäevaselt ei tegele. 

Kelleks tahtsid väiksena saada? 

K-komando liikmeks. 

Kelleks tahad praegu saada? Mis plaanid on sul peale gümnaasiumi lõpetamist? 

Ma ei ole päris kindel, aga eks see keevitamine ja metalli meisterdamine mind tõmbab. Samas sobiks ka mõni inseneriala, näiteks käigukastide valmistamine. 

Kas plaanid tulevikus Saaremaale jääda? 

Siin on täitsa kena, kuigi pisut soe. Võib olla läheks hoopis Norrasse. See oleks perfektne, kui ma hakkaksin metalli meisterdama ja läheksin kuskile õliplatvormile või tuulikute peale keevitama. Norras on mõnus külm ka. 

Millest kirjutasid UPT? Kuidas selle idee peale tulid? 

Raskejõustiku kükkide sooritamise turvatalad. Kui ei suuda kükki suurte raskustega sooritada, siis selle asemel, et kang Sulle peale ei kukuks, püüavad talad selle kinni. Mul ei olnud mahti üldse midagi teha, aga kuna mõtlesin, et neid talasid läheb nii kui nii tarvis ja olin juba plaaninud neid ehitada, siis kirjutasin sellest. 

Millest tuli idee keevitada G3.m klassile kokku jõulukaunistus? 

Pulli pärast. 

Mina: ,,Kas ma kuuse otsa elektroode võin riputada?” 

Need on traadid, millega keevitatakse. 

Eveli: ,,Ainult siis, kui nad ilusad on.” 

Kuidas hindad revüüd ja selles osalemist? 

Bänger. Peale viiendat etendust läks veits tüütuks, aga muidu pole midagi öelda, mulle meeldis. Sellest sündis ju Epiloogi bänd.

Mis Sa arvad SG smart casual riietusstiilist? 

Esialgu oli jube, aga nüüd on normaalne. Mul ei lubatud alguses lühikeste pükstega käia, pidin pikki pükse kandma. Niipea, kui ma nendega talvel kooli tulin, olin järgmisel päeval haige. Nüüd võin õnneks jälle lühikeste pükstega käia. Tegin Ivoga diili. 

Kui tavaliselt saadakse külma ja jäädakse haigeks, siis kuidas see töötab, et Sul need asjad vastupidi käivad? 

Kui oled harjunud külmaga, siis Su keha toodab ise soojust, aga kui lähed sooja, siis see lõpetab tootmise. Hiljem külma minnes külmetad. Nii jäängi haigeks. Kui olen kogu aeg külmas, siis ma ei saa külmetuda. Kuigi igaks juhuks pean jälgima, et ma ikkagi liiga kaua külmaga õues ei ole. 

Pull on veel see, et kui ma haige olen, siis ma absoluutselt külma ei talu. Kui terveks saan, siis see muutub viie minutiga ja ma saan kohe aru. Pagana naljakas. 

Kui sõpradega koolilõunal alati väljas sööte, siis kuidas teid ilm üldse ei kõiguta? 

See on pigem mugav, sest külma ilmaga jahtub toit kiiremini ära. Muidu on liiga kuum. Samas, kui liiga kaua passida, jäätub kandikule pillatud supp ära. Siis ei saa seda sealt küljest lahti. 

Mis oleks Sinu unistuste reisisihtkoht? Kas sulle üldse meeldib reisida? 

Põhja-Norra või Alaska. Aga pigem jääksin siiski koju. Ma ei saa oma masinaid, millega töötan, kaasa võtta ega trenni teha. Minu jõusaal peab õues olema. 

Mis on Sinu lemmiktunnid? 

Füüsika ja matemaatika. 

Kes on Su lemmikloom? 

Kass. 

Millise supervõime valiksid, kui saaksid? 

Supertugevus. Oleksin nagu Hulk. 

Millist muusikat Sa kuulad? Mis on Su lemmiklaul?
Ma kuulan enamasti heavy metal’it, death metal’it või rokki. Lemmiklaul on Saare Village Boys – ,,Mändjala Rand”.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs