Reedel, 7. veebruaril, oli Birgitil ja Marilynil võimalus vestelda Kuressaare Teatri juhi Piret Raugaga. Samal ajal käis Kuressaare teatrimajas vilgas sagimine, sest õhtul ootas ees Sander Puki lavastatud etenduse „Kivid sinu taskutes“ kontrolletendus.
Intervjuus uuriti, millised on peamised põhjused, miks noored teatris käivad või ei käi, ning kuidas leida sobiv etendus.
Teatrijuhi sõnul on noortel huvi teatris käia, aga tihti jõuavad nad sinna mitte iseseisvalt, vaid kooli kaudu – minnes vaatama etendust koos klassiga. Kuid küsimus jääb: kas noor sooviks teatris käia ka siis, kui õpetaja teda sinna ei suunaks?
Piret tõi välja, et teatris mitte käimise põhjuseks võib olla võimaluste paljusus. Kui tema oli noor, siis olid teater, kino ja raamatud peaaegu ainsad meelelahutuse ja eneseväljenduse võimalused.
Aga miks siis noored teatris ikkagi käivad? Piret nentis, et noored otsivad lugusid. Ta on täheldanud, et tänapäeval käiakse teatris sageli eskapismi mõttes – et leida teistsugust olemisvõimalust ja kogeda uusi lugusid.
Piret tõi välja, et esimese teatrietenduse valimisel tasub kuulata soovitusi. Näiteks oskavad häid ettepanekuid teha eesti keele õpetajad, kellele antakse tihti võimalus etendusi eelnevalt vaatama minna. Ta tõi näiteks lavastuse „Kivid sinu taskutes“, mida käis vaatamas ka tema gümnaasiumiealine poeg, kes pärast ütles, et see lavastus võib küll temavanustele meeldida. Piret lisas, et tegemist on iiri näidendiga, mis on kummalisel kombel väga eestlaslik.
Kuid kui keegi pole eriti tihti teatrisse käinud või kui viimane teatrimälestus pärineb lasteaiast, siis Rauk ei soovita minna vaatama ooperit. Samas, kui satud tõeliselt ägedale ooperietendusele, võib see olla silmiavav kogemus.
Piret nentis, et noorte maailm on palju vaesem, kui nad ei käi teatris. Just teatris, raamatutes ja kinos kuuldud lood loovad võimaluste paljususe, avardades noore kujutlusvõimet ja emotsionaalset maailma. Inimese hingetarkus tuleb suuresti tarkadest mõtetest ja raamatutest. Teatris saab kogeda lugusid, teisi võimalusi ja teiste inimeste elusid.
Jutuks tuli ka see, mida on teater teinud selleks, et noored teatrisse meelitada ja et teater oleks nende jaoks atraktiivne. Piret ütles, et nad on suhtluses õpetajatega, sest kõige suurem võimalus noorel teatrisse sattuda ongi läbi õpetaja ja kooli. Ta tõi ka välja, et teatris käimine on seotud väljaminekuga, ning tihti on piletihind oluline tegur, miks noored ei jõua teatrisse. Kui aga terve klass läheb etendusele, pakub teater soodsamat piletihinda.
Piret rääkis ka loo, kuidas Eestis korraldatav üritus Koolinoorte teatripäev toimus Kuressaares. Kõik Eesti teatrid tõid Kuressaarde erinevaid tasuta etendusi, õpitubasid, oopereid ja balletti, kuid kõige raskem oli noorteni jõuda. Öeldi, et noored ei kuula raadiot, ei loe lehti ega vaata telekat. Siit kerkibki suur küsimus: kuidas jõuda noorteni?
Rauk tõi veel välja, et kõik algab ikkagi lapsepõlvest. Kui oled harjunud teatris käima, jääb see sulle külge ka vanemaks saades. Siia võib lisanduda kellegi sõbra hoiak või eelnev teatrielamus, mis on teatrisse minekut soodustanud. Kõige rohkem paistab noorte arvamus teatrist muutuvat põhikoolis, kuid mis seda täpselt põhjustab, võib vaid arvata.
Aina rohkem on kuulda noorte seas soovi minna õppima näitlejaks. Piret tõdes, et näitleja töö on karm, ja teatrisse jõuavad vaid vähesed. Teatrikooli kursused on piiratud, kuid keegi ei keela proovida. See kogemus võib elus palju juurde anda – võib-olla innustab teatrikooli sisseastumine ka eneseväljendust arendama.
Viimaseks soovitas Piret noortel vaatama tulla etendust „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“, sest see raamat on paljudele tuttav ja on tore seda taas meelde tuletada. Ja kindlasti võiksid kõik noored jõuda vaatama ka eelnevalt mainitud etendust „Kivid sinu taskutes“.
Ei ole kedagi, kes tunneksid üksteist koolis paremini kui kolleegid. Kuid tundub, et lisaks lõbusatele jutuajamistele ning tööalaste kogemuste jagamisele, on meelde jäänud hästi ka nende riietumisstiil. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selgus, et õpetajatele on silma hakanud oma kolleegide seas kaks: Eveli Kallas, kellest saab samuti lugeda Silmapiiris, ning oma mitmekülgse ja vahvalt detailse riietusega õpetaja, mentor ja hoolekogu liige Piret Tänav. Intervjueerisin teda, et ta saaks avada oma moevalikute tagamaad ja võimalikud seosed ajalooga.
1. Mis oli Teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete kooli töötajate arvates kõige suurem fashionicon?
See oli väga meeldiv üllatus, sest meie kooli töötajatel on eranditult väga hea maitse.
2. Millest võis Teie arvates see valik tuleneda?
Ma ei oska täpselt arvata, kuid ehk on asi selles, et ma ei ole väga klassikalise stiili viljeleja.
3. Kas Teie stiilivalikud on teadlikud?
Kui seda saab stiiliks nimetada, siis mulle meeldivad julged lahendused, selged värvid ja kihvtid detailid.
4. Mille järgi teete Te oma stiilivalikuid?
Ideaalis käiksin ma nii riides, et ei peaks ruumi kaks korda sisenema, sest pole hullemat asja, kui käia ringi ja sättida end, tekitamata mingitki muljet või elamust.
5. Kui palju aega võtab Teil hommikuti riietuse valimine?
Vähe, sest kiired otsused on tavaliselt julgemad ja teravamad.
6. Kas Te käite trendidega kaasas või pigem mitte?
Pigem mitte ja olen sageli väga tugevas nihkes trendidest.
7. Kas Teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiili-inspiratsiooni?
Mulle meeldib väga lugeda moekunstnike elulugusid ja vaadata dokumentaalfilme neist. Aga erilised lemmikud moekunstnikest on varalahkunud Alexander McQueen, sotsiaalselt punk Vivienne Westwood, isikupärane Martin Margiela, stilistidest Patricia Field, kes lõi kooslusi, mida mäletatakse veel aastaidki hiljem.
8. Millistest esemetest koosneb Teie riidekapp peamiselt?
Palju kleite, palju kostüüme, mille osas võib tekkida küsimusi, aga need on tegelikult vastused elu halli argipäeva jaoks.
9. Mis on Teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis?
Seal on kooslusi, mis ootavad oma aega. On nii efektne pintsak, millega saaks absolutismi õpetada, aga ka ainult seda teemat. Ja paar hõlsti, mis võivad silmanägemisele hakata.
10. Kust Te tavaliselt oma riideid ostate?
Väga kummalistest kohtadest, nt reisidelt, kodukohvikutest, e-poodidest, keldripoodidest. Jämejala antiigilaat oli viimane imepärane leiukoht.
11. Kas Teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või stiil?
Alati stiil, sest ilu päästab maailma.
12. Kas riietus, mida Te kannate tööl, erineb teie riietustest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd.
Erinevad, aga see ongi tore.
13. Kas Teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili?
Smart casual on hea raam, mis on jõuliselt seda mõjutanud.
14. Kuidas on Teie stiil aastatega muutunud?
Saaremaal on see muutunud rahulikumaks. Kui ma Tartus elasin ja töötasin, siis oli see palju julgem ja kirevam.
15. Kuidas kirjeldaksite Te enda stiili kolme sõnaga?
Ei ole kedagi, kes tunneksid üksteist koolis paremini kui kolleegid. Kuid tundub, et lisaks lõbusatele jutuajamistele ning tööalaste kogemuste jagamisele on meelde jäänud hästi ka nende riietumisstiil. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selgus, et õpetajatele on silma hakanud oma kolleegide seas kaks: Piret Tänav, kellest saab lugeda samuti Silmapiiris, ning oma omapäraste kõrvarõngaste ja värvikate riietustega kooli õppenõustaja-psühholoog, õpetaja ja mentor Eveli Kallas. Võtsin temaga ühendust, et uurida, milline on tema moevalikute päritolu ja mis on tema lemmikrõivaid kapis.
1. Mis oli Teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete kooli töötajate arvates kõige suurem fashionicon?
See on armas märkamine.
2. Millest võis Teie arvates see valik tuleneda?
Mul on väga toredad kolleegid ja nad ütlevad mulle sageli, et neile meeldib mu riietus või kõrvarõngad.
3. Kas Teie stiilivalikud on teadlikud?
Jah, ikka. Mäletan, et kusagil gümnaasiumiajal tekkis mul tahtmine käia teistmoodi riides kui teised. Põhikoolis sulasin rohkem massi ja kuna ka aeg oli teine, siis ei saanud poest väga eriilmelisi riideid osta.
4. Mille järgi teete Te oma stiilivalikuid?
Enne uue riideeseme ostmist küsin endalt, kas kannaksin seda ka viie aasta pärast. Mul on palju riideesemeid ja jalatseid, mis on isegi 10 aastat vanad ja kannan neid hea meelega siiani. Riideid valides kaalun, kas need sobivad juba olemasoleva garderoobiga, mulle meeldib rõivaesemeid omavahel kombineerida. Ma armastan värve. Mul on palju rohelisi, siniseid, kollaseid ja pruunikasbeeže riideid. Mulle meeldivad ka huvitavaid riided, mis eristuvad kas lõike või mustri poolest.
5. Kui palju aega võtab Teil hommikuti riietuse valimine?
See käib väga ruttu, valin riided vastavalt tundele ja meeleolule. Ja siis just sellesse päeva sobivad kõrvarõngad.😊
6. Kas Te käite trendidega kaasas või pigem mitte?
Pigem valin riideid selle järgi, mis mulle meeldib.
7. Kas Teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiili-inspiratsiooni?
Pikki aastaid hindasin kõrgelt Eesti edukaima moebrändi Montoni loomingut. Mul on mõned brändid, mille tooteid aeg-ajalt ostan, kuid aastatega on mu garderoobi lisandunud igasugu firmade riideesemeid.
8. Millistest esemetest koosneb Teie riidekapp peamiselt?
Kleidid, püksid, seelikud, kampsunid, pluusid ja jakid.
9. Mis on Teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis?
Ühte on keeruline välja tuua, mul on palju väga lahedaid riideid. Kui ma peaksin tänasest elu lõpuni ühe riideesemega käima, siis oleks see kleit.
10. Kust Te tavaliselt oma riideid ostate?
Ostan nii poest kui internetist.
11. Kas Teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või stiil?
Mugavus eelkõige, pole mõtet panna selga riideeset, mida sa välja ei kanna.
12. Kas riietus, mida Te kannate tööl, erineb teie riietustest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd.
Pisut küll, vabal ajal võib mind näha teksades, vahel ka dressides. Mul on alati olnud tööriided ja koduriided, peoriided ja spordiriided.
13. Kas Teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili?
Psühholoogid teavad, et esmamulje on oluline ja see loob eelduse edasiseks suhtlemiseks. Viisakas välimus näitab minu arvates lugupidamist teiste inimeste suhtes.
14. Kuidas on Teie stiil aastatega muutunud?
Põhikoolis kandsin valdavalt musta. Olen mingil perioodil oma elus välja näinud ka üsna punk. Tänaseks on mul musti ja nahkseid rõivaid pigem vähe. Eelistan mugavaid ja ajatuid riideid. Minu stiili osaks on saanud ka see, et kannan iga päev erinevaid kõrvarõngaid. Olen neid ise ostnud ja neid on mulle ka kallite inimeste poolt kingitud. Veel 15 aastat tagasi vahetasin ma kõrvarõngaid mõnel korral aastas.
15. Kuidas kirjeldaksite Te enda stiili kolme sõnaga?
Mõõdukalt viisakas, kiiksuga. Smart casual sobib mulle hästi.
Alates jaanuarikuu lõpust toimetab kultuurijuhi ruumis tuttava Kadri Kanemägi asemel hoopis keegi uus – Kristi Ots. Peale kaasõpilaste segaduses nägude nägemist otsustasin minna uurima, kes täpselt on Kristi ja mida meie koolis ette võtta plaanib.
Iga koolis on õpetajaid, kes inspireerivad oma teadmiste ja isiksusega, kuid mõni neist suudab jääda silma lisaks sellele ka oma imelise stiilitunnetusega. Ülekoolilise küsitluse tulemuste põhjal selguski, et kõige rohkem on õpilaste pilke püüdnud oma ägedate ja omapäraste riietega õpetaja ja mentor Külli Mänd. Sellest tulenevalt olen teinud temaga väikese intervjuu, et uurida tema arvamust alates trendidega kaasas käimisest kuni tema stiilivalikute tegemiseni.
Mis oli teie reaktsioon, kui te saite teada, et te olete õpilaste arvates kõige suurem fashion icon?
Ootamatu, ent meeldiv. Või siis vastupidi. Kuna olen Saaremaa Gümnaasiumis ainult kahel päeval nädalas, siis on vahva, kui minu pisike omalaadne jooneke silma on jäänud 😊
Millest võis teie arvates see valik tuleneda?
Ei oskagi pakkuda, ehk jagavad ka gümnasistid minu soojapoolset toonivalikut. Või siis on mõni positiivse sõnumiga riideese meelde jäänud. Või see, et vahel kannan suurima mõnuga ka täiesti imelikke riideid. Teinekord poes lausa mõtlen, et kes selle siis ikka ära ostab, kui mitte mina!
Kas teie stiilivalikud on teadlikud?
Jaa, ikka.
Mille järgi teete te oma stiilivalikuid?
Eeskätt värvitoonide ja hea tunde tekitamise põhjal. Oluline on loomulikult ka sobivus, kuigi mitte just alati eakohasus … Mõnikord tahtmine pisut provotseerida. Aga põhiliselt ikkagi värvid. Miks just see nii oluline on, ei tea, kuskilt hingesügavusest need eelistused välja poevad. Mul on üldse värvidega mingi teema – kui pesupäeval riideid nöörile sätin, ei saa ma kõrvuti panna näiteks sinist ja kollast eset, ei – värvid peavad jooksma sujuvalt ja järjest nagu vikerkaares.
Kui palju aega võtab teil hommikuti riietuse valimine?
Kuna armastan viimase võimaliku sekundini magada, siis mõtlen selle peale juba õhtul, õigemini öösel. Kui valikuga midagi viltu läheb (nt ei mahu enam selga), siis paanitsen veidi.
Kas te käite trendidega kaasas või pigem mitte?
Lähtun enamasti endast, mitte trendidest … Kui aga trend tundub tore, siis miks mitte!
Kas teil on mõni kindel isik või moelooja, kellelt saate stiilisinspiratsiooni?
Mulle on alati meeldinud Desigual´i kaubamärk, just värvivaliku ja originaalsuse poolest.
Millistest esemetest koosneb teie riidekapp peamiselt?
Mantlid, joped, kampsunid, pluusid, pikad püksid, mõned kleidid pidulikumaks puhuks … Aga ei maksa unustada ka minu värvikaid tuttmütse, lõppematut sallitagavara ja sokikollektsiooni!
Mis on teie lemmikriietus või -ese teie riidekapis?
Kohutavalt raske küsimus! Kuna ostan enamasti riideid meeldivuse, mitte viimase moe diktaadi järgi, ongi automaatselt tegemist minu lemmikutega ja sellele positsioonile nad jäävadki. See on nagu lemmiklauludega – ma ei saa üldse aru neist, kes ütlevad külmalt: ah, see oli kunagi minu lemmiklaul, aga ta on nii ära leierdatud, et enam ei meeldi …
Kust te tavaliselt oma riideid ostate?
Õige vastus oleks: igalt poolt ehk nii kaubandusest, internetist kui reisidelt. Esimene variant on kindel, aga vahel igav; teine pakub küll põnevust, aga toob kaasa selle, et tellitud esemeid tihti sugulastele-tuttavatele ära kingin. See-eest kolmas pakub kuhjaga toredaid mälestusi.
Kas teie jaoks on riietust valides tähtsam mugavus või välimus?
Enamasti mugavus, kusjuures see tunne (mis on minu, see on minu!) peab olema õige. Välimus kui värvitoon on siiski ka tähtis. Mu garderoob praktiliselt ei sisalda siniseid ja rohelisi riideid, ikka rõõmsad ja soojad toonid kipuvad olema. Siinkohal tervitan teisi neid toone eelistavaid SG õpetajaid, eriti klassiruumikaaslast Kadit!
Kas riietus, mida te kannate, tööl erineb teie riietusest, mida te eelistate kanda väljaspool tööd?
Nii nagu ma ise ei lase erinevatel rollidel ennast segada, siis ei tee ka riietusel üliväga vahet.
Kas teie ametikoht on kuidagi mõjutanud teie stiili?
No eks ma ikka üritan SG-s natuke smart casuali moodi välja näha. Alati ei tule välja 😊
Kuidas on teie stiil aastatega muutunud?
Oo jaa! Kunagi, kui olin veel äärmiselt vaikne ja tagasihoidlik isik, eelistasin ka riietuses märkamatuks jääda, See tõi kaasa ka erinevate pruunide toonide masendava ülekaalu minu garderoobis. See oli väga ammu.
Kuidas kirjeldaksite te enda stiili kolme sõnaga?
Rõõmus, mugav, muretu.
Jääge ootele, sest juba veebruarikuises Silmapiiri väljaandes sukeldume me juba järgmise õpetaja moemaailma.
Praegune G2.o õpilane Ron Sebastian Puiestee on noormees, kes tegi Saaremaa Gümnaasiumi uhkeks juba enne, kui päriselt koolipinki jõudis. Teiselt poolt maakera kergejõustikumedalite kojutoomise kõrvalt leidub tal aega ka mõttemängude ning V lennu revüüetenduse jaoks. Mitmekordse Saare maakonna parima noorsportlase ning Saaremaa Gümnaasiumi 2024. aasta spordi silmatera tegemisi läksimegi uurima.
Lisatud ka Roni „pressiesindaja“ Marta Lingi kommentaarid.
Kuidas ja millal sa üldse kergejõustikuni jõudsid ning kas oled oma valikuga rahul?
Ütleksin, et kogu elu olen tegelenud. Väiksena viis paps mind mingitele lastevõistlustele, seal tegin midagi kaasa. Emps ja paps tegelesid ka mõlemad kergejõustikuga. Trenni läksin 2. klassis, siis mängisin veel rahvastepalli ka. Seega üheksas aasta läheb praegu.
Kas oled oma spordiala valikuga rahul? Kas on sul olnud hetki, mil oled mõelnud, et oleks võinud hoopis millegi muuga tegeleda või kaalunud lausa kergejõustiku poolelijätmist?
Jah, olen rahul. Kunagi käisin ühe päeva jalgpallis, peale seda jäin kohe haigeks ja rohkem sinna tagasi ei läinudki. Jalka on küll lahe, aga pigem mängin seda niisama vabal ajal ja huvi pärast. Ma arvan, et kuna mul väiksena tuli kergejõustik kohe nii hästi välja, siis oligi see tunne, et ma tahan kogu aeg seda teha.
Kui on mõni võistlus või trenn halvasti läinud, siis on küll see, et mõtled enda peale, et kas tegid ikka õigesti või lihtsalt arvad, et sa pole selle jaoks piisavalt hea. Aga ikkagi, ma pole selle peale mõelnud, et võiks lõpetada.
Võib öelda, et kaugushüpe on üks sinu tugevamatest aladest, kas see on ka sinu lemmik? Miks just see?
Kunagi, umbes 14-aastaseni, tulid mul tõkked väga hästi välja. Kaugus on kogu aeg hästi välja tulnud, aga siis olid tõkked eriti head. Nüüd pole tõkked enam nii hästi tulnud. Ma arvan, et ongi kaugus-kõrgus need lemmikalad. Lihtsalt ongi see, et need tulevad hästi välja ja kui ma käin võistlemas, teengi just neid alasid ja ongi, heh, lahe võita kogu aeg. /Pressiesindaja Marta naerab/ Või noh, seal esikolmikus olla.
Oled käinud võistlustel mitmetes eri riikides, lausa teisel pool maakera, milline on sinu jaoks olnud neist kõige huvitavam? Kas nö „tööreisidel“ käies jääb kohaliku kultuuri ja vaatamisväärsuste uudistamiseks ka aega või staadionilt otse lennukile?
Ma ütleks, et („kus ma käisin?“ ***vaatab pressiesindajale otsa***) Bahreinis käisin praegu. Brasiilia kohta kõik, mis ma eeldasin, oligi just nii. Bahrein on nii väike riik, et ma ei teadnudki, mis seal üldse olla võib. See vist pidi olema väiksem kui Hiiumaa. Iga võistlus, kus ma käinud olen, näiteks Euroopa meistrivõistlused suvel, olidki niimoodi, et neli päeva olid võistlused ja üks päev oli oma asjade tegemiseks. See olenebki graafikast /*Muigab ja sosistab* – „Mida?“ –„Ei midagi“ – „Eh“ – „Graafikust“ – „Ei ongi ju, aa jah, graafikust“/ Noh, kui esimesel päeval on näiteks kõrgus, teen eelmine päev väikese soojenduse ja ülejäänud aja proovin võimalikult palju puhata. Nii palju kui aega jääb, saab ringi vaadata jah. Tavaliselt läheme üks või kaks päeva varem kohale, siis on päev enne võistlusi aega sooja teha ja peale võistlusi tavaliselt on üks päev aega käia kuskil turul, linnas, lihtsalt avastada. /Pressiesindaja soovitab vastust täiendada/Meil oli nii Bahreinis kui Brasiilias üks eraldi kultuuripäev. Terve päev sai õppida huvitavaid kultuure, kõikide riikide omi, kes seal võistlustel kohal olid.
Oled oma suurepäraste saavutuste eest saanud ka mitmeid erinevaid auhindu, maakonna aasta noorsportlane, SG silmatera, aasta Eesti kergejõustiklase nominatsioon, kui palju need tunnustused sinu jaoks loevad? Või on sportlase jaoks kõige suurema väärtusega ikka staadionilt saadud medal?
Ma ütleks, et kõik on samaväärsed. Lihtsalt rahvale jääb rohkem silma, kui sa võidad selle aasta oma. Ega neid väga ei huvita, mida sa teed võistlustel, kui kõik need suuremad auhinnad tulevad välja nagunii aasta lõpus. Inimesed alguses ei jälgi nii palju kui aasta lõpus.
Kuidas leiad tasakaalu trennide ja võistluste, kooli, revüü, pere, sõprade ja niisama omaette olemise aja vahel?
Nädalavahetusel ma olen, noh, tüdruksõbra Martaga kogu aeg. Kuna me käime ka samas klassis, siis tegelikult ei ole puudust, et me oleks liiga vähe koos. Perega jääb kõik peale kooli ja trenni. Jõuan kaheksa-üheksa ajal koju, siis on see aeg.
Kooliga – G2-s pole isegi nii palju õppida olnud, G1 oli hullem. Suhteliselt aeglaselt läheb kõik, pole nii palju kodutöid. Noh, mis meil on, meil on reedel niimoodi, et näiteks on esimene vaba, siis on moodulitund, siis on füüsika ja … /„ei ole füüsikat, matemaatika ja siis on keka, nii et suurt õppida pole“/ nii et põhimõtteliselt õppida pole. Ma valisin matemaatikas ka kitsama poole, et siis on veel vähem õppida.
Kas otsus revüüs osaleda tuli sulle kergelt või raskelt? Paljudele osutub vastuargumendiks just trennid ja ajapuudus, kuidas tipptasemel sportlane selle jaoks aega leiab?
Heh, no see oli natuke ka Martaga … Ja siis vanem vend Kennet ka ütles, et jumala lahe. Ma käisin eelmise aasta revüü kõige viimasel etendusel, vaatasin, et väga lahe nägi välja ja siis ma mõtlesin, et tahan ka osaleda. Tegin siukse targa otsuse … Me küll eriti paljudes tantsudes ei ole, sest mul on ikka trennid ja lihtsalt ei jõua. Vahepeal on ka see, et jään lihtsalt hiljaks revüüproovi, aga üritan nii palju jõuda, kui saab.
Kes on su suurimad eeskujud? Kes sind inspireerivad?
See on kõige tüüpilisem küsimus, kogu aeg on see … Ma olen kogu aeg vastanud, et minu paps. Ma olen alati tahtnud temast veel parem olla. Ta proovib igal minu võistlusel kaasas ja filmimas olla. Paps ongi see tugiisik mulle, proovin olla nagu tema.
Kuidas kool sinu arengut spordimaailmas toetab? Näiteks puudumiste ja järeltööde osas, kui oled võistlustel või treeninglaagrites?
Õpetajad tulevad väga hästi vastu. Ma arvan, et sellega probleeme pole. Ma alguses olin j klassis, kus on kehalise õpetaja Koit ka mentor, aga siis ma vahetasin klassi, sest kõik eelmised klassikaaslased olid oomadaras. Aga Koiduga saab kogu aeg kõik läbi räägitud ja minu mentorid on ka toredad ning aitavad väga palju puudumiste ja kõige muuga.
Mis on sinu spordikarjääri lõppeesmärk?
Ma arvan, et olümpiakuld on kõigi sportlaste eesmärk. Aga juba olümpiale jõuda oleks väga-väga suur saavutus. Ma ütlekski, et eesmärk on olümpiale jõuda ja seal teha enda parim tulemus, mis võimalik on. Ma arvan, et väike võimalus ikka on sinna saada.
Kas oled kunagi mõelnud, mis elu elab Karel Martin Saar (loe: Saaremaa Gümnaasiumi Viiking)? Järgnevas intervjuus saame vastused kõige pop’imatele küsimustele.
Mis on Sinu igapäevased tegevused ja huvid?
Teen jõusaalis trenni. Keevitan ja ehitan puidust asju – viimati ehitasin ukse. Ma mängin trummi, klaverit ja videomänge. 3D-modelleerimine on ka päris äge, aga sellega ma päris igapäevaselt ei tegele.
Kelleks tahtsid väiksena saada?
K-komando liikmeks.
Kelleks tahad praegu saada? Mis plaanid on sul peale gümnaasiumi lõpetamist?
Ma ei ole päris kindel, aga eks see keevitamine ja metalli meisterdamine mind tõmbab. Samas sobiks ka mõni inseneriala, näiteks käigukastide valmistamine.
Kas plaanid tulevikus Saaremaale jääda?
Siin on täitsa kena, kuigi pisut soe. Võib olla läheks hoopis Norrasse. See oleks perfektne, kui ma hakkaksin metalli meisterdama ja läheksin kuskile õliplatvormile või tuulikute peale keevitama. Norras on mõnus külm ka.
Millest kirjutasid UPT? Kuidas selle idee peale tulid?
Raskejõustiku kükkide sooritamise turvatalad. Kui ei suuda kükki suurte raskustega sooritada, siis selle asemel, et kang Sulle peale ei kukuks, püüavad talad selle kinni. Mul ei olnud mahti üldse midagi teha, aga kuna mõtlesin, et neid talasid läheb nii kui nii tarvis ja olin juba plaaninud neid ehitada, siis kirjutasin sellest.
Millest tuli idee keevitada G3.m klassile kokku jõulukaunistus?
Pulli pärast.
Mina: ,,Kas ma kuuse otsa elektroode võin riputada?”
Need on traadid, millega keevitatakse.
Eveli: ,,Ainult siis, kui nad ilusad on.”
Karel Martin keevitatud jõulukaunistus
Kuidas hindad revüüd ja selles osalemist?
Bänger. Peale viiendat etendust läks veits tüütuks, aga muidu pole midagi öelda, mulle meeldis. Sellest sündis ju Epiloogi bänd.
Mis Sa arvad SG smart casual riietusstiilist?
Esialgu oli jube, aga nüüd on normaalne. Mul ei lubatud alguses lühikeste pükstega käia, pidin pikki pükse kandma. Niipea, kui ma nendega talvel kooli tulin, olin järgmisel päeval haige. Nüüd võin õnneks jälle lühikeste pükstega käia. Tegin Ivoga diili.
Kui tavaliselt saadakse külma ja jäädakse haigeks, siis kuidas see töötab, et Sul need asjad vastupidi käivad?
Kui oled harjunud külmaga, siis Su keha toodab ise soojust, aga kui lähed sooja, siis see lõpetab tootmise. Hiljem külma minnes külmetad. Nii jäängi haigeks. Kui olen kogu aeg külmas, siis ma ei saa külmetuda. Kuigi igaks juhuks pean jälgima, et ma ikkagi liiga kaua külmaga õues ei ole.
Pull on veel see, et kui ma haige olen, siis ma absoluutselt külma ei talu. Kui terveks saan, siis see muutub viie minutiga ja ma saan kohe aru. Pagana naljakas.
Kui sõpradega koolilõunal alati väljas sööte, siis kuidas teid ilm üldse ei kõiguta?
See on pigem mugav, sest külma ilmaga jahtub toit kiiremini ära. Muidu on liiga kuum. Samas, kui liiga kaua passida, jäätub kandikule pillatud supp ära. Siis ei saa seda sealt küljest lahti.
Mis oleks Sinu unistuste reisisihtkoht? Kas sulle üldse meeldib reisida?
Põhja-Norra või Alaska. Aga pigem jääksin siiski koju. Ma ei saa oma masinaid, millega töötan, kaasa võtta ega trenni teha. Minu jõusaal peab õues olema.
Mis on Sinu lemmiktunnid?
Füüsika ja matemaatika.
Kes on Su lemmikloom?
Kass.
Millise supervõime valiksid, kui saaksid?
Supertugevus. Oleksin nagu Hulk.
Millist muusikat Sa kuulad? Mis on Su lemmiklaul? Ma kuulan enamasti heavy metal’it, death metal’it või rokki. Lemmiklaul on Saare Village Boys – ,,Mändjala Rand”.
Kas oled kunagi tundnud, et kuulud kuhugi, isegi kui elu sind ajutiselt sellest eemale viib? Mõned kohad ja asjad jäävad alati südamesse. Seda tundis ka Saaremaa Gümnaasiumi uus koolimeedia õpetaja, kes pärast aastaid mandril otsustas kodusaarele naasta. Ta räägib sellest, kuidas kirg kunsti ja õpetamise vastu tõi ta lõpuks tagasi sinna, kus hing tunneb end koduselt.
Miks sa Saaremaalt ära läksid ja siis tagasi tulid?
Üheksanda klassi keskel sain aru, et Saaremaal ei oleks mul võimalik kunstiga nii palju tegeleda, kui oleksin soovinud. Mandrile kolimine tundus ainus võimalus. Proovisin sisse saada kahte Tallinna kooli, õnnestuski mõlemasse..
Lahkusin Saaremaalt, sest tol hetkel tundus see õige samm. Tegelikult arvan siiani, et see oli õige otsus. Pärast põhikooli kolisin Tallinnasse. Siiani imestan, et ema selle heaks kiitis..
Veetsin Tallinnas kokku ligi kaheksa aastat, aga igatsus Saaremaa rahulikkuse järele ei kadunud kunagi. Lisaks on mul merega mingi eriline side – see rahustab mind tohutult. Olen ilmselt veidi kummaline, aga võin tundide viisi mere ääres jalutada ja kive otsida. Ka Tallinnas võis mind tihti mere äärest leida, istumas Noblessneris või Paljassaares.
„BALTA” 1’01’’
Kas sa näed oma tulevikku ka Saaremaal?
Hetkel küll, kuid mul on ka üks väike unistus: sooviksin kunagi elada mõnel Rootsi saarel, mere ääres. Unistan väikesest punasest majast suurte valgete aknaraamidega, mida ümbritseb õitsvate lilledega aed.
Kas Sa arvasid nooremana, et võiksid kunagi koolis õpetajana töötada?
Noorena olin ma täiesti kindel, et minust saab kunstnik või õpetaja, pigem siis kunstiõpetaja. Põhimõtteliselt need mõlemad unistused ka täitusid. Kui teistel oli unistusi veel, siis mul keerles kõik ümber kunsti.
Mis oli Su lemmikõppeaine gümnaasiumis? Kas see on Sind hiljem mõjutanud?
See on hea küsimus. Gümnaasiumis oli mul palju värvikaid õpetajaid ja mõningaid tunde ootasin just nende õpetajate pärast. Erilised olid näiteks keemia ja geograafia tunnid.
Kuid kõige rohkem meeldis mulle ikkagi kunstiajalugu. Kuigi see oli päris mahukas ja nõudis palju aega, on see hiljem mulle väga kasuks tulnud. Kuna õppisin kunstiklassis, tooksin kindlasti välja ka trükigraafika, mis mängis olulist rolli selles, et ma hiljem Eesti Kunstiakadeemiasse õppima läksin.
Naljakas on see, et pärast 12. klassi kunstiajaloo eksamit lubasin endale, et see oli viimane kord, kui ma seda ainet õpin. Ja siis, kolm aastat hiljem, õpetasin ise noortele kunstiajalugu!
Mis Sind vabal ajal kõige rohkem paelub?
Ausalt öeldes ei ole mul praegu palju vaba aega, aga kui seda leian, siis tõmbab mind alati loodus – seal viibimine on nagu omaette hingetõmme. Lisaks naudin joonistamist, maalimist ja fotograafiat.
Kuulan ka palju muusikat ja käin kontsertidel. Üle-eelmisel aastal kogunes Spotify’s peaaegu 80 000 minutit kuulamisaega. Muusika on minu igapäevaelu osa ning kontserdid mõjuvad kui paralleelreaalsus, kus argimured ununevad.
Meeldejäävamad artistid ja bändid, keda olen kuulamas käinud, on kindlasti Tom Odell, Harry Styles, Louis Tomlinson, One Republic, Imagine Dragons, One Direction, Bring Me The Horizon ja 5 Seconds of Summer. Kontsertidel valitsev energia ja publiku ning artisti vaheline side loovad erilise õhkkonna, mis paneb südame kiiremini põksuma ja toob inimesi kokku viisil, mida mujal ei saa kogeda.
Mis Sind inspireerib kõige rohkem looma ja õpetama?
Mind inspireerib enim soov jagada oma mõtteid ja ideid. Looming ja õpetamine on minu viis pakkuda midagi väärtuslikku ning aidata noortel avastada oma potentsiaali.
See on uskumatult hea tunne, kui õpetades või juhendades märkad, et õpilasel tekib arusaamine ja ahhaa-moment. Veelgi inspireerivam on jälgida, kuidas nad aja jooksul arenevad, muutuvad enesekindlamaks ja leiavad endale huvipakkuvad tegevused. See protsess on inspireeriv nii neile kui ka mulle endale.
Miks pildistamine? ja +pildistades vanad inimesed?
Mulle meeldib tabada hetki – neid ainulaadseid momente, mis kunagi enam ei kordu. Ühel hetkel sain aru, kui paeluv see tegelikult on. Fotograafia annab võimaluse neid hetki jäädvustada ja neile tähendust anda.
Ma ei pildista tavaliselt niisama – kui kaamera haaran, siis tähendab see seda, et olen märganud midagi, mis tundub jäädvustamist väärt. Jah, selleks võib olla ka energiajoogi purk, mis on on asfaldisse sulamas.
Ja vanad inimesed… Nad paeluvad mind eriti. Nad ei teeskle, ei püüa linnapildis endast mingit kuvandit luua. Nad on ehedad – täpselt sellised, nagu nad on. See ausus ja elukogemuse peegeldus nende olekus ja nägudes inspireerib mind sügavalt.
Foto seeriast „ESIL / VARJUL” (2021)
Kas Sinu enda loomingus on mõni töö, mis on Sulle eriti oluline? Miks?
Ma arvan, et minu EKA lõputöö on see, mis on mulle kõige olulisem. Sellesse töösse panin tõesti kogu oma hinge ja südame. See oli hetk, kus avasin end viisil, nagu ma polnud kunagi varem – ega ole ka hiljem teinud.
See töö käsitles teemat, mis oli mulle sel ajal väga isiklik ja oluline. Mul oli tunne, et pean selle endast välja saama ja jagama. See protsess oli nii eneseväljendus kui ka teraapia – midagi, mis aitas mul end paremini mõista ja kasvada.
Üks kõige erilisemaid hetki oli aga siis, kui mulle kirjutas Eestit Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik ja ütles, et minu lõputöö avaldas talle erilist muljet. See tegi südame nii soojaks.
Kuvatõmmis lõputööst „Meite tui“ 02’05’’
Kas sinu meelest tuleb loomingulisus klassiruumis kasuks?
Loomingulisus on klassiruumis kindlasti kasulik. See aitab õpilastel paremini ennast väljendada ja enesekindlust kasvatada. Lisaks muudab see nii õpetamise kui ka õppimise huvitavamaks ja kaasahaaravamaks. Keerulised teemad tunduvad lihtsamad, kui neid käsitleda loomingulisel viisil.
Loomingulisus julgustab õpilasi mõtlema teistmoodi, proovima uusi asju ja leidma iseseisvaid lahendusi. Tegelikult on see klassiruumis nii kasulik, et võiks öelda, et see on lausa hädavajalik. Ilma selleta jääks palju võimalusi kasutamata.
Mis oli kõige põnevam EKAs õppides?
EKAs õppimine oli põnev ja inspireeriv kogemus, kus iga päev tõi midagi uut ja ootamatut.
Eriti meeldejääv oli aga see, kuidas õppejõud, sageli tuntud kunstnikud, suhtlesid tudengitega kui võrdsetega. Mingit hierarhiat enamasti ei tajunud ja see tekitas mõnusa, loomingulise õhkkonna, kus julgesid katsetada ja oma ideid ellu viia..
Graafika eriala, mida õppisin, oli omamoodi seiklusterohke. Selles valdkonnas on protsessid ettearvamatud – kunagi ei tea täpselt, kuidas miski välja kujuneb. See lisas õpingutele erilise põnevuse. Iga uus projekt oli nagu väike avastusretk, mis hoidis vaimu erksana ja pakkus pidevalt uusi väljakutseid ning avastusi.
EKAs õppimise tegi aga veelgi erilisemaks inimeste mitmekesisus. Kohtusin väga erineva tausta ja maailmavaadetega kaasõpilastega. Koostöö nendega, kelle iseloomud või vaated minu omadega ei kattunud, oli arendav ja silmi avav kogemus. See pani mind kasvama nii kunstnikuna kui ka inimesena.
4-osaline seeria „Kui mind ei oleks siin“ (2021) / Kollograafia, sügavtrükk, liim, sool, suhkur, toidukile
Kuidas sattusid ERKI Moeshow korraldusmeeskonda ja mis oli Sinu ülesanne seal?
Vabaaine valikul otsisin midagi, mis mind tõeliselt huvitaks, ja ERKI Moeshow tundus nimekirjas kõige põnevam. Nii see valik saigi tehtud. Aga et sellest saab minu jaoks nelja aasta pikkune teekond, seda ma küll ette ei näinud.
Esimesel aastal olin meediatiimis, teisel aastal töötasin tagalava tiimis. Kahel viimasel aastal olin juba tagalavatiimi juht ja vabatahtlike koordinaator koos Marilyniga. See kogemus andis mulle väga palju – nii organiseerimisoskust kui ka väärtuslikke kontakte ja teadmisi suursündmuste korraldamisest.
Aga mis on sinu varasem kogemus ajakirjandusega?
Kirjutamine on mulle alati meeldinud. Ülikoolis võtsin loovkirjutamise kursuse, mida juhendas Maarja Kangro, ja see andis mulle kirjutamises palju kindlust juurde.
Lisaks olin mõnda aega YU Talent Media kaasautor. Kahjuks jäi see kogemus üsna lühikeseks, kuna ajakiri lõpetas oma senise tegevuse. Sellegipoolest sain sealt väärtusliku kogemuse ja arusaama, mida ajakirjandustöö endast kujutab.
Samuti olen alati olnud suur meediatarbija – jälgin uudiseid, loen artikleid, analüüsin ja hoian end pidevalt kursis meediamaastikul toimuvaga.
Kui Sa ei oleks õpetaja, siis mis tööd Sa teeksid?
Aus vastus on, et ma ei tea.
Millist nõu annaksid noortele, kes soovivad kunsti või meediaga tulevikus tegeleda?
Olge julged ja avatud meelega. Proovige erinevaid asju, katsetage ja ärge kartke ebaõnnestuda. Iga kogemus õpetab midagi ja viib teid edasi.
Kas sind häirib, kui sulle Marilyn öeldakse?
Kunagi häiris see mind rohkem, aga nüüd olen õppinud mõistma, et mõned inimesed tajuvad maailma lihtsalt teistmoodi ega pruugi inimesi eraldi isikutena näha. Las nad siis olla sellised. Aga seda, kui häiriv see võib olla, mõistavad tõesti ainult need, kellel on sarnaseid kogemusi olnud.
Kas on midagi, mida sa kooli ajal igatsesid ja mida tahaksid nüüd ise õpetajana ellu viia?
Jah, ma tahaksin luua loominguliste inimeste kommuuni – midagi tunnivälist, kus saaksime kokku tulla, ühiselt luua ja omavahel mõtteid vahetada. Olgu selleks siis maalimine, luuletuste kirjutamine, heade filmide vaatamine või muusika kuulamine.
Tahaksin, et see oleks selline mõnus ja vaba seltskond, kus saaks ideid jagada ja oma mõtted teoks teha. Usun, et selline keskkond inspireeriks noori ja annaks neile võimaluse end loominguliselt väljendada. Aga kas see kõik ka teoks saab, eks seda näitab aeg. Mina oleksin valmis alustama kohe, kui keegi huvi välja näitaks.
Ätsekad on võistlused, mis toimuvad aastaringselt paljudel erinevatel aladel, enamasti spordis, kuid punktiarvestusse läheb veel näiteks kooli ülipopulaarne mälumäng Kilvaturniir. Kui mõttevõistlustel eriti kaasa elamas ei käida, siis paljudel spordivõistlustel on siiski aastate jooksul tekkinud kindlad fännid. Eriti populaarsed on pallimängud, kus kaasaelajate hüüded ja plakatid motiveerivad platsilolijaid. Näiteks jalgpalliturniiri vaatamiseks võetakse kaasa hunnik tekke, villased sokid ja termos sooja teega, peaasi, et olla toeks oma koolikaaslastele.
Kurb tõsiasi on aga see, et koolil pole oma võimlat ega ka klassikalist staadionit, kus saaks näiteks kuuli tõugata või kaugust hüpata. Seepärast on renditud Kuressaare Spordikeskuse ruume ning kasutatud Kuressaare Nooruse Kooli staadionit, linnastaadionit ja kunstmuruväljakut. Paraku tuleb sel juhul arvestada ka teiste regulaarsete kasutajate ja toimuvate treeningutega ning tihti tähendab see seda, et Ätsekatega tuleb alustada koolitundide ajast, mis omakorda põhjustab puudumisi võistlejatele ning ka ülelaskmisi tundidest, et võistlusi vaatama minna.
Ätsekate peamised organiseerijad on kehalise kasvatuse õpetajad Linda Kivistik ja Koit Simso, kellega antud teemal ka vestlesime …
Kuidas üldse Ätsekad alguse said?
Kohe, kui Saaremaa Gümnaasium loodi, siis teadsime, et mingisuguse süsteemi me tahame luua ja hakkasime mõtlema, kuigi mitte keegi ei käskinud meil ühtegi võistlust teha. Ätsetevaheline tundus kõige huvitavam. Klasse on kokku 15, see teeks ka 15 võistkonda, ajaliselt neid turniire korraldada oleks keeruline. Ätseid on meil viis võistkonda, palju lihtsam. Sõna Ätsekad ise tuli sõnade ätsed ja meistrikad kombona. Klasside teistsugused nimed andsid palju juurde, kohe oli võistkonnal ka lahe nimi olemas.
Mis on teie jaoks Ätsekate peamine eesmärk ja missioon?
Pakkuda õpilastele võimalust olla aktiivne, ennast proovile panna ning ka teistele võimalus vaatama tulla. Lisaks muidugi ätsetevaheline ühtsustunne, nad on natuke kohustatud omavahel suhtlema. Olulisel kohal on ka see, et Ätsekate arvestus kestab läbi terve aasta ning päris võitja selgub alles kevadel.
Kui võrdlete praeguseid võistlusi mõne aasta taguste võistlustega, siis milliseid erinevusi välja tooksite?
Võistluseid ise on kaks korda rohkem, esimesel aastal oli ainult kümme või üksteist. Alguses oli ka natuke koroonaaeg, esimestel ätsekatel oli vähe publikut, kuna mingid piirangud olid veel peal. Nüüd on juba päris äge publik. Inimesed teavad ja saavad aru, mis see on, isegi uued G1-d ootavad huviga. Ätsekad on osaliselt ka Saaremaa meistrikate arvestuses sees, nii et osalevad ka Ametikool, KTG ja Orissaare Gümnaasium. Osalejaid on samuti aina rohkem, kergejõustikul oli sel korral juba 63 õpilast. Huvi on igalt poolt suurem, ka sotsiaalmeedia kasvab hoogsalt.
Kas te tunnete, et Ätsekad on aidanud tugevdada koolis nii kooli spordi- ja kultuurielu kui ka koolipere ühtsustunnet?
Loodame, et on. Nii palju kui kuulnud oleme, siis õpilastele ikka meeldib ja süsteem töötab. Jällegi, @sgsp0rt on Instagramis väga palju jälgijaid, võrreldes teiste koolide spordiürituste lehtedega.
Mis on teie enda lemmikätsekas, mida mõnuga vaatate ja/või korraldate?
Kuna me oleme mõlemad kergejõustiku taustaga, siis ilmselt sügisene spordipäev ja sisekergejõustik ongi lemmikud. Melu poolest peab kindlasti välja tooma poiste pallimängud, aga ka tüdrukute võrkpall on väga tasemel. Poiste jalkat tullakse külma ilmaga õue vaatama ja seda ilmselt oodatakse igal aastal kõige rohkem. Osad on sellised, mis peavad veel ennast tõestama, näiteks tantsuvõistlus ei ole veel päris nii hästi läinud, kui loodeti. Eks me teemegi võistluseid selle järgi, millist koolisporti meie omal ajal oleksime teha tahtnud, natuke kadedad oleme küll.
Kas teil on mõni soov või unistus seoses Ätsekate tulevikuga?
Koit: „Üks soov on see, et võistlused oleksid võimalikult tasavägised. See on päris naljakas, et möögaroosid kogu aeg võidavad. Kui tulevad sügisel uued G1-d ja m klass saab jälle korraliku portsu sportlasi omale, siis ma liiga õnnelik ei ole. Mul ei ole möögarooside vastu midagi, aga sooviks, et Maidu loosiratas keerutaks meile võrdseid võistkondi.“
Linda: „Teine soov oleks ikka oma võimla, ei oleks probleeme aegade broneerimisega mujale, ei peaks tundidest puuduma, kogu korraldus oleks palju lihtsam. Spordihoonele oleks ka palju lihtsam, ei peaks trenne ega midagi ära jätma.“
Publiku ja fännide jaoks teeb Ätsekad eriliseks just see, et kaasa elatakse oma headele sõpradele ja koolikaaslastele. Toodi välja, et täiesti teine asi on tribüünidelt karjuda oma sõprade ja ätsekaaslaste nimesid, kui mingitel suurvõistlustel kuulsate sportlaste omi, kes on sellega ammu harjunud ja ei pruugi seda isegi tähele panna.
„Ätsekad kindlasti teevad meie kooli ühtsemaks, tuleb ju suhelda kõigi kolme lennu vahel, aga mõnest klassist käivad ainult samad inimesed võistlemas, see on veits igav.“
Meeldejäävamateks Ätsekateks nimetati enamasti jalg- ja võrkpalli, kuid mainimata ei jäänud ka korvpall. Lisaks toodi välja ka äsja Ätsekate kavasse lisandunud pesapall. Uurides arendamisvõimaluste kohta Ätsekate korraldamisel, toodi välja võimla puudumine ning sellest tulenev ebamugav ajakava.
„Kui SG kunagi oma võimla saab ja seal on publiku jaoks mõnus koht, siis ikka tuleks rohkem inimesi vaatama, ehk oleks õpetajaid ka rohkem kaasa elamas.“
„Korraldusliku poole pealt palju ei muudaks, aga võistlused võiksid olla peale tunde, et keegi ei peaks kuskilt puuduma.“
„See küll pole otseselt korraldajate teha, aga pealtvaatajaid võiks alati rohkem olla.“
Ätsekaid ei oleks võimalik korraldada või nende toimumisele kaasa elada, kui ei oleks seal võistlevaid õpilasi. Ätsekatel osalenudsportlased tõid samuti meeleolukamate võistlustena välja pallimängud, kuid mainimata ei jäänud ka kergejõustikualad.
Miks üldse Ätsekatel osaleda, kas publikul on seal mingi roll ning kuidas see SG kooliperele mõjub?
„Osalema motiveeribki oma ätse esindamine, et võimalikult palju punkte tuua.“
„M klass vist pingutab peamiselt sellepärast, et kuulda, mis Koit Simsol öelda on, aga niisama võita on ka lahe.“
„Publiku kaasaelamine motiveerib megalt, aga samas paneb ka korraliku pinge peale.“
„Teatud hetkedel on publiku hüüded lausa kriitilise tähtsusega, näiteks kui võrkpallis servima hakkad.“
„Ma arvan küll, et koolipere on tänu Ätsekatele ühtsem, sealt saab uusi sõpru ja eriti platsi peal bonditakse väga.“
Meie koolis ei ole ühtegi õpilast, kes ei oleks kunagi koolimaja pealt taga otsinud meie õppekorraldusjuhti Maidu Varikut. Ta on meie kooli hing ja kõigi suurim sõber. Milline mees peitub tema muheda oleku all, läksime ühel pilvisel pärastlõunal uudistama. Intervjuupaigaks valisime Saaremaa Gümnaasiumi õpilaste lemmiku koha maailmas – madal BMW, tagavedu.
