Rubriik: Juhtkiri

Muutuvad ajad

Inimestel on väga raske lahti lasta asjadest, kommetest, traditsioonidest ja käitumismallidest. Iga vanem põlvkond mõtleb, et noored on hukas ja õige on just see nagu nemad omal ajal elasid. Ei anta endale aru, et maailm muutub ja meie peame muutuma koos sellega.

Kõige lihtsam näide on pidevalt kostev jutt sellest, kuidas tänapäeva noortel on nutisõltuvus. Muud ei teegi, kui vahivad ekraani! Need inimesed, kes seda räägivad, on üles kasvanud ajal, mil nutiseadmeid ei olnud. Olid teised mängud ja teised tegemised. Näiteks raamatud, mis nende jaoks olid ja on loomulikud. Fantaasiamaailm ei olnud nutiekraanil vaid näiteks Jules Verne’i kirjutatud raamatus. Tuleb aga aru saada, et need nutinoored on üles kasvanud ajal, mil elu koondubki virtuaalruumi.

Samamoodi tuleb mõista, et nad ei haakugi enam Jules Verne’i raamatutega, mis nende jaoks võivad olla igavad. Maailma vaadatakse ja mõttestatakse teistmoodi. Sellest tuleb aru saada, nii nagu ka sellest, et sõna “kohustuslik” tekitab trotsi.

Usutavasti polegi kaugel ajal, mil ka kodutööde andmine lõpetatakse. Oleks tore, kui õppetöö jõuaks selleni, et õpilane mõistab miks ja mida tal vaja on ning mida selle saavutamiseks tuleb teha.

Nagu Gennadi Noa Silmapiiris ütleb – kõige raskem on õpetada õpilast, kes ei ole huvitatud.

Valimised kui jalgrattasõit

Oma riik on oluline asi. Ja riik, see oleme meie – kodanikud.

Kodanikuna tuleb kinni pidada seadustest. Võimaluse korral järgida ka kirjutamata seadusi, moraali- ja eetikanorme.

Eestis ei ole valimine seadusega kohustuseks pandud nagu see mõnes riigis on. Põhiseaduse loojad vast eeldasid, et Eesti kodanikud täidavad oma kohust vabatahtlikult. Südametunnistuse järgi. 

Võib tunduda, et minu hääl ei ole. Mida muudab üks hääl sadade tuhandete seast. Iga hääl loeb. Ükskõik kellele see siis on antud. Ainus vilets hääl on andmata hääl. Saaremaal on aastaid tagasi tulnud ette juhtumeid, kus kellelgi on parlamenti pääsemisest puudu jäänud vaid loetud hääled.

Kuid see ei ole praegu üldse tähtis, kas ja kui palju kellelgi hääli puudu jäi.  

Oluline on see kui inimene saab aru, kuidas kodanikuna võiks tal olla moraalne kohustus rääkida kaasa oma riigi käekäigus. Ja selleks on kõige suurem võimalus anda valimistel oma hääl.

Sundida ei saa. Igaüks peab ise mõistma.

Ja valimas käimine on nagu rattasõit. Kui juba kord oled käima hakanud, siis naljalt meelest ei lähe.

Inimene

2023. aasta alguse Silmapiir toob lugejateni uusi põnevaid mõtteid inimesest, tema käitumisest ja tunnetest, aga lisaks ka eesmärkidest ning tulevikust.

Inimene on elusolend, kes läbib meeletult kannatusi, aga suudab ikkagi elus püsida. Ta harjub kõigega – ka sõjaga, mis võib olla ka üheks tema hirmuks, sest see on seotud ebakindla tulevikuga.

Eesmärgid seatakse alati tulevikuks, et viimane oleks võimalikult ette ennustatav ning tooks endaga kaasa soovitud tulemuse. Soovitud tulemus sõltub igast indiviidist endast, tema soovidest ja väärtustest.

Väärtused on midagi sellist, mida iga inimene omab, kas suuremal või väiksemal määral. Nad on midagi sellist, mille järgi käitudes on võimalik leida elule laiem tähendus ja selle kaudu olla ka ise elurõõmsam.

Modernse maailma pidepunktid

Selle sügise esimeses Silmapiiris piilume peatselt valmiva revüü kardinate taha, koristame kooli lähedasi metsaääri ning väitleme.

Kõik need kolm komponenti on justkui modernse ühiskonna alustalad: kultuur ja kunst, kliimateadlikkus ja globaalsed probleemid ning artikuleeriv ja argumenteeriv suhtlusviis.

Igapäevaelus on inimesel vaja vaheldust, mida pakub meile kultuuri tarbimine: kas televiisorist vaadatav saade, ajakirjaartikkel või lausa sügisõhtune revüüetendus. Samuti teadvustab see meile globaalselt aktuaalseid probleeme, näiteks nagu meie planeedi tervis, mida saame ehk veel parandada metsaservi koristades ja puhtust hoides. Inimestel on vaja rääkida nendest murekohtadest, et mitte lasta vajuda neil tabude loori alla.

Kõige efektiivsem viis, kuidas enda muret või arvamust väljendada, on viisakalt argumenteerides, kaaslast austades ja fakte kontrollides.

Me elame globaalses maailmas, kus meid mõjutavad üksteise mured, rõõmud ja ainult üksteist hoides, aidates ja austades saame me näha silmapiiri taha.

Eksimine on normaalne

Seekordses Silmapiiris on mitmes loos juttu sellest, et õppetöö ei tohiks olla ülemäära range ja piiridesse surutud.

Klassiruumis peab olema õpilasel turvaline ka siis, kui ta eksib. Vigadestki õppimine on õppimine. Vahel isegi tulemuslikum, kui raamatutarkust tuimalt pähe tagudes.

Mõni asi ei saagi raamatutest selgeks. Keel hakkab vahel hoopis paremini külge seda kuulates või selles vesteldes. Esialgu kindlasti kõigest mitte aru saades ja kindlasti ka vigadega rääkides. Kui tulevad oskused, tekib ka huvi ja uudisihimu.

 Just uudishimu on see, mis inimesi ikka silmapiiri taha piiluma on pannud. Jällegi ei või me ju iial teada, mis seal on. Võib-olla oli millegi tegemine viga, võib-olla mitte. Kes ei tee, see ei saa ka teada.

Silmapiir läheb ka suvepuhkusele. Sügisel juba uued lood ja loodetavasti ka palju uusi tegijaid.

Vaatame Silmapiiri

Maailm, milles elasime siis, kui ilmus meie esimene Silmapiir, on nüüd totaalselt muutunud. Iga päevaga suudame aina enam hinnata vabadust, mida enne võtsime iseenesestmõistetavalt.

Meie koolis tegutses Punase Risti kogumispunkt, kus Renee Maripuu eestvedamisel koguti ukrainlastele hügieenitarbeid. Rõõm on lugeda, kuidas nii paljud sellesse ettevõtmisesse panustasid.

Haridusteemalistele küsimustele vastas meie president Alar Karis ning samuti avaldas ta oma mõtteid TikTokist.

Nagu ikka, peab kurbi ja rõõmsaid sündmusi olema võrdselt. Lugu kooliteatri tegemistest toob kindlasti nii mõnelegi suule kerge muige. Ning nüüd on võimalus lähemalt tuttavaks saada meie erilise ajalooõpetaja Piret Tänavaga.

Proovime siis minna ikka koos edasi ja aitame inimesi enda ümber!

Silmapiiri taha vaadates

Inimesi on ajast aega innustanud soov näha, mis on silmapiiri taga. Saaremaa lapsed on ikka istunud mere ääres ja mõelnud, mida huvitavat on seal, kus vesi ja taevas kokku saavad.

Millegipärast tundub, et seal on midagi uut ja huvitavat. Kindlasti paremat kui see, mis on siin ja praegu.

Silmapiir ei ole alati füüsiline mõõde. See on ka soov saada uusi teadmisi, kuulata uusi lugusid. Näha asju nii, nagu varem pole nähtud.

Saaremaa gümnaasiumis otsustasid kuus noort läbi valikaine näidata, mis on silmapiiri taga. Esimene katsetus on nüüd lugejate ees.

Oluline on see, et Silmapiiri esimesed teemad on välja valitud noorte endi poolt. Loodetavasti vaatate teiegi nendega silmapiiri taha.

Ja see on alles algus.