Saaremaa Gümnaasiumisse tulek tähendas minu jaoks täiesti uut algust. Uus kool, uued inimesed, uued nõudmised – kõik tundus alguses korraga nii põnev kui ka veidi hirmutav. Pärast esimesi gümnaasiumi kuid saan kindlalt öelda, et see otsus oli üks parimaid, mida senise koolitee jooksul olen teinud. Saaremaa Gümnaasium ei ole lihtsalt koht, kus omandada teadmisi, vaid see on keskkond, kus kujuneb iseseisvus, vastutus ja arusaam oma tuleviku valikutest.
Esimesed nädalad ehk sammud tundmatusse
Esimesed koolipäevad olid täis elevust ja ebakindlust. Kõik oli uus: koolimaja, õpetajad, klassikaaslased ja õppekorraldus. Kui põhikoolis oli rütm juba tuttav ja turvaline, siis gümnaasiumis tuli harjuda märksa suurema iseseisvuse ja vastutusega. Tunniplaan oli küll hõredam, kuid iseseisvat tööd oli rohkem ning ootused õpilastele kõrgemad. Samas aitas kiirele kohanemisele palju kaasa kooli toetav ja sõbralik õhkkond. Klassikaaslased olid avatud ja valmis suhtlema. Õpetajad jäid silma oma mõistva ja abivalmi suhtumisega.
Õppetöö, mis arendab mõtlemist
Üks suurimaid erinevusi võrreldes põhikooliga on see, et Saaremaa Gümnaasiumis ei oodata ainult faktide meeldejätmist. Tundides on palju arutelusid, rühmatöid, analüüsimist ja praktilisi ülesandeid. Meid julgustatakse oma arvamust avaldama, seda põhjendama ning erinevaid vaatenurki arvesse võtma.
Rühmatööd on saanud minu jaoks loomulikuks osaks koolielust. Alguses tundusid esitlused, uurimistööd ja mahukamad projektid hirmutavad, kuid ajapikku olen märganud, kuidas minu enesekindlus on kasvanud. Avalik esinemine ei ole enam nii suur väljakutse ning oskan märksa paremini oma aega planeerida.
Suunamoodulid – valikud, mis avavad tuleviku
Erilise väärtuse annab Saaremaa Gümnaasiumile suunamoodulid. Juba neljandal kuul puutusime kokku sellega, et lisaks tavapärastele õppeainetele on võimalik süveneda just nendesse valdkondadesse, mis pakuvad suuremat huvi ja võiksid toetada ka tulevasi õpinguid.
Suunamoodulid annavad võimaluse:
mõista paremini oma tugevusi ja huvisid;
proovida erinevaid erialasid enne lõpliku otsuse tegemist;
Tunnid on praktilisemad, projektipõhised ning seotud päriselu probleemide lahendamisega. Minu jaoks on see suur abi arusaamisel, mis mind tegelikult huvitab ja millises suunas võiksin tulevikus edasi liikuda. Tänu suunamoodulitele ei tundu gümnaasium lihtsalt kohustusliku koolina, vaid selge ettevalmistusena edasiseks haridusteeks.
Huviringid ehk rohkem kui lihtsalt vaba aeg
Õppetöö kõrval on minu jaoks väga oluliseks saanud huvitegevus. Saaremaa Gümnaasium pakub mitmekesiseid huviringe, millest igaüks võib leida midagi endale sobivat. Lisaks pole see kohustuslik ja selle eest saab valikkursusi.
Saaremaa Gümnaasiumis huviringid
Bridž
Jõusaalitreening
Koolimeedia
Rahvatants
Roheline kool
Robotiklubi
Segakoor
Segaansambel
Teatristuudio
Väitlusklubi
Mina ise liitusin rahvatantsuga, kuna olin eelnevalt kuus aastat rahvatantsuga tegelenud. Lisaks valisin segakoori ja koolimeedia, sest need pakuvad mulle huvi. Huvitegevus pakub head vaheldust õppetööle ning annab võimaluse ennast väljendada loominguliselt, sportlikult või sotsiaalselt.
Elav koolielu ja ühised ettevõtmised
Saaremaa Gümnaasiumis ei piirdu koolielu ainult tundidega. Aasta jooksul toimuvad teemapäevad, aktused, spordiüritused, koolipeod, projektipäevad ja erinevad ühised ettevõtmised. Need võimaldavad koolielu kogeda mitmekülgselt ning loovad tugeva kogukonnatunde.
Eriliselt meelde on jäänud just need sündmused, kus kogu klass või lend on koos, sest siis on kõige rohkem tunda, et tegemist ei ole lihtsalt suure õppeasutusega, vaid ühtse, kokkuhoidva ja tegusa keskkonnaga. Siiani kõige meeldejäävam sündmus on mentorpäevad, kuna käisime kogu lennuga Tallinnas ja saime omavahel rohkem tuttavaks.
Iseseisvus, vastutus ja ajaplaneerimine
Gümnaasium on õpetanud mind rohkem iseenda eest vastutama. Kui põhikoolis oli tihti õpetaja see, kes kõike samm-sammult suunas, siis nüüd pean palju ise planeerima: millal õppida, millal teha projekte ja millal puhata. Alguses oli see keeruline ning vahel juhtus, et tööd kuhjusid. Aja jooksul olen aga õppinud paremini oma aega jagama ning seadma töid ja kohustusi tähtsuse järjekorda. Samuti olen mõistnud, et eksimine on loomulik osa õppimisest, sest kõik ei pea kohe ideaalselt välja tulema ja tähtis on oskus vigadest õppida.
Saaremaa Gümnaasium on paik, kus kasvavad nii teadmised, oskused kui ka inimesed.
Ann Marii Saar
Esimesed kuud, mis on mind inimesena kasvatanud
Tagasi vaadates tunnen, et need esimesed kuud Saaremaa Gümnaasiumis on mind väga palju muutnud. Olen muutunud enesekindlamaks, julgemaks ja iseseisvamaks. Olen õppinud paremini suhtlema, koostööd tegema, oma mõtteid väljendama ning vastutust võtma. Saaremaa Gümnaasium ei ole minu jaoks enam lihtsalt kool – see on koht, kus olen leidnud uusi sõpru, avastanud uusi huvisid, proovinud erinevaid rolle ning saanud kindlama tunde oma tuleviku suhtes. Kuigi tee gümnaasiumi lõpuni on veel pikk, tunnen juba praegu, et olen õiges kohas.
Möödunud suvi oli eestlaste jaoks tavapärasest erilisem, sest pärast kuueaastast pausi toimus taas üldlaulu- ja tantsupidu, kandes sedapuhku nime „Iseoma“. Ettevalmistused peoks said tantsijate ja lauljate poolt hoo sisse juba aasta jagu enne pidu ning loomulikult ei jäänud neist kõrvale ka meie kooli õpilased. Et sündmusest võimalikult mitmekülgset pilti maalida, jagavad oma muljeid Olger Hannes Mets, kes osales peol rahvatantsijana; Liisa Sall, kes tegi kaasa võimlejana ning Kätrin Tamira Kanemägi, keda võis näha laulukaare all.
Olger Hannes Mets
Kuna läksin tantsupeole esimest korda, oli kindlasti sees väikest viisi ärevus. Pean mainima, et see oli siiski meeldivat tüüpi. Olime selle momendi nimel ju pingutanud ja säärt tõstnud pea kaks aastat ja tahe tantsida koos motiveeritud inimestega, kes olid ühise eesmärgi nimel kokku tulnud üle terve Eesti, oli suur.
Kaks korda nädalas revüü ja kooli kõrvalt rühkida ja puhkida, et keerukad tantsud selgeks saada, oli ilmselt suurim katsumus kogu protsessi juures. Mäletan eriti värvikalt ühe keerukaima tantsu raskemat momenti, kus pidi koos paarilisega järjest teostama kaheksa hiiu valsi kaelatõstet. Kui te ei tea, mis need on, siis pidage ennast õnnelikuks ja öelge, et teil on vedanud, sest selle selgeks õppimist ja teostamist ei soovi ma ka oma halvimatele vaenlastele (olime mitu korda peale sooritust minestamise äärel).
Tantsud selgeks saadud ja rahvarõivad pakitud, suundusime pealinna, kus ootas meid nädal aega hommikust õhtuni tantsuproove. Kui sain teada, et me sõna otseses mõttes hommikul üheksast õhtul üheksani tantsime, ei olnud ma just kõige meeldivamalt üllatunud, aga nagu hiljem selgus, ei olnudki see nii hull, kui olin kartnud. Proovid ise olid kindlasti pikad, kuid õnneks mitte nii intensiivsed kui olin arvanud. Tantsupeole kohased supilõunad jäätisega, mis peale tundide pikkuseid proove väga kosutavaks osutusid, ja murul sooja suvepäikse all lesides veedetud pausid tegid selle nädala mitte ainult talutavaks, vaid ka väga nauditavaks. Tagantjärele tõdedes olid tantsupeo päevad ühed mu suve lemmikud. Sellele aitas kindlasti kaasa ka imeline ilm, mis meile kingitud oli. Nüüd, kesksügisel seda kirjutades tekib mega soe tunne neid palavaid suvepäevi meenutades, mil sõpradega aega veetes tantsupeoproovid ja etendused veedetud sai.
Värvikaim moment proovidest olid näiteks see, kui meie rühma ja juhendaja nime üle terve Kalevi staadioni hõigati ja kurjustati, et kus me küll oleme. Meil loomulikult polnud õrna aimugi, et pidime parajasti staadioni täiesti teises otsas seisma ja valmis olema… aga mis siis muud, kui kandadele valu ja oma kohale jooks. Muidugi tolles olukorras oli piinlik ja juhendajalt noomida saamine ei olnud meeldiv, aga tagasi vaadates muutuvad kõik sellised olukorrad naljakateks mälestusteks, mida humoorikalt meenutada, sest nagu on öelnud Charlie Chaplin: „Elu on lähedalt vaadates tragöödia, kuid kaugelt vaadates komöödia.”
Okei, see kõik on küll ülitore, aga miks peaksite teie, armsad lugejad, tantsupeost huvitatud olema ja ka ise osa võtma. Ma arvan, et selle võtab imehästi kokku minu lemmikmoment kogu tantsupeost – selleks on lõputantsud, mil kõik pea üksteist tuhat tantsijat tulevad korraga lavale kokku, et tantsida (ja isegi laulda) viimased tantsud kõik koos käsikäes, justkui üks mees või hiiglaslik tantsutrupp. Vaadates enda ümber ringi, käed taeva poole, lauldes ning tantsides oma rühmakaaslaste ja tuhandete teiste tantsijatega ühes rütmis, ühes viisis ja ühes Eestimaa südamelöögis ei suutnud ma oma natuke vesiseid silmi uskuda. Mind valdas eufooriline uhkus olla eestlane, olla selles momendis nende inimestega, kes on armastusest meie rahva ja kultuuri vastu valanud sadu tunde higi, verd ja pisaraid selleks, et olla just siis just seal ja jagada just seda hetke. Olla osa neist väljavalitutest, kellele langes au esineda, oli minu jaoks megavõimas. Naljakas on veel ka see, et ma pole varem tundnud end suure Eesti patrioodina, aga sel momendil seal, tantsimisest maha tallatud murul seistes olin ma igavesti uhke, et olen eestlane.
Soovitan kõigil tantsupeost osa võtta. Valige siis ise, kas tantsija või pealtvaataja rollist. Mina igatahes kavatsen ka järgmisel tantsupeol sammud Kalevi staadioni poole seada ja tean täpselt, kummalt poolt ma seda show’d aastal 2028 nautida kavatsen.
Liisa Sall
Võimlejate konkurss tantsupeole saamiseks oli teistest tihedam, kuna võistelda tuli mitte ainult enda piirkonna, vaid kogu Eesti peole rühkivate kollektiividega. Seda suurem oli aga rõõm, kui pärast pingelist prooviperioodi ning pikki õhtuid treeningsaalis potsatas postkasti jah-sõna. Seega pakkisin eelneval ööl kohvrite ja kottide kaupa varandust kaasa ning 30. juunil läkski kogu trall lahti.
Traditsiooniliselt ööbitakse Tallinnas prooviperioodi ajal koolimajades mattidel maas ning kuigi olen sellele ohtralt vastukaja kuulnud, tekitab minu jaoks väikeses klassiruumis justkui kilud karbis magamine just selle õige tantsupeo tunde. Tallinnasse jõudes avastasime aga mitte nii meeldiva üllatusena, et seekord oli meie koduklassiks viiendal korrusel asuv kahe väikese aknaga ruum. Parata polnud aga midagi, seega tirisime üks aste korraga oma kohvrid viimasele korrusele (trenn oleks selle päeva eest sama hästi kui tehtud olnud), ohverdasime ühe toanurga, et sinna oma klassi veidikesegi ruumi saamiseks seda täitvatest toolidest ja laudadest tornid ehitada (muideks, toolid olid ratastega, seega neid üksteise otsa paigutada oli nagu Jengat mängida) ning seadsime end sisse. Aega niisama lusti lüüa aga polnud, sest peagi ootas meid ees esimene suur proov. Kuna kõik kollektiivid on tantse õppinud eraldi, on proovide suurim katsumus nüüd kogu see kamp, võimlejate puhul täpselt 1111 inimest, ühes rütmis hingama saada. Võimlejad jaotusid eraldi kolme kategooriasse – neiud, naised ning valikvõimlejad. See andis meile võimaluse sel ajal, kui parajasti teiste kategooriate tantsijad harjutasid, platsi ääres puuduvaid unetunde järgi magada.
Mida päev edasi, seda ühtlasemaks üldpilt muutus ning peagi liikusime oma esialgsest proovihallist suurele Kalevi staadionile, kus proove tehes tekkis kohe selline tähtis tunne. Erk mälestus on sellest, kui ühte keerulist joonist esimest korda Kalevis läbi tegime ning kui lavastaja Ingrid Hamer kõnepuldis meile rõõmust pakatades ütles: „No vaadake nüüd ekraanilt ise, millega te hakkame olete saanud“. Ekraan oli tantsuväljaku ühte väravasse paigutatud just nimelt selle eesmärgiga, et nii tantsijad ise kui ka pealtvaatajad näeksid jooniseid ka ülaltvaates, sest see ongi üks tantsupeo ägedamaid efekte.
Ilm oli proovinädalal traditsiooniliselt väga palav, seega harjutades pidi eelkõige rinda pistma kuumusega. Selleks smuugeldasime platsile väikeseid veega pritsipudeleid, kerisime särkide käiseid üles, vältimaks „joodiku päevitust“, ning otsisime igal võimalikul hetkel varjulist kohta. Lisaks käisid meid jahutamas tuletõrjujad, kelle tööpäevad ilmselt tavapäraselt tuhandete tantsijate kastmist just ei sisalda, seega oli ehk ka neile uus kogemus. Kõigi õnneks olukord 2023. aasta noorte tantsupeoni ei küündinud, kus inimesi minestas palavuse tõttu iga kava järel ning läbimäng üldse peatati. Proovipäevade tipphetkedeks olid kindlasti lõunasöögid, sest kes oleks osanud arvata, et keset muru söödud seljanka, viil leiba ning loomulikult laulu- ja tantsupeo jäätis nii hästi maitseda võivad. Tantsupidu on üldse natuke nagu lennujaam, kus ühiskonna tavad ei kehti – maga proovihalli ääres, söö keset muruplatsi, vaheta puu taga riideid, kõik on normaalne.
Aeg lendas ning märkamatult said lahendatud kõik mured, seega ei pidanudki ma enam nelja sekundiga platsi ühest otsast teise jooksma; paika pandud viimased joonised ning tehtud läbimängud. Etendusele eelneval õhtul triikisime oma tohutu laiu seelikuid ning punusime üksteisele patsid pähe, ning ega siis midagi, pidu alaku! Kokku andsime kolm etendust, lisaks ühe peaproov-etenduse. Eredaimalt on meeles etenduste algused, kus saime platsile kõndida esimesena ning kui selja taha vaadates järgnes meie rühmale umbes 1000 tantsijat, oli tõesti tunne, nagu juhataksime vägesid. Pärast kava esitamist väravast läbi joostes valdas mind täielik eufooria, sest seal enda korda ootavad tantsijad tegid meile tunneli ning plaksutasid vaimustunult. Tundsin, nagu oleksin midagi võitnud ning eks ma tegelikult võitsin ka – me kõik võitsime võimaluse osaleda tantsupeol ning olla osake Eesti kultuuriloo loomisest. Pärast esimest kava pidime riideid vahetama, ning kuigi valiksegarühmadel, kellel samuti kostüümivahetus teha vaja, on selleks eraldi garderoobid, siis meile sellist luksust tagatud polnud, seega leidsin ennast poolpaljalt Balbiino jäätiseputka tagant. Pärast riiete vahetust oli täpselt parajalt aega joosta tribüüni äärde, et kaasa elada Läänerannikule, kus tantsisid meile tuttavad saarlastest rahvatantsijad. Seejärel tantsuplatsile, et järgmine kava esitada, siis taas teisi imetlema. Tipphetkeks olid muidugi lõputantsud, mida tantsida on kirjeldamatu tunne – olgu maksud ükskõik kui kõrged ning ilmad ükskõik kui halvad, aga täna on nii lõputult uhke olla eestlane ning olla osake millestki nii suurest ja nii vägevast.
Kõige meeldejäävamad hetked sünnivadki koosloomest, sest mäletan endiselt, kuidas õhtuti teiste rühmade tantse selgeks õppida püüdsime või kuidas täiesti võõras rühm meid pärast viimase peo lõppu endaga tantsima kutsus. Tantsupeo võlu ongi teha seda kõike koos, valutagu jalad või kõrvetagu päike. Ikka koos ja ikka eestlased.
Kätrin Tamira Kanemägi
Laulupeole sattusin ma selle aasta juulis juba kolmandat korda. Varem olin seal käinud põhikoolipõnnina, kes ei suutnud selle sündmuse tähtsust ja ilu täielikult hoomata ega õiglaselt hinnata. Seekord laulupeole minnes olin aga kordades kogenum, teadlikum ning mõistvam nii laulupeo ajaloo kui ka selle sügavama tähenduse osas.
Tallinnas veetsime me Saaremaa Gümnaasiumi segakooriga kolm päeva, 4.–6. juuli. Laulupeole kohaselt olid need päevad täidetud laulu, elurõõmu ja lustiga, ent sama palju ka eestlasliku vingumise ja hädaldamisega.
Iseenesest tundub esimene pool loetelust ju ilmselge, sest mis saaks olla eestlaslikum kui sündmus, kus eestlus voolab veres nii lauljatel kui pealtvaatajatel, nii lastel kui täiskasvanutel, nii eestlastel kui turistidel ja välismaalastel? Kõigil kohalviibijatel tuksub süda samas muusikarütmis, veres voolavad samad noodiread ning huultelt püüavad pääseda needsamad laulusõnad, mis võtavad täiuslikult kokku, mida tähendab olla eestlane.
Selle küsimuse üle laulupeole järgnevalt korduvalt mõtisklemine pani mind mõistma, et laulupeo ja eestluse võlu seisnebki nii heas kui halvas. Iga kogetud hetk on isiklik, südamelähedane ja sügavalt eestlaslik. Seetõttu jagangi järgnevalt mõningaid kogemusi laulupeolt, mis panid mind sügavamalt mõtlema oma rahvusidentiteedi ja eestlaseks olemise tähenduse üle. Laulupeo järel mõistsin, et võib-olla peitubki see, mis tähendab olla eestlane, just järgmises:
Uhkuses, kui pärast aastapikkust harjutamist saab lõpuks seista laulupeo kaare all ning laulda kogu hingest ja südamest neid laule, mis võtavad kokku kõik, mida tähendavad eestlus ja ühislaulmine.
2. Kuuluvustundes, mis tekib hetkel, mil minnakse Vapianosse ja tellitakse laulupeo soodustusega pastat, sest kuigi see paarisendine hinnavahe ei muuda tegelikult midagi, ei tundu sel hetkel miski muu olulisem kui teadmine, et ollakse laulupeolane ning uhke oma riigi ja rahvuse üle.
3. Tüdimuses, mis tekib järjekordses järjekorras seistes — olgu see siis bussi-, supi- või rongkäigujärjekord.
Üllatuses, kui laulupeo alal kohtab taas tuttavat, keda pole ammu nähtud, kuid kellega on selge, et sõltumata varasemast distantsist on mõlemad tulnud siia samal eesmärgil ja sama tundega südames.
Mõistmises, kui posti najal seistes uhiuusi kummikuid jalga pannes hakkab rääkima 80-aastane New Yorgist pärit proua, kes sattus elus esimest korda Eestisse ja soovib oma elevust jagada.
Hädatundes, kui pärast pikka proovipäeva kooli tagasi tulles avastatakse, et laulik, kott ja tossud on kõik ligemärjad, ning ainus viis neid kuivatada on kooli tualetis fööniga.
Avastuses, et laulupeo seljanka on tõepoolest nii hea, kui kõik seda kiidavad.
Väsimuses, mis tekib pärast pikka vihmast rongkäiku, kui ainus edasine soov on voodis kerra tõmbuda, kuigi teatakse, et ollakse kodust äärmiselt kaugel ja samas kohustatud paari minuti pärast tagasi lavale minema.
Ärevuses, mis tekib siis, kui telefon on saanud liigselt vedelikku ja ei saa enam laadida, mistõttu sureb selle aku poole tunni jooksul täiesti ära.
Kõhkluses, mis tekib pärast laulupidu, kui ka kahe kuu möödudes ei tea, kas on ikka õige aeg võtta ära enda pea räbalateks kantud käepael, sest selle eemaldamine tundub justkui endast tüki loovutamine.
Laulupeo kogemus on täis momente, mis panevad südame kiiremini tuksuma. Iga laul, iga naer ja iga jagatud hetk tuletab meelde, mida tähendab eestlane olla. Just need väiksed, südamelähedased hetked jäävad meelde kauaks ning on need, mis viivad mind laulupeole tagasi ka järgmisel korral, olgu see siis laulja või pealtvaatajana.
Keiko ja Ingrid võtsid eeskuju kuulsamatelt tondiküttidelt (Buzzfeed Unsolved, Sam and Colby ning Shane Dawson) ja käisid Halloweenil uudistamas vana viljakuivatit. Sellest kogemusest sündis video, mis on täpselt nii ülepaisutatud nagu ameeriklaste kummitusvideod YouTube´is.
see, et minu aju mötetest pungil on ja ma need suures tuhinas paberile kirja saan, ei tule vast kauem pildis olnud inimestele uudisena. küll aga hakkas peale kooli löpetamist piisavalt igav, et Instagramis sai loodud kasutaja @midagimerilist . soovitan soojalt jälgima hakata! sealne sisu on stiililt umbes järgmine:
olin teda viimased kuud salaja poeakna tagant piilunud. noh, enda jaoks silma peale pannud vöi nii…
eelmisel kolmapäeval hüppasin aga oma pisikese pantrimustri mingripp/rahakotiga poodi sisse. ta ei olnud just köige odavam kleit. või noh, mis ma siin ikka peidan. kindlasti mitte minu liigast. ikkagi körgklassi mood ja kalleimast kangast valmistatud kullaraas. ja ennäe imet. minu kahe täiesti terve silmapaari all pandi sellele allahindluse silt külge. “see on märk” mötlesin. see oli kindlapeale märk, et kleit on minu.
nii me siis lahkusimegi koos. kahekesi. terve tee hiilisin nii, et köik sopaloigud said kaarega möödutud. isegi bussi asemel jalutasin kilomeetreid koju. egas ma siis sellise saagiga ühistranspordis riskida saa. jumal seda kleiti hoidku. tuleb ikka vastavalt käituda. eputada saab hiljem ka.
olin arvestanud: ta ei ole mingi suvaline kapikleit. ja ega ma teda niisama tühja ei ostnudki seisma. ikka kandmiseks mötlesin. poes olin veel nii hajevil, et selga ei jöudnud proovida. sessuhtes ma ei kiirustanud takka ka. varusin natuke aega. lasin siin noh, mölemal seedida. imetlesin niisama öhtuti enne magama jäämist. unenäod olid kohe palju armsamad. hommikuti samuti meeldiv ärgata. panin kleidi täpselt voodi vasta rippuma. tösilugu. iga päev algas ja löppes silmailuga.
pühapäevaks vötsin julguse kokku. kaua ma ikka teda eemalt vaatan. käed kibelesid külge, nii mis kole. otsustasin selga proovida. söbrannad ka juba kannatusest löhkemas. viimased 5 päeva küsinud, millal meid koos kuskil näha saab.
valasin pokaali köige rövedamat veini. egas mu eelarve kahte head asja lubada saa. tulebki mingites asjades kitsendusi teha. käisin pesus. everything shower ja puha. unistades: uus kleit, uus algus, uus mina.
seisin siis seal peegli ees. kleit seljas. tabamas end möttelt: see kleit ei ole minu, see on kellegi teise oma. usu vöi ära usu, aga mina ei suutnud uskuda. paar sammu siia-sinna. hea, et kleit kohe ei voolanud seljast. ära ei tahtnud joosta. jalamaid paljalt mind sinna jätta. sellist ebamugavust pole ammu kehal olnud tunda. korraks katsin silmad hirmust kinni. laususin paar julgustavat söna. uuesti peeglit vaadates sain aru. jah, täna on viimane korda, kui see mul on seljas.
järgmisel kuul ostsin pudeli Chardonnay šampanjat. ja panin selle kleidi rahuliku südamega pölema.
Rahvusvaheline Mudel-Euroopa Parlament koosneb Euroopa Liidu liikmesriikidest, kandidaatriikidest ning külalisriikidest. Enda eesmärgiks on nad pannud, teadvustada noori Euroopa lõimumisest ja koostööst ning arendada õpilaste arusaamist levinud probleemidest, andes neile teadmisi EL institutsioonide kohta. Programm arendab poliitilist teadlikkust ja arusaamist Euroopa kultuurilisest mitmekesisusest.
Eelnevast Eesti sisesest MEP-i kogemusest rääkisid Saaremaa Gümnaasiumi õpilased eelmises numbris, kuid mitmed neist said ka edasi rahvusvahelistesse Mudel-Euroopa Parlamentidesse.
Oma kogemustest räägivad Aksel Hartikainen (G3), Kätriin Mägi (G3), Sirelin Ermann (G3), Kätrin Tamira Kanemägi (G2) ja Morten Kosk (G2).
Aksel Hartikainen
Aksel osales iMEPil Ateenas 2024. aasta oktoobris. Kui ta sai teada, et tal on selline võimalus, tundis ta end õnneliku ja uhkena, sest sinna ei pääse igaüks. Korraldus oli Eesti MEPiga sarnane, kuid lisatud oli erinevaid üritusi, näiteks tuurid Kreeka kujude ja iidsete arhitektuuriliste objektide juurde.
Ateenas veetis ta nädala, mis oli töömahult märksa suurem. Istungid toimusid Kreeka parlamendi hoones ja kestsid kokku kaks päeva, mitte ühe nagu Eestis. Grupid moodustati samamoodi nagu Eesti MEPil. Aksel kuulus Tarbijakaitse komisjoni, mis oli üks tema esimestest valikutest. Ta ei ole isegi kindel, miks just see komisjon, kuid see tundus talle väga põnev.
Koostöö teistega oli veidi keerulisem, kuna osalejaid oli eri kultuuridest ning suhtlus toimus inglise keeles. Samas leidis ta sealt palju uusi tutvusi ja toredaid inimesi. Arutlusteemad olid nii Eesti kui ka rahvusvahelisel MEPil üsna sarnased, kuid need muutuvad igal aastal.
Kreeklaste puhul koges ta kultuurišokki – kui miski pidi algama kell 12:00, algas see tegelikult alles kell 12:30. Eestlasena oli tal seda raske taluda, kuid see õpetas teda olema sallivam ja kannatlikum teiste suhtes.
Kätriin Mägi
Kätriin osales Kesk- ja Kagu-Euroopa maade euroregional MEPil Bratislavas 2024. aasta jaanuaris. Enne minekut küsiti osalejatelt, kas neil on võimalik ajaliselt ja finantsiliselt osaleda. Kätriin nõustus osalema, kuigi alguses tundus minek hirmutav ja ta kahtles korduvalt. Tagantjärele on ta aga väga rahul, et siiski läks.
Rahvusvahelisel MEPil tundis ta end vabamalt ja rahulikumalt. Ta ei keskendunud enam ainult heale tööle, vaid ka suhtlemisele ja kogemuse nautimisele. Seekord kuulus ta tehisintellekti (AI) kunstiga seotud delegatsiooni, mis oli ka tema esimene valik. Teema käsitles AI kunsti piiranguid, et inimeste loodud kunst säilitaks oma tähtsuse.
Koostöö teistega sujus üldiselt hästi, kuigi aruteludes tekkis aeg-ajalt lahkarvamusi. Aktiivsemad grupiliikmed püüdsid leida kompromisse, kuid kõigi vahel üksmeelt ei saavutatud – mõni hääletas lõpuks isegi enda resolutsiooni vastu. Osalejad olid asjalikud ja targad, mis muutis kogemuse positiivseks. Kätriinile meeldis, et kõiki kuulati ega kritiseeritud liigselt.
Komisjoni juhid tundusid juhirolliks veidi ebapädevad, sest resolutsioonide kirjutamisel olid teised grupiliikmed osavamad. Raskust lisas ka see, et kogu suhtlus ja kirjutamine toimus inglise keeles, mis tegi eneseväljenduse kohati keeruliseks, kuid sellega saadi hakkama. Arutatud teemad erinesid üldiselt Eestis käsitletutest, kuid leidus ka sarnaseid.
Üllatusena avastas Kätriin, et oli Kesk- ja Kagu-Euroopa maade euroregional MEP-ist arvanud kui rangemast ja keerulisemast ettevõtmisest kui Eesti MEP-ist, kuid tegelikkuses oli vastupidi – paljud osalejad suhtusid kõigesse märksa rahulikumalt. Kogemus õpetas talle, et välismaale minek võib tunduda hirmutav ja keeruline, ent on enamasti seda väärt. Kui sa midagi teha ei taha, ei pea, kuid proovimine on alati kasulik. Inglise keele kasutamine sellises keskkonnas andis talle enesekindlust ja parandas oluliselt keeleoskust. Lõpuks selgus, et paljud algsed mured polnudki tegelikult nii olulised. Seetõttu tasub muretsemise asemel keskenduda hetkele ja tegeleda probleemidega alles siis, kui need päriselt tekivad.
Sirelin Ermann
Sirelin osales WE MEPil (Lääne-Euroopa MEPil) Brüsselis 2025. aasta veebruaris. Varasemalt oli ta osalenud MESA (Mudel-Eesti SA, mis korraldab MEP-e ja sarnaseid üritusi) korraldatud üritustel ning olnud ka rahvusvahelisel MEP-il vabatahtlik. Selle põhjal tehti talle pakkumine osaleda WE MEPil delegaadina, mille ta peale pikka kaalumist vastu võttis.
Kuigi Sirelin oli Brüsselis varem mitu korda käinud, oli see kogemus täiesti teistsugune. Sellises formaadis üritusel osalemine tekitas alati teatud pinget, kuid tema delegatsioon oli imeline – isegi kõige pingelisemad hetked olid meeldivad.
Sirelin töötas LIBE1 komisjonis, mis keskendus kodanikuvabadustele, justiits- ja siseasjadele. Peamine arutlusteema oli kaasavate ja mitmekesiste töökeskkondade loomine. Koostöö sujus suurepäraselt – paljusid oma delegatsioonist tundis ta juba varem WEMEP-ist ning kõik olid sõbralikud, aktiivsed ja seiklushimulised. Alati leidus keegi, kellega suhelda, ning inimesed toetasid üksteist.
Suurimaks üllatuseks oli Lääne-Euroopa MEPi ja Läänemaade MEPi erinevus nii korralduse kui ka olemuse poolest. Kuigi ülesehitus oli sarnane, olid üritused siiski väga erinevad. Märgatav erinevus oli ka delegaadina ja vabatahtlikuna osalemises – vabatahtlikuna jäi vahepeal aega puhata, kuid delegaadina tuli tihti poole ööni üleval olla.
Iga uus väljakutse on väärtuslik ning igas keskkonnas on võimalik leida uusi sõpru ja tutvusi. Kõikjal saab hakkama, kui sul on positiivne suhtumine ja avatud mõttemaailm.
Sirelin Ermann
Kätrin Tamira Kanemägi
Foto: MESA arhiiv
Kätrin Tamira osales WE MEPil Brüsselis 2025. aasta veebruaris. Ürituse formaat sarnanes üldiselt Eesti omale, kuid mõningate erinevustega. Näiteks oli faktiküsimuste voor osa üldkogust (GA – General Assembly), mitte ei toimunud eelmisel õhtul nagu Eestis. Lisaks oli seal pressitiim ja pressikonverents, mis Eestis on tavaliselt osa Noorte Riigikogust (NRK), mitte MEP-ist.
Tamira hinnangul olid Eesti MEP-id muude tegevuste poolest paremini organiseeritud ning erinevalt Belgia WEMEP-ist esines Eestis vähem ajakavaga seotud probleeme. Samuti eelnes Lääne Euroopa MEP-ile rohkem eeltööd – näiteks toimus komisjoniga kohtumine videokõne kaudu, kus osalejad esitasid oma vaatepunkti seoses komisjoni teemaga.
Paljudele delegaatidele oli üllatav, et komisjonitöö ajal olid tehnilised seadmed, nagu telefonid ja arvutid, täielikult keelatud. Mõnes komisjonis tehti erandeid, kuid Tamira komisjonis seda ei juhtunud. Eestlastele saatis MESA projektijuht eelnevalt nimekirja komisjonidest ja nende teemadest, mille põhjal tuli täita küsitlus oma eelistustega. Selle alusel määrati delegaadid komisjonidesse.
Tamira osales LIBE2 komisjonis, mis keskendus noorte osalusele ja huvile poliitika vastu. Koostöö sarnanes Eesti MEP-ile – arutelud olid avatud, kuid esines ka paaristööd ja lobitööd. Erinevalt tavapärasest toimus enne WEMEP-i ka videokõne, mis andis võimaluse komisjoniliikmetega varakult tutvuda.
Tööväliseid ühistegevusi oli õhtuti ajakavas rohkem kui Eesti MEP-il, mis on rahvusvahelistele üritustele omane. Need pakkusid head võimalust suhtlemiseks, kuigi enamasti viibiti ikkagi delegatsiooniti. WEMEP-i teemad ei kattunud ühegi Eesti MEP-i teemaga, kuid mõlemal juhul oli käsitletud Venemaad ja teatud määral ka ebavõrdsust.
Tamira jaoks oli kõige üllatavam, et peaaegu kõik resolutsioonid võeti vastu, kuigi Eesti MEP-il ei oleks need suure tõenäosusega heaks kiidetud. Eesti delegatsioon jäi igal hääletusel kas erapooletuks või hääletas vastu. Positiivselt üllatas teda aga see, kui soojalt Eesti delegatsioon vastu võeti – seda hoolimata riigi väiksusest ja ka sellest, et Eesti on rahvusvahelises kontekstis kõige idapoolsem osaleja.
Morten Kosk
Morten osales iMEPil Strasbourgis ja Kehlis 2025. aasta veebruaris. Pakkumise saades tundis ta indu end taas proovile panna ja midagi uut õppida, sest tegemist oli võõra keskkonna ning kompetentsemate osalejatega võrreldes Eesti MEP-idega. Kuna üritus toimus piirilinnas Strasbourgis, kulus palju aega liikumisele Prantsusmaa ja Saksamaa vahel – trammisõite tuli ette rohkelt.
Sisulises plaanis olid arutelud kvaliteetsemad, kuna kõigil osalejatel oli varasem kogemus ning koostöö sujus paremini. Komisjonidesse jagunemine toimus sarnaselt Eesti MEP-iga, kus osalejad andsid teada oma eelistustest. Morten sattus LIBE/JURI komisjoni, mis tegeles LGBTI õigustega EL-is. See oli tema esimene valik, kuna ta ei olnud selle teemaga varem lähedalt kokku puutunud ja soovis rohkem teada saada.
Koostöö teiste delegaatidega oli tunduvalt kiirem kui Eesti MEP-il. Tempo oli ilmselt tingitud tugevamast eeltööst ning kõrgemast võimest argumente kaaluda. Inimesed olid meeldivad ja ka komisjoniväliselt leiti võimalusi ühiselt aega veeta. Oma arvamust avaldada oli mugav ning arutelud olid enamasti sisukad.
Teemad erinesid Eesti MEP-il käsitletavatest ning olid tihtipeale spetsiifilisemad. Oli mitu LIBE komisjoni, kuid kõik keskendusid erinevate õigusruumide vahelistest probleemidest tingitud muredele, nagu LGBTI õigused, välispoliitika ja põhiseaduslik kooskõla.
Mortenit üllatasid eelkõige osade delegaatide sügavad teadmised ELi mehhanismidest. Oli osalejaid, kes olid teinud väga põhjalikku eeltööd ja mõelnud läbi prominentsed ELi protsessid. Samas tõdes ta, et üldiselt jäi delegaatidel plenaaristungitel vajaka kiirest loovast analüüsist ja argumenteerimisoskusest.
Tihti võeti sõna ainult enda jaoks põhjalikult ettevalmistatud teemadel. Samuti kummitas plenaaristungeid ChatGPT vaim – paljud kõned ja küsimused olid vähemalt osaliselt selle abil loodud või inspireeritud
Morten Kosk
Teiseks üllatas teda erinevate kultuuride sujuv koostöö. Kuigi ilmnes lahkhelisid, näiteks Türgi ja Küprose delegaatide vahel, ei tajunud ta suuremaid barjääre inimeste vahel. Sotsialiseerumine ja koostöö sujusid loomulikult. Ta rõhutas, et seda ei tohiks võtta iseenesestmõistetavalt, sest rahvusvahelistes projektides ei pruugi selline ühtsus alati tekkida.
Saaremaa Gümnaasium ei oleks Saaremaa Gümnaasium ilma smart casual’ita, kuid see on tekitanud palju vastukaja. Üheks suureks argumendiks on see, et koolis käimise riiete eraldi ostmine võib olla õpilase perekonnale üsna kulukas. Seetõttu saatsimegi koolijuht Ivo Visaku koos ühe dressides kooli ilmunud õpilase Leo Sollichiga kaltsukasse šopingule, et näha, kui palju smart ja casual olemine päriselt maksab. Boonusena saime proovile panna koolijuht Visaku moemaitse ja stilistioskused.
Viska pilk peale, kuidas Leo 37€ eest endale mitu vahvat outfit’i ning viisakad kingad sai! Ehk saad inspiratsiooni taaskasutuseks ning tuleb endalgi tuhin minna Saaremaa teiseringipoodidesse ostlema!
17. märts 2023 oli päev, mil Taylor Swift naasis viie aasta järel võimsalt tuuritamismaailma. Nüüdseks on sellest päevast möödas juba kaks aastat. Nende kahe aasta jooksul on sellesama tuuriga kokku puutunud pea enamik inimesed siin maailmas, olgu see siis otseselt kontserdil käies või kaugelt, kasvõi Delfi artikleid või TikToki videoid nähes.
Tuuri idee sündis artistil seoses tema koroona tõttu tühistatud tuuriga Lover Fest, mis pidi olema pühendatud tema seitsmendale albumile „Lover“. Ajaks, kui ta oleks olnud valmis taas tuuritama, oli tal ilmunud lisaks sellele albumile juba kolm uut albumit nimedega „Folklore“, „Evermore“ ja „Midnights“ ning neile lisaks ka kaks rerecording’ut. Et teha fännidele tasa tema ära jäänud Lover Fest ning esitada oma uusi lugusid, otsustas Swift korraldada veelgi suursugusema ja mastaapsema tuuri kui ta kunagi varem teinud on. Just sellest samast ideest tärkaski The Eras Tour, mis koosnes kümnest set’ist, millest igaüks fokusseeris ühele tema albumile ehk era’le.
Kuigi Swifti fännibaas on olnud alati suur, ei oleks osanud tõenäoliselt keegi ette aimata, kui suureks antud tuur päriselt osutub, sest reaalsus ületas kõigi ootusi. Tuurist kujunes ajaga omaette fenomen, millest ilma jäämine ei olnud paljude jaoks variant.
Aga mis oli siis see, mis tegi tuuri nii eriliseks?
Ilmselge on fakt, et antud tuur on siiani suurim tuur, mis eales olnud. See on siiani ka ainus tuur, mis on teeninud piletite müügist kaks miljardit dollarit. Kontserte pidas Swift kokku 51 erinevas linnas ja nendega ulatus ta viiele erinevale mandrile, mis on üldiselt maailmatuuride puhul haruldane. Samuti oli iga kontsert väljamüüdud.
Kontsert oli igast küljest eriline. See kestis üle kolme ja poole tunni ning tuuri lõpuks oli tal setlist’is 46 laulu. Selle animeeritud lava ja keerukaid valgusefekte sisaldav lavaline show oli ainulaadne ning visuaalselt nauditav mitte ainult kohapeal, kuid ka videotes ja The Eras Tour’i filmis. Kokku kandis Swift aja peale üle 60 erineva kostüümi ning kostüümi vahetas ta ühe kontserdil ajal 16 korda.
Samuti andis ta tuuri ajal välja veel kaks rerecording’ut ja veel ühe täiesti uue albumi nimega „The tortured poets department“, mistõttu muutus Euroopa tuuri algusega kontserdi setlist, kuna kontserdile lisandus just selle sama albumi lood.
Foto: Kätrin Tamira Kanemägi
Samas peab tõdema, et üks peamisi kogemuse loojaid oli ka Taylori fännikogukond swiftied. See kogukond oli juba üks suurimaid ka aastaid tagasi, kuid seoses tuuri ja Taylori viimaste albumitega, on see kasvanud aina rohkem. Swiftiede jaoks oli tuur väga tähtis ning pea enamik üritasid purssida läbi Ticketmasteri keerukatest piletijärjekordadest, et saada kasvõi kord see kogemus kätte. Kuigi oli mitmeid fänne, kes käisid nii paljudel kontserditel kui vähegi võimalik, seda nii nende enda mandril kui ka tihtipeale isegi mujal, siis piirdud enamik fänne ühe kontserdi külastamisega.
Kontsert hakkas samas swiftiedel pihta juba kuid varem. Sellega kaasnev eeltöö oli mahukas: omaenda outfiti planeerimisest või lausa ise tegemisest fänniprojektide korraldamise, Taylori outfitide arvamiseni Mastermindi, tuuri jaoks loodud mängu, kaudu või friendship braceletide valmistamiseni.
Friendship braceletite kultuur oli seal eriti populaarne. Olenemata sellest, et see oli täielikult vabatahtlik, otsustas enamik kontserdikülastajad sellest osa võtta, tehes siis kas vaid viis käevõru või lausa mitusada. Fenomen sai alguse Swifti laulust „You’re On Your Own Kid“, kus laulis artist „So make the friendship bracelets“ Just see sama lause pani aluse kogu käevõrude jagamise ja vahetamise kultuurile.
Ka mina käisin 2024. aasta suvel kontserdil.
Minu kontsert toimus 1. augustil Varssavis Poolas. Olles samuti suur Swifti loomingu fänn, olid ka minul kontserdile mingil määral omad ootused seatud. Õnneks saan ma kindlameelselt öelda, et Swift ja tema show suutis need kõik ületada.
Kuigi ka minul hakkas kontserdiks ettevalmis pihta juba kuid varem, oli ikkagi kõige erilisem päev neist kõigist see sama päev, millal kontsert toimus, seda juba hommikust saati, mil ootamine juba pihta hakkas. Enda värava juures alustasin ma ootamist umbes 12 paiku. Kuna ema tuli kontserdile hiljem, ootasin ma järjekorras üksi. Seega otsustasin astuda oma mugavustsoonist välja ning tutvuda sealsete fännidega. Algust tegin ma friendship bracelet’ite jagamisega. Lõpuks olin saanud endale üliarmsa seltskonna, kuhu kuulus kaks teismelist tüdrukut Poolast ja kolm varakahekümnendates maltalast. Pilet oli mul ostetud põrandale lava ette ning kuna maltalased olid ka sealsamas, võtsid ned mind väga heldelt oma tiiva alla. Kontserdi veetsingi ma just nendega ning ma ei saaks olla neile selle imelise seltskonna eest tänulikum.
Foto: Kätrin Tamira Kanemägi
Kontsert ise oli enamat kui oleksin kunagi osanud soovida. Seal ei olnud kohta, mis mulle meeldinud ei oleks, aga kuna muu oli mulle juba videode ja The Eras Tour’i filmi kaudu tuttav, osutus minu üheks lemmikumaks osaks üllatuslaulude set, kus esitas Swift kaks segu erinevatest lauludest, kord klaveril ja kord kitarril. Kitarrilauludeks olid minul „Clara Bow“ ja „Mirrorball“ ning klaverilauludeks „New Year’s Day“ ja „Suburban Legends“. Ma väidan, et olen keskmisest õnnelikum, kuna kuigi ei ole minu arust otseselt kunagi üllatuslaulud halvad, siis vedas mul enda lauludega ikkagi eriti suurel määral, sest kaks neljast laulust olid olnud pikka aega minu kõige lemmikumad. Olles enam-vähem kursis ka kõikide teiste kontsertide üllatuslauludega, saan ma hea meelega öelda, et Poola kontserdi laulud olid minu arust kõige paremad, aga samas võibolla olen mu arvamus selle osas ka veidi kallutatud …
Foto: Kätrin Tamira Kanemägi
Minule ootamatult ei lõppenud kontserdielamus mul sellesama õhtuga. Minule endale üllatuseks, oli Varssavi ennast väga swiftiedele ümber kohandanud: restoranides oli fännidele pühendatud eraldi toidud ja joogid, karaokebaarides ja klubides olid swiftiedele mõeldud peod, linn oli ära kaunistatud, reklaamid olid Swiftiga seotud ja ka swiftied ise käisid pidevalt linna peal ringi, mistõttu sain ma järgneval päev kõik oma allesjäänud käevõrud ära anda.
Tuur lõppes 8. detsembril 2024. aastal Kanadas.
Ma ei oska ettegi kujutada, kuidas tundsid ennast sellel kontserdil osalevad fännid, aga kui juba neile, kes sellel kodudest (või minu puhul koolitunnis) silma peale hoidsid, oli tuuri lõpp äärmiselt kurb, siis on mul aimdus, et neile osutus hetk veelgi emotsionaalsemaks.
Aga mida tähendab selle lõpp swiftidele ja Taylorile endale? Eelkõige tähendab see seda, et Swift võtab pea kahe aasta pikkusest tuuritamisest vägagi väljateenitud pausi. Peamiselt on ta tegemas seda oma jalgpallurist kallima Travis Kelcega, kellega tundub ta olevat väga õnnelikult suhtes.
Fännid, kuigi vägagi mõistvad ja Taylori üle rõõmutundvad, on ootusärevil kuna teatavasti on Tayloril plaanis anda välja lähiajal veel kaks rerecording’ut välja, milleks on „Reputation (Taylor’s Version)“ ja „Taylor Swift (Taylor’s Version)“ (albumit kutsutakse ka „Debut’ks“ kuna see oli tema debüütalbum). Nende kahe, aga eriti „Reputationi“ peatse ilmumise üle on kahtlused olnud fännidel juba pikka aega. Pea enamikel swiftiedel oli aimdus, et ka need kaks albumit annab Taylor välja tuuri ajal. Kuna Swift on kaval vihjete või nii-öelda easter eggid jätmises seoses tulevaste projektidega, on fännid pidevalt üritanud otsi kokku viia, et leida selgust artisti järgnevate kavatsuste osas. Tihtipeale, aga eriti seoses „Reputation (Taylor’s Version’iga)“ on fännid saanud uuesti ja uuesti pettumuse osaks. Samas on pidev otsimine ning selguse leidmine nende seas ka praegu, aga arvestades, et Swift tundub oma pausi väga nautivat, on aimata, et niipea pole tal midagi plaanis välja kuulutada. See-eest võib alati asi olla teisiti, sest nagu Swift kord ütles, siis „There will be no explanation. There will just be reputation“. Võib-olla on fännidel õigus. Hetkel on kõige mõistlikum lihtsalt silma-kõrvad lahti hoida ja oodata parimat.
Lapsena, siis kui mul ei olnud veel mitte mingisugust autonoomiat selle üle, kus, kellega ja kuidas ma elan, otsustasid mu vanemad, et suurepärane idee oleks mind ja mu venda viia elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Ja ma pean tõdema, et see oli tõesti suurepärane idee.
Elades pikka aega ühes riigis, samas kliimas ja kultuuriruumis, ei suuda me isegi ette kujutada, missugune on elu mujal. Reisides me näeme nii väikest osa ühest suurest riigist. Julgen väita, et oma elu kohandamine täiesti teistsuguse keskkonnaga kui see, millega oleme harjunud, paneb meid vaatama paiku, mis muidu tunduksid väikesest Eestist vaadates käega katsumatud, hoopis teise pilguga. Näiteks kui räägime, et Austraalias on kogu aeg kohutavalt palav, siis tegelikult ei tähenda see mitte lihtsalt seda, et pidevalt higi lippab ja päikesepiste karjub tulles, vaid ka seda, et õues prügikastis kõik mädaneb. Temperatuur läheb nii kõrgeks, et seal hakkab lausa omapärane elu pihta – selline, et lõpuks tekib küsimus, kas sealsetelt elanikelt tuleks üüri küsida (jah, palavus tegi meie õue prügikastist pidevalt kodu igasugustele ussikestele).
Inimesed olid Austraalias väga … huvitavad. Olime piirkonnas, millest mitte liiga kaugel elas palju aborigeene ehk Austraalia põlisasukaid. Üks nendega kokkupuude jääb mulle eriti eredalt meelde. Nimelt jälitas mind, minu ema ja väikest venda, kes tol ajal oli veel lausa kärus, aborigeenist naisterahvas. Tal oli käes katki löödud pudel ning ta ajas meid pudeliga vehkides bussi pealt maha, karjus ja sonis keeles, mis oli meile mõistetamatu. Jooksime nii mis jalad kandsid, kuni lõpuks üks suvaline postiauto meid peale võttis. Praegu meenutan seda lugu naerdes, kuid pean tunnistama, et tol hetkel oli asi naljast kaugel. Siiani ei tea, mis selle naise eesmärk või motiiv meid taga ajada oli, sest noh … ütleme nii, et me ei jäänud temalt aru pärima.
Aga sellega minu välismaa seiklused ei piirdunud – Austraalia viskas üle, nii et kolisime Inglismaale. Wohooo kooli … kohas, kus ma ei rääkinud mitte ühegi lapsega sama keelt. Õpetaja Merle Rekaya jutus on iva sees, kui ta ütleb, et just lapse aju on kõige vastuvõtlikum erinevatele keeltele ja nii see ka on. Kahe nädalaga oli mul sorav, selge ja ilus inglise keel suus.
Minu esimene koolikogemus võrreldes Eesti koolidega oli väga teistsugune. Inglismaal oldi laste vastu palju vähem usaldatavamad kui Eestis. See, et laps läheb ise peale kooli koju, ei tulnud kõne allagi. Samuti ei omanud ükski laps telefoni ja koolist said minna ära vaid siis, kui keegi oli sulle järgi tulnud. Põhimõtteliselt on see nagu Eesti lasteaiasüsteem, lihtsalt seal rakendati sama süsteemi koolilastel.
Näen, et välismaal elamisel on kaks erinevat potentsiaalset rada, mida mööda minna – mida kauem eemal oled, seda rohkem kibeled tagasi või mida kauem ära oled, seda rohkem kodu ära unub. Minul oli kindlasti see esimene variant. Ratsionaalne mõistus saab aru, et mul on tagaaias apelsinipuu ning maja kõrval bassein ja ongi tegemist tõelise paradiisiga. Sellega oli ainult üks väike probleem … paradiisis hakkab kiiresti igav. Logeledes igavas paradiisis igatsesin taga seda väikest miskit, mis tahab kiluvõileiba ja seda halba ilma, mille üle eestlased armastavad viriseda.
Kõik need kogemused panid mind mõistma, kui tore on välismaal elada. Siiski peamine idee, mis mind on kogu aeg kuklas kummitanud ja käinud käsikäes selle tänutundega, mis tuli välismaal elamisest, on see, kui õnnelik ma olen, et me Eestisse tagasi tulime. Mind paneb hindama see, et saan elada just selle kultuuri, keele ja traditsioonide keskel, sest olen näinud, kuidas elu teiselpool ekvaatorit käib. Eestisse tagasi tulemine oli justkui taasleitud armastus.
Aastate jooksul on Eesti rahvale jäänud ühest Eesti tuntumast meediakanalist Delfist mulje, et tegemist on puhtalt kollase ajakirjandusega. Delfit tuntaksegi ilmselt kõige rohkem nende kõmuliste uudiste poolest, mis tihti kirjeldavad mõne kuulsa eestlase elukäiku. Kuid kas sellistel arvamustel on tõepõhi all ning kas tõesti on Delfi puhul tegemist vaid kollase ajakirjandusega? Et sellele küsimusele vastus leida, käisin Delfi Meedia Tallinna kontoris külas, kui toimus inspireeriv Delfi meediapäev.
Kohe alustuseks ei saa mainimata jätta tööruume. Delfi esindus kujutab endast peamiselt suuri avaraid tööruume, kus sarnaste valdkondade töötajad annavad külg külje kõrval oma panuse uute artiklite valmimisse.
Et noortel oleks rohkem aimu, mida meedia endast üldse kujutab ning kuidas see tarbijateni jõuab, pidasid mitmed erivaldkondade spetsialistid noortele loenguid. Eriti tuline arutelu leidis aset vale- ja väärinfo teemal, kus arutati, millised mõjud sellisel infol üldsusele on. Päeva läbivaks teemaks oli, kuidas äratada noortes huvi meedia ning ajakirjanduse vastu, ning kuidas võidelda valeinformatsiooni vastu ajastul, kui infot leidub kõikjal meie ümber. Päeva märksõnaks oli loogika – noori suunati uudiseid jälgides rohkem oma peaga mõtlema ning kriitiliselt analüüsima, millist infot tasub uskuda.
Muidugi ei saanud arutelud mööda ilma AI-ta. Nimelt arutati AI kasutamisega seotud seaduste ning eetika üle, millest omakorda kujunes välja terav arutelu – kas AI näol on tegemist tööriista või needusega, mis aina rohkem võimust võtab.
Kokkuvõtteks ei tasu Delfi uudiseid automaatselt maha kanda. Kui kõrvale jätta kõmu-uudised, leidub Delfi lehtedel lugemist pea igale vanuserühmale. Seega hoidkem oma riigi ajakirjandust ning olgem uudistega kursis, kuid ärme unusta loogikat ning kriitilist mõtlemist.
