Lapsena, siis kui mul ei olnud veel mitte mingisugust autonoomiat selle üle, kus, kellega ja kuidas ma elan, otsustasid mu vanemad, et suurepärane idee oleks mind ja mu venda viia elama teisele poole maakera, Austraaliasse. Ja ma pean tõdema, et see oli tõesti suurepärane idee.
Elades pikka aega ühes riigis, samas kliimas ja kultuuriruumis, ei suuda me isegi ette kujutada, missugune on elu mujal. Reisides me näeme nii väikest osa ühest suurest riigist. Julgen väita, et oma elu kohandamine täiesti teistsuguse keskkonnaga kui see, millega oleme harjunud, paneb meid vaatama paiku, mis muidu tunduksid väikesest Eestist vaadates käega katsumatud, hoopis teise pilguga. Näiteks kui räägime, et Austraalias on kogu aeg kohutavalt palav, siis tegelikult ei tähenda see mitte lihtsalt seda, et pidevalt higi lippab ja päikesepiste karjub tulles, vaid ka seda, et õues prügikastis kõik mädaneb. Temperatuur läheb nii kõrgeks, et seal hakkab lausa omapärane elu pihta – selline, et lõpuks tekib küsimus, kas sealsetelt elanikelt tuleks üüri küsida (jah, palavus tegi meie õue prügikastist pidevalt kodu igasugustele ussikestele).
Inimesed olid Austraalias väga … huvitavad. Olime piirkonnas, millest mitte liiga kaugel elas palju aborigeene ehk Austraalia põlisasukaid. Üks nendega kokkupuude jääb mulle eriti eredalt meelde. Nimelt jälitas mind, minu ema ja väikest venda, kes tol ajal oli veel lausa kärus, aborigeenist naisterahvas. Tal oli käes katki löödud pudel ning ta ajas meid pudeliga vehkides bussi pealt maha, karjus ja sonis keeles, mis oli meile mõistetamatu. Jooksime nii mis jalad kandsid, kuni lõpuks üks suvaline postiauto meid peale võttis. Praegu meenutan seda lugu naerdes, kuid pean tunnistama, et tol hetkel oli asi naljast kaugel. Siiani ei tea, mis selle naise eesmärk või motiiv meid taga ajada oli, sest noh … ütleme nii, et me ei jäänud temalt aru pärima.
Aga sellega minu välismaa seiklused ei piirdunud – Austraalia viskas üle, nii et kolisime Inglismaale. Wohooo kooli … kohas, kus ma ei rääkinud mitte ühegi lapsega sama keelt. Õpetaja Merle Rekaya jutus on iva sees, kui ta ütleb, et just lapse aju on kõige vastuvõtlikum erinevatele keeltele ja nii see ka on. Kahe nädalaga oli mul sorav, selge ja ilus inglise keel suus.
Minu esimene koolikogemus võrreldes Eesti koolidega oli väga teistsugune. Inglismaal oldi laste vastu palju vähem usaldatavamad kui Eestis. See, et laps läheb ise peale kooli koju, ei tulnud kõne allagi. Samuti ei omanud ükski laps telefoni ja koolist said minna ära vaid siis, kui keegi oli sulle järgi tulnud. Põhimõtteliselt on see nagu Eesti lasteaiasüsteem, lihtsalt seal rakendati sama süsteemi koolilastel.
Näen, et välismaal elamisel on kaks erinevat potentsiaalset rada, mida mööda minna – mida kauem eemal oled, seda rohkem kibeled tagasi või mida kauem ära oled, seda rohkem kodu ära unub. Minul oli kindlasti see esimene variant. Ratsionaalne mõistus saab aru, et mul on tagaaias apelsinipuu ning maja kõrval bassein ja ongi tegemist tõelise paradiisiga. Sellega oli ainult üks väike probleem … paradiisis hakkab kiiresti igav. Logeledes igavas paradiisis igatsesin taga seda väikest miskit, mis tahab kiluvõileiba ja seda halba ilma, mille üle eestlased armastavad viriseda.
Kõik need kogemused panid mind mõistma, kui tore on välismaal elada. Siiski peamine idee, mis mind on kogu aeg kuklas kummitanud ja käinud käsikäes selle tänutundega, mis tuli välismaal elamisest, on see, kui õnnelik ma olen, et me Eestisse tagasi tulime. Mind paneb hindama see, et saan elada just selle kultuuri, keele ja traditsioonide keskel, sest olen näinud, kuidas elu teiselpool ekvaatorit käib. Eestisse tagasi tulemine oli justkui taasleitud armastus.
Aastate jooksul on Eesti rahvale jäänud ühest Eesti tuntumast meediakanalist Delfist mulje, et tegemist on puhtalt kollase ajakirjandusega. Delfit tuntaksegi ilmselt kõige rohkem nende kõmuliste uudiste poolest, mis tihti kirjeldavad mõne kuulsa eestlase elukäiku. Kuid kas sellistel arvamustel on tõepõhi all ning kas tõesti on Delfi puhul tegemist vaid kollase ajakirjandusega? Et sellele küsimusele vastus leida, käisin Delfi Meedia Tallinna kontoris külas, kui toimus inspireeriv Delfi meediapäev.
Kohe alustuseks ei saa mainimata jätta tööruume. Delfi esindus kujutab endast peamiselt suuri avaraid tööruume, kus sarnaste valdkondade töötajad annavad külg külje kõrval oma panuse uute artiklite valmimisse.
Et noortel oleks rohkem aimu, mida meedia endast üldse kujutab ning kuidas see tarbijateni jõuab, pidasid mitmed erivaldkondade spetsialistid noortele loenguid. Eriti tuline arutelu leidis aset vale- ja väärinfo teemal, kus arutati, millised mõjud sellisel infol üldsusele on. Päeva läbivaks teemaks oli, kuidas äratada noortes huvi meedia ning ajakirjanduse vastu, ning kuidas võidelda valeinformatsiooni vastu ajastul, kui infot leidub kõikjal meie ümber. Päeva märksõnaks oli loogika – noori suunati uudiseid jälgides rohkem oma peaga mõtlema ning kriitiliselt analüüsima, millist infot tasub uskuda.
Muidugi ei saanud arutelud mööda ilma AI-ta. Nimelt arutati AI kasutamisega seotud seaduste ning eetika üle, millest omakorda kujunes välja terav arutelu – kas AI näol on tegemist tööriista või needusega, mis aina rohkem võimust võtab.
Kokkuvõtteks ei tasu Delfi uudiseid automaatselt maha kanda. Kui kõrvale jätta kõmu-uudised, leidub Delfi lehtedel lugemist pea igale vanuserühmale. Seega hoidkem oma riigi ajakirjandust ning olgem uudistega kursis, kuid ärme unusta loogikat ning kriitilist mõtlemist.
Ajateenistus on miski, mis paratamatult mõjutab kõiki – kas otseselt või kaudselt. Eestis on see kohustuslik pea kõigile noormeestele, kuid neidudele antakse valikuline võimalus minna ja see on ajaga muutumas üha populaarsemaks. Teenistuse jooksul tehakse palju tööd nii füüsiliselt kui mentaalselt, nagu rahvakeeli öeldakse, „saavad poistest mehed“. Stereotüüpiliselt on ühiskonnas rohkem märgatud naiste vaimne tervis ja mehed kipuvad sel teemal pigem kidakeelseks jääma. Olen tihti kuulnud tuttavatelt, kuidas kaitseväe füüsiline väljakutse ei ole isegi võrreldav selle mentaalse koormusega, millega ajateenijad kokku puutuvad, ja nii tekkis huvi uurida, mis selle taga täpselt peitub. Vestlesin nii praegu kaitseväes teenivate, äsja suvel reservi jäänud kui ka ligikaudu 40 aastat tagasi Nõukogude sõjaväes teeninud meestega.
Kas sul oli mingeid hetki, kus tundsid, et vaimselt ei jaksa enam edasi minna? Kuidas sa sellest üle said? Või nägid neid momente oma heade sõprade või toakaaslaste peal?
Nõukogude armee:
„Tol ajal esines palju kiusu just nooremate ajateenijate vastu, vanemad olijad pidid neile nö „koha kätte näitama“. Oli palju ärajooksmisi ja enesetappe, juhtus ka niisama õnnetusi, mille tõttu poisid elusa ja tervena koju tagasi ei jõudnudki. Minul vedas, et sellise suurema kiusu osaliseks ei sattunud ning seetõttu oli teenistusaeg pisut meeldivam. Siiski oli terve teenistuse vältel reaalne hirm minna sõtta, see tegi kogu olukorra hirmsamaks ja stressirohkemaks.“
Eesti kaitsevägi:
„Minu jaoks oli kõige raskem aeg ajateenistuse algus. Ma ei teadnud, mida oodata ja see kõik tekitas minus stressi ja masendust. Ma ei tahtnud üldse sinna minna. Mõte sellest, et see kestab 11 kuud, tekitas minus väga suurt masendust. Ma mõtlesin päris mitu korda, et mis siis, kui ma ei läheks lihtsalt kohale. Esimesed nädalad, kui polnud kojugi veel saanud, olid kõige raskemad – pidev rutiin, väsimus nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Minu puhul tegi kogu selle kogemuse lihtsamaks see, et ma ei läinud sinna üksi. Mul olid sõbrad, kellega suhelda ja uusi tutvusi luua. Ja mida aeg edasi, mida rohkem uusi tutvusi sain ja mida rohkem harjusin sealse rutiiniga, seda lihtsamaks see ka läks.“
„Ma ei ütleks, et oli hetki, kus üldse ei jaksanud edasi minna. Lihtsalt tuli teha, minna ja olla. Tuimalt, emotsioonideta. Väga valikut ei olnud, eks oleks muidugi võinud minna moosivarga nägu peas laatsaretti ja halada, kui raske on ning heal juhul isegi ajateenistusest pääseda, aga see poleks olnud aus mu enda eneseväärikuse ega ka teiste suhtes. Tagasi vaadates paistab üldse, et kõige raskemate hetkede läbielamise üle saab kõige uhkem olla. Samuti mängivad üsna suurt rolli aastaajad: kell 6:05 jaanuarikuise tuisu ja külmakraadidega jooksma minemine ei ole valdavale enamikule just meelistegevus. Viimastel nädalatel on kord juba vabam, sai koos poistega mõnusalt aega veeta.“
„Paljud kaaslased võtsid antidepressante, mõnele nendest ka piisas. Ühe hea sõbra puhul oli aga visuaalselt näha, et ta on väga pinges. See ülim kohusetundlikkus lõppes sellega, et veetis ülejäänud oma teenistusaja laatsaretis ning psühhiaatriakliinikus, sest vaimse koormuse all ta siiski murdus ning peagi muutus suitsiidseks, üritas ka ennast vigastada. Nii tema 11-kuine teenistus viie kuu peale lüheneski. Tema julges oma tunnetest rääkida, kuid on palju lugusid, kus hoitakse kõike enda teada, kuni lõpuks näiteks kaitseväe lasketiirus endalt elu võetakse.“
„Eks see algus ei ole just meeldiv kogemus, ajaga läheb kergemaks. Inimesed on ka väga erinevad, mõnele mõjub kaitsevägi raskemalt kui teistele. Vahepeal on küll kaaslaste nägudest näha, et neil pole kõik korras, aga liialt ei tasu torkida ka. Kes tahab rääkida, see räägib, tuleb lihtsalt vajadusel olemas olla.“
Kirjelda ühte keskmist päeva kaitseväes. Mis on nende tegevustega kaasnevad emotsioonid ja tunded?
Nõukogude armee: „Ma otseseid tundeid ei mäleta, kuna tol ajal ei räägitud üldse sellistest teemadest, aga eks see oli selline tuim ja rutiinne tampimine, nagu ikka.“
Eesti kaitsevägi: „Hommikud olid vähemalt minul üks päeva raskeim osa, keha ei harjunudki kunagi vist selle kella kuuese ärkamisega ning seetõttu eriti positiivsete mõtetega päev tavaliselt ei alanud, kuid see vara ärkamine otseselt halvasti ka ei mõjunud. Päevane väljaõppeosa mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud, kõik sõltus sellest, mida tegime – kas kuulasime unise peaga klassiruumis teooriat, tegime laskeharjutusi, drillisime käte rauastamist, tubade läbiotsimist vms. Mõned tegevused tekitasid sellise väikse poisiliku hasardi, näiteks kui saime vahepeal paukmoonaga vanades hoonetes linnalahingut harjutada, aga üldiselt selles päeva osas lihtsalt vaatasid pidevalt kella ja ootasid, millal päeva ametlik osa läbi saab. Õhtuti sai teha jõusaalis trenni või kodukorra reeglite raamistikus teha seda, mida ise tahtsid. Tihti sai poistega palju nalja ning magama minnes oli samuti meel veel suhteliselt helde, kui sai täiesti piiranguteta voodis lesida ja keha taastada.“
„Enamasti olid päevad lihtsalt väsitavad – palju praktilisi harjutusi, teoreetilisi tunde, varajased ärkamised. Lõpuks oled nii väsinud, et ei oskagi midagi tunda ja kõige parem koht maailmas on su enda voodi. Osad päevad olid ka väga stressirohked, kui olid näiteks testid, nendest sõltus linnaluba.“
„Ärkad ja mõtled, et kõik on pahasti. Lähed jooksma, kõik on ikka veel pahasti. Vahepeal saab süüa, siis on loengud või midagi, nendega on pahasti … Aga mingi aja pärast harjub nendega ära ja siis on juba suva, lihtsalt automaatselt tegutsed.“
Üldine arvamus kipub olema see, et „poisikesi“ manipuleeritakse kaitseväes ning nad tehakse emotsioonituks ja hingelt justkui kivikõvaks, kas sina leiad, et see on tõsi?
Nõukogude armee: „Eks mingil määral ikka „kaitsevägi teeb poistest mehed“ ja see vist ei muutu kunagi, kuid kõigil toimub see areng eri moodi. Seal olles polnudki suurt midagi tunda, aga ma ei ütleks, et ma päris kivikõva hingega olen või olin.“
Eesti kaitsevägi: „Ma mingil määral nõustun ja mingil määral mitte. Mina arvan, et ajateenijate väljaõpe ja kogemused võivad mõjuda nende emotsioonidele ja käitumisele. Osa väljaõppest keskendub karmusele, distsipliinile ja meeskonnatööle, mis võib mõnikord tõmmata emotsioonituks. Siiski, see ei tähenda, et kõik sõdurid muutuvad emotsioonituks või et neid manipuleeritakse halvas mõttes. Mõned võivad tõlgendada ranget distsipliini ja emotsioonide kontrollimise õpetamist kui negatiivset, kuid teised näevad selles ka tugevuse, vastupidavuse ja meeskonnatunde arendamist.“
„Ma ise leian, et pigem olin emotsioonitu sõjaväes toimuvate asjade suhtes, sest nendesse ei saanud midagi parata. Väljaspool seda olen enamasti ikka samasugune nagu varem. Võib-olla suhtun mingisugustesse teemadesse kergekäelisemalt, kuna mu väärtushinnangud on pisut muutunud.“
„Suures osas nii on jah. Kui kõrgem ülem tahab, et midagi saaks tehtud, siis vahet ei ole, mis emotsioone see lõpuks sinus kui käsutäitjas tekitab, käsk tuleb täita ja ülema tahe saavutada. Palju asju tehakse vastukarva ning mentaalse hõõrdumisega. Käsuliin ilmselt paneb inimesi rohkem oma emotsioone alla suruma, eelkõige negatiivseid, sest kuidas peaks vingumine, soigumine ja halamine aitama, kui lõpuks nii või naa pead seda tegevust tegema. Vastasel juhul sa eirad käsku, mis on kaitseväelaslik patt ning karistamata see ei jää. Hea näide on lahingkäsk vastase hävitamiseks, lihtkeeli tapmiseks, mis on käsus lihtsalt ülema välja öeldud sõnad, kuid reaalsuses on tegu väga brutaalse teoga ning ei hoolita tagajärgedest, mis tegu sooritanud sõdurit hiljem mõjutada võivad.“
Kellelt kõige rohkem mentaalset tuge said?
Nõukogude armee: „Ilmselt kasarmukaaslastelt. Vabadel hetkedel sai rääkida maast ja ilmast, mõtted eemale viia. Sel ajal ei olnud ajateenistuses psühholooge ja isegi selline väljend nagu „mentaalne tervis“ oli võõras. Koju sai kahe aasta jooksul heal juhul nädalaks või kaheks, kui sedagi.“
Eesti kaitsevägi: „Ikka toa- ja rühmakaaslastelt, nemad saavad kõige paremini aru ja oskavad samastuda. Ema võib kodus küll kuulata, kuidas on raske, aga ega ta tegelikult päris täpselt ei mõista. Sealsed sõbrad on alati olemas, kas niisama nalja viskama või isegi rännakutel tagant lükkama. Alguses olime kõik veidi pahased, kui anti vaba aega, aga telefonis ikka olla ei lubatud. Mingi hetk saime aru, et seda tehti selleks, et me omavahel suhtleksime ja lähedaseks saaksime, et teineteisele hiljem iga kell toeks olla.“
„Perekond toetas palju, alati oli südantsoojendav reede õhtuti koju jõuda, päris märkimisväärne pingelangus. Oma koduvoodi ja lihtsad vestlused vanematega said sel perioodil teistsuguse väärtuse. Ükskõik, mis mujal toimus, siis teadmine, et kodus on lähedased ootamas ning seal on kõik korras, pani veidi vähem muudele asjadele muretsema. Üleüldse said kõik lähisuhted sel ajal tunduvalt tugevama kaalu. Lähedasemad sõbrad ja tekkinud kaaslased kaitseväes olid ka suuresti toeks, selles keskkonnas oli lihtne üksteise probleemidega suhestuda, sest tõenäosus, et teil oli peas sama probleem, oli suht-koht suur.“
„Mina sain ikkagi kõige rohkem tuge oma sõpradelt, kellega koos ajateenistuses olin. Ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ilma nendeta hakkama saanud. Kindlasti tegi kaitsevägi meid veel lähedasemaks ja saame 40-aastaselt meenutada, kuidas koos kaevikuid kaevasime või öösiti patrullis olime.“
Kuidas hindad oma vaimset tugevust pärast ajateenistust võrreldes sellele eelneva ajaga?
Nõukogude armee: „Kindlasti tegi see mind tugevamaks, vastutustundlikumaks, ka enesekindlamaks, kuna eriti tol ajal ja veidi ka praegu on Eestis sõjaoht täiesti olemas.“
Eesti kaitsevägi: „Ilmselt võib väita, et elu mentaalselt kõige raskemad hetked olid kaitseväes, aga iseenesest oli üllatav näha, kui palju stressi ja vaimset koormust suudab keha korraga tegelikult taluda. See on andnud mingit sorti immuunsuse lihtsamate stressirohkemate olukordade ees. Iga negatiivsem moment täna paneb mõtlema, et mis iganes hetkel toimub, siis ,,vähemalt ei pea ma vastu tahtmist märjas hilissügiseses vihmases metsas liivases kaevikus külma maa peal telkmantli all camovärvides ja kolm päeva pesemata olekus tühja kõhuga külmetades magama.“
„Oskan mõttetustest kergemini mööda vaadata, suunata oma tundeid ja emotsioone mujale. Kaitseväes on elutaseme standardid küllaltki madalad, et kui päriselus juba grammikene paremini on, siis on süda rahul.“
Kas sinu arvates on kaitseväes mentaalse tervise teema piisavalt toetatud või saaks olukorra muutmiseks veel midagi teha?
Nõukogude armee: „Võrreldes kunagise sõjaväega, on see tänapäevane kordades lihtsam. Ma ei ütle, et Eesti kaitseväge peaks tegema karmimaks ja raskemaks, aga minu aja mehed ilmselt ei mõista väga, miks seal praegu vingutakse … Peaaegu igal nädalavahetusel saadakse koju, õhtupoolikud on vabad, käiakse tihti puhkustel. Nõukogude armees oli kord täiesti teistsugune, ilmselt suur osa tänapäeva poistest seda üle ei elaks, ajad on niivõrd palju muutunud.“
Eesti kaitsevägi: „Ma arvan, et kaitseväes võetakse vaimset tervist väga tõsiselt. Kord kuus meil olid tunnid psühholoogiga ning ka ülemad pidevalt küsisid meilt, et kuidas meil olla on, kas keegi tunneb ennast halvasti ja tuletasid meelde, et kui meil on mõni mure, siis on alati võimalik abi saada.“
„Ma arvan, et ressursid ja eeldused on seatud suhteliselt okeilt. On olemas psühholoogid, kaplanid ja heal tasemel arstid. Olukorra veel paremaks tegemiseks seaksin kohustuslikuks ajateenijatele üks-ühele vestlused psühholoogiga, kasvõi kord paari kuu jooksul. Seal peaksid noored ajateenijad ennast kindlasti rohkem avama ja tunnetest rääkima. Paljud mured on ajateenijatel ka paratamatud, nende osas suurt midagi ette võtta ei saa, ega hommikujooksu sellepärast ära ei jäeta, et keegi end seda tehes halvasti tunda võib.“
„Vundament hakkama saamiseks, pinge talumiseks ja toime tulemiseks tuleb tõenäoliselt juba kaugemalt lapsepõlvest. Need, kellel on olnud hea lapsepõlv ning varasemaid kogemusi näiteks spordi või pinge all tegutsemisega üldiselt, saavad tõenäoliselt lihtsamini hakkama. Psühholoogiline abi kaitseväes koha peal võib olla „tulekustutina“ olemas, aga kui „tulekahjud“ peas on juba varem tekkinud ning kaitseväe mõjul väga suureks levinud, siis jääb psühholoogide abist tugevalt vajaka. Inimesed lihtsalt on teistmoodi mõtlemise, kasvatuse, väärtuste ja stressitaluvusega üles kasvanud.“
Kuidas hindad ühiskonna ja oma lähedaste suhtumist meeste vaimse tervise teemadesse? Kas see on muutunud või on ikka veel tabu?
Nõukogude armee: „Meestel on alati olnud ühiskonnas kuidagi rohkem vastutust, et mees peab tooma perele leiva lauale ning alati matkale minnes kandma kõige raskemat kotti. Nüüd räägitakse sellest väga palju ning olukord on võrdsustumas, mul on selle üle täitsa hea meel. Nõukogude ajaga võrreldes on see ikka meeletu muutus võrdlemisi lühikese aja jooksul.“
Eesti kaitsevägi: „Viimastel aastatel on hakatud meeste vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörama, aga ikka mitte sama palju kui naiste omale. Ma arvan, et see on nii just sellepärast, et mehed pigem väga ei räägi oma vaimsest tervisest, kuna nad arvavad, et see teeb neid kuidagi vähem mehelikuks. Enda tunnete väljendamise asemel nad teevad seda, mida ühiskond meestelt ootab ehk raha teenimine ja riigi kaitsmine. Meest peetakse saamatuks, laisaks ja nõrgaks, kui ta ei suuda isegi leiba lauale osta, aga enamasti ei mõtle keegi sellele, et kas tal endal on ikka kõik korras või äkki peaks teda kuidagi aitama. 2022. aastal sooritas Eestis enesetapu 193 inimest, kellest 144 olid mehed. Need numbrid juba näitavad, et meeste vaimse tervise teemade käsitlemisega ei ole kõik korras ja see võtab veel palju tööd ja aega, et hakkaks nähtav muutus toimuma.“
Kui saaksid anda nõu tänastele ajateenistuses olevatele või selleks valmistuvatele noortele meestele, kuidas nad võiksid vaimselt paremini toime tulla enne teenistust, teenistuse ajal ning ka pärast seda, mida ütleksid?
Nõukogude armee: „Proovige lihtsalt endaga toime tulla, need kannatused on ajutised, terve ülejäänud elu on veel ees!“
Eesti kaitsevägi: „See kestab ainult 11 kuud ja meelde jäävad enamasti vaid head mälestused, isegi tegevusi, mis olid rasked ja rõvedad, on hiljem tore meenutada!“
„Kaitseväe eel on kõige hullem just teadmatus, nii et uurige tuttavatelt, kes selle tee juba läbinud on, mis teid täpselt ees ootab, nad on kindlasti nõus toetama ja abistama.“
Nagu näha, on võimalik kahe erineva ajastu vahel leida nii erinevusi kui sarnasusi.
Aitäh kõigile, kes artikli valmimisele kaasa aitasid ning oma kogemust jagasid, kõigile headele sõpradele, sugulastele ning mu armsatele Juhanitele II lennust!
Meie, Merili ja Karolina, viisime Saaremaa Gümnaasiumi õpilaste seas läbi toidutalumatuste, -allergiate ja toitumiseelistuste küsimustiku. Vastanuid oli kokku 174. Videos saame lähemalt teada, kuidas nad teemasse suhtuvad.
Laupäeval, 23. novembril sooritasid G3 õpilased, kes olid edukalt läbinud spetsiaalse eeltesti, Cambridge’i kõrgema taseme inglise keele eksami kirjaliku osa, kuid suulise osa vestlused jätkusid pühapäeval ja esmaspäeval.
Pühapäeval, 24. novembril käisime uurimas, mis emotsioonidega eksam lõpetati. Samuti küsiti osalejatelt nende ettevalmistusprotsessi ja eksami raskuse kohta. Abituriendid jagasid ka nippe ja soovitusi, kuidas Cambridge’i eksamiks tõhusalt valmistuda. Saaremaa Gümnaasiumi Cambridge C1+ eksami koordinaator Marju Roberts selgitab lähemalt eksami olemust ja selle kasulikkust õpilastele.
Täname kõiki videos osalenuid: Marju Roberts, Kätriin Allik, Jette Berens, Kert Hiiuväin, Anette Lõbus, Karl Liiva, Merit Mets, Laura Korb, Ingrit Kull, Kätri Kruusement, Johan Hendrik Kuusk, Kristofer Leedo
Mina olen Merili, G3 õpilane, ja võtsin endale eesmärgiks jagada Sinuga oma kogemust ning soovitusi seoses G2 klassi uurimistööga.
Tihti ei ole õpilased uurimistöö teemavaliku tähtajaks endale mingit kindlat meelepärast hobi või tuleviku suunda leidnud. See on täiesti okei ja normaalne. Seetõttu teemat valides lähtutakse lihtsusest ja kiirusest – milline oleks kõige kergem ja vähem aeganõudvam valik. Jällegi, täiesti tavapärane käitumine ja midagi ma ette ei heida. Mõistan, et soov on lihtsalt käppelt vastik kohustus kaelast saada, aga annaksin Sulle ikkagi pisikese soovituse!
Valides teema, mis Sind kõnetab ja sellega süvitsi minnes, võib see anda tulevikule mõeldes mitmeid eeliseid. Kui on soov kandideerida mõnda ülikooli, siis usun, et paha ei teeks, kui varnast oleks võtta üks vahva portfoolio, või mis? Igasugune kogemus ja isiklike huvide arendamine on nii ehk naa kasulik ja positiivse mõjuga. Seega, minu vatramise tagamaa on soovitada Sulle lähtuda teema valikul oma lemmikutest huvidest.
Minu uurimustöö kogemus
Põhikoolis olin ma kirjanduse tunnis täielik ülbik. Raamatuid lugeda ei viitsinud ja hiljem halba hinnet nähes, olin õpetaja peale solvunud: töö oli ju nii raske…
Gümnaasiumis toimus selles valdkonnas minu „imeline muutumine“. Kirjanduse ja eesti keele õpetajaks juhtus olema Merle Prii, kellele olen südamest tänulik raamatute lugemisele suunamise eest!
Tänu sellele leidsin end üsna kiirelt omi mõtteid ja luuletusi kirjutamast. Veel kiiremalt taipasin, mida uurimistööks teha tahan. Jutt oli lühike, pikka mõtlemist ei olnud. G1 kevadel mainisin oma plaani õpetaja Priile, kes lahkelt nõustus minu juhendaja olema.
Siis hakkas kõige lõbusam osa pihta. Eesmärgiks oli aastaga kirjutada piisav kogus luuletusi, mis võimaldaks mul kokku panna täitsa enda luulekogu. Nii ma siis lasin oma loomingu valla…
G2 sügiseks olid minu mõtteterad ilusasti purki saadud. Järgmiseks sammuks oli vaja otsida endale kujundaja, kelle leidsin tänu õpetaja Kadrile. Minu ja kujundaja vaheline koostöö sujus nii meeldivalt, et sellele protsessile tagasi vaadates, tuleb täitsa igatsus peale.
Kõik oli nii põnev! Meie vestlused varieerusid trükikoja valikust kuni luuletuste paigutuseni lehekülgedel. Iga pisike detail käidi üle, et raamat saaks täielikult minu näo. Kniks ja kummardus minu kujundajale, sest ta sai oma tööga suurepäraselt hakkama!
Tegemist oli üsna aeganõudva praktilise uurimistööga. Kuid samal ajal, mil minu luuletustest valmis sammhaaval raamat, sain mina kirjutada juba kirjalikku osa. Tähtaegadest kinnipidamine ei ole õpetajate poolt tehtud reegel meie kiusamiseks. See toob Sulle endale kasu, kui kõik on õigeks ajaks valmis ja Sa lõpusirgel oma asjadega untsu ei jää. Usu mind ! 😉
Käsikäes praktilise osaga tegeledes ja kirjalikku osa kirjutades, valmis töö üsnagi stressivabalt. Ma olin nii valmis, et närvid annavad otsad ja pean oma stressiga võistlema hakkama, aga ei. Asjad said ilusti tehtud ja tuju oli hea!
Kokkuvõtvalt ütlengi, et antud uurimistöö oli täiesti minu enda valida ning otsustasin lähtuda sellest, mida ise ka naudin. Samuti mõtlesin suurenisti oma plaanidele tuleviku osas. Hetkel minu valitud eriala, mida loodetavasti ülikooli õppima lähen, ei ole tegelikult seotud luuletuste või raamatutega. Samas on selline projekt mul nüüd portfoolios ja üleüldises elupagasis olemas. Mina ütleks, et kaks ühes pakett! Saad tehtud oma uurimistöö ja kirsiks tordil naudid seda sajaga, sest antud teema kõnetab Sind.
Soovitused Sulle:
vahvam on praktiseerida või uurida sellist teemat, mis Sind huvitab!
mõtle kastist välja! ( jalkavõistluseid on juba niiii palju tehtud 😀 )
juhendaja ootab Sind, ära jäta teda liiga kauaks ootama, muidu jääd lihtsalt ilma!
tähtajad on Sinu sõbrad!
naudi protsessi ja ütle stressile ei! (kõik läheb hästi ja suve on nii mõnus vastu võtta, kui nii tore asi seljataga on)
Väike sneak-peek minu mõtetest:
oled kui kadakas. mille all õhtuti istumas käin. oma kereraskuse tüvele toetan. hoolimata nõelavatest okastest.
mis sest, et teised jätavad märkamata. tegemist on hariliku lehtmetsaga. võtan seda ma saatusena. et mina Sind märkasin. ja just Sinu marjad mulle maitsevad.
Võiks ju arvata, et oleme privilegeeritud elama maailmas, kus meie toidulauavalikutel ei ole ei algust ega lõppu. Ometi siblib meie seas ringi nii mõnigi tegelinski, kelle menüü on siiski piiratud. Alustades banaani- ja lõpetades soolaallergiaga, kuid vöta näpust, gluteeni- ja laktoositalumatud kiputakse kahe silma vahele jätma. Ei saa unustada veganeid ja vegetaarlaseid, kes lähtuvad toiduvalikute tegemisel eetilistest küsimustest. Kui hoolikalt jälgida, võib neid kõiki kohata ka Saaremaa Gümnaasiumi rootsi laua ümber luusimas.
LEVINUD ARVAMUSED TALUMATUTE KOHTA:
„Kuidas Sa suudad nii elada? Sa ei saa ju mitte midagi süüa!“ – tegelikkuses on olemas erinevad asendusvõimalused, mille puhul ei jää ilma ühestki meelepärasest maitseelamusest.
„Sa kujutad lihtsalt ette, et Sul mingi talumatus on.“ – ega me kellegi teise kõhu sisse ju ei näe…
„See ei ole üldse nii deep ju?“– olukorra pisendamine ei ole tark mõte. Allergia puhul on soolestik toidu vastu tundlik ja seedimine muutub väljakutseks. Tagajärjeks on tüütud lühi- ning pikaajalised sümptomid. Et keha ikka tervislikult huugaks, tuleb seda silmas pidada. Öeldakse, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane, aga mõned inimesed leiavad, et teist elusolendit taldrikule panna ei ole ilus.
„Ise alles üks päev söid küpsist, mis nüüd virised?“ – mõnikord tuleb olude sunnil ohverdusi teha. See ei tähenda, et talumatule tagajärgede saabumine meeldiks või et tema allergia ei oleks päris.
Gluteenitalumatus
Raskeloomulisemat haigust ehk tsöliaakiat põeb Terve Elu Keskuse andmete põhjal ligikaudu 3% Eesti rahvastikust, kuid lihtsam gluteenitalumatus on veelgi levinum.
EI TOHI: nisu, rukis, oder (keelatud teravilju sisaldavad müslid, puder, leib, makaronid, saiakesed, kama jm)
Terve Elu Keskuse andmete põhjal on ligikaudu 23-32% Eesti täiskasvanutest laktoositalumatud.
EI TOHI: piim, jäätis, piimašokolaad jm
SOOVITATAVALT: hapendatud või fermenteeritud piimatooted ehk keefir, jogurt, juust jm.
MÕÕDUKALT: piimasuhkrut sisaldavad toiduained ehk hapukoor, kohupiim, sai jm.
Taimetoitlus
Tervise Arengu Instituudi andmetel oli 2022. aastal 5,4% Eesti 16–64-aastasest rahvastikust taimetoitlased ja veganid.
piima-taimetoitlased ehk laktovegetaarlased söövad loomset päritolu toodetest ainult piimatooteid
muna-taimetoitlased ehk ovovegetaarlased söövad loomset päritolu toodetest ainult mune
piima-muna-taimetoitlased ehk lakto-ovovegetaarlased söövad loomset päritolu toodetest nii piimatooteid kui ka mune
kala-taimetoitlus ehk peskovegetaarlus ehk pesketarianism ehk pesketaarlus – lisaks taimset päritolu toidule süüakse kala ja teisi mereande, tihti ka mune ja piima
linnuliha-taimetoitlus ehk pollovegetaarlus ehk pollovegetarism– lihadest süüakse ainult linnuliha, lisaks võidakse süüa mune ja piima
pooltaimetoitlus ehk semivegetaarlus ehk semivegetarism– välditakse vaid punast liha, kuid süüakse teisi loomset päritolu toite. Vahel võidakse semivegetaarluseks nimetada ka niinimetatud paindlikku taimetoitlust, mille järgijad söövad küll enamasti taimseid toite, kuid on valmis eri põhjustel tegema oma toitumises mööndusi
Täistaimetoitlus ehk veganlus
Eesti Vegan Selts viis 2018. aastal läbi uuringu, kus selgus, et 0.6% eesti elanikest on veganid.
Veganite toidulaualt on totaalselt välistatud loomset päritolu tooted (liha-, kala-, muna- ja piimatooted ning mesi)
