Foto: Shutterstock
Ajateenistus on miski, mis paratamatult mõjutab kõiki – kas otseselt või kaudselt. Eestis on see kohustuslik pea kõigile noormeestele, kuid neidudele antakse valikuline võimalus minna ja see on ajaga muutumas üha populaarsemaks. Teenistuse jooksul tehakse palju tööd nii füüsiliselt kui mentaalselt, nagu rahvakeeli öeldakse, „saavad poistest mehed“. Stereotüüpiliselt on ühiskonnas rohkem märgatud naiste vaimne tervis ja mehed kipuvad sel teemal pigem kidakeelseks jääma. Olen tihti kuulnud tuttavatelt, kuidas kaitseväe füüsiline väljakutse ei ole isegi võrreldav selle mentaalse koormusega, millega ajateenijad kokku puutuvad, ja nii tekkis huvi uurida, mis selle taga täpselt peitub. Vestlesin nii praegu kaitseväes teenivate, äsja suvel reservi jäänud kui ka ligikaudu 40 aastat tagasi Nõukogude sõjaväes teeninud meestega.
Kas sul oli mingeid hetki, kus tundsid, et vaimselt ei jaksa enam edasi minna? Kuidas sa sellest üle said? Või nägid neid momente oma heade sõprade või toakaaslaste peal?
Nõukogude armee:
„Tol ajal esines palju kiusu just nooremate ajateenijate vastu, vanemad olijad pidid neile nö „koha kätte näitama“. Oli palju ärajooksmisi ja enesetappe, juhtus ka niisama õnnetusi, mille tõttu poisid elusa ja tervena koju tagasi ei jõudnudki. Minul vedas, et sellise suurema kiusu osaliseks ei sattunud ning seetõttu oli teenistusaeg pisut meeldivam. Siiski oli terve teenistuse vältel reaalne hirm minna sõtta, see tegi kogu olukorra hirmsamaks ja stressirohkemaks.“
Eesti kaitsevägi:
„Minu jaoks oli kõige raskem aeg ajateenistuse algus. Ma ei teadnud, mida oodata ja see kõik tekitas minus stressi ja masendust. Ma ei tahtnud üldse sinna minna. Mõte sellest, et see kestab 11 kuud, tekitas minus väga suurt masendust. Ma mõtlesin päris mitu korda, et mis siis, kui ma ei läheks lihtsalt kohale. Esimesed nädalad, kui polnud kojugi veel saanud, olid kõige raskemad – pidev rutiin, väsimus nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Minu puhul tegi kogu selle kogemuse lihtsamaks see, et ma ei läinud sinna üksi. Mul olid sõbrad, kellega suhelda ja uusi tutvusi luua. Ja mida aeg edasi, mida rohkem uusi tutvusi sain ja mida rohkem harjusin sealse rutiiniga, seda lihtsamaks see ka läks.“
„Ma ei ütleks, et oli hetki, kus üldse ei jaksanud edasi minna. Lihtsalt tuli teha, minna ja olla. Tuimalt, emotsioonideta. Väga valikut ei olnud, eks oleks muidugi võinud minna moosivarga nägu peas laatsaretti ja halada, kui raske on ning heal juhul isegi ajateenistusest pääseda, aga see poleks olnud aus mu enda eneseväärikuse ega ka teiste suhtes. Tagasi vaadates paistab üldse, et kõige raskemate hetkede läbielamise üle saab kõige uhkem olla. Samuti mängivad üsna suurt rolli aastaajad: kell 6:05 jaanuarikuise tuisu ja külmakraadidega jooksma minemine ei ole valdavale enamikule just meelistegevus. Viimastel nädalatel on kord juba vabam, sai koos poistega mõnusalt aega veeta.“
„Paljud kaaslased võtsid antidepressante, mõnele nendest ka piisas. Ühe hea sõbra puhul oli aga visuaalselt näha, et ta on väga pinges. See ülim kohusetundlikkus lõppes sellega, et veetis ülejäänud oma teenistusaja laatsaretis ning psühhiaatriakliinikus, sest vaimse koormuse all ta siiski murdus ning peagi muutus suitsiidseks, üritas ka ennast vigastada. Nii tema 11-kuine teenistus viie kuu peale lüheneski. Tema julges oma tunnetest rääkida, kuid on palju lugusid, kus hoitakse kõike enda teada, kuni lõpuks näiteks kaitseväe lasketiirus endalt elu võetakse.“
„Eks see algus ei ole just meeldiv kogemus, ajaga läheb kergemaks. Inimesed on ka väga erinevad, mõnele mõjub kaitsevägi raskemalt kui teistele. Vahepeal on küll kaaslaste nägudest näha, et neil pole kõik korras, aga liialt ei tasu torkida ka. Kes tahab rääkida, see räägib, tuleb lihtsalt vajadusel olemas olla.“
Kirjelda ühte keskmist päeva kaitseväes. Mis on nende tegevustega kaasnevad emotsioonid ja tunded?
Nõukogude armee: „Ma otseseid tundeid ei mäleta, kuna tol ajal ei räägitud üldse sellistest teemadest, aga eks see oli selline tuim ja rutiinne tampimine, nagu ikka.“
Eesti kaitsevägi: „Hommikud olid vähemalt minul üks päeva raskeim osa, keha ei harjunudki kunagi vist selle kella kuuese ärkamisega ning seetõttu eriti positiivsete mõtetega päev tavaliselt ei alanud, kuid see vara ärkamine otseselt halvasti ka ei mõjunud. Päevane väljaõppeosa mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud, kõik sõltus sellest, mida tegime – kas kuulasime unise peaga klassiruumis teooriat, tegime laskeharjutusi, drillisime käte rauastamist, tubade läbiotsimist vms. Mõned tegevused tekitasid sellise väikse poisiliku hasardi, näiteks kui saime vahepeal paukmoonaga vanades hoonetes linnalahingut harjutada, aga üldiselt selles päeva osas lihtsalt vaatasid pidevalt kella ja ootasid, millal päeva ametlik osa läbi saab. Õhtuti sai teha jõusaalis trenni või kodukorra reeglite raamistikus teha seda, mida ise tahtsid. Tihti sai poistega palju nalja ning magama minnes oli samuti meel veel suhteliselt helde, kui sai täiesti piiranguteta voodis lesida ja keha taastada.“
„Enamasti olid päevad lihtsalt väsitavad – palju praktilisi harjutusi, teoreetilisi tunde, varajased ärkamised. Lõpuks oled nii väsinud, et ei oskagi midagi tunda ja kõige parem koht maailmas on su enda voodi. Osad päevad olid ka väga stressirohked, kui olid näiteks testid, nendest sõltus linnaluba.“
„Ärkad ja mõtled, et kõik on pahasti. Lähed jooksma, kõik on ikka veel pahasti. Vahepeal saab süüa, siis on loengud või midagi, nendega on pahasti … Aga mingi aja pärast harjub nendega ära ja siis on juba suva, lihtsalt automaatselt tegutsed.“
Üldine arvamus kipub olema see, et „poisikesi“ manipuleeritakse kaitseväes ning nad tehakse emotsioonituks ja hingelt justkui kivikõvaks, kas sina leiad, et see on tõsi?
Nõukogude armee: „Eks mingil määral ikka „kaitsevägi teeb poistest mehed“ ja see vist ei muutu kunagi, kuid kõigil toimub see areng eri moodi. Seal olles polnudki suurt midagi tunda, aga ma ei ütleks, et ma päris kivikõva hingega olen või olin.“
Eesti kaitsevägi: „Ma mingil määral nõustun ja mingil määral mitte. Mina arvan, et ajateenijate väljaõpe ja kogemused võivad mõjuda nende emotsioonidele ja käitumisele. Osa väljaõppest keskendub karmusele, distsipliinile ja meeskonnatööle, mis võib mõnikord tõmmata emotsioonituks. Siiski, see ei tähenda, et kõik sõdurid muutuvad emotsioonituks või et neid manipuleeritakse halvas mõttes. Mõned võivad tõlgendada ranget distsipliini ja emotsioonide kontrollimise õpetamist kui negatiivset, kuid teised näevad selles ka tugevuse, vastupidavuse ja meeskonnatunde arendamist.“
„Ma ise leian, et pigem olin emotsioonitu sõjaväes toimuvate asjade suhtes, sest nendesse ei saanud midagi parata. Väljaspool seda olen enamasti ikka samasugune nagu varem. Võib-olla suhtun mingisugustesse teemadesse kergekäelisemalt, kuna mu väärtushinnangud on pisut muutunud.“
„Suures osas nii on jah. Kui kõrgem ülem tahab, et midagi saaks tehtud, siis vahet ei ole, mis emotsioone see lõpuks sinus kui käsutäitjas tekitab, käsk tuleb täita ja ülema tahe saavutada. Palju asju tehakse vastukarva ning mentaalse hõõrdumisega. Käsuliin ilmselt paneb inimesi rohkem oma emotsioone alla suruma, eelkõige negatiivseid, sest kuidas peaks vingumine, soigumine ja halamine aitama, kui lõpuks nii või naa pead seda tegevust tegema. Vastasel juhul sa eirad käsku, mis on kaitseväelaslik patt ning karistamata see ei jää. Hea näide on lahingkäsk vastase hävitamiseks, lihtkeeli tapmiseks, mis on käsus lihtsalt ülema välja öeldud sõnad, kuid reaalsuses on tegu väga brutaalse teoga ning ei hoolita tagajärgedest, mis tegu sooritanud sõdurit hiljem mõjutada võivad.“
Kellelt kõige rohkem mentaalset tuge said?
Nõukogude armee: „Ilmselt kasarmukaaslastelt. Vabadel hetkedel sai rääkida maast ja ilmast, mõtted eemale viia. Sel ajal ei olnud ajateenistuses psühholooge ja isegi selline väljend nagu „mentaalne tervis“ oli võõras. Koju sai kahe aasta jooksul heal juhul nädalaks või kaheks, kui sedagi.“
Eesti kaitsevägi: „Ikka toa- ja rühmakaaslastelt, nemad saavad kõige paremini aru ja oskavad samastuda. Ema võib kodus küll kuulata, kuidas on raske, aga ega ta tegelikult päris täpselt ei mõista. Sealsed sõbrad on alati olemas, kas niisama nalja viskama või isegi rännakutel tagant lükkama. Alguses olime kõik veidi pahased, kui anti vaba aega, aga telefonis ikka olla ei lubatud. Mingi hetk saime aru, et seda tehti selleks, et me omavahel suhtleksime ja lähedaseks saaksime, et teineteisele hiljem iga kell toeks olla.“
„Perekond toetas palju, alati oli südantsoojendav reede õhtuti koju jõuda, päris märkimisväärne pingelangus. Oma koduvoodi ja lihtsad vestlused vanematega said sel perioodil teistsuguse väärtuse. Ükskõik, mis mujal toimus, siis teadmine, et kodus on lähedased ootamas ning seal on kõik korras, pani veidi vähem muudele asjadele muretsema. Üleüldse said kõik lähisuhted sel ajal tunduvalt tugevama kaalu. Lähedasemad sõbrad ja tekkinud kaaslased kaitseväes olid ka suuresti toeks, selles keskkonnas oli lihtne üksteise probleemidega suhestuda, sest tõenäosus, et teil oli peas sama probleem, oli suht-koht suur.“
„Mina sain ikkagi kõige rohkem tuge oma sõpradelt, kellega koos ajateenistuses olin. Ma ei kujutaks ette, kuidas ma oleks ilma nendeta hakkama saanud. Kindlasti tegi kaitsevägi meid veel lähedasemaks ja saame 40-aastaselt meenutada, kuidas koos kaevikuid kaevasime või öösiti patrullis olime.“
Kuidas hindad oma vaimset tugevust pärast ajateenistust võrreldes sellele eelneva ajaga?
Nõukogude armee: „Kindlasti tegi see mind tugevamaks, vastutustundlikumaks, ka enesekindlamaks, kuna eriti tol ajal ja veidi ka praegu on Eestis sõjaoht täiesti olemas.“
Eesti kaitsevägi: „Ilmselt võib väita, et elu mentaalselt kõige raskemad hetked olid kaitseväes, aga iseenesest oli üllatav näha, kui palju stressi ja vaimset koormust suudab keha korraga tegelikult taluda. See on andnud mingit sorti immuunsuse lihtsamate stressirohkemate olukordade ees. Iga negatiivsem moment täna paneb mõtlema, et mis iganes hetkel toimub, siis ,,vähemalt ei pea ma vastu tahtmist märjas hilissügiseses vihmases metsas liivases kaevikus külma maa peal telkmantli all camovärvides ja kolm päeva pesemata olekus tühja kõhuga külmetades magama.“
„Oskan mõttetustest kergemini mööda vaadata, suunata oma tundeid ja emotsioone mujale. Kaitseväes on elutaseme standardid küllaltki madalad, et kui päriselus juba grammikene paremini on, siis on süda rahul.“
Kas sinu arvates on kaitseväes mentaalse tervise teema piisavalt toetatud või saaks olukorra muutmiseks veel midagi teha?
Nõukogude armee: „Võrreldes kunagise sõjaväega, on see tänapäevane kordades lihtsam. Ma ei ütle, et Eesti kaitseväge peaks tegema karmimaks ja raskemaks, aga minu aja mehed ilmselt ei mõista väga, miks seal praegu vingutakse … Peaaegu igal nädalavahetusel saadakse koju, õhtupoolikud on vabad, käiakse tihti puhkustel. Nõukogude armees oli kord täiesti teistsugune, ilmselt suur osa tänapäeva poistest seda üle ei elaks, ajad on niivõrd palju muutunud.“
Eesti kaitsevägi: „Ma arvan, et kaitseväes võetakse vaimset tervist väga tõsiselt. Kord kuus meil olid tunnid psühholoogiga ning ka ülemad pidevalt küsisid meilt, et kuidas meil olla on, kas keegi tunneb ennast halvasti ja tuletasid meelde, et kui meil on mõni mure, siis on alati võimalik abi saada.“
„Ma arvan, et ressursid ja eeldused on seatud suhteliselt okeilt. On olemas psühholoogid, kaplanid ja heal tasemel arstid. Olukorra veel paremaks tegemiseks seaksin kohustuslikuks ajateenijatele üks-ühele vestlused psühholoogiga, kasvõi kord paari kuu jooksul. Seal peaksid noored ajateenijad ennast kindlasti rohkem avama ja tunnetest rääkima. Paljud mured on ajateenijatel ka paratamatud, nende osas suurt midagi ette võtta ei saa, ega hommikujooksu sellepärast ära ei jäeta, et keegi end seda tehes halvasti tunda võib.“
„Vundament hakkama saamiseks, pinge talumiseks ja toime tulemiseks tuleb tõenäoliselt juba kaugemalt lapsepõlvest. Need, kellel on olnud hea lapsepõlv ning varasemaid kogemusi näiteks spordi või pinge all tegutsemisega üldiselt, saavad tõenäoliselt lihtsamini hakkama. Psühholoogiline abi kaitseväes koha peal võib olla „tulekustutina“ olemas, aga kui „tulekahjud“ peas on juba varem tekkinud ning kaitseväe mõjul väga suureks levinud, siis jääb psühholoogide abist tugevalt vajaka. Inimesed lihtsalt on teistmoodi mõtlemise, kasvatuse, väärtuste ja stressitaluvusega üles kasvanud.“
Kuidas hindad ühiskonna ja oma lähedaste suhtumist meeste vaimse tervise teemadesse? Kas see on muutunud või on ikka veel tabu?
Nõukogude armee: „Meestel on alati olnud ühiskonnas kuidagi rohkem vastutust, et mees peab tooma perele leiva lauale ning alati matkale minnes kandma kõige raskemat kotti. Nüüd räägitakse sellest väga palju ning olukord on võrdsustumas, mul on selle üle täitsa hea meel. Nõukogude ajaga võrreldes on see ikka meeletu muutus võrdlemisi lühikese aja jooksul.“
Eesti kaitsevägi: „Viimastel aastatel on hakatud meeste vaimsele tervisele rohkem tähelepanu pöörama, aga ikka mitte sama palju kui naiste omale. Ma arvan, et see on nii just sellepärast, et mehed pigem väga ei räägi oma vaimsest tervisest, kuna nad arvavad, et see teeb neid kuidagi vähem mehelikuks. Enda tunnete väljendamise asemel nad teevad seda, mida ühiskond meestelt ootab ehk raha teenimine ja riigi kaitsmine. Meest peetakse saamatuks, laisaks ja nõrgaks, kui ta ei suuda isegi leiba lauale osta, aga enamasti ei mõtle keegi sellele, et kas tal endal on ikka kõik korras või äkki peaks teda kuidagi aitama. 2022. aastal sooritas Eestis enesetapu 193 inimest, kellest 144 olid mehed. Need numbrid juba näitavad, et meeste vaimse tervise teemade käsitlemisega ei ole kõik korras ja see võtab veel palju tööd ja aega, et hakkaks nähtav muutus toimuma.“
Kui saaksid anda nõu tänastele ajateenistuses olevatele või selleks valmistuvatele noortele meestele, kuidas nad võiksid vaimselt paremini toime tulla enne teenistust, teenistuse ajal ning ka pärast seda, mida ütleksid?
Nõukogude armee: „Proovige lihtsalt endaga toime tulla, need kannatused on ajutised, terve ülejäänud elu on veel ees!“
Eesti kaitsevägi: „See kestab ainult 11 kuud ja meelde jäävad enamasti vaid head mälestused, isegi tegevusi, mis olid rasked ja rõvedad, on hiljem tore meenutada!“
„Kaitseväe eel on kõige hullem just teadmatus, nii et uurige tuttavatelt, kes selle tee juba läbinud on, mis teid täpselt ees ootab, nad on kindlasti nõus toetama ja abistama.“
Nagu näha, on võimalik kahe erineva ajastu vahel leida nii erinevusi kui sarnasusi.
Aitäh kõigile, kes artikli valmimisele kaasa aitasid ning oma kogemust jagasid, kõigile headele sõpradele, sugulastele ning mu armsatele Juhanitele II lennust!
Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs
