Rubriik: Koolimaja

Foto: Karoli Harjus

Kogu koolipere teab, et bioloogiaõpetaja Agnes Heinla klassiruumis peituvad lisaks muule huvitavale ka mõned aeglased ja limased loomakesed. Ülejäänu nende kohta on aga müsteerium. Peale üht skandaalset juhtumit läksime uurima, et kes need paharetid täpselt on ning millega nad meie majas õigupoolest tegelevad.

Bioloogiaklassi kurikuulsate tigude uurimiseni viis meid üks intrigeeriv juhtum, mis leidis aset umbes kuu tagasi G3.k klassi poiste evolutsiooniteemalise ajajoonega. Nimelt oli võetud tapeedipaberile joonistatud tööst paar ampsu, mille süüdlasteks tundusid olevat kõnealused kolm tigu. Õpetaja Agnese sõnul ei ole midagi taolist varem juhtunud, kuid siiski pidid paharetid karistuseks veetma veidi aega „koduarestis“ – kinnises plastikust kastis, millele olid loomulikult sisse tehtud ka õhuaugud. Tavaliselt on teod niivõrd unised, et nende äratamiseks tuleb nad kasta külma vee alt läbi, kuid juhtunu põhjal võib järeldada, et tapeedipaberi söömiseks ei ole nad kunagi liiga unised. 

„Mu tütar pani neile nimed: Uitaja, Õgard ja Unimüts; aga mina ei saa aru kes nendest kes on,“ tutvustab Heinla. Tegemist on kolme Aafrika hiidteoga, kes igapäevaselt „magavad ja vaikivad“ ruumis number 212, kuid jõulu- ja suvevaheaegadeks avab õpetaja Agnes neile oma kodu uksed. „Eelmisel aastal olid nad meil jõuluvaheajal kuuse all, üks lasi jalga, hiljem leidsime ta kuuse alt veepotist üles,“ meenutab õpetaja. „Suvel on nad karjamaal, nagu lehmad käivad, aga nendel on võrepuur ümber, aeg ajalt tõstan seda ringi.“ Karjamaaeluga seoses kartis Agnes seda, et teod võivad munema hakata, nagu nende liigile suvekuudel kohane, ning pisikesed teod läbi võre loodusesse pugeda, kuid õnneks on kooliteod pisut ajast maas – hakkasid munema alles oktoobris. Praeguseks on kodukastis kolmesajast munetud munast jäänud arenema vaid üks teobeebi. 

Olles kuulnud kaasõpilastelt konstruktiivset kriitikat loomakeste valiku osas, uurisime, miks osutusid valituks just teod. „Seda nimetatakse koolielu huvitavaks tegemiseks; selleks, et küsimusi tekitada.“ Väidetavalt ei võtnud Agnes koolimaja koduloomaks madu just sellepärast, et kui see plehku paneks, peaksime kõik majast evakueeruma. Minisea ehk rippkõhtsea miinuseks osutus aga ebameeldiv hais ning võimalik agressiivsus. „Mul kunagi oli üks, aga me natuke hellitasime ta ära, mingi aeg tuli kööki pottide-pannidega kolistama, nõudis kartuliputru,“ jagab kogenud loomakasvataja oma õppetunde. Kuna praegu 1,5 aastat vanad kõhtjalgsed elavad umbes kaheksa-aastaseks, siis uurisime Agneselt, mis on tulevikuplaanid Saaremaa Gümnaasiumi loomade osas. „Järgmine samm on kalad Ivo ukse taha, see on kahe poisi UPT,“ avaldab G2 poiste uurimistöö juhendaja, „millal nad tulevad, ma ei tea, aga nad varsti peavad tulema, sest UPT tuleb ära teha.“

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Foto: Merilyn Lempu

Meie kooli moto on lihtne, lühike ja lööv: „Laia silmaringiga näeb tuleviku horisondi taha.“ Siiski on tunda, et see oluline lause jääb teiste, võrdselt tähtsate kooli väärtuste varju. Sõnades peitub jõud ja just see moto suudab inspireerida ning anda jõudu kõigile, sest igaüks peab selle tähenduse ise lahti mõtestama. Sõna „horisont“ tähendus sõltub õpilasest, tema isiksusest ja eesmärkidest, muutes moto igaühe jaoks ainulaadseks.

Eelmisel aastal kujundasid Miia Saar ja Jette Berens oma UPT raames kooli hoovi bännerid, millele lisati piktogrammid, mis sümboliseerisid kooli motot. Miia Saar, üks töö autoritest, tõlgendas moto tähendust nii: „ Mida rohkem suurendame oma teadmiste pagasit, oleme õpihimulised ja avatud uutele teadmistele, seda rohkem uksi avaneb meile tulevikus.“

Töö teine autor, Jette Berens, kirjeldas oma arusaama järgmiselt: „Omades teadmisi erinevates valdkondades, võimaldab see meil paremini näha ja märgata enda ümbritsevat – nii suuri kui ka väikeseid asju – erinevatest ning uutest külgedest. See omakorda aitab tuleviku poole liikuda ning avastusi ja arenguid teha.“

Alloleva QR-koodi kaudu on kõigil võimalik jagada paari sõnaga, mida sinu jaoks tähendab lause „Laia silmaringiga näeb tuleviku horisondi taha.“

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Võimalik, et juba järgmisel aastal kolivad Saaremaa Gümnaasiumi katusele elama mesilased. Keskonnasõbralike eluviiside propageerijana tuntud koolis on plaan igatahes mõtlemiseks võetud.

Utoopia mesilaste koolimaja katusele viimine ei ole, leiavad nii linnamesindust tundev ökoloog, koolijuht kui ka mesinik.

Kasu peab olema laiem

“See on täiesti võimalik, küsimus on selles, kes neid hooldama hakkab,” sõnas Saaremaa Gümnaasiumi juht Ivo Visak, et praegu tulebki teema lahti mõtestada ja leida lahendus, kuidas mesilaste pidamine toimuma saaks. Oluline on ka õpilaste endi initsiatiiv.

Ka mesinik Ergo Oolup on samal arvamusel ning leiab, et korraliku plaani olemasolul võib see mõte vilja kanda, kuna nii Tallinna kesklinnas kui ka välisriikides, näiteks Melbourne’s Austraalias, peetakse edukalt katusel mesilasi. “Inimesel on võimalik loodusele midagi tagasi anda ning seda mõista,” rääkis  Oolup.

Linnamesilaste teemat hästi tundev ökoloog ja Rakvere riigigümnasiumi direktor Liisa Puusepp uskus, et kui koolimaja konstruktsioonid võimaldavad mesitarusid katusele panna, siis otseseid takistusi olla ei tohiks.

Kuna Saaremaa Gümnaasium paneb rõhku rohelisele mõtteviisile, tooks mesilaste katusele toomine õpilastele kasu, kuna see aitaks tuua looduse noortele käega katsutavaks. Ergo Oolup ütles, et mõistlik oleks hankida ka korralik kaamera, millega mesilinnud oleks lähemalt jälgitavad. 

“Lõpp-produkti ja protsessi ühendamine õppetöös muudaks asja tervikuks,” sõnas Oolup.

Kindlasti tekib küsimus, kuidas inimesed ja mesilased linna kontekstis omavahel hakkama saavad.

Ökoloog Liisa Puusepp tõi välja põhilised müüdid, miks inimesed linnakontekstis mesilaste pidamisse negatiivselt suhtuvad: taimede nappus ning saastunud õhk.

Välistatud oleks probleem, et mesilastel puudub korjeala, kuna Kuressaare linna koduaedade kontekstis on taimede mitmekesisus suur ning mesilaste korjeaeg on seega pikem. Ka õhusaaste ei tekita probleeme, kuna Kuressaare linna õhukvaliteet on hea ning isegi Tallinna õhku võib pealinnade kontekstis puhtaks pidada.

Kuressaares ei leidu ka müramomente, mis mesilaste tööd segaks. Mujal on selleks näiteks aastavahetuse ilutulestik, mis mesilasi ärritab ja segadusse ajab. Linnades võib murekohaks saada mürkkemikaalide kasutamine taimekasvatuses, kuid Kuressaare tingimustes ei oleks ka see probleemiks.

Kartma ei pea

“Kõige suurem takistus on inimene ise. Ta kardab, kuna puudub teadlikkus,” sõnas Puusepp.

Hirmu külvab ka allergiate olemasolu. Protsentuaalselt on allergikuid, kellele mesilase nõelamine võib ohtlikuks osutuda, umbes 5%. Kui inimene on ise sellest teadlik ning ettevaatlik, ei hakka ise tegema ülearuseid liigutusi ega karjuma, ei kujuta mesilane endast ohtu.

“Mesilase jaoks ei ole inimene lill. Ta võib tulla käele, kuid ta ei tule ründama,” selgitas ökoloog.

Võib tekkida hirm, et mesilaste ilmumisel katusele tungivad nad ka kooliruumidesse. Kuigi võib tõesti juhtuda, et mõni üksik juhtub sisse, ei seisne selles probleem ning keegi, kes ei karda, saab mesilase hõlpsasti välja juhatada.

---

Kõige suurem takistus on inimene ise. Ta kardab, kuna puudub teadlikkus.

Liisa Puusepp

---

Oolup ütles, et mesilaste transportimise küsimus on tõesti üks selline asi, mis tuleks välja mõelda. Mesilasi transportides peab paratamatult mööduma inimestest ning nende suhtumine võibki olla erinev – on inimesi, keda see ei häiri, ning on inimesi, kes on selle suhtes tundlikud. Samamoodi tuleb sügisel ka mesilased katuselt alla tuua.

Paar nädalat tagasi käisid mesinik ja koolijuht Silmapiiri palvel koolimaja katusel mesilaste võimalikku elukohta ka vaatamas.

Vestluse käigus sai selgeks, et edasiseks tuleks välja mõelda täpne koht, kuhu mesilased paigutada, ning mõelda, kuidas saaks kogu projekti seostada õppimisega – näiteks jälgida erinevaid perioode mesilaste tegevuses ja neid lahti seletada, et mesilaste käitumist paremini mõista ning luua kõigest terviklik ja hariduslik projekt.

“Kasutegur tuleb sellest, kui õpilased sellest midagi õpivad. Seeläbi omaks projekt majandusliku väärtuse kõrval teistsuguse väärtuse ning kasu tuleks mitmeti välja,” sõnas  Visak.