Kategooriad
Koolimaja

Mesilased koolimaja katusele elama: hea plaan või utoopia?

Võimalik, et juba järgmisel aastal kolivad Saaremaa Gümnaasiumi katusele elama mesilased. Keskonnasõbralike eluviiside propageerijana tuntud koolis on plaan igatahes mõtlemiseks võetud.

Utoopia mesilaste koolimaja katusele viimine ei ole, leiavad nii linnamesindust tundev ökoloog, koolijuht kui ka mesinik.

Kasu peab olema laiem

“See on täiesti võimalik, küsimus on selles, kes neid hooldama hakkab,” sõnas Saaremaa Gümnaasiumi juht Ivo Visak, et praegu tulebki teema lahti mõtestada ja leida lahendus, kuidas mesilaste pidamine toimuma saaks. Oluline on ka õpilaste endi initsiatiiv.

Ka mesinik Ergo Oolup on samal arvamusel ning leiab, et korraliku plaani olemasolul võib see mõte vilja kanda, kuna nii Tallinna kesklinnas kui ka välisriikides, näiteks Melbourne’s Austraalias, peetakse edukalt katusel mesilasi. “Inimesel on võimalik loodusele midagi tagasi anda ning seda mõista,” rääkis  Oolup.

Linnamesilaste teemat hästi tundev ökoloog ja Rakvere riigigümnasiumi direktor Liisa Puusepp uskus, et kui koolimaja konstruktsioonid võimaldavad mesitarusid katusele panna, siis otseseid takistusi olla ei tohiks.

Kuna Saaremaa Gümnaasium paneb rõhku rohelisele mõtteviisile, tooks mesilaste katusele toomine õpilastele kasu, kuna see aitaks tuua looduse noortele käega katsutavaks. Ergo Oolup ütles, et mõistlik oleks hankida ka korralik kaamera, millega mesilinnud oleks lähemalt jälgitavad. 

Mesinik Ergo Oolup tutvumas Saaremaa Gümnaasiumi katusega.

“Lõpp-produkti ja protsessi ühendamine õppetöös muudaks asja tervikuks,” sõnas Oolup.

Kindlasti tekib küsimus, kuidas inimesed ja mesilased linna kontekstis omavahel hakkama saavad.

Ökoloog Liisa Puusepp tõi välja põhilised müüdid, miks inimesed linnakontekstis mesilaste pidamisse negatiivselt suhtuvad: taimede nappus ning saastunud õhk.

Välistatud oleks probleem, et mesilastel puudub korjeala, kuna Kuressaare linna koduaedade kontekstis on taimede mitmekesisus suur ning mesilaste korjeaeg on seega pikem. Ka õhusaaste ei tekita probleeme, kuna Kuressaare linna õhukvaliteet on hea ning isegi Tallinna õhku võib pealinnade kontekstis puhtaks pidada.

Kuressaares ei leidu ka müramomente, mis mesilaste tööd segaks. Mujal on selleks näiteks aastavahetuse ilutulestik, mis mesilasi ärritab ja segadusse ajab. Linnades võib murekohaks saada mürkkemikaalide kasutamine taimekasvatuses, kuid Kuressaare tingimustes ei oleks ka see probleemiks.

Kartma ei pea

“Kõige suurem takistus on inimene ise. Ta kardab, kuna puudub teadlikkus,” sõnas Puusepp.

Hirmu külvab ka allergiate olemasolu. Protsentuaalselt on allergikuid, kellele mesilase nõelamine võib ohtlikuks osutuda, umbes 5%. Kui inimene on ise sellest teadlik ning ettevaatlik, ei hakka ise tegema ülearuseid liigutusi ega karjuma, ei kujuta mesilane endast ohtu.

“Mesilase jaoks ei ole inimene lill. Ta võib tulla käele, kuid ta ei tule ründama,” selgitas ökoloog.

Võib tekkida hirm, et mesilaste ilmumisel katusele tungivad nad ka kooliruumidesse. Kuigi võib tõesti juhtuda, et mõni üksik juhtub sisse, ei seisne selles probleem ning keegi, kes ei karda, saab mesilase hõlpsasti välja juhatada.


Kõige suurem takistus on inimene ise. Ta kardab, kuna puudub teadlikkus.

Liisa Puusepp

Oolup ütles, et mesilaste transportimise küsimus on tõesti üks selline asi, mis tuleks välja mõelda. Mesilasi transportides peab paratamatult mööduma inimestest ning nende suhtumine võibki olla erinev – on inimesi, keda see ei häiri, ning on inimesi, kes on selle suhtes tundlikud. Samamoodi tuleb sügisel ka mesilased katuselt alla tuua.

Paar nädalat tagasi käisid mesinik ja koolijuht Silmapiiri palvel koolimaja katusel mesilaste võimalikku elukohta ka vaatamas.

Vestluse käigus sai selgeks, et edasiseks tuleks välja mõelda täpne koht, kuhu mesilased paigutada, ning mõelda, kuidas saaks kogu projekti seostada õppimisega – näiteks jälgida erinevaid perioode mesilaste tegevuses ja neid lahti seletada, et mesilaste käitumist paremini mõista ning luua kõigest terviklik ja hariduslik projekt.

“Kasutegur tuleb sellest, kui õpilased sellest midagi õpivad. Seeläbi omaks projekt majandusliku väärtuse kõrval teistsuguse väärtuse ning kasu tuleks mitmeti välja,” sõnas  Visak.