Rubriik: Poolt ja vastu

Rubriigis „Poolt ja vastu“ arutlevad Saaremaa gümnaasiumi väitlejad igas numbris erineva küsimuse üle.

POOLT

Thomas Hendrik Liiv

Tundides väitlemine on hea viis, kuidas arendada kriitilist mõtlemist ning argumenteerimisvõimet, aga läbi väitluse on ka võimalik muuta koolitunde interaktiivsemaks ning soodustada laste aktiivset osavõttu tundidest.

Väitlus on tohutut aktiivsust nõudev tegevus, kuna ettevalmistusprotsessi ajal peab kogu aeg oma tiimiga koostööd tegema ning mõttega kaasas olema, et tuleksid võimalikult head ideed ja  tekiksid pädevad seletused. Väitluse käigus peab kogu aeg aktiivselt väitluse käiku jälgima, et kõike öeldut tähele panna ja siis vastaste argumente ümber lükata. Sellest vaatenurgast tundub väitlus nagu väga suurt pingutust nõudev tegevus, mistõttu on selle jaoks justkui raske leida tahtejõudu. Väitlus on aga oma loomuselt võistluslik tegevus. Ka poliitiliste debattide eesmärk on jõuda parema maailmavaate osas konsensuseni, et selle järgi edasi tegutseda. Õpilaste jaoks on võistlusmoment ning võiduhimu väga suured motivaatorid, tänu millele on õpilastel põhjus väitlusest ning selle ettevalmistusest aktiivselt osa võtta.

Väitluse käigus lahatakse isegi väga spetsiifilisi nüansse vastava teema kohta (oleneb loomulikult väitluse tasemest), mis võivad tekitada mitmeid eriarvamusi klassis. Nendest saavad omakorda tekkida huvitavad arutelud, mille käigus saab iga õpilane oma arvamust avaldada. Võivad kujuneda lihtsalt mõtisklused ja edasiviivad vestlused teema kohta, aga võivad ka täitsa vaidlused tekkida, mis võib veelgi huvitavam olla. Igale inimesele meeldib oma arvamust avaldada ning kuna väitluseks ettevalmistamine arendab kriitilist mõtlemist ning argumenteerimist nagu mainitud, siis kõik õpilased oskavad veidi paremini oma mõtet argumentatiivselt välja tuua, mistõttu julgevad tõenäolisemalt arutelu käigus sõna ka võtta.

Väitluse efektiivne kasutamine eeldab aga köitvat ning kallutuseta teemat, väitlemise võimalust võimalikult paljudele ning pädevaid kohtunikke, et ka võitja saaks välja kuulutada. Halvasti läbi viidud väitlus tekitab aga vastupidise olukorra – lapsed ei näe ettevalmistusega vaeva, väitlevad ülejala ning arutelukohta ei teki.

VASTU

Emeli Pikner

Teoorias kõlab väitlemine tõesti kasuliku vahendina, et rakendada tunnis õpilaste tähelepanu ja osalust, seda jaatuse poolt eelmainitud argumentide põhjal. Ent siinkohal tuleb vaadata otsa reaalsusele – kas kõik õpilased on päriselt nõus väitlusest aktiivselt osa võtma ning kui palju kasu on üldse koolitunnis väitlemisest?

Tulemusliku väitluse läbiviimine kolmekümne inimesega klassiruumis on üsnagi keeruline. Tihtipeale söödetakse õpilastele argumendi ülesehitus ette ning arvatakse, et nad suudavad tiimides umbes paarikümne minutiga kolm sidusat argumenti välja mõelda, isegi kui nad ei ole varasemalt argumendi koostamisest midagi kuulnud.
Väitluse teeb ka raskemaks asjaolu, et enamasti moodustatakse suvalised tiimid, kuhu satuvad erineva esinemisjulguse, viitsimise ja tahtmisega inimesed. Sellises grupis on raske teha koostööd, kui mõni on antud teemast rohkem huvitatud ja teadlikum ning seega kandub enamus töö üksikute isikute õlule ja osa klassist ei vaevu vaeva nägema. Kui rääkida argumentide ettekandmisest, siis tavaliselt saadetakse klassi ette inimesed, kes a) niikuinii võtavad juba tunnist aktiivselt osa ja on harjunud klassi ees esinema või b) õpilased, kellele on mingi tekst paberile ette kirjutatud, mida tuimalt maha loetakse. Kuigi klassis väitlemine võib osutuda vägagi lõbusaks, siis selline olukord, kus klassi ette saadetakse tiimist väitlema alati samad inimesed, ei soodusta kuidagi õpilaste aktiivsuse tõstmist. Kui siis ainult mõne üksiku, ent tõenäoliselt mitte klassi kui terviku (samas oleneb, milline on klassi koosseis).

Kõigi õpilaste väitlema sundimine heidutab õpilasi sellest osa võtma ning võib neid isegi väitlusest eemale lükata. Mõne jaoks võib väitlemine olla pigem negatiivne kogemus: peljatakse klassi ees debateerida või tuntakse, et teised on niikuinii paremad, seega pingutusel ei ole mõtet. Kui õpilasi surutakse pidevalt väitlema ning mingi osa klassist näeb seda kui tüütu koormana, ei ole neil eriti motivatsiooni südikalt kaasa lüüa. Nõustun, et kriitiline mõtlemine ja oma arvamuse argumenteeritud põhjendamine on eluks vajalikud oskused. Kuid on ka muid viise, kuidas neid arendada kui kõigi õpilaste väitlema panemine, kellest suurel osal ei ole huvi sellest aktiivselt osa võtta.

Kui tahetakse koolitunnis väitlemisega maksimaalselt õpilaste aktiivsust tõsta, tuleks alustada argumenteerivate harjutustega juba varasemas kooliastmes, et vältida eelmainitud olukorda, kus õpilased puutuvad esimest korda kokku argumendi ülesehitusega ning pannakse koheselt klassi ette pukki. Ent seevastu on alati võimalik väidelda väitlusklubis, mis on kasulikum kolmel järgneval põhjusel: esiteks on seal vähem inimesi kui klassis, seega saavad kõik enamasti väitlusest osa võtta, mitte olla kõigest pealtvaatajad; teiseks on õpilased kokku tulnud eesmärgiga väidelda ning on nõus selle nimel võrdselt pingutama; kolmandaks ei ole tegu sunniviisilise tegevusega, seega on õpilased entusiastlikumad väitlusest osa võtma.

Rubriigis „Poolt ja vastu“ arutlevad Saaremaa gümnaasiumi väitlejad igas numbris erineva küsimuse üle.

POOLT

Merit Vinkel

Kuigi jõulud on kristlikes riikides usuline püha, on nendest aastate jooksul saanud ülemaailmne suurkorporatsioonide omanike palgapäev. Tänapäeval on inimestel surve osta jõulukingitusi nii pereliikmetele kui ka sõpradele. See tuleneb sellest, et lihtinimestel on tava panna suurem väärtus pigem millelegi materiaalsele, kui moraalsele. Samas meelitavad inimesi ligi ka allahindlused, mis on teadlikult ajastatud just pühade-eelsele ostumaratonile, et saada võimalikult suurt kasu. Ameerika Ühendriikides kulutab keskmine inimene jõulukingitustele umbes 1000 dollarit igal aasta. Samuti on leitud, et hobi- ja mänguasja poed teenivad oktoobrist detsembrini ligikaudu 34% oma aasta kogukäibest. See, mis oli tuhandeid aastaid tagasi vaid usupüha, on tänapäeval aasta olulisim aeg ettevõtetele, mil töötajatel on ebainimlik töökoormus ja keskkonnakahjud suurenevad.

Jõulud on tänapäeval vaid kingituste saamise aeg. Kuigi jõuluaeg on kinkide tegemise periood mitmetes religioonides, on see siiski kaotamas oma usulist tähendust. Näiteks kristluses sümboliseerib kingituste tegemine kolme Hommikumaa targa austusavaldust vastsündinud Jeesusele. Nüüdseks seostab ligi 65% ameeriklastest jõule peamiselt kingitustega ja 56% ei tähista neid religioosse pühana. Tavaliselt tullakse perega kokku õhtust sööma ja aega veetma, mille käigus seatakse rõhk siiski kinkide üle andmisele ja avamisele. See aga tähendab hullumeelset ostuhooaega, mis omakorda viitab suurkorporatsioonide tulude kasvule vahetult enne jõuluperioodi. Kapitalistlikust kasust ei pääse ka maailmas, kus kingituste olulisus on langenud, sest samal ajal teenivad kasu ka kõik dekoratsiooni- ja mälestusesemete tootjad. Jõuluaeg on paratamatult aasta olulisim periood tulu saamiseks enamikele suurettevõtetele.

VASTU

Ketly Ilvest

Ülemaailmselt on jõulud ühed tähtsamad pühad üldse. See on aeg, kus saab perega aega veeta. Aeg, kus kristlik ühiskond saab pühitseda ja ülejäänud vaba aega nautida. Paljudes kultuurides minnakse kirikusse teenistusele ja lauldakse koos. Mõnes kultuuris isegi paastutakse.

Näiteks Eritrea või Gena, kus on oluline 40- päevane prohvetite paast, millele järgnevad traditsioonilised rituaalid.

Jõulud on pika ajalooga püha Kristluse jaoks ja mõeldud traditsioonide edastamiseks ning kõige eesmärk on ühiselt aja veetmine. Ilma traditsioonideta pole ka pühi ega jõule (mõtle, kui kurb see oleks)

Ühine eesmärk koosolemiseks on alati tähtsam, kui miski muu!

Jõulud on andmise aeg ja üldjuhul teeb inimesele rõõmu andmine või saamine. Andmine ei pea olema suur ja hiigel vaid hoopis südamlik ja väike.

Näiteks Nigeerias on komme jõulude ajal enda kodukülla tagasi minna. Kõik linnad voolavad tühjaks ja turud ostetakse loomadest ja teistest andistest tühjaks. Need andised, üldjuhul kanad, kitsed ja lehmad, kingitakse abivajavatele peredele, et ka nemad saaks nautida jõulu õhtusööki.

Jõulud on andmise aeg ning oi kui rõõmsaks sellega teisi teha saab.

Rubriigis „Poolt ja vastu“ arutlevad Saaremaa gümnaasiumi väitlejad igas numbris erineva küsimuse üle.

POOLT

Thomas Hendrik Liiv

Kui gümnaasiumi lõpetamine oleks kohustuslik, nagu seda on põhikooli hariduse saamine, siis muutuks meie ühiskond ühtsemaks ja haritumaks. Tänu sellele kasvaks tõenäoliselt ka üliõpilaste ja kutsekooli lõpetajate arv. Kõige selle arvelt tõuseks Eestis / vastavas riigis kõrgemat kvalifikatsiooni vajavate töökohtade konkurents ning täituvus. Kõrgema tasemega töödega kaasneb ka kõrgem palk, mis omakorda toob riigile kasu ka maksude poolest ning aitab Eesti riigil kõrgemale kohale jõuda nii harituse taseme kui ka SKT poolest.

Kooli roll inimeste elus on õpetada neile selgeks elus vajalikud oskused (näiteks  ajaplaneerimine), aidata, toetada ning anda neile aega oma plaanide paika seadmiseks, lisaks sotsiaalse keskkonna pakkumine. Ajaplaneerimise oskus ja distsipliin on elus hädavajalikud oskused, kuna ilma nende väljakujunemiseta on tänapäevases elurežiimis väga raske hakkama saada. Inimesed peavad olema tööl kohusetundlikud ja efektiivsed või nad lastakse lahti vm. Kool aitab õpilastel oma plaanid paika panna ja annab nendele aega seda teha, sest vastasel juhul nad võib-olla ei teaks, mida eluga peale kooli teha. Isegi paljud gümnaasiumiõpilased ei tea kohe peale kooli, mida teha, aga vähemalt oleks sellisel juhul olukord parem.

Sotsiaalse keskkonnana toimib kool väga efektiivselt, kuna õpilane on kindla grupi inimestega pea iga päev koos ning enamikel juhtudest hakkavad paratamatult mingisugused sõprussuhted tekkima, mis võivad kesta väga kaua.

Kui gümnaasiumiharidus oleks kohustuslik, siis oleks valitsusel hea põhjus, miks haridusse veel rohkem investeerida, muutes näiteks õpetajate palgad piisavalt suureks, et õpetajate puudust leevendada. Hariduse tase tõuseb ka selle tagajärjel, mis omakorda tõstab harituse taset, tuues kaasa parema tööjõu.

VASTU

Emeli Pikner

Kui gümnaasium oleks kõigile kohustuslik, siis hariduse kvaliteet langeks. Praegu kehtivad gümnaasiumides kõigile samad vastuvõtu tingimused, mis käsitlevad põhikooli eksami- või sisseastumiskatse tulemusi. Selle põhjal teeb juhtkond valiku, õpilastest, kes on piisavalt pädevad gümnaasiumisse saamiseks. Kui gümnaasiumis õppimine muudetakse kohustuslikuks, siis võetakse automaatselt iga õpilane vastu, olenemata tema eelnevatest õpitulemustest. See muudaks õpilaste taseme meeletult ebaühtlaseks, sest kõigi inimeste kompetents on erinev. Nii tekib probleem, et koolisüsteem hakkaks rohkem keskenduma sellele, et iga viimne kui õpilane gümnaasiumist läbi suruda. See paneb õpetajatele veel rohkem lisakoormust, sest nad peavad arvestama nii erineva taseme õpilastega, et kõigile samaväärse ja ühtlase hariduse andmine muutuks raskendatuks.

Juhtuks tõenäoliselt see, et osad õpilased jääksid õppetöös maha, kuna nad ei suuda kaasas käia gümnaasiumi intensiivse õppekavaga, või siis üritatakse neid järele aidata, mis teeks õppimise aeglasemaks ning suurema taibuga õpilased jääksid tahaplaanile. Mõlemad stsenaariumid mõjuksid üleüldiselt halvasti nende noorte tulevikule.

Noorte õpimotivatsioon väheneks nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Praegu peavad põhikoolis õppijad ja selle lõpetanud noored nägema vaeva, et saada gümnaasiumisse. Kui nad ei saa piisavalt häid tulemusi, siis neid lihtsalt ei võeta vastu. See pinge ja konkurents motiveerib õpilasi, kellel on plaan gümnaasiumisse minna, olema paremad ning pingutama gümnaasiumikoha nimel. Kui seda survet sisse saamiseks ei ole, siis paljud õpilased ei oleks motiveeritud põhikoolis või eksamitel vaeva nägema, sest gümnaasiumikoht oleks neile niikuinii garanteeritud.

Rääkides gümnaasiumiõpilastest, siis praegu on gümnaasiumis käimine vabatahtlik ning igaüks vastutab ise enda eest, et ta saaks edukalt kooli lõpetatud ning ei kukuks välja. Kui gümnaasium oleks kohustuslik, siis satuksid sinna paratamatult õpilased, kes ei soovi seal olla ja teeksid parema meelega midagi muud, näiteks õpiksid kutsekoolis meelepärast eriala. Gümnaasium ei ole kõigile, vaid neile, kes reaalselt tahavad seal õppida. Riik ei peaks sundima noori gümnaasiumis käima, kui neil selleks tahtmist ei ole. See muudaks ka teistele õpikeskkonna mittemotiveerivaks, kui koolis käib osa inimestest lihtsalt selleks, et need kolm aastat kuidagi üle elada.