Rubriik: Raamatusoovitus

Iga kord, kui ma mõnda Argo (kirjastus) raamatut lugema hakkan, olen ma kergelt ebalev – ma ei ole suurem asi teaduseinimene ja ma ikka kahtlen, kas see järjekordne raamat on üldse minule. Aga ikka ja jälle selgub, et taas on kirjastus välja nokkinud raamatu, mis selgitab seisundeid või nähtusi nii lihtsalt ja huvitavalt, et seda on ootamatult põnev lugeda. 

Paranoiliste inimestega on suurem jagu meist kas rohkem või vähem kokku puutunud. Vahel kutsume me paranoilisteks ka neid kaasteelisi, kes mõne asja pärast lihtsalt natuke rohkem muretsevad. Aga päris paljudel meie ühiskonna liikmetel on hirmud ja pettekujutelmad võtnud kliinilise mõõtme. Päris hirmus on omaenda peas vangis olla, nii et see halvab kogu sinu elu ja rikub suhted lähedastega. Ei suuda ette kujutada, mis tunne on hommikul ärgata ja teada, et sa ei saa (ega tahagi) kodust välja minna, sest väljas varitseb liiga palju ohte. 

Psühhiaatrilised seisundid ja mured on meditsiinilises mõttes suhteliselt uus teema. Või noh, nendest on küll teatud, aga neid on võetud kui meeltesegadust või näiteks skisofreenia üht sümptomit. Praeguseks on aga juba mõistetud, et asi on palju komplekssem. Diagnoosid võivad küll paranoiaga käsikäes käia, aga nad on ravitavad / mõjutatavad ka täiesti eraldi. Samuti tekitavad paranoiat ka muud tegurid, nagu näiteks magamatus. Lõpuks jõuab Freeman välja ka vandenõuteooriateni. Usaldamatus on ehk ka aja märk, aga ikkagi on asjasse segatud palju muud haridustaseme ja sotsiaalse kindlustatuseni välja. 

Õnneks on Freeman aja jooksul avastanud ka vägagi tõhusaid viise, kuidas ebaratsionaalseid hirme vähendada, kinnismõtteid leevendada ning kasvatada julgust jälle välja minna ja oma elu tagasi võtta. Minu jaoks oli suur üllatus (aga kohe tundus see kõik ka täiesti loogiline), et paranoia raviks on üks efektiivsemaid viise virtuaalreaalsus, kus inimene saab omas tempos ja kontrollitud situatsioonis harjutada, harjutada ja harjutada, kuni uus käitumismall kinnistub ja inimene on valmis ka päris reaalsusega taas silmitsi seisma. Täiesti imeline! 

Kindlasti ei ole vaja karta, et see on mingi kuiv ja keeruline teadusuuring. Freeman räägib tõesti köitvalt ja läbi paljude näidete, kui palju on viimaste aastatega selles valdkonnas edusamme tehtud – ja paljuski ilma rohtudeta ja pikkade haiglaravideta. Tõepoolest, müts maha selliste arstide ees, kes tõesti hoolivad ja urgitsevad ja uurivad nii kaua ja põhjalikult, et nad tõesti mõistavad, milles on asi. 

Olgu siis möödaminnes ka öeldud, et nagu ka Toledo puhul, on Argo raamatud alati kvaliteedi peale minek. Tõlked on lihtsalt nii mõnusad lugeda. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/04/daniel-freeman-paranoia.html

„Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kohe peab oma elu avalikkuse ette tirima. No luuletagu, kui muidu ei saa. Aga avaldada! No mis uss teda hammustas?“ sosistab Iris. 

Ma ei ole mitte kunagi saanud osaleda Rahva Raamatu ega Apollo pimekohtingul raamatuga, kuna vähemalt seni pole Kuressaares seda tehtud. Seekord aga sattusin õigel ajal Tallinnasse ja vedasin sõbranna endaga kaasa Kristiine keskusesse (st agiteerisin, tema vedas mind oma autoga). Esiti jäi meile ette Apollo. Sealne pimevalik oli pehmelt öeldes tagasihoidlik, kuid me ei heitnud meelt ja läksime edasi Rahva Raamatusse, kuhu meil tegelikult plaan minna oligi. Ja ei pidanud pettuma! Tegime laua ümber mitu tiiru ja lugesime apetiitseid sisututvustusi. Ühe raamatu suhtes olen üsna kindel, et ma olen seda lugenud. Ühte teist arvasin niisama teadvat. Lõpuks aga jäi mulle silma kaks raamatut, millest raske südamega valisin ühe, aga minu suureks rõõmuks oli sõbranna just teisele käpa peale pannud, nii et seegi saladuseloor sai eemaldatud. 

Ma olin kogu sellest ilust nii lummatud, et kassasse minnes küsisin, kes ometi viitsis neid niimoodi maalida. Tütarlaps kassas langetas looritatud pilgu ja tõstis argsi käe. Aga ta oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud raamatuga pilti teha. Nautige siis raamatuidki. Teisel pildil on minu oma. 

Minu suurim hirm oli see, et äkki saan pakist raamatu, mida ma olen juba lugenud. Aga kui välja tuli Kristiina Ehini „Südametammide taga“, siis lisaks kergendusele tundsin ma suurt rõõmu – Ehini luulega on mul küll olnud väga juhuslik kokkupuude, aga see on jätnud mulje väga heast ja tundlikust luuletajast.  

Vahelduseks on Ehin nüüd siis nõuks võtnud proosakirjaniku leiba maitsta. „Südametammide taga“ on sissevaade ta enda ellu ja kuna ta on naine, siis žongleerib ta loendamatute rollide vahel – Loomingujumalanna, Aasta Ema, Abielunaine, Freya, Fuuria jne jne. Jaan Tätte ütleb tagakaanel, et selles raamatus on Kristiina väga-väga aus ja ma olen sellega igati päri. Kui vaadata asja väga üheülbaliselt, siis viiakse meid koju, mis tundub kirjelduse järgi olevat kogu aeg korrast ära, kus köögis on meetrite kaupa (nii laiusesse kui kõrgusesse) pesemata nõusid ja kus tuleb endale igale poole teed rajada läbi abikaasa Silveri tohutu kola, milles mees näeb potentsiaalset pillimeisterdamise toormaterjali. Teisalt aga kumab sellest kaosest läbi Kristiina ja Silveri armastus ja hoolimine üksteise ja laste vastu ning väga palju loomingulisust. Nad on omavahel kokku leppinud, et ei tülitse maiste asjade pärast, ja kuigi raamatu lõpupoole pannakse see lubadus proovile, siis tagakaant sulgedes pole millegipärast mingit kahtlust, et ka see tüli sai lahendatud, sest „inimkonnal on lootust ka surnuks sulamise ohus“, mis siis veel ühest keskmisest pereprobleemist rääkida… 

Ma pean jälle tulema oma vana joruga nagu katkine grammofon: parimat proosat kirjutavad ikkagi luuletajad, olgu see siis Viivi Luik, Leelo Tungal või Kristiina Ehin. Juba esimestest lehekülgedest on „Südametammide taga“ kui üks suur ja kaunis ballaad kõigile naistele, emadele, Freyadele ja Fuuriatele. Aeg-ajalt on Ehin kirja pannud mõne oma luuletuse, mis talle endale mingil hetkel meenus. Ja kindlasti ei suuda ta ka tavalises jutustavas tekstis lihtsalt suvalisi sõnu ritta lappida, sest sõnu on vaja kaaluda ja sõeluda ja läbi veski jahvatada, et lõpptulemusega oleks üldse võimalik rahule jääda. Nii sünnivad laused nagu „Sirtsud sirisesid ja silmapõhja langes soovitähti“. Või johannesaaviklik „Naeratan tüdrukule, kes vaatab mind küsivi silmi“.

Aeg-ajalt pillab Kristiina oma kirjanikest ema ja isa elutarkust, näiteks meenub Kristiinale ema Ly ütlus: „Kusagil pole kirjas, kui mitu korda me peame oma lapsi jamadest välja aitama. Kui sa näed, et maja põleb, on loomulik, et viskad vett“. Või isa Andrese tõdemus, et kirjanik ei tee tööd, aga ka ei puhka kunagi. 

Totaalse üllatusboonusena hüppab lehtedelt välja Thörmeri karuohakas, mida „leidub looduses ainult Saaremaal Riksu külas ja Paldiskis“. Riksu külast läbi saab meie maakodust linnakoju ja vastupidi, aga Thörmeri karuohakast ei ole ma oma elus enne kordagi kuulnud. Vaja uurida. 

Ehin tõmbab lugeja oma maailma ja ühel hetkel saad aru, et sa patseerid koos temaga mitte ainult pärismaailmas, vaid kusagil tema enda fantaasias, kust jalutab läbi terve plejaad ajaloolisi suurkujusid, kelle hulgas on näiteks Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson või Johann Voldemar Veski. Neil kõigil on noorele Ehinale oma tarkuseteri jagada. Kohati on kogu see Segasummasuvila seal raamatus täiesti homeeriliselt naljakas, aga samas täiesti tõsine ja paiguti nii õrn, et seda võiks pigem juba hapraks klassifitseerida. Lühidalt, see on väga-väga hea raamat ja ma olen enam kui kindel, et iga naine tunneb ennast vähemalt paiguti siin ka ära. 

.

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/02/kristiina-ehin-sudametammide-taga.html

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

„Maailm on täis täiesti mõttetuid ja arusaamatuid inimesi, võib-olla pole neil omaette olles väga vigagi, aga sinul pole neist mingit kasu, sest nad ei ole sinu inimesed. Ja kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!”

Ma olen Vadi romaanidest lugenud seni ainult „Neverlandi”, millest ma ei saanudki sotti, kas ta oli nüüd maagiline realism või lihtsalt absurd. Naljakas oli see igatahes. „Kuu teine pool” ei olnud niimoodi naljakas, kuigi omad vallatud hetked olid sealgi. Pigem on see ühe perekonna päris tõsine lugu ilmselt eelmise sajandi kaheksakümnendatest kuni uude sajandisse välja. Ma ei ole ise näinud küll ühtki saadet sarjast „Suletud uste taga”, aga mingis mõttes oli see romaan just nimelt sissevaade sellise pere ellu, kes võib-olla nii hirmus väga poleks enda presenteerimist välismaailmale liiga suure õhinaga tervitanud. 

Jutustaja võib raamatus olla küll Tom, aga keskne tegelane on seal ema. Ema, kes küll ühelt poolt on liim, mis peret koos hoiab, aga teisalt ka ilmselgelt kontrollib, eriti ähvardustega oma haige südame tõttu ära suremisest. Kõik muu on lausa klišee – poeg, kellele ema ise tunnistab, et armastab Tomi rohkem kui tütart Kerlit, saamatu isa, kes ise ei mõtle ega tee, vaid täidab komandöri (loe: ema) käsku nagu mõtlemisvõimetu reamees, ja poeg, kes on emaga perest kõige lähedasem ja kelle suurimaks probleemiks on võimetus luua toimivat lähisuhet. Ometi ei mõista Vadi ühtki oma tegelast juba eos hukka, vaid lihtsalt räägib, kuidas asjad on. Ta on jutuvestja, mitte kohtunik. Õnneks on lastel oidu emast ise lahti lasta – Kerli katkestab temaga üldse suhtlemise ja Tom teeb emale selgeks, kuidas ema saavutaks oma unelma, et Tomil kõik hästi läheks: „Ole siis hea ja ära tee selleks midagi.”

Üldiselt jääb romaanist kõlama idee sellest, kuidas sinule kõige lähedasemad inimesed võivad tunduda täiesti arusaamatud, aga samas võivad sulle olulised inimesed tekkida su ellu absoluutselt ootamatutest kohtadest. Ning kui oled kord juba leidnud oma inimesed, kes sind mõistavad, siis võib juhtuda, et hakkad ise mõistma ka neid, kellest sa varem kunagi aru saanud pole, ning saad nendega rahu teha. 

Meeldis, kuidas Vadi olustikukirjeldustes vanad head kaheksakümnendad uuesti ellu äratab, olgu see siis vanaema karakullnahast müts (mis näeb välja nagu muti ajud) või koolipeol ämbris kokku segatud kokteil piiritusest, veest, magusast vahuveinist ja sõstramahlast, mis mühiseb võimsalt, olgugi et klimpi tõmbab. Sama elavalt kirjeldab ta juba hilisemal ajal suureks kasvanud Kerli tumerohelist eluviisi. Tomi sõnu kasutades: „Kui tahad laste verega tehtud toodangut, siis need poed oleksid kaugel-kaugel tühermaal, kuhu ei vii teed, ja kui sa siis oled läbi võsa ragistanud ja viimaks kohale jõudnud, seisaks poe ees suur infotahvel, kus on trükitähtedega kirjas: Meil on täna müügil ka ühed eriti mõnusad teksad, millega on kõvasti Gangest mürgitatud, kaks kaheksa-aastast tüdrukut on jätnud nende valmistamisel oma kopsud ja silmanägemise, neid jalga tõmmates lausa tunned, nagu kriibiks keegi küüntega su sääri, see pole lihtsalt sinine värv, mis jääb su kintsudele, need on verevalumid.”

Tekstilise külje pealt on Vadi hoogse sulega nagu Vadi ikka (nagu ilmselt ka näha ülaltoodud katketest). Stilistiliselt on ta sulnis segu absurdivaesemast Kivirähast ja ühest minu kolleegist, kelle häält ma korduvalt Vadi kirjutatud teksti lugedes oma kõrvus kuulma hakkasin. 

Originaalpostitus: https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/01/urmas-vadi-kuu-teine-pool.html

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?

Armastus on see, kui kohtutakse kellegagi, kes jagab teile uudiseid teie enda kohta.

Ma ei unusta kunagi neid väikelinnu, millest said kohe pealinnad, niipea kui sina nendel tänavatel kõndisid.

Oli prantslaslikult lihtsat, kuid sügavat elufilosoofiat, oli palju tsiteerimisväärilist teksti, oli eluliselt keerukaid karaktereid, kes avanevad aeglaselt kogu selle 498 lehekülje jooksul (sest kas inimene polegi väärt seda, et teda terve eluaeg aina edasi avastada) ja mingist hetkest selgus täiesti ootamatult, et on ka terve liin põnevikku. 

Raamatu peategelane Violette Toussaint on naine, kes oma siiski veel lühikese elu jooksul on jõudnud ära elada nii palju elusid, mida enamik meist (õnneks) ei ole pidanud nägema. Ta on kalmistuvaht, kelle hoole all on nii surnud (kelle nimesid, eluaastaid ja asupaiku ta tunneb peast) oma hauaplatsidega kui ka kalmistule sattuvad elus inimesed oma leina, lugude ja pihivajadusega. Ta on oma elus jõudnud lõpuks ometi paika, kus ta saab öelda: “Mu olevik on taevalik. Ütlen seda igal hommikul, kui silmad avan.” Nagu Betti Alver, kes algava päeva sekundid kõik imeks kuulutab ja keeldub seda argipäevaks kutsumast. Kõigist läbielamistest hoolimata ütleb Violette: “Kuna õnnetu olek pole mulle kunagi istunud, siis otsustasin, et see ei jää kestma.” 

Jah, õnn on otsus. Isegi kui sul on mees, kes “laiskuse koha pealt on nagu lotovõit” või kelle ilus nimi Philippe Toussaint (prantsuskeelne nimi Toussaint tähendab kõigi pühakute päeva) “ei takista tal tõbras olemast”. Mees, kes on ja jääb Violette’i jaoks Philippe Toussaintiks ja kellest mitte kunagi ei saa Philippe’i. Muide, Violette ütleb välja ka mõtte, mida ma ühe oma kolleegiga olen korduvalt arutanud: “Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb.” 

Minu meelest võtavad lausa tegelaste mõõtmed Perrini raamatus läbi käivad lauljad ja poeedid, keda on terve plejaad ja keda Perrin järelsõnas ka kõiki eraldi tänab: Johnny Hallyday, Elvis Presley, Charles Trenet, Jacques Brel, Georges Brassens, Jacques Prèvert jne jne jne. Pean tunnistama, et kuulasin vastavate peatükkide lugemise kõrvale mainitud laule, esiteks dimensiooni lisamiseks ja mõistmiseks, aga teiseks sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need ajatud prantsuse šansoonid. 

“Lilledele värsket vett” on nagu üks hea prantsuse romaan ikka – pealtnäha lihtsate sõnadega, kuid ülimalt tundlik, õrn ja vaat et loendamatute kihtidega. Ja eelkõige mõistev, sest kõige ja kõigiga on võimalik rahu teha, eriti kui saad aru, et kõigel võib olla põhjus, mida me ei pruugi teada. “Lilledele värsket vett” on suur ja valus, aga siiski soe elupolüfoonia.

Originaalpostitus: http://mannilugemisblogi.blogspot.com/2025/01/valerie-perrin-lilledele-varsket-vett.html

.

.

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

“Komblusbüroo” jookseb nagu suhteliselt tavaline muhekrimi, aga omad toredad ja teistmoodi nüansid selles tõepoolest on. Tegevus toimub 1944. aasta juunis Gotlandi saarel ja ühe kõrvalliinina on seal isegi sees paadipõgenike teema. Eestlased on nii väike rahvas, et kui keegi väliskirjanik Eestit möödaminneski mainib, siis tekitab see ikka äratundmisrõõmu, eriti kui seda tehakse realistlikult (sest eks ole neidki, kus kirjutatakse küll, aga täiesti umbluud, mis tõele absoluutselt ei vasta, sest kirjanik ei tea tegelikult Eestist peaaegu midagi). 

Peateema on siiski krimilugu – algab kõik sellest, et ilmselt tegeletakse ühes väikeses Gotlandi pansionaadis tütarlaste teenuste abil sõduritele “rõõmu valmistamisega”. Asja saadetakse uurima kaks politseiõde, nagu neid nimetati – tollal ei saanud naised Rootsis päris “akrediteeritud” politseinikena töötada, aga said olla natuke nagu tänapäeva abipolitseinikud. Kohale jõudes aga selgub, et komblusküsimus ei ole sugugi ainus, mis pansionaadis viltu on, sest nii mõnigi tüdruk on teadmata kadunuks jäänud. Rutil ja Sveal ei ole küll mõrva uurimiseks volitusi ja nagu igas heas krimiraamatus, nii satuvad nemadki jäärapäise õiglusjanu tõttu politseis õhukesele jääle, aga nad  ei lase end sellest heidutada.  

Teise (ja paadipõgenike teemaga võrreldes palju olulisema) liinina kulgeb raamatus ka vastupanuliikumise lugu eesotsas krahvinna Lussan Kangiga. Krahvinna nime poolest, aga vennaga pahuksis ja naisena perekonna varast pea mitte krossilegi pretendeeriv Lussan on küll eakas, aga vahe nagu väits. Ja kõigele krooniks saab lõpuks veel ka tagaajamist ja muud laadi põnevust. 

Christina Waldén sai tegelikult tuule tiibadesse krimireporterina ajalehes Svenska Dagbladet, kus ta eelkõige kajastas naiste- ja tüdrukutevastast vägivalda. Ei ole siis ime, et “Komblusbüroo” nii tugevalt naistele ja nende tollal olematutele õigustele keskendub. On ka teada, et see on alles esimene osa politseiõdede sarjast. Goodreadsi andmetel ilmus selle aasta mais teine osa. Jääme ootama, millal “Komblusbüroo” tõlkija Ruth Laidmets või keegi teine selle ette võtab. 🙂 

Anna tagasisidet Silmapiirile siin → https://forms.office.com/e/vatUM7m2Qs

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Ma ikka vahel ostan ise ka raamatuid. 

Mikseri “Vareda” peale olin ma hammast ihunud juba sellest ajast peale, kui see ilmus. Esiteks on ikka huvitav, kui inimene kohe oma esimese raamatuga romaanivõistluse võidab. Teiseks mäletan ma Sven Mikserit oma ülikooli-aegsetest ilukirjanduse tõlke loengutest, kus ta juba siis jäi silma oma erudeerituse ja äärmiselt ladusa sõnakasutusega. Ehk siis – lootust ja ootust oli. 

“Vareda” on ühe 16-aastase noormehe suvepäevik. Johannes on Varedal maapaos, et valmistuda kunstikooli sisse astumiseks ja samas olla jalust ära isal, kes tavaliselt küll Johannese ja tema emaga koos ei ela, aga pärast operatsiooni ema soovil taastumiseks Johannese toa kaaperdab. Ükskõik mis tundub parem, kasvõi siis mõisakooli valvamine kusagil kolkas (jälle meenub Maarja Kangro väljend “tõeline võsamõis”). Suvi tiksub küll suhteliselt aeglaselt, sest kus tal sellises paigas kiiret ongi, aga külajoodikute ja lehmamutikeste vahele eksivad ära ka üks noor ja kaunis naisõpetaja Margit ja Johannese-vanune noormees Andreas. 

Tegevusaja saab paika panna tekstis mainitud Wimbledoni tenniseturniiri järgi, ehk siis 1991. Kujutage te vaid pilti – meil kirjutab siin romaani poliitik, tegevus toimub umbes kaks sekundit enne Eesti taasiseseisvumist, aga peale paari üksiku pooliku lause pole sellelgi mingit tähtsust, et kuskil maailmas käärib ja kohe kukub üks suur ilmakorraldus kokku. Tahaks kohe teha sügava kummarduse, et autor nii kindlakäeliselt fookust suudab hoida. Johannes on kunstnik, ei tundu küll, et tema elus need poliitilised tõmbetuuled kuidagi midagi muudaks. Tema elu keskpunkt on hetkel see, et isa on tüliks jalus, kunstikooli on vaja sisse saada, aga samas on tema mentor (kuulsam kunstnik, kui ta kunagi arvanud on) hiljuti surnud. No ja siis veel uued mängijad Margiti ja Andrease näol. Kui Mikser üldse mingit tausta pakub, siis on selleks Caravaggio oma kunstiga, mitte poliitikud. 

“Vareda” oli enam-vähem just niisugune raamat, nagu ma ootasin ja lootsin. Mikser kirjutab täpselt nõnda, nagu see Vareda-suvi tundus olevat – kiiret ei ole ei tekstil ega Johannesel. See on ühe 16-aastase noormehe kasvamise lugu, ja kuigi kõige suuremaks avastuseks sel suvel saab Johannese jaoks Andreas (mis tundub tänapäeva kirjanduses nagu natuke kohustuslik arenguliin), siis ometi ei kirjuta autor seda lugeja näkku kuidagi suurelt ja punaselt, vaid pigem jätab peaaegu kõik taktitundeliselt kaadri taha, nii et mis seal toimus või ei toimunud, jääb täiesti lugeja enda välja mõelda. Kindlasti pole seal ka mingit suurt happy end’i, sest raamatu lõpuks on otsad lahti, aga leping sõlmimata, kui parafraseerida laulusalmi. 16-aastaseks olemise juurde käivad nii avastused kui eksperimendid nii või teisiti, nii et nagu täheldab ka Kaspar Viilup oma arvustuses, mingi nn geiromaan see kindlasti ei ole.

Siinkohal võib ka ära mainida, et minu täpselt 16-aastane tütar peab jaanuari keskpaigaks lugema ühe vabalt valitud Eesti nüüdisromaani. Juba ütlesingi talle, et näed, siin on sulle nüüdisromaan, mis on täielik jackpot – esiteks on see väga kvaliteetselt kirjutatud, teiseks võiksid nii peategelased kui sündmustik üht 16-aastast köita ja kolmandaks on nad just värskelt lugenud “Kuristikku rukkis”, mis nendele üldse ei meeldinud, sest Holden käis kõigile tüdrukutele hullult närvidele. Vaatame, kuidas Johannesel läheb. 

Minu jaoks on ühe kirjaniku juures väga suureks plussiks, kui suudetakse kirjutada nii, et palju rohkem jääb kirjutamata, aga ometi on see kõik kuskil ikkagi olemas. Paralleeli Hemingway ja Mikseri vahele võib selles suhtes küll tõmmata üsna rasvase jäämäe kujulise joonega. On suur oskus olla nii minimalistlikult nii hea. Ühe esikromaani kohta on “Vareda” ikkagi haruldaselt küps teos ja ausalt öeldes ei jõua ma ära oodata, millal Mikser järgmise romaani valmis saab. 

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Lugedes sähvatas mulle pähe mõte, et Murakami teeb Õnnepalut. Oleme ju kõik harjunud Murakami kui romaanikirjanikuga, aga see on hoopis teistlaadi raamat, raamat temast enesest ja sellest, kuidas ta jookseb maratone ja osaleb triatlonidel, kuna pikamaajooks ja muidu pikem pingutus aitab tal romaane kirjutada, nii veider kui see ka poleks. Selline pikemat sorti pea 200-leheküljeline mõtisklus.

Murakami väidab, et tema otsus hakata kirjutama romaane sündis 1978. aasta 1. aprillil kell pool kaks päeval. See, et teda kohe edu saatis, polnud planeeritud. Pigem ei olevat ta kirjanikuna nii andekas nagu mõned teised, et lood lihtsalt voolaks temast välja. Murakami ütleb, et romaanikirjanikul on vaja eelkõige vastupidavust, kas siis pool aastat, aasta või veel kauem, et oma raamat üldse valmis saada. Ja sellepärast ta ütlebki, et käib jooksmas sellepärast, et olla parem romaanikirjanik – vastupidavus viib sihile. Ja kui veab, siis naudid ka protsessi. Ta lisab, et kui ta ei oleks pikamaajooksja, oleks ta ehk küll romaanikirjanik, aga täiesti kindlalt oleksid tema romaanid päris erinevad neist, mida ta praegu on kirjutanud. Ega ta ei oskagi öelda, mil moel erinevad, aga kindlasti hoopis teistsugused.

Tundub tõesti, et läbi pikamaajooksu on võimalik kirjeldada inimese elu, õnnestumisi, ebaõnnestumisi ja vananemisega kaasas käivaid muutusi, mis on pigem ju siiski ebameeldivad. Tee trenni palju tahad, tulemused lähevad ikka halvemaks. Aga just ehk tänu sellele jõuab Murakami järeldusele, et kõige olulisem on mitte tulemus, vaid see, et jõuad finišisse ja et sa distantsi jooksul kordagi ei kõnni (sest ega siia pole kõndima tuldud!), vaid jooksed, ükskõik kui aeglaselt. No sellest võib tõesti juba välja lugeda kogu elufilosoofia!

Tegelikult on Murakami ikka üks raudne mees. Kaheksakümnendate algusest, kui ta oma söögikoha kinni pani, “täiskohaga” kirjutama hakkas ja ühtlasi ka pikamaajooksja elu alustas (et olla parem romaanikirjanik, nagu öeldud), on ta läbinud üle 20 maratoni ja ka ühe nn ultramaratoni, mille pikkus oli – pange nüüd hästi tähele! – SADA kilomeetrit. Ega need inimesed vist päris normaalsed ei saa olla, kes arvavad, et parim viis oma pühapäeva veeta on tossud jalga panna ja joosta sada kilomeetrit… Kusjuures viimastel kümnetel kilomeetritel, kui ta oli suutnud endale sisendada, et ta on masin, mitte inimene, ja seetõttu ei tunne väsimust ega valu, möödus Murakami umbes kahesajast jooksjast (ta luges neid puhtalt igavusest, sest mida muud sa selle 11 ja poole tunni jooksul ikka teed).

Raamatus oli ka päris mitmeid pilte ja ma mõtlesin endamisi, et veider, kui lühikest kasvu ja õbluke ta ikka on. Tegelikult ei tohiks see ju kuskilt otsast imelik olla, sest jaapanlased ju täpselt sellised ongi. Aga ilmselt ma olen ta oma ettekujutuses mõelnud nii suureks kirjanikuks, et ka tegelik füüsiline vorm tuli ikka üllatusena.

Makrelle taevast ei sadanud ja kassid ei rääkinud, kuid kindlasti on see üks tihe raamat, mis räägib küll ühe pikamaajooksja elu võludest ja valudest. Tegelikult on see lõppkokkuvõttes kõik üks suur metafoor, nagu pealkirigi ütleb. Oli äärmiselt meeldiv lugemiselamus, aga ega Murakami muidugi halvemini ei oska ka. Ja kus ta saakski, ta ju teeb kõvasti jooksutrenni, et olla tasemel kirjanik!

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Umberto Eco, Tartu Ülikooli audoktor, oli Itaalia semiootik, esseist, medievalist ja nipet-näpet veel kamaluga peale. Peale “Roosi nime” (tlk Merike Pau) teab maailm hästi ka tema teist romaani, “Foucault’ pendel”.

Oligi aeg pärast kerget krimkat jälle üks tõsine tükk kätte võtta. Pea viissada lehekülge väikest ja tihedat teksti lennutab lugeja sellisesse maailma, kus suurem jagu meist end päris kodus kohe kindlasti ei tunne. Ma olen ikka arvanud, et semiootikud on ühed hullumeelse lugemuse ja kolossaalsete teadmistega inimesed, kes oskavad luua seoseid ka kõige killustatumas kontekstis. Tundub, nagu oleks Eco kõik oma teadmised korraga “Roosi nimesse” välja valanud, sest lihtne see lugemine pole ja ma pole juba ammu raamatut lugedes tunnetanud, kui vähesed mu teadmised ilmselt on. Mitte et see minu enesesseusku kuidagi mõra löönud oleks, aga tekst on lihtsalt nii überintellektuaalne, et ükski muul alal töötav või tegutsev inimene ei saagi endale lubada sellist faktide ja nimede pillutamist paremale ja vasakule ja mõlemale poole üle õla ka.

Heitsin peale Juri Lotmani järelsõna veel paar kiiret pilku teistele tekstidele, mis “Roosi nimest” rääkisid, ja vähemalt ühes asjas on nad kõik ühte meelt – seda raamatut on võimalik lugeda ja vaadelda vähemalt kolmel erineval moel. Esiteks hakkab silma kõige ilmsem liin ehk krimiromaan. Keskaegses Itaalias lahendab üks nutikas frantsiskaanlasest munk oma noviitsist abilisega abti palvel surmajuhtumit, mis kasvab üle terveks mõrvade ahelaks. Lotman näeb siin kõvasti seoseid Sherlock Holmesiga, alustades sellest, et nutikas munk William on ometigi inglane, kohe loo alguses näitab ta deduktiivmeetodil loo tuletamise oskust ja pealegi võib noviits Adsos näha klassikalist Watsonit. Samas tõdeb isegi Lotman, et lõpuni välja need paralleelid ei lähe, kuna William jõuab igale poole natukene liiga hilja ja isegi lõpplahendus ei ole nii rahuldustpakkuv nagu Holmesi lugudes. Sest tegelikult ei võida mitte keegi.

Teiseks on “Roosi nime” võimalik lugeda ajaloolise romaanina, kuna tegevus toimub ikkagi keskaegses Itaalias ja kindlasti annab see mingi ülevaate esiteks elus mungakloostris, aga ka kogu keisri ja Avignoni paavsti vahelisest vägikaikaveost, kuulda saab inkvisitsioonist oma nõidade ja ketseritega ja nii edasi.

Ning kolmandaks on see loetav – üllatus küll – semiootilise romaanina, kus sümboleid sajab uksest ja aknast. Kesksel kohal on raamatus labürindi motiiv ja kui William ja Adso pusivad füüsilises raamatukogulabürindis, siis ausalt öeldes on selle raamatu lugemine samamoodi võrreldav labürindiga. Eks ta ajab pea segamini küll, infot on nii tohutult palju, et seda pole sugugi kerge seedida ja mõista, mis nüüd on taustainfo ja mis tegelikult tegevusliinide seisukohast oluline on.

Ah jaa, see pealkiri. Vehkisin siinkohal sisse teksti Vanemuise “Roosi nime” lavastuse lehelt.

Eco ise on öelnud, et valis romaani pealkirja suuresti juhuslikult ja motiiviks oli nimelt pealkirja avatus võimalikult paljudele tõlgendustele, sest roos produtseerib sedavõrd suurel hulgal erinevaid tähendusi, et on muutunud peaaegu tähendustühiseks. Eco toob ka rea näiteid: Dante müstiline roos ja Go, lovely Rose, Rooside sõda, O Rose thou art sick, Too Many Rings Around Rosie, “teise nimega roos”, “roos on roos on roos on roos”, roosiristlased. Romaani esialgne, nn tööpealkiri oli “Mõrvaklooster”, mis jäi kõrvale põhjusel, et see valmistaks pettumuse lugejatele, kes loodavad eest leida pelgalt ajaviitelist kriminaalromaani.

Vanemuise etendust mängiti Toomkiriku varemetes, mis sümboolselt oma raamatukogutaustaga on ilmselt parim koht, kus seda Eestis üldse mängida on.

Selle pika jutuga tahtsin ma ilmselt jõuda sinna, et see ei ole raamat nendele, kelle jaoks on tähtis, et raamatu faabula oleks pidevalt põnev ja kogu aeg lahenduse poole liiguks, ükskõik millised keerdkäigud sinna vahele ka ei satuks. Sellistele inimestele soovitan ma pigem Molay “Seitsmendat naist”, sest seal ausõna kogu aeg juhtub. Aga inimestele nagu mina, kellele meeldib lugeda esseelaadseid mõlgutusi tegevuse vahele, võib see sobida küll. Kindlasti tuleb võtta aega ja ilmselt ikkagi mitte sukelduda sellesse kui kriminaalromaani, kuna pool raamatut räägib hoopis millestki muust.

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Khaled Hosseini sündis Afganistanis, kuid pere kolis isa diplomaadistaatuse tõttu Pariisi, kui Hosseini oli alles laps. Ühel hetkel pidi pere koos nüüdseks 15-aastase Khalediga tagasi koju kolima, aga kommunistliku riigipöörde tõttu taotlesid nad hoopiski Ameerika Ühendriikidest asüüli. Taotlus rahuldati, noorest Khaledist sai meedik, aga ise on ta oma arstiaastaid võrrelnud vanemate poolt organiseeritud abieluga. Õige varsti pärast esimese raamatu ilmumist jättis ta arstikarjääri sootuks ja keskendus lugude jutustamisele.

Kuigi Afganistanist ära kolides oli ta tõesti alles laps, siis ometigi on ilmselge, et kodumaa oma probleemide ja valudega on sügaval tema südames, kuna kõigi tema raamatute peategelane on afgaan. “Lohejooksja” (eestikeelse tõlke autor Helje Heinoja) on raamat Amirist, ja kuigi Amiri ja Hosseini enda elukäigud just liiga sarnased ei ole, ütleb Hosseini eessõnas ikkagi, et mida edasi see jutt arenes, seda enam hakkas Amir tema endaga segamini minema.

“Lohejooksjas” on probleemteemasid mitmeid. On poiss, kes kasvab emata. Tema parim sõber on “alamast” hõimust ja pealekauba Amiri teener. On isa, keda austavad ja armastavad kõik, kuna ta paneb kõiki tähele ja aitab inimesi enda ümber, aga kes ei suuda saavutada lähedust oma ainsa pojaga. On kiusajatega rinda pistmist. On pettumist iseendas, sest sõber saab reedetud. On sõda, sellega vältimatult kaasnev pealekaebamine, põgenemine ja põgenikuna elamine ning tõdemus, et alles nüüd, mil enam mitte midagi endisest hiilgusest enam alles ei ole, on isa sulle kättesaadav. Ja siis jääd sa temast lihtsalt ilma.

Ma lugesin seda raamatut südamevaluga. Ilmselt on neid juhuseid maailmas olnud lugematul hulgal, et lapseeas juhtub midagi, milles laps end süüdistab ja mida edasi lähevad nädalad, kuud ja aastad, kasvab ka süütunne, kuigi iga normaalne täiskasvanu oleks ilmselt suutnud talle selgeks teha, et ta poleks saanud juhtunusse tegelikult mitte midagi parata. Küll aga on tema edasised valikud sellised, et  lunahind, mida ta pärast kõige selle eest maksma peab, äärmiselt kõrge.

Hosseini tekst lihtsalt voolab. Lihtne, täpne, mõjuv. Ei ole ühtki teemat, mis kuidagi “pooleli” jääks. Afganistani laste meelistegevusest – lohelennutamisest ja “lohejooksmisest” (termin, mille Hosseini ise välja mõtles) – saab kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja vabaduse ja vabanemise sümbol. Ja kuigi raamatul ei ole mingit happy end’i, siis ometigi lõpeb see millegi võib-olla isegi olulisemaga. Selleks on lootus.

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Ma arvan, et see on üks ilusama kaanepildiga raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. Kui natuke sisust kuivalt rääkida, siis pajatab lugu 15-aastane Oskar, kes on seiklushimulise loomuga ja läheb meeleldi uurima vanu maju ja surnuaedu, kuhu mina elades nina ei topiks. Nagu hea loo puhul ikka, hakkab lugu hargnema ja mingist hetkest peale ei ole põhimõtteliselt võimalik „Marinat“ enam kuskile žanrisse lahterdada. Peaasjalikult on see vist noorteromaan, aga see on ikka kõike muud ka – armastusromaan, krimilugu, mingi maagilise realismi ja lihtsalt maagia segu, kindlasti ka arenguromaan (Bildungsroman) ja võib-olla on see lihtsalt muinasjutt, sest need ei pea ka alati nii õnneliku lõpuga olema. Ma arvan, et me leiaks mõne määratluse veel, kui ainult tahaks.

Ma pole varem Zafóni lugenud, aga ma olen ikka öelnud, et mingi määramatu ühine joon on hispaaniakeelsel kirjandusel täiesti olemas, nagu ka venelastel või prantslastel. Venelasi painab mingi igavene spliin. Prantslased on romantikud. Aga hispaanlastel on imeline oskus kirjutada rusuvatest asjadest nii, et see põimub mingi ootamatu kerguse, hapruse ja iluga. „Marina“ on põhiliselt ikkagi sünge, ükskõik kust otsast vaadata. On räpaseid rentsleid, Frankensteini koletise laadseid tooteid (ei tea, kas üks tegelane on meelega Maria Shelley nimeline?), reetmist ja kättemaksu. Must liblikas, mis iseenesest on ju kaunis, on suhteliselt koleda sisu sümboliks.

Aga ka selles kohutavas maailmas on Marina ja tema isa nagu üks helge oaas, mis soojendab ja sisendab lootust. Nad on üdini head ja näevad ka teistes head, hoolimata pereema traagilisest kaotusest, mis kunstnikust isa nii rängalt tabas, et ta maalimise igaveseks lõpetas.

Zafón kirjutab süžeele vaatamata ilusasti, väga ilusasti. Ja ta kirjutab nii-öelda lõpuni välja – kogu see hirmus lugu ja taustsüsteem teenib oma eesmärki, sest selle taustal tõusevad Marina ja ta isa sooja päikesena kõigest kõrgemale ja kõigest olulisemaks. Kuni on inimesi, keda armastada, ei ole kõik kadunud.