Rubriik: Raamatusoovitus

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Ma ikka vahel ostan ise ka raamatuid. 

Mikseri “Vareda” peale olin ma hammast ihunud juba sellest ajast peale, kui see ilmus. Esiteks on ikka huvitav, kui inimene kohe oma esimese raamatuga romaanivõistluse võidab. Teiseks mäletan ma Sven Mikserit oma ülikooli-aegsetest ilukirjanduse tõlke loengutest, kus ta juba siis jäi silma oma erudeerituse ja äärmiselt ladusa sõnakasutusega. Ehk siis – lootust ja ootust oli. 

“Vareda” on ühe 16-aastase noormehe suvepäevik. Johannes on Varedal maapaos, et valmistuda kunstikooli sisse astumiseks ja samas olla jalust ära isal, kes tavaliselt küll Johannese ja tema emaga koos ei ela, aga pärast operatsiooni ema soovil taastumiseks Johannese toa kaaperdab. Ükskõik mis tundub parem, kasvõi siis mõisakooli valvamine kusagil kolkas (jälle meenub Maarja Kangro väljend “tõeline võsamõis”). Suvi tiksub küll suhteliselt aeglaselt, sest kus tal sellises paigas kiiret ongi, aga külajoodikute ja lehmamutikeste vahele eksivad ära ka üks noor ja kaunis naisõpetaja Margit ja Johannese-vanune noormees Andreas. 

Tegevusaja saab paika panna tekstis mainitud Wimbledoni tenniseturniiri järgi, ehk siis 1991. Kujutage te vaid pilti – meil kirjutab siin romaani poliitik, tegevus toimub umbes kaks sekundit enne Eesti taasiseseisvumist, aga peale paari üksiku pooliku lause pole sellelgi mingit tähtsust, et kuskil maailmas käärib ja kohe kukub üks suur ilmakorraldus kokku. Tahaks kohe teha sügava kummarduse, et autor nii kindlakäeliselt fookust suudab hoida. Johannes on kunstnik, ei tundu küll, et tema elus need poliitilised tõmbetuuled kuidagi midagi muudaks. Tema elu keskpunkt on hetkel see, et isa on tüliks jalus, kunstikooli on vaja sisse saada, aga samas on tema mentor (kuulsam kunstnik, kui ta kunagi arvanud on) hiljuti surnud. No ja siis veel uued mängijad Margiti ja Andrease näol. Kui Mikser üldse mingit tausta pakub, siis on selleks Caravaggio oma kunstiga, mitte poliitikud. 

“Vareda” oli enam-vähem just niisugune raamat, nagu ma ootasin ja lootsin. Mikser kirjutab täpselt nõnda, nagu see Vareda-suvi tundus olevat – kiiret ei ole ei tekstil ega Johannesel. See on ühe 16-aastase noormehe kasvamise lugu, ja kuigi kõige suuremaks avastuseks sel suvel saab Johannese jaoks Andreas (mis tundub tänapäeva kirjanduses nagu natuke kohustuslik arenguliin), siis ometi ei kirjuta autor seda lugeja näkku kuidagi suurelt ja punaselt, vaid pigem jätab peaaegu kõik taktitundeliselt kaadri taha, nii et mis seal toimus või ei toimunud, jääb täiesti lugeja enda välja mõelda. Kindlasti pole seal ka mingit suurt happy end’i, sest raamatu lõpuks on otsad lahti, aga leping sõlmimata, kui parafraseerida laulusalmi. 16-aastaseks olemise juurde käivad nii avastused kui eksperimendid nii või teisiti, nii et nagu täheldab ka Kaspar Viilup oma arvustuses, mingi nn geiromaan see kindlasti ei ole.

Siinkohal võib ka ära mainida, et minu täpselt 16-aastane tütar peab jaanuari keskpaigaks lugema ühe vabalt valitud Eesti nüüdisromaani. Juba ütlesingi talle, et näed, siin on sulle nüüdisromaan, mis on täielik jackpot – esiteks on see väga kvaliteetselt kirjutatud, teiseks võiksid nii peategelased kui sündmustik üht 16-aastast köita ja kolmandaks on nad just värskelt lugenud “Kuristikku rukkis”, mis nendele üldse ei meeldinud, sest Holden käis kõigile tüdrukutele hullult närvidele. Vaatame, kuidas Johannesel läheb. 

Minu jaoks on ühe kirjaniku juures väga suureks plussiks, kui suudetakse kirjutada nii, et palju rohkem jääb kirjutamata, aga ometi on see kõik kuskil ikkagi olemas. Paralleeli Hemingway ja Mikseri vahele võib selles suhtes küll tõmmata üsna rasvase jäämäe kujulise joonega. On suur oskus olla nii minimalistlikult nii hea. Ühe esikromaani kohta on “Vareda” ikkagi haruldaselt küps teos ja ausalt öeldes ei jõua ma ära oodata, millal Mikser järgmise romaani valmis saab. 

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Lugedes sähvatas mulle pähe mõte, et Murakami teeb Õnnepalut. Oleme ju kõik harjunud Murakami kui romaanikirjanikuga, aga see on hoopis teistlaadi raamat, raamat temast enesest ja sellest, kuidas ta jookseb maratone ja osaleb triatlonidel, kuna pikamaajooks ja muidu pikem pingutus aitab tal romaane kirjutada, nii veider kui see ka poleks. Selline pikemat sorti pea 200-leheküljeline mõtisklus.

Murakami väidab, et tema otsus hakata kirjutama romaane sündis 1978. aasta 1. aprillil kell pool kaks päeval. See, et teda kohe edu saatis, polnud planeeritud. Pigem ei olevat ta kirjanikuna nii andekas nagu mõned teised, et lood lihtsalt voolaks temast välja. Murakami ütleb, et romaanikirjanikul on vaja eelkõige vastupidavust, kas siis pool aastat, aasta või veel kauem, et oma raamat üldse valmis saada. Ja sellepärast ta ütlebki, et käib jooksmas sellepärast, et olla parem romaanikirjanik – vastupidavus viib sihile. Ja kui veab, siis naudid ka protsessi. Ta lisab, et kui ta ei oleks pikamaajooksja, oleks ta ehk küll romaanikirjanik, aga täiesti kindlalt oleksid tema romaanid päris erinevad neist, mida ta praegu on kirjutanud. Ega ta ei oskagi öelda, mil moel erinevad, aga kindlasti hoopis teistsugused.

Tundub tõesti, et läbi pikamaajooksu on võimalik kirjeldada inimese elu, õnnestumisi, ebaõnnestumisi ja vananemisega kaasas käivaid muutusi, mis on pigem ju siiski ebameeldivad. Tee trenni palju tahad, tulemused lähevad ikka halvemaks. Aga just ehk tänu sellele jõuab Murakami järeldusele, et kõige olulisem on mitte tulemus, vaid see, et jõuad finišisse ja et sa distantsi jooksul kordagi ei kõnni (sest ega siia pole kõndima tuldud!), vaid jooksed, ükskõik kui aeglaselt. No sellest võib tõesti juba välja lugeda kogu elufilosoofia!

Tegelikult on Murakami ikka üks raudne mees. Kaheksakümnendate algusest, kui ta oma söögikoha kinni pani, “täiskohaga” kirjutama hakkas ja ühtlasi ka pikamaajooksja elu alustas (et olla parem romaanikirjanik, nagu öeldud), on ta läbinud üle 20 maratoni ja ka ühe nn ultramaratoni, mille pikkus oli – pange nüüd hästi tähele! – SADA kilomeetrit. Ega need inimesed vist päris normaalsed ei saa olla, kes arvavad, et parim viis oma pühapäeva veeta on tossud jalga panna ja joosta sada kilomeetrit… Kusjuures viimastel kümnetel kilomeetritel, kui ta oli suutnud endale sisendada, et ta on masin, mitte inimene, ja seetõttu ei tunne väsimust ega valu, möödus Murakami umbes kahesajast jooksjast (ta luges neid puhtalt igavusest, sest mida muud sa selle 11 ja poole tunni jooksul ikka teed).

Raamatus oli ka päris mitmeid pilte ja ma mõtlesin endamisi, et veider, kui lühikest kasvu ja õbluke ta ikka on. Tegelikult ei tohiks see ju kuskilt otsast imelik olla, sest jaapanlased ju täpselt sellised ongi. Aga ilmselt ma olen ta oma ettekujutuses mõelnud nii suureks kirjanikuks, et ka tegelik füüsiline vorm tuli ikka üllatusena.

Makrelle taevast ei sadanud ja kassid ei rääkinud, kuid kindlasti on see üks tihe raamat, mis räägib küll ühe pikamaajooksja elu võludest ja valudest. Tegelikult on see lõppkokkuvõttes kõik üks suur metafoor, nagu pealkirigi ütleb. Oli äärmiselt meeldiv lugemiselamus, aga ega Murakami muidugi halvemini ei oska ka. Ja kus ta saakski, ta ju teeb kõvasti jooksutrenni, et olla tasemel kirjanik!

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Umberto Eco, Tartu Ülikooli audoktor, oli Itaalia semiootik, esseist, medievalist ja nipet-näpet veel kamaluga peale. Peale “Roosi nime” (tlk Merike Pau) teab maailm hästi ka tema teist romaani, “Foucault’ pendel”.

Oligi aeg pärast kerget krimkat jälle üks tõsine tükk kätte võtta. Pea viissada lehekülge väikest ja tihedat teksti lennutab lugeja sellisesse maailma, kus suurem jagu meist end päris kodus kohe kindlasti ei tunne. Ma olen ikka arvanud, et semiootikud on ühed hullumeelse lugemuse ja kolossaalsete teadmistega inimesed, kes oskavad luua seoseid ka kõige killustatumas kontekstis. Tundub, nagu oleks Eco kõik oma teadmised korraga “Roosi nimesse” välja valanud, sest lihtne see lugemine pole ja ma pole juba ammu raamatut lugedes tunnetanud, kui vähesed mu teadmised ilmselt on. Mitte et see minu enesesseusku kuidagi mõra löönud oleks, aga tekst on lihtsalt nii überintellektuaalne, et ükski muul alal töötav või tegutsev inimene ei saagi endale lubada sellist faktide ja nimede pillutamist paremale ja vasakule ja mõlemale poole üle õla ka.

Heitsin peale Juri Lotmani järelsõna veel paar kiiret pilku teistele tekstidele, mis “Roosi nimest” rääkisid, ja vähemalt ühes asjas on nad kõik ühte meelt – seda raamatut on võimalik lugeda ja vaadelda vähemalt kolmel erineval moel. Esiteks hakkab silma kõige ilmsem liin ehk krimiromaan. Keskaegses Itaalias lahendab üks nutikas frantsiskaanlasest munk oma noviitsist abilisega abti palvel surmajuhtumit, mis kasvab üle terveks mõrvade ahelaks. Lotman näeb siin kõvasti seoseid Sherlock Holmesiga, alustades sellest, et nutikas munk William on ometigi inglane, kohe loo alguses näitab ta deduktiivmeetodil loo tuletamise oskust ja pealegi võib noviits Adsos näha klassikalist Watsonit. Samas tõdeb isegi Lotman, et lõpuni välja need paralleelid ei lähe, kuna William jõuab igale poole natukene liiga hilja ja isegi lõpplahendus ei ole nii rahuldustpakkuv nagu Holmesi lugudes. Sest tegelikult ei võida mitte keegi.

Teiseks on “Roosi nime” võimalik lugeda ajaloolise romaanina, kuna tegevus toimub ikkagi keskaegses Itaalias ja kindlasti annab see mingi ülevaate esiteks elus mungakloostris, aga ka kogu keisri ja Avignoni paavsti vahelisest vägikaikaveost, kuulda saab inkvisitsioonist oma nõidade ja ketseritega ja nii edasi.

Ning kolmandaks on see loetav – üllatus küll – semiootilise romaanina, kus sümboleid sajab uksest ja aknast. Kesksel kohal on raamatus labürindi motiiv ja kui William ja Adso pusivad füüsilises raamatukogulabürindis, siis ausalt öeldes on selle raamatu lugemine samamoodi võrreldav labürindiga. Eks ta ajab pea segamini küll, infot on nii tohutult palju, et seda pole sugugi kerge seedida ja mõista, mis nüüd on taustainfo ja mis tegelikult tegevusliinide seisukohast oluline on.

Ah jaa, see pealkiri. Vehkisin siinkohal sisse teksti Vanemuise “Roosi nime” lavastuse lehelt.

Eco ise on öelnud, et valis romaani pealkirja suuresti juhuslikult ja motiiviks oli nimelt pealkirja avatus võimalikult paljudele tõlgendustele, sest roos produtseerib sedavõrd suurel hulgal erinevaid tähendusi, et on muutunud peaaegu tähendustühiseks. Eco toob ka rea näiteid: Dante müstiline roos ja Go, lovely Rose, Rooside sõda, O Rose thou art sick, Too Many Rings Around Rosie, “teise nimega roos”, “roos on roos on roos on roos”, roosiristlased. Romaani esialgne, nn tööpealkiri oli “Mõrvaklooster”, mis jäi kõrvale põhjusel, et see valmistaks pettumuse lugejatele, kes loodavad eest leida pelgalt ajaviitelist kriminaalromaani.

Vanemuise etendust mängiti Toomkiriku varemetes, mis sümboolselt oma raamatukogutaustaga on ilmselt parim koht, kus seda Eestis üldse mängida on.

Selle pika jutuga tahtsin ma ilmselt jõuda sinna, et see ei ole raamat nendele, kelle jaoks on tähtis, et raamatu faabula oleks pidevalt põnev ja kogu aeg lahenduse poole liiguks, ükskõik millised keerdkäigud sinna vahele ka ei satuks. Sellistele inimestele soovitan ma pigem Molay “Seitsmendat naist”, sest seal ausõna kogu aeg juhtub. Aga inimestele nagu mina, kellele meeldib lugeda esseelaadseid mõlgutusi tegevuse vahele, võib see sobida küll. Kindlasti tuleb võtta aega ja ilmselt ikkagi mitte sukelduda sellesse kui kriminaalromaani, kuna pool raamatut räägib hoopis millestki muust.

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Khaled Hosseini sündis Afganistanis, kuid pere kolis isa diplomaadistaatuse tõttu Pariisi, kui Hosseini oli alles laps. Ühel hetkel pidi pere koos nüüdseks 15-aastase Khalediga tagasi koju kolima, aga kommunistliku riigipöörde tõttu taotlesid nad hoopiski Ameerika Ühendriikidest asüüli. Taotlus rahuldati, noorest Khaledist sai meedik, aga ise on ta oma arstiaastaid võrrelnud vanemate poolt organiseeritud abieluga. Õige varsti pärast esimese raamatu ilmumist jättis ta arstikarjääri sootuks ja keskendus lugude jutustamisele.

Kuigi Afganistanist ära kolides oli ta tõesti alles laps, siis ometigi on ilmselge, et kodumaa oma probleemide ja valudega on sügaval tema südames, kuna kõigi tema raamatute peategelane on afgaan. “Lohejooksja” (eestikeelse tõlke autor Helje Heinoja) on raamat Amirist, ja kuigi Amiri ja Hosseini enda elukäigud just liiga sarnased ei ole, ütleb Hosseini eessõnas ikkagi, et mida edasi see jutt arenes, seda enam hakkas Amir tema endaga segamini minema.

“Lohejooksjas” on probleemteemasid mitmeid. On poiss, kes kasvab emata. Tema parim sõber on “alamast” hõimust ja pealekauba Amiri teener. On isa, keda austavad ja armastavad kõik, kuna ta paneb kõiki tähele ja aitab inimesi enda ümber, aga kes ei suuda saavutada lähedust oma ainsa pojaga. On kiusajatega rinda pistmist. On pettumist iseendas, sest sõber saab reedetud. On sõda, sellega vältimatult kaasnev pealekaebamine, põgenemine ja põgenikuna elamine ning tõdemus, et alles nüüd, mil enam mitte midagi endisest hiilgusest enam alles ei ole, on isa sulle kättesaadav. Ja siis jääd sa temast lihtsalt ilma.

Ma lugesin seda raamatut südamevaluga. Ilmselt on neid juhuseid maailmas olnud lugematul hulgal, et lapseeas juhtub midagi, milles laps end süüdistab ja mida edasi lähevad nädalad, kuud ja aastad, kasvab ka süütunne, kuigi iga normaalne täiskasvanu oleks ilmselt suutnud talle selgeks teha, et ta poleks saanud juhtunusse tegelikult mitte midagi parata. Küll aga on tema edasised valikud sellised, et  lunahind, mida ta pärast kõige selle eest maksma peab, äärmiselt kõrge.

Hosseini tekst lihtsalt voolab. Lihtne, täpne, mõjuv. Ei ole ühtki teemat, mis kuidagi “pooleli” jääks. Afganistani laste meelistegevusest – lohelennutamisest ja “lohejooksmisest” (termin, mille Hosseini ise välja mõtles) – saab kuni raamatu viimaste lehekülgedeni välja vabaduse ja vabanemise sümbol. Ja kuigi raamatul ei ole mingit happy end’i, siis ometigi lõpeb see millegi võib-olla isegi olulisemaga. Selleks on lootus.

Rubriigis „Manni raamatusoovitus“ kirjutab õpetaja Marju Roberts mõnest hiljuti loetud raamatust.

Ma arvan, et see on üks ilusama kaanepildiga raamatuid, mis ma kunagi lugenud olen. Kui natuke sisust kuivalt rääkida, siis pajatab lugu 15-aastane Oskar, kes on seiklushimulise loomuga ja läheb meeleldi uurima vanu maju ja surnuaedu, kuhu mina elades nina ei topiks. Nagu hea loo puhul ikka, hakkab lugu hargnema ja mingist hetkest peale ei ole põhimõtteliselt võimalik „Marinat“ enam kuskile žanrisse lahterdada. Peaasjalikult on see vist noorteromaan, aga see on ikka kõike muud ka – armastusromaan, krimilugu, mingi maagilise realismi ja lihtsalt maagia segu, kindlasti ka arenguromaan (Bildungsroman) ja võib-olla on see lihtsalt muinasjutt, sest need ei pea ka alati nii õnneliku lõpuga olema. Ma arvan, et me leiaks mõne määratluse veel, kui ainult tahaks.

Ma pole varem Zafóni lugenud, aga ma olen ikka öelnud, et mingi määramatu ühine joon on hispaaniakeelsel kirjandusel täiesti olemas, nagu ka venelastel või prantslastel. Venelasi painab mingi igavene spliin. Prantslased on romantikud. Aga hispaanlastel on imeline oskus kirjutada rusuvatest asjadest nii, et see põimub mingi ootamatu kerguse, hapruse ja iluga. „Marina“ on põhiliselt ikkagi sünge, ükskõik kust otsast vaadata. On räpaseid rentsleid, Frankensteini koletise laadseid tooteid (ei tea, kas üks tegelane on meelega Maria Shelley nimeline?), reetmist ja kättemaksu. Must liblikas, mis iseenesest on ju kaunis, on suhteliselt koleda sisu sümboliks.

Aga ka selles kohutavas maailmas on Marina ja tema isa nagu üks helge oaas, mis soojendab ja sisendab lootust. Nad on üdini head ja näevad ka teistes head, hoolimata pereema traagilisest kaotusest, mis kunstnikust isa nii rängalt tabas, et ta maalimise igaveseks lõpetas.

Zafón kirjutab süžeele vaatamata ilusasti, väga ilusasti. Ja ta kirjutab nii-öelda lõpuni välja – kogu see hirmus lugu ja taustsüsteem teenib oma eesmärki, sest selle taustal tõusevad Marina ja ta isa sooja päikesena kõigest kõrgemale ja kõigest olulisemaks. Kuni on inimesi, keda armastada, ei ole kõik kadunud.

Olla inimene, see on täpsemalt öeldes – olla vastutav. See tähendab tunda häbi viletsuse pärast, mis ei näi sõltuvat sinust. See tähendab olla uhke võidu üle, mille seltsimehed on saavutanud. See tähendab tunda, et asetades paigale oma kivi, aitad sa ehitada maailma. (lk 155)

Ilmselt teavad kõik “Väikest printsi”, paljud on vähemalt kuulnud ka tema teisest kuulsast teosest “Öine lend”. Aga kuna mulle soovitati hoopiski “Inimeste maad”, ja veel prantsuse keeles, siis lõin ma hambad sellesse sisse ja närisin läbi ka, aga kuna Saint-Exupéry on siiski autor, kelle raamatuid tahaks nautida, mitte järada, siis ma lugesin ta eesti keeles otsa. Prantsuse keelest tehtud tõlked on ju teadagi imelise kvaliteediga (Merike Riives, Maria Hange) ja teiseks sain ma boonusena peale ka “Lõuna postilennuki”.

Ei ole vist ka kellelegi suur üllatus, et Saint-Exupéry oli kommertslendur ja et ta elas Saharas üle lennuõnnetuse. Kergelt on seda viimast juhtumit mainitud “Väikeses printsis”, aga “Inimeste maas” kirjeldab ta juhtunut päris üksikasjalikult. Asi oli tegelikult nii tema kui ta kaaslase Prévot’ jaoks vägagi kibe – esiteks oli puhas ime, et nad üldse ellu jäid, aga nagu ütles Prévot, oleks olnud isegi kergem kiirelt surra. Neil oli vaid ühe päeva jagu vett, natuke viinamarju ja üks apelsin ja veekadu oli nii suur, et nad isegi enam ei higistanud. Veepuudus ja väsimus tekitas miraaže, nad nägid ja kuulsid asju, mida polnud. Ja oli teine mitte väga väike ime, et üks beduiin neid neljandal päeval märkas ja surma veerelt välja kiskus.

Nagu tema puhul kohane, kirjutab Saint-Exupéry nii oma lennuõnnetuse lugu kui kõike muud mõlemas jutustuses aeglaselt, rahulikult, lüüriliselt ja detailselt. “Lõuna postilennuk” vaatab lenduriametile ja elule pigem läbi Jacques Bernis’ silmade, “Inimeste maa” on isiklikum. Samas on neis palju sarnast, sest lenduriamet nende väikeste põkadega, mis nende käsutuses olid, oli üsna üksildane ja kohe kindlasti ohtlik. Kaardid olid sageli primitiivsed ja isegi parematest eksemplaridest polnud sageli kasu. Kui Saint-Exupéry mentor talle enne esimest soololendu nõu annab, laseb ta kaardile märkida kolm apelsinipuud, väikese oja ja lambad, sest just need mõjutavad hädamaandumise tekkimise vajadusel seda, kas piloot tuleb sellest välja elusalt ja ühes tükis lennukiga. Üks väike mõttetu ojake võib olla piir elu ja surma vahel, lammastest rääkimata.

Neil üksildastel tundidel maa ja taeva vahel kõlkudes muutuks ilmselt enamik meist filosoofiliseks. Ei ole siis ime, et ka Saint-Exupéry kasutab aega selleks, et mõtestada elu, inimesi ja suhteid. Ta mõtleb ka tehnika arengule ja tõdeb:

Mulle tundub, et need, keda kohutab liialt meie tehniline progress, ajavad segi eesmärgi ja abinõu. Kes võitleb ainult selle lootusega, et saavutada materiaalseid hüvesid, ei saavuta midagi, mille pärast maksaks elada. Masin ei ole ju eesmärk. Lennuk ei ole eesmärk, ta on tööriist. Samasugune tööriist nagu ader. (lk 154)

Nagu ka Steinbecki raamatut lugedes, peatus mõte pikemalt sõjateemalistel lõikudel.

Võib-olla on ilus surra teatud territooriumi vallutamise nimel, aga tänapäeva sõda hävitab kõik selle, mida ta loodab soodustada. Praegusel ajal ei tule enam kõne alla ohverdada veidi verd selleks, et elustada tervet rahvasugu. Sellest ajast peale, kui sõditakse lennukite ja ipriidi abil, on sõda vaid verine kirurgia. (—) Võidab see, kes kõduneb viimasena. Ja mõlemad vastased kõdunevad koos. (lk 248)

Antoine Marie Jean-Baptiste Roger, Saint-Exupéry krahv, hukkus Teises maailmasõjas 1944. aastal. Tema lennuki rusud leiti ja pikalt ei olnud päriselt teada, mis juhtus, kuni endine Luftwaffe lendur Horst Rippert tunnistas 88-aastasena, et tema tulistas Saint-Exupéry lennuki alla. Ta tunnistas ka seda, et kui ta oleks teadnud, kes lennukit juhtis, poleks ta seda elus alla lasknud, sest Saint-Exupéry oli tema lemmikkirjanik.

Õpetaja Marju Roberts on paadunud raamatuhull, kes oma lugemiskogemust vaka all ei hoida ja teistegagi jagab.  Facebookis hakkas aasta esimestel päevadel ringlema üks huvitav väljakutse – 12 kuud, 12 sõpra, 12 raamatut. Mann küsiski oma kolleegidelt 12 raamatusoovitust ja nüüd loeb neid järgemööda. Avaldame tema lugemise lood ka Silmapiiris.

#1 Armin Kõomägi „Perifeeria kangelased“

Armin Kõomägi raamatu pakkus mulle välja meie meediaõpetaja Raul. Ta polnud küll esimene, aga kuna ma läksin reisile ja seda oli hea e-lugeris kaasa võtta, pluss oli ette teada, et seal on lühikesed lood, siis tundus see sobiv reisikaaslane.

Ma olen varem lugenud Kõomägi loomingust „Lui Vutooni“, mis mulle tegelikult osaliselt väga meeldis, sest ma olen üsna suur absurdihuumori austaja. Lihtsalt seal oli ka asju, mis muutusid natuke tüütavaks. Aga kuna „Perifeeria kangelastes“ on 24 lühikest lugu (Kõomägi ise seadis endale eesmärgiks, et üle 1000 sõna ei tohi ükski lugu olla), siis ei saa ju tüütuks minna.

No mis sa oskad siis kosta, kui ühes loos triivib suvalisse mereäärsesse linna tükk jäämäge koos jääkaruga ja kui roheaktivistid hakkavad oma miitinguid tegema, siis teeb karu suu lahti ja ütleb, et jätke järele, kliimasoojenemine on nii lahe! Või kui reisilaeva võtavad üle terroristid, aga kursimuutus sobib absoluutselt kõigile pardalolijaile? Või kuidas oleks perepuhkusega Süürias, organiseeritud meelelahutuslikeks sündmusteks kõik see, mis seal päriselt toimub? (Nende kahe looga meenus mulle kohe kunagine „Tujurikkuja“ küüditamise sketš…) Või kuidas oleks vaadata elule robot-muruniiduki silme läbi, kes tunneb näiteks oma pererahva varbad une pealtki ära, mis annab talle ka võimaluse sobivate asjaolude kokkulangemisel ja solvumise märgiks nendest lihtsalt üle sõita?

Kohati olid need novellid lihtsalt kohutavalt naljakad, nii et ma olin päris tänulik, et lennukimootorid üsna valju häält teevad, sain vähemalt valjusti naerda, ilma et keegi mind oleks vaadanud nagu  kuutõbist. Ja absurdi oli seal ikka täiega, kuigi Kõomägi ise oma intervjuus ütleb, et reaalsust ei ole vaja muuta rohkem kui 10-15 protsenti, et sellised lood sünniks. Need on lood täiesti tavalistest inimestest meie kõrval ja täiesti tavalistest situatsioonidest, milles me ise iga päev oleme.

Erilist naudingut valmistas mulle lugudes prevaleeriv suur elurõõm. Inimesed ei muretse, ei stressa, vaid võtavad elu nii, nagu see on, ja lähevad muutustega kaasa. Siililegi on selge, et eriti perepuhkuse ja praamikaaperdamise lood on kõvasti ühiskonnakriitilised – ma olen üsna veendunud, et meil on küll ja veel selliseid inimesi, kelle igapäevases rutiinses tiksumises oleks suhteliselt tervitatav, kui ükskõik mis juhtuks, kasvõi see, et laev viib sind kogemata Türki…

Kõomägi balansseerib pidevalt oma musta huumori ja absurditamisega kusagil hea maitse piiri peal, aga kui „Lui Vutoonis“ läks ta sellest piirist natuke üle – minu jaoks -, siis „Perifeeria kangelaste“ lood on lihtsalt nii lühikesed, et ta ei jõua sellega tumedale poolele sattuda. Aga provotseerib ta muidugi meelega, see on selge. Eks ta ongi selline kirjanik, kelle lugemiseks peab olema vastav sättumus. Ju mul siis on.