Eesmärkide seadmine on midagi, mida oma eraelus olen juba kaua tähtsaks pidanud. Kooli ja tööga seonduvat pole ma varasemalt veel süvenenult eesmärgistanud.
Osaliselt on põhjuseks teadmatus oma pikaajaliste plaanide suhtes (sest eesmärgid peaksid alati olema kooskõlas pikas perspektiivis soovituga), teisalt ka selle mitte nii tähtsaks pidamine võrreldes isikliku eluga. Kuid sel aastal põimin kergelt sisse ka midagi uut – karjääriga seonduvat.
Kuna usun kindlalt, et igasuguste valikute ja plaanide eduka tegemise eelduseks on hea enesetundmine, seadsingi esikohale enda ja oma väärtuste parema tundmaõppimise. Veebilehel endastkaugemale.ee selgitatakse minu arvates äärmiselt selgelt kujundite abil lahti, miks on inimesel vaja tunda enda soove, unistusi, kalduvusi ja seda kõike arvesse võttes valida, kuhu poole liikuda. Ehk ei olegi alati hädavajalik seada väga konkreetseid ja rangeid sihte, vaid just teadvustada põhiväärtuseid. Leian ka, et väärtuspõhine elu on palju nauditavam ja pikas plaanis jätkusuutlikum kui eesmärgipõhine. Sellisel juhul kaob ära hirm vigade ees.
Teiseks sihiks valisin tasakaalu kodu ja kooli (ja töö) vahel. Nagu on ilmselt mõistetav paljudele gümnaasiumi õpilastele, võivad piirid õppimise ja muu aja vahel märkamatult häguseks muutuda. See on negatiivne, kuna inimene, eriti, kui tal on kõrged ootused, võib tunda süütunnet ja stressi, kuna ei tunne, et teeb kunagi midagi piisavalt. Nii võib omakorda tema efektiivsus tegutsemisel langeda, nagu ka heaolu enesetundes, väidab Katie Styzek oma artiklis.
Viimane seatud sihtidest, millest kirjutan, on tähelepanu pööramine inimsuhetele. Inimesed on oma loomult sotsiaalsed loomad, mõni küll naudib rohkem ja mõni vähem teiste liigikaaslastega suhtlemist. Iseennast loen teiste hulka. Naudin küll teatud inimestega koos olemist ja teatud tüüpi suhtlusolukordi, kuid osakaalult suurema moodustavad sellised, millest mul on parimal juhul ükskõik.
Samas tean, et ühiskond väärtustab inimsuhteid ning mõistan, et pragmaatiliselt võttes on sellel omad boonused. Otsides internetist infot, sattusin Minnesota ülikooli kodulehele, kus seisab artikkel nelja positiivse aspektiga, mis kaasnevad tervislike suhetega. Need on pikem eluiga, parem stressiga toimetulek, tugevam tervis ja rikkam tunne. Teiselt poolt vähest sotsiaalset toetust seostatakse depressiooni, nõrgema immuunsüsteemi ja kõrgema vererõhuga. Eelnimetatud põhjuste nimel panustada näiteks sõprussuhetesse tundub ausalt öeldes päris isekas, kas pole? Aga selline inimkond ongi – alati enda hea eest väljas. Nii ka mina.
Kokkuvõtteks leian, et seatud eesmärgid on põhjendatud ja minule isiklikult olulised. Need mõjutavad minu elukvaliteeti ja sihipärasust täitmise korral ilmselt kogu elu vältel. Pean sihte teostatavateks ja mitte liiga kitsendatuks, natuke jääb mänguruumi ka.